Eesti Looduse fotovõistlus
1/2011



Ajalugu
Metsaülemad ameti algusaegadel

Riikliku metsandusorganisatsiooni 2008. aasta reformi järel muutus tunduvalt ligi 230-aastase traditsiooniga metsaülema ameti ühiskondlik korraldus, võiks öelda, et see kutseala koguni kadus.

1785. aastaks oli liivimaal asutatud 17 metsnikukohta, neist 11 eesti alal 18. sajandi viimaseid kümnendeid võib pidada metsamajanduse kui iseseisva majandusharu kujunemise algusaastateks Balti kubermangudes. Varem räägiti üldsõnaliselt metsade hoiu vajadusest, mille kohta oli riigivõim teinud ka mõningaid vähetõhusaid korraldusi. Kuid nüüd hakkas mõjule pääsema seisukoht, et just reeglipärase ja asjatundliku metsade majandamise korraldusega suudetakse panna piir metsade laostamisele ja hävitamisele ning selle tõttu kohati kujunenud puidupuudusele.

Praktilisest küljest oli eriti oluline algeliste metsakorraldustööde algus (Eestis pärinevad esimesed teadaolevad tööd Praktilisest küljest oli eriti oluline algeliste metsakorraldustööde algus (Eestis pärinevad esimesed teadaolevad tööd Viljandimaa), kus asusid kubermangu olulisemad ja suuremad riigimetsad. Juba 4. aprillil 1780. aastal informeeris B. von Campenhausen kindralkuberneri, et esimesed neli Pärnu kreisi metsnikku on andnud ametivande ja ametisse määratud; neile lisandus metsnik Tartu kreisis (Tartu- ja Võrumaa). Nimeliselt on esimestest metsnikest teada Pärnu kreisis Ratzky, Wieckmann, Canzler ja Born (Laiksaarel) ning Avinurmes Prehn. 1780. aasta lõpuks ehitati Pärnu kreisi metsnikele vajalikud hooned (Forsthaus, лесная усадба), aasta hiljem valmisid kolm metsnikumaja Tartu kreisis. 1785. aastaks oli Liivimaal asutatud 17 metsnikukohta, neist 11 Eesti alal (Kilingi, Laiksaare, Võlla, Vastemõisa, Tarvastu, Kõpu, Avinurme, Võru, Kärkna, Vana-Koiola, Karjalasma); samal aastal pandi metsnik ametisse Eestimaa kubermangus Naissaarel. Hiljem avati Eesti alal metsnikukohad veel Sõrves (Saaremaa) ning sajandi lõpul lühikest aega Koluveres ja Varblas Eestimaa kubermangus. Metsniku sissetuleku tagas aMetitalu Metsnikud olid palgaametnikud, kelle aastatasu oli esialgu 60 rubla, hiljem 30 rubla. Palk ei olnud aga peamine, pealegi tekkis mõnikord raskusi palga väljamaksmisega. Sissetuleku tagas metsniku ametitalu (Forstey), mis oli võrdlemisi suur. Nii oli näiteks Karjalasmas metsnikukoha suurus 111 hektarit ja Sõrves 61 hektarit. Uutele metsaametnikele tuli ehitada elu- ja ametihooned, millest nii mõnestki kujunes hiljem metskonna keskus. 1783. aasta suvel tehti kindralkuberneri korraldusel Pärnu kreisi ehitatud kuue (Võlla, Vastemõisa, Tarvastu, Kõpu, Kilingi ja Laiksaare) metsnikumaja ülevaatus. Tegu oli sama laadi ehitistega, mille ligikaudsed mõõtmed jäid üldjoontes vahemikku 7–8 × 4–5 sülda, kõrgus ulatus umbes 8–9 jalani. Nii oli Laiksaare metsnikumaja pikkus 8 sülda 3 jalga, laius 5 sülda 18 tolli ja kõrgus 9 jalga, seega umbes 18 × 11 × 3 m. Kuigi hooned olid uued, tuli neid mõneti korrastada, eeskätt parema soojapidavuse pärast. Milline võis säärane maja välja näha? Seda aitab ette kujutada J. C. Brotze kogus olev joonis Laiksaare metsnikumajast ja selle juurde kuulunud arvatavast vesiveskist aastast 1795. Tähelepanu väärib kaks asja: hoone küljel olev ehitis, mida on peetud käimlaks, ja korsten. On juhitud tähelepanu, et talurahvaarhitektuuris olid need mõlemad tol ajal veel võõrad. Kuid tegu polnud taluehitisega, vaid kodanikuseisusest ametnikule mõeldud elu- ja ametihoonega. Hoopis enam mõtlemisainet pakuvad üle kümne aasta tagused metsnikumaja mõõdud, mis viitasid pigem rehielamule kui joonisel esitatud metsnikumajale. Tõenäoliselt oli 1795. aastaks juba ehitatud uus ja metsniku positsioonile märksa sobivam hoone. Millised olid Metsnike aMetikohustused? Enne metsnike ametisse seadmist olid riigimõisate juurde kuulunud metsad mõisa rentnike halduses; need juhindusid oma tegevuses majandusvalitsusega sõlmitud rendilepinguist. Lepingud omakorda tuginesid 1765. aastal kehtestatud riigimõisate rendilepingu tüüpvormile, mis nõudis rentnikult üldsõnaliselt metsade hoidmist. Metsa võis raiuda vaid mõisa ja selle talupoegade vajaduse järgi, kusjuures enne kasvava metsa raiet tulnuks metsaalune puhastada lamapuudest. Metsamüük oli üldjuhul keelatud (seda võis lubada üksnes majandusvalitsus), keelatud oli tammede ja mastipuude raie. Et rentnikel ja talupoegadelgi polnud kogemusi, kujunes kõige problemaatilisemaks nõue, mille kohaselt tuli metsata või vähese metsaga riigimõisates igal aastal metsastada kindel kogus jäätmaid. 8. mail 1780. aastal said metsnikud kindralkuberneri patendi alusel instruktsiooni ehk ametijuhendi. Sellega allutati metsnikud kubermangu peamajandusvalitsusele, neile tagati kaitse talupoegade, mõisarentnike ja kohalike riigiametnike omavoli eest. Metsnikele ei tohtinud teha takistusi nende ametikohustuste täitmisel, samas aga ei võinud nad sekkuda riigimõisate majandamisse. Täpsemalt metsnike kohustusi siiski kindlaks ei määratud, see pidi jääma majandusvalitsuse ülesandeks. 23. jaanuaril 1781. aastal said Pärnu kreisi metsnikud veel eraldi metsainstruktsiooni, mis käsitles kohalike olude põhjal mõneti täpsemalt metsakasutuse korda. 26. novembril 1782. aastal allkirjastas Liivimaa peamajandusvalitsuse ülem B. von Campenhausen oma kuulsa metsainstruktsiooni ja selle juurde kuuluva majandusreglemendi. Kindralkuberner kinnitas selle 24. aprillil 1783 ja avaldas patendina, nõnda omandas see juhend seaduse jõu lisaks Liivimaale ka Eestimaa kubermangus. Praegusajal metsainstruktsiooni lugedes on seda raske pidada normdokumendiks, pigem on see oma aja teoreetilisel tasemel metsanduse käsiraamat või õpik, mis sisaldas ka uudseid seisukohti. Kuna metsnike erialateadmised olid sageli vähesed, oli see trükis neile oluline abivahend ametikohustuste täitmisel. Nende hulka kuulus koos alluvate metsavahtidega metsa- ja jahijärelevalve ning metsatulekahju korral kustutustööde korraldamine. Üks tähtsamaid töölõike oli raiete korraldamine (seati sisse raiepiletid) ning järelevalve tööde ja eeskirjade täitmise üle. Metsastamistööd jäid veel mõisarentnike ülesandeks, ehkki metsnike järelevalve all. Tuli järgida loodusliku metsauuenduse tagamiseks kavandatud raieviise. Metsakorraldustööd metsnikke otseselt ei puudutanud, need olid tol ajal eeskätt maamõõtjate kohustus. Metsnike ametipiirkondi täpsemalt ei fikseeritud. Peale elukohajärgse mõisa olid vajaduse korral nende järelevalve all ka ümbruskonna teiste riigimõisate metsad. Metsnikest endist 18. sajandi metsnike erialateadmisi on August Wilhelm Hupeli kirjutatu põhjal hinnatud peaaegu olematuks. Vähemalt riiklikus süsteemis see päriselt nii ei olnud. Vabade kodanikena ja sageli Saksamaalt saabununa oli neil omandatud üldharidus (mõni oli ilmselt ka gümnaasiumis käinud). Osa neist oli õppinud Saksamaal jäägrikoolides, kus muu hulgas tutvustati metsade majandamise põhimõtteid. Arvukalt oli metsnike poegi, kes olid oma algteadmised metsandusest saanud isa kõrval õppides. Leidus neidki, kes olid Saksamaal lõpetanud metsnike kooli. Isikutoimikute põhjal oskas 1793. aastast Laiksaare metsnikuna tööd alustanud Jakob Born vene, saksa ja eesti keelt, natuke matemaatikat, geomeetriat ja metsamajandust. Läti alal töötanud Jung valdas vene, saksa ja läti keelt, geomeetriat ning jahindust, Friedrich Merklin (metsniku poeg) oskas saksa ja vene keelt, geomeetriat, matemaatikat ning metsamajandust, Johann Refeldt vene, saksa ja läti keelt, matemaatikat, jahindust ning metsamajandust, Wolf (metsniku poeg) valdas vene, saksa ning „talupoegade” keelt ja oli omandanud veel teisigi vajalikke teadmisi. 1793. aastal Avinurme metsnikuna teenistust alustanud Friedrich Schmidt (metsniku poeg) oskas vene, saksa, ladina ja poola keelt ning metsamajandust. 1785. aastal Naissaare metsnikuks saanud Albert Riegeli (metsnike kooli lõpetanu) kohta on märgitud, et ta oli õppinud matemaatikat, geomeetriat, jahindust ja metsamajandust. Järgmise sajandi paaril esimesel kümnendil leidus metsnike seas juba aadlikke (eeskätt Kuramaalt). Igal juhul olid riigiteenistuses olevad metsnikud enamikus suutelised juhinduma 1783. aasta metsainstruktsioonist ja kõrgemalt poolt tulnud korraldustest. Seda kinnitab nende valdavalt pikaajaline teenistus, samuti kohati säilinud metsnike aruanded ja juhtorganitega peetud kirjavahetus. 18. sajandi lõpul oli metsnikke ametis ka erametsades (nt. Taagepera, Krootuse, Puurmani, Tähtvere, Vaabina, Paju, Pärnu ning Tartu linna metsades). Juba 1780. aastal sai ka Liivimaa rüütelkonna Põhja-Lätis asunud mõisate metsnik ametijuhendi. AMetlikult võeti MetsAüleMA venekeelne ni- Metus лесничий tArvitusele 1827. AAstAl 1798. aastal loodi Venemaal keskne metsandusorganisatsioon – metsadepartemang. Kohapeal seati kubermangudes ametisse peametsaülemad (Oberforstmeister) ning kreisides metsaülemad (Forstmeister). Kui kubermangus oli riigimetsi vähe, siis võisid metsaülemale alluda ka mitme kreisi riigimetsad. Nii oligi Eestimaa kubermangus alates 1799. aastast ametis vaid kaks kõrgemat metsaametnikku, peametsaülem ja metsaülem. Tegu oli kõrgete riigiametitega, kuhu määrati aadliseisusest isikud, sageli erru lastud sõjaväelased. Neil oli küll metsanduse seisukohast olulisi teadmisi (matemaatikas, geodeesias jms.), kuid otseselt metsanduses olid nad võhikud. Seda puudujääki pidid leevendama põhjalikud ametijuhendid. Üleriiklik süsteem ei näinud aga ette ajapikku välja kujunenud tõeliste spetsialistide, metsnike (Förster) ametikohti. Neid ei olnud siiski otstarbekas vallandada ja nad jätkasid oma tegevust. Et see tekitas muu kõrval ka rahalisi probleeme, nimetati õige pea enamjagu metsnikest ümber ametlikes koosseisudes ette nähtud metsaülemate õpilasteks. Nimelt nägi seadus ette, et igal metsaülemal pidi olema üks-kaks õpilast: nõnda loodeti lahendada juhtivate metsaametnike järelkasvu probleem. Kohalikes oludes kujunes aga olukord, kus õpilased võinuksid erialateadmiste poolest olla oma ülemuste õpetajaks. Tõsi, paljud peametsaülemad ja metsaülemad omandasid uue eriala ruttu ja nii mõnigi neist on jätnud olulise jälje meie metsamajanduse ajalukku. Pealegi hakkasid 19. sajandi esimesel kümnendil Balti kubermangude riigimetsadesse tööle tulema juba metsanduse kõrgharidusega metsaametnikud, peamiselt Peterburi metsainstituudist. Viimased metsnikud kadusid riigiteenistusest 1827. aasta üleriikliku metsamajanduse reformi tõttu. Nüüd nimetati peametsaülemad kubermangu metsaülemaiks. Ametlikult tuli tarvitusele metsaülema venekeelne nimetus – лесничий. Metsad jagati ringkondadeks, nende juhtideks said ringkonna metsaülemad. Neile allusid senised metsaülemate õpilased valdavalt ringkonna metsaülemate abidena, metsnikest said noorem- või alammetsaülemad. Loodi metskondade (лесничество) süsteem, kusjuures ringkonna moodustasid metskond ja allmetskond. Olgu näitena toodud lihtsam, Eestimaa kubermangu töökorraldus. Siinset riiklikku metsamajandust juhtis ringkonna metsaülem, kes oli ühtaegu Eestimaa esimese metskonna (Harju-, Järva- ja Virumaa) metsaülem. Eestimaa teist (Läänemaa) metskonda juhtis alammetsaülem. Ühtsele metskondade ja metsaülemate süsteemile mindi üle 1845. aastal. 1827. aasta reformiga loodi metskondades jaoskonnad, mille juhte on samuti nimetatud metsnikeks. Tegelikult oli tegu metsavahiseisusest ülemmetsavahtidega, metskonna metsavahtide vahetute ülematega. Seniste metsnikest spetsialistide ajastu riigimetsades lõppeski 1827. aastaga. Kas mullu võinuKs tähistada metsaülema ameti 230. aastapäeva? Kas meie endine ja praegunegi metsaülemate seisus võiks algtähiseks pidada 1779. või 1780. aastat, kui kindlalt määrati ametisse esimesed metsnikud? Sisuliselt õigustaks seda tõsiasi, et metsnikud oli esimesed ametnikud, kes tegelikult juhtisid metsade majandamist. Samuti ei ole põhimõttelist vahet nende ja hilisemate n.-ö. täisõiguslike metsaülemate ametikohustuste vahel. Mõiste Förster on sisult laiem kui hilisemal ajal „metsnik”. Kuni kõrgharidusega metsaülemate (Oberförster, Forstmeister jne.) ametisse määramiseni käsitleti Förster’eid eramõisates metsaülemaina. Ka hiljem olid nad väiksemate erametsade metsamajanduse juhid, kohati küll kõrgharidusega metsaülema järelevalve all. Samas võis ka metsnikel olla kas osaline või täielik metsanduse kõrgharidus. Süsteemi varieerumist näitab seegi, et näiteks Kastre mõisas juhtisid metsamajandust teineteisest sõltumatult kaks metsnikku, neist Kastre-Eesvallas Heinrich Karu (Eesti Vabariigis maakonna metsaülem, metsaülem, metsarevident, revidentmetsaülem), Kastre-Peravallas (Järvseljal) aga Martin Maurach, hiljem Gerhard Kremser (Eesti Vabariigis metsaülem, metsainspektor, revidentmetsaülem). Kui loodi Eesti Vabariigi metsavalitsus, nimetati hulk mõisate metsnikke metsaülemateks. Seega võib nentida, et meie metsaülemad on lasknud igavikku kaduda oma ametijuubelil. Kui on pühitsejaid, siis võiks paarikümne aasta pärast, kui täitub 250 aastat, seda aastapäeva märksa väärikamalt tähistada.



Toivo Meikar, metsandusloolane

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet