Eesti Looduse fotovõistlus
2/2010



Artiklid
Metsanduse kõrghariduse olevikust ja tulevikust

Üheksakümmend aastat tagasi hakati Tartu ülikoolis andma metsanduse kõrgharidust. Sel puhul heidame pilgu kodumaise metsandushariduse minevikule, olevikule ja tulevikule.

Tegelikult hakati Tartu ülikoolis metsandust õpetama juba 1807. aastal
Õigupoolest ei ole päris täpne väita, et 90 aasta eest sai alguse metsandusõpe Tartu ülikoolis. Tegelikult jõudis metsandusharidus Eestis ülikoolitasemele palju varem. Teadaolevalt alustati metsanduse aluste õpetamist Tartu ülikoolis 1807. aastal, seega üle 200 aasta tagasi. Tollal oli valikainena õppekavas metsatehnoloogia. Esimene õppejõud oli professor Johann Wilhelm Krause, keda rohkem tuntakse ülikooli peaarhitektina.

Teise maailmasõja järel on metsandushariduse olulisemad daatumid olnud metsandusteaduskonna loomine 1946. aastal ja Eesti põllumajandusakadeemia asutamine 1951. aastal. Pärast paljusid struktuurireforme on metsandust alates 2005. aastast õpetatud Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudis. Metsandusega tegelevaid õppeüksusi on ülikoolis kolm: metsakasvatuse, -korralduse ja -tööstuse osakond, lisaks kaks teadustöö osakonda (Tartus ja Tallinnas) ning läbi aegade asendamatu metsanduse õppe- ja katsebaas Järvseljal.

Õppekavad ja üliõpilased
Pärast taasiseseisvumist on Eesti kõrgharidusele olnud omane liberaalsus kõrgkoolide loomisel ja õppekavade avamisel: registreeritud kõrghariduse õppekavu on ligi 800. Metsandust õpetatakse ainult ühes ülikoolis ja õppekavu on kokku neli. Bakalaureuseastmes asuvad üliõpilased õppima metsanduse õppekavale, magistriastmes on neil võimalik valida metsamajanduse ja -tööstuse õppekava vahel ja parimad saavad jätkata metsanduse doktoriõppes.
Kõrgkoolide eri astmete üliõpilasteks astub Eestis aastas 19 000 haridusetaotlejat. Millised on arvud metsanduses? Näiteks 2009. aastal oli bakalaureuseastme metsanduse õppekaval riigieelarvelistele kohtadele 47, tasulistele kohtadele 24 ja kaugõppevormis 23, kokku 94 sisseastujat. Magistriastmes jätkas metsamajanduse erialal 13 ja metsatööstuse erialal 20 bakalaureusekraadi omandanut ja doktoriõppesse asus teaduskraadi taotlema 5 inimest. Kui võrrelda nende arvude osakaalu Eesti kõrghariduses metsanduse kui eluvaldkonna või majandusharu osatähtsusega Eesti majanduses, ei saa metsanduse valdkonna üliõpilaste arvu pidada suureks. Pealegi on sisseastujate arvust olulisem lõpetajate arv. 2009. aastal lõpetas bakalaureuseastme kokku 54 üliõpilast ja magistriastme 17 üliõpilast. Seega on lõpetanuid tunduvalt vähem kui sisseastujaid. Doktorikraadide poolest oli mullune aasta üle keskmise: kaitsti neli doktoritööd.

Probleemid
Aastal 2002 mindi Eesti kõrghariduses üle nn. 3+2 süsteemile, mis tähendab, et pärast kolmeaastast õppimist bakalaureuseastmes saadakse ülikoolidiplom kätte ja magistriastmes jätkamiseks tuleb ülikooli taas sisse astuda. Euroopa haridusruumis oli see kindlasti progressiivne samm. Samas tekkisid ka uued probleemid. Kiirelt areneva majanduse tingimustes oli lihtne tööd leida ja noortel polnud suurt huvi jätkata magistriastmes. Paraku ei ole kolmeaastane haridus piisav, et seda ülikoolihariduseks nimetada. Ja kahe eriala peale kokku 17 magistrit aastas ei ole piisav, et tagada Eesti metsanduse jätkusuutlik areng. Viimase nelja aasta jooksul kaitstud seitse doktoritööd on hea saavutus, aga seegi katab üksnes õppejõudude ja teadlaste kaadrivajaduse. Arenenud maailmas tähendab doktorikraad palju laiemat töökohtade spektrit – meie doktorite hulk ei taga seda veel kaugeltki. Seega pole põhjust rääkida metsandusüliõpilaste suurest arvust ega üleproduktsioonist. Üliõpilasi on liiga palju vaid ühest aspektist vaadates: tasuline õpe on kindlasti mõjunud hariduse kvaliteedile negatiivselt ja massiülikooli sündroom on mõjutanud ka metsanduse õpetamist, aga see on juba laiem, kogu Eesti kõrghariduspoliitika möödalask.

Atesteeritus
Metsandushariduse kvaliteeti tõendab asjaolu, et 2007. aastal said kõik kolm kõrghariduse astet positiivse hinnangu ja rahvusvahelise ekspertkomisjoni atestatsiooni. Tänavu tehakse Eesti kõrgkoolides nn. üleminekuhindamine, mille käigus otsustatakse, millistes ülikoolides milliseid õppekavavaldkondi õpetada tohib. Siinkirjutajal pole kahtlust, et sellesügisene üleminekuhindamine annab maaülikoolile õiguse metsandust õpetada ja üheski teises ülikoolis selles valdkonnas õpet ei toimu. Rahvusvaheline komisjon hindas tänavu maikuus ka metsateadust ja seegi sai kiitva hinnangu, mis omakorda loob soodsa tausta doktoriõppe positiivsele hindamisele eeloleval sügisel. Seega formaalselt on asjad kindlasti korras.

Metsandushariduse üleminekuhindamise kriteeriumid
Kõrghariduse üleminekuhindamise käigus analüüsitakse Eestis aastail 2010– 2011 õppekavu kindlate kriteeriumide alusel. Vaatlen nende põhjal lühidalt maaülikooli metsandusharidust, nii nagu seda teevad Eesti kõrghariduse kvaliteedi agentuuri ekspertrühmad, ja esitan selle ülevaate siin pisut bürokraatlikus stiilis.
Metsanduskõrghariduse andjana on Eesti maaülikool igati sobiv, sest valdkond vastab maaülikooli missioonile ja kohale Eesti kõrghariduses. Metsanduse õppekavad vastavad tööturu vajadustele, õppekavade sisu ja nimetused on vastavuses. Õpetatakse nüüdisaegsete õppemeetodite alusel. Piisavalt on praktilisi õppeaineid. Metskondades ja teistes metsandusega seotud ettevõtetes käiakse ettevõttepraktikal. Õppekavad on üles ehitatud ajakohaselt, arvesse on võetud eesmärke ja vajalikke õpiväljundeid. Ühtlasi vastavad õppekavad Eesti kõrgharidust reguleerivate õigusaktide nõuetele. Õppekavasid arendatakse pidevalt, kaasa on haaratud nii üliõpilased kui ka tööandjad ja vilistlased. Õppejõududel on vajalik kvalifikatsioon ja valdavalt ka head õpetamisoskused. Õppejõud osalevad teadus- ja arendustegevuses. Rohkem peaks õppetöös osalema välisõppejõude. Üliõpilasi nõustatakse kogu stuudiumi vältel ja ühtlasi on neil head võimalused õppida või end täiendada nii Eestis kui ka välismaal.
Õppejõudude vanuseline koosseis on normaalne ja rahalised vahendid ei takista arengut. Õpperuume on piisavalt ja need on sisustatud ajakohaste seadmetega. Areneb e-õpe ja raamatukogu tagab ühenduse teaduskirjanduse andmebaasidega. Üliõpilaste arv on stabiilne ja arengukavad on koostatud. Kuid paraku pole analüüsitud demograafilistest suundumustest tulenevaid tuleviku finantsriske. Metsateadus on positiivselt evalveeritud ja toetab õppetööd.
Kokku võttes: metsanduskõrghariduse kvaliteet, vahendid ja jätkusuutlikkus Eesti maaülikoolis vastavad nõuetele.

Millist tulevikku soovime?
Eesti majanduse ja ühiskonna ülikiire arenguperiood on möödas ja on saabunud kainenemine. Ülikoolihariduses tähendab see seda, et kui roosilistel aegadel võis õppida seda, mis on huvitav ja parasjagu moodne, siis nüüd tuleb taas mõelda, kas omandataval erialal jagub töökohti. Kuigi metsanduse süsteemi tervikuna, eriti riigimetsandust, on tugevasti reformitud ja töökohtade arv vähenenud ning metsa- ja puidusektori osakaal majanduses üha kahaneb, on selle valdkonna stabiilne jätkumine lähi- ja kaugperspektiivis Eestis kui metsariigis kindel. Seda mõistavad nii noored gümnaasiumilõpetajad kui ka lapsevanemad. Seega huvi metsandust õppida püsib. Usutavasti tagab ka riik stabiilse koolitustellimuse ja selle kaudu rahastamise.
Ehkki eespool sai antud metsanduse õppekavadele positiivne hinnang, pole rahuloluks sugugi põhjust. Julgen väita, et parimad õppekavad olid enne maailmasõda. Ka nõukogudeaegsed õppekavad, kui punane pahn välja jätta, andsid korraliku, laiapõhjalise metsandusinseneri hariduse. Ülikoolide finantseerimisreeglite tõttu on õppekavad viimase paari aastakümne jooksul ahenenud, keskmes on oma eriala ja lähtutakse ülikooli struktuuriüksusest. Möödas on periood, kus peamine õppekavade muutmisnõue oli „rohkem ökonoomikat ja ökoloogiat, rohkem inglise keelt ja arvutiõpet”. Ehk tuleks metsandushariduses taas pöörata suuremat tähelepanu inseneriõppele?
Lõputu vaidlusobjekt väikeses riigis ja väikese rahvuse korral on õppekeele probleem. Bakalaureuseõpe peaks muidugi jätkuma eesti keeles, kuid ainus võimalus jääda püsima rahvusvahelises hariduskonkurentsis on ingliskeelne magistriõpe. Doktoriõppes ja doktorikraadiga töötajate väärtustamises peab aga toimuma murrang. Doktorikraad muutub arenenud riikides üha enam tüüpiliseks kõrghariduseks. Doktorikraad ei tähenda ainult teadlase- ega õppejõukarjääri, vaid võimalust töötada juhtkohtadel riigitööl või erafirmades. Meie ühiskonna mentaliteet ei muutu aga kuigi kiiresti.

Paratamatud tulevikusuundumused
Eesti ülikoole ootab lähema kolme aasta jooksul paratamatu üliõpilaste arvu vähenemine üle kahe korra. Seega ei saa samaks jääda ka praegune kõrgkoolide-ülikoolide, teaduskondade, õppekavade ja õppeainete arv. Eeldatavasti pole võimalik hoida nüüdset õppejõudude hulka. Küsimus on selles, millised õppekavad jäävad alles ja millises ülikoolis on üks või teine valdkond jätkusuutlik.
Olen veendunud, et kõigil kolmel tasandil (bakalaureuse-, magistri- ja doktori-) on metsanduse kõrgharidus endiselt vajalik, jätkusuutlik ja saab toetust ühiskonnalt ning riigilt. Kuid küsitav on, kas suudame ühe bakalaureusekava põhjal endistviisi tagada spetsialiseerumise kahe elujõulise magistrikava (metsamajandus ja -tööstus) järgi. Probleem on puhtalt finantsiline, ja pole muud lahendust kui muuta ülikoolide rahastamisreegleid.
Jätkusuutlikuks võib pidada ka metsanduse doktoriõpet. Üha enam publitseeritakse teadusartikleid ja see tagab kvaliteetsete doktoritööde valmimise. Kuid metsateaduse maht pole ei rahaliselt ega teadurite hulga poolest kaugeltki piisav metsanduse kõrghariduse toetamiseks. Vajalik proportsioon on maailmakogemuse põhjal vähemalt 70% eelarvest teadusraha ja 30% õppetöö jaoks. Ilma teadustöö sisulise ja rahalise toeta ei ole ülikooliharidus jätkusuutlik ja seetõttu peab metsateadus tugevalt pingutama. Ilmselt on vaja muuta ka ülikooli ülesehitust, et teaduse ja õppetöö sünergia oleks parim.
Mil moel antakse metsandusharidust tulevikuülikoolis? Ühelt poolt laieneb kindlasti e-õpe, samas on hindamatu vahetu praktiline õpe looduses, lähtudes Järvselja unikaalsest metsanduse katsealade võrgustikust. Kas kaugõpe jääb püsima ja kui suur on täienduskoolituse maht, see oleneb ka ülikoolist endast: kui nähtavad ja atraktiivsed me suudame ühiskonnas olla. Kindlasti tuleks koolitada ka erametsaomanikke, kel puudub metsandusharidus, kuid on sügav huvi. Ülikool ja tema professorkond ei pea häbenema tavalise metsaomaniku koolitamist.

Konkurents, koostöö, jätkusuutlikkus
Metsandusharidus maaülikoolis on ühelt poolt konkurentsitus olukorras, sest teistes ülikoolides selle valdkonna õppekavu pole ja seetõttu oleme harjunud konkurentideks pidama bioloogia ja keskkonnakatse valdkondi ja vastavaid õppekavu nii omas kui ka teistes ülikoolides. Tegelikult on see lühinägelik: Eesti metsanduskõrghariduse konkurendid ei asu Tartus ega Tallinnas, vaid lähimad konkurendid paiknevad Läänemere teistel kallastel ja Kesk-Euroopas. Loodetavasti muutuvad haridust reguleerivad seadused ja tekib stiimul kasutada ühiselt, eri õppeastmete jaoks Luua metsanduskooli võimalusi. Praegu on kahe metsanduskooli koostöö minimaalne ja seda pole takistanud mitte inimesed, vaid haridusreeglid. Kui suudame väikeses riigis kasutada metsandushariduse võimalusi optimaalselt ja tugevdada metsateadust ning olla vajalik tööandjale, siis on metsanduse kõrgharidus Eestis jätkusuutlik.



Hardi Tullus, EMÜ metsakasvatuse professor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet