Eesti Looduse fotovõistlus
1/2011



Ajalugu
90 aastat Järvselja õppe- ja katsemetskonda

Tänavu möödub 90 aastat Tartu ülikooli metsaosakonna õppebaasi asutamisest Kastre-Peravallas. Sel puhul on kohane heita pilk õppemetskonna kujunemisele.

ANDRES MATHIESEN VALIS ÕPPEMETSKONNA ASUKOHA
1920. aasta sügisel alustas Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna juures tööd metsaosakond. Seetõttu kerkis päevakorda vajadus leida avatud metsaosakonnale praktikabaas.

Sobivat metsaala hakkas otsima metsaosakonna tegelik looja ning ühtlasi selle esimene õppejõud Andres Mathiesen. Juba 1920. aasta sügisel käis ta sel eesmärgil Tähtvere, Vasula, Haaslava, Kaagvere ja Kastre metsades. Siiski selgus, et Tartu lähemas ümbruses sobivat metsa ei leidu. Õppemetskonnana sooviti näha võimalikult mitmekesiste puistutega metsaala, kus mets oleks hästi säilinud. Samuti pidid seal olema vajalikud ruumid üliõpilaste majutamiseks praktika ajal. 1920. aasta 8. detsembri kirjas Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna dekaanile märgib Andres Mathiesen, et kõige sobivam õppemetskonna asukoht on Kastre-Peravalla mets, mis asub Ahja jõe ning Peipsi järve vahel. Edasi loetleb ta selle paiga eeliseid õppemetskonnana: Kastre-Peravalla mets asub ühes laamas ning seal kasvab nii kuuse-, männi-, lehtpuu- kui ka segametsa. Vanuseklasside järgi on metsa seisund peaaegu normaalne. Nimetatud piirkond on võrdlemisi mitmekesine nii pinnavormide kui ka mullaolude poolest. Seal on varem rajatud metsakultuure ning kaevatud parvetuskraave. Üliõpilaste majutamiseks praktika ajal saab kasutada jahilossi. Väga tähtsaks pidas Andres Mathiesen ka seda, et raske juurdepääsu tõttu õppemetskonda on üliõpilased praktika ajal linnast eraldatud ning saavad täielikult keskenduda metsale. Ta on selle kohta kirjutanud: „Kõige tähtsam minule paistab siin see, et üliõpilased saaksid Kastre-Peravallas suvel viibides muust maailmast ja suurlinna keerulisest elust kõrvale kistud ja nende huvid oleksid kuu või poolteise jooksul ainult metsale pühendatud. Tööviljakus saab hulga suurem olema, kui mets üsna linna lähedusel oleks olnud, kus üliõpilased lõunaks harilikult tööd lõpetaksid ja sedagi võib olla nii tehes, et rohkem kõrvaliste asjade pääle mõtlevad.” 9. detsembril 1920 arutas põllumajandusteaduskond Andres Mathieseni esitatud projekti õppemetskonna asutamise kohta ja kiitis selle heaks. 11. detsembril pöördus põllumajandusteaduskonna dekaan oma kirjaga ülikooli nõukogu poole, paludes astuda samme Kastre- Peravalla metsa üleandmiseks ülikoolile. Tartu ülikooli ajutine nõukogu arutas oma koosolekul 15. detsembril 1920 põllumajandusteaduskonna ettepanekut ning otsustas selle vastu võtta. Õppemetskonna loomine 22. jaanuaril 1921 pöördus Tartu ülikooli valitsus oma kirjaga nr. 734 põllutööministeeriumi metsade peavalitsuse poole palvega anda Kastre-Peravalla mets ülikoolile kui õppemetskond. Selle asukoha valikut on Andres Mathiesen võrdlemisi põhjalikult käsitlenud oma artiklis, mis on ilmunud 1921. aastal ajakirja „Agronoomia” esimeses numbris. Põllutööministri sellekohase ettepaneku põhjal otsustas Eesti Vabariigi valitsus 13. aprillil 1921: „Metsade Peavalitsusel lubada üle anda Tartu Ülikooli metsateaduskonna valitsemise alla Kastre- Peravalla metsandik määramata aja peale selle tingimusega, et sissetuleku ja väljaminekute eelarved selles metsandikus Metsade Peavalitsuse poolt kinnitatakse ja puhas sissetulek Metsade Peavalitsuse arvele riigisissetulekuna renteisse saaks kantud.” Tartu ülikooli valitsus volitas oma 2. mai 1921. a. kirjaga nr. 3379 põllumajandusteaduskonna õppejõudusid A. Mathiesenit ja A. Lukseppa võtma Kastre-Peravalla metsandik metsade peavalitsuse vastavate ametivõimude käest ülikooli haldusse ja tegema kohapeal ülikooli valitsuse nimel esialgseid korraldusi. A. Mathiesen kinnitati õppemetskonna juhatajaks. 25. mail 1921 pöördus ta õppemetskonna kirjaga nr. 1 ülikooli valitsuse poole. Selles märgiti, et Kastre-Peravalla mets on vastu võetud metsamajanduse instituudi valitsemise alla. Ülevõtmisel jäeti ametisse kõik endised Kastre-Peravalla metsaametnikud, kusjuures hr. Kremserile tehti ülesandeks täita õppemetskonna metsaülema kohuseid. 26. augustil 1921 kinnitas vabariigi valitsus määruse Tartu ülikooli õppemetskonna valitsemise korra kohta. Selle järgi jäid õppemetskonna ametnike ja metsavahtide kohta kehtima needsamad õigused ja kohustused mis teiste riigi metsaametnike puhul. Maakonna metsaülema kohustused õppemetskonna asjus anti üle ülikooli valitsuse määratud õppemetskonna juhatusele. Metsade peavalitsuse ülesanded sai aga ülikooli valitsus, välja arvatud aastaeelarvete metsandusplaanide kinnitamine, mis jäi metsade peavalitsuse õiguseks. 18. juunil 1925 võttis Eesti Vabariigi riigikogu vastu ülikooliseaduse, mille põhjal sai õppemetskonnast täielikult Tartu ülikooli omandus. Varasem ajalugu Kastre-Peravalla metsandik kuulus varem Kastre mõisale, mis aastail 1850–1918 oli von Esseni suguvõsa valduses. Siinseid metsi kasutati varasematel aegadel väga tagasihoidlikult, sest polnud võimalik metsamaterjali turustada. Metsa raiuti peamiselt kohalike elanike tarbeks ja ainult valikraie korras. 1860–1865 plaanistati Kastre-Peravalla metsades esimest korda metsi. Seda tehti maakorralduse ülesandel, mistõttu metsaeraldistele pööratud erilist tähelepanu. Metsandiku lõuna- ja keskosa jaotati ruudukujulisteks kvartaliteks, mille keskmine pindala oli 37 hektarit. Et Peravalla metsadest tulu saada, oli tarvis teha ulatuslikke kuivendustöid ning ehitada teid metsamaterjali veoks. 19. sajandi viimasel veerandil oli Kastre mõisa omanik Nikolai von Essen, kes oli tuntud edumeelse mehena. Ta hakkas kavandama abinõusid Peravalla metsade majandamiseks. Nikolai von Essen palkas ametisse ettevõtliku metsaülema Martin Maurachi, kes töötas sellel kohal aastail 1883–1897. Kogu metsamaa looditi ning tuntud taanlasest melioratsiooniinsener Peder Rosenstand-Wöldike koostas kuivendusprojekti. Metsaülema juhatusel hakati seda projekti kohe ellu viima. Magistraalkraavidele ehitati vesiväravad; hiljem kasutati kraave metsamaterjali parvetamiseks. 1884–1897 kaevati Kastre-Peravalla metsades ligi 150 kilomeetrit kraave, mis läks maksma üle 36 000 kuldrubla. Endise siirdesoo alade kuivenduse tulemusena suurenes märgatavalt metsamaa pindala ning mõnevõrra paranesid ümbruskonna kliimaolud. Loomulikult tehti sel ajal neid töid käsitsi, peamised kraavimehed olevat olnud saarlased. Koos kuivendustöödega rajati võrdlemisi korralik kruusakattega teedevõrk. Metsamaterjali veeti Tartusse põhiliselt mööda veeteed Ahja jõe ning Emajõe kaudu. Palgid pukseeriti parvedena, küttepuud aga laaditi Ahijärve ääres lotjadesse. Transpordiolude paranemise tõttu suurenes järk-järgult ka metsakasutus, ulatudes 19. sajandi lõpuks kuni 9000 tihumeetrini aastas. Metsaülem M. Maurach alustas metsakultuuride rajamist. Kõrvuti kohalike puuliikidega kultiveeriti sel ajal hulganisti võõrpuuliike, nagu lehist, nulgu, musta ja valget mändi. M. Maurach lahkus Kastre-Peravallast 1897. aastal. Tema järel tuli uueks metsaülemaks Gerhard Kremser, kes töötas sellel ametikohal lühemate vaheaegadega kuni 1922. aastani. Uus metsaülem jätkas põhiliselt juba varem alustatud töid, kuid tegi ka mõningaid uuendusi. Ülikoolile üleandmise ajal oli metskonna üldpindala 6968 hektarit, sellest metsamaad 3520 hektarit. Hiljem laiendati õppemetskonna piire: lisandusid põhjapoolsete soode alad. Õppemetskonnal oli esmalt kaks põhisihti: korraldada metsaosakonna üliõpilastele praktikume ning võimaldada õppejõududel teha metsanduslikke uurimistöid. Peaasjalikult sama otstarvet on Järvselja metsad täitnud tänini. 1921. aastal algasid praktilised tööd 1921. aasta maikuus saabusid õppemetskonda esimesed 29 üliõpilast koos õppejõud Andres Mathieseniga. Siin korraldati geodeesiapraktikum, mis kestis seitse nädalat. Üliõpilased kaardistasid metskonna lõunaosas kokku 4600 hektarit. Järgmisel aastal tegutses õppemetskonnas 66 üliõpilast. Peale geodeesiapraktikumi osaleti metsakasvatuse ja metsatakseerimise praktikumil. Hiljem lisandusid metsakasutuse ja puidutehnoloogia praktikumid. Üliõpilaste kogutud andmete põhjal koostati 1923. aastal metsakorralduse kava. Esimesed praktikasuved Järvseljal olid üliõpilastele küllaltki rasked. Juhtusid olema Peipsi kõrgveeaastad, mistõttu metskonna põhja- ja lääneosa oli üle ujutatud. See raskendas märgatavalt mõõdistamistöid. Ka sääski ja parme olevat neil aastail olnud väga rohkesti. Nii mõnigi noor tudeng pidanud plaani vahetada eriala. Tol ajal ei olnud ju tõhusaid sääsetõrjevahendeid. Need aga, kel jätkus tõsist huvi metsa vastu, kannatasid kõik ebamugavused välja. Kohe pärast ülikoolile üleandmist asuti metskonda korrastama ja arendama. Esimese maailmasõja päevil oli siin tehtud rohkesti ulatuslikke lageraieid, need raiestikud oli tarvis kiiresti kultiveerida. 1922. aastal asutati tolleaegse jahilossi juurde 0,6 hektari suurune taimla. Korrastamist vajasid parvetuskanalid ja kuivenduskraavid. Kasvukäigu uurimiseks rajati eri puistutesse hulk alalisi proovitükke. teaduslik uurimistöö hoogustus 1930. aastatel 1930. aastal nimetati senine õppemetskond ümber õppe- ja katsemetskonnaks. Uus nimetus andis tunnistust sellest, et Järvseljal hakati õppepraktikumide kõrval üha rohkem tegema metsanduslikku uurimistööd. Samast aastast kuulus õppe- ja katsemetskonna koosseisu katseala assistendi koht. Alates 1924. aastast on Järvseljal tehtud ilmavaatlusi. 1931. aastal võeti õppe- ja katsemetskond rahvusvahelise metsanduslike katsejaamade liidu liikmeks. Nõnda tihenesid sidemed välismaa metsanduslike uurimisasutustega. Õppe- ja katsemetskonna kulul muretseti metsaosakonnale raamatukogu, ilmutati ka „Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetusi”, kus avaldati uurimistöid metsanduse vallast. Suurt rõhku pandi metskonna majanduse arendamisele. Tööliste jaoks ehitati uusi elamuid. Taimeaedade laiendamise tõttu oli vaja paljundada puu- ja põõsaliike, selleks rajati Järvseljale kaks kasvuhoonet. Metsa töötasid üles põhiliselt metskonna alalised töölised. Tol ajal raiuti aastas ligikaudu 10 000 tihumeetrit puitu lageraiena, peale selle tehti hooldusraieid ning koristati surnud metsa. Korduvalt käisid õppe- ja katsemetskonnas paljud välismaa metsateadlased ja naabermaade ülikoolide metsaosakondade üliõpilased. Suure lünga metskonna tegevuses põhjustasid Teise maailmasõja aastad. Okupatsioonivõimude korraldusel tehti üleplaanilisi lageraieid. Taimeaedade tegevus soikus, kuna puudus nõudmine istutusmaterjali järele. Suurt kahju tekitas võõrpuuliikidele 1939/1940. aasta erakordselt külm talv, mille tagajärjel paljud õrnemad liigid hukkusid. Pärast sõja lõppu hakati õppe- ja katsemetskonda taas korrastama. Päevakorrale tõusis raie- ja veotööde mehhaniseerimine. 1951. aastal läks Järvselja koos endise TRÜ metsandusteaduskonnaga üle hiljuti loodud Eesti põllumajanduse akadeemia koosseisu. 1953. aasta lõpul nimetati metskond ümber õppe- ja katsemetsamajandiks. Seda nimetust kandis ta kuni 1997. aasta lõpuni, mil metskonna nimetus uuesti taastati. 1962. aastal liideti majandiga endise Nõmme kolhoosi maad, seetõttu suurenes majandi territoorium tunduvalt. KatsemetsKond hõlmab ühtse metsa- ja soolaama Järvselja õppe- ja katsemetskond laiub ühtses metsa- ja soolaamas; idast läände on suurim ulatus 11 kilomeetrit ning põhjast lõunasse 18 kilomeetrit. Metsad asuvad reljeefilt võrdlemisi ühtlasel tasandikul, mis ulatub 31–40 meetrit üle merepinna. Metskonna põhjaosa kujutab endast Peipsi järve rannikumadalikku, mis küünib ainult umbes üks meeter üle Peipsi järve keskmise veetaseme. Sellest soolaamast kerkivad arvukad uhtelise päritoluga kirdest edelasse kulgevad liivaseljakud ja -saared, mille kõrgus ümbritseva maapinna suhtes on üks kuni kolm meetrit. Metskonna kesk- ja lõunaosa on nõrgalt lainjas, madalamad seljakud ja tasased alad vahelduvad soostunud aladega. Kuigi Järvselja maastiku ilme on võrdlemisi tagasihoidlik, on siinne mullastik üsna mitmekesine. Seetõttu on ka puistud ja nende alustaimestik väga vaheldusrikkad. Hoolimata võrdlemisi väikesest pindalast on siinsele alale omane enamik Eesti metsakasvukohatüüpe, välja arvatud loo- ning kuivad nõmmemetsad. Viimase metsakorralduse (2001) järgi on metskonna üldpindala 10 618 hektarit, sellest metsamaad 6038 hektarit. Puistute keskmine tagavara on 160 tm/ ha, keskmine juurdekasv 4,5 tm/ha aastas. Pindala järgi domineerivad metskonna alal kasepuistud (47%), järgnevad männipuistud (21%), kuusepuistud (12%) ja sanglepapuistud (6%). Puistute üldine keskmine boniteet on II.5, keskmine vanus 59 aastat. Üldisest metsapindalast hõlmavad tulundusmetsad 57%, hoiumetsad 23% ja kaitsemetsad 20%. Uuendusraie aastalangiks oli määratud 15 400 tihumeetrit. Kui vaagida Järvselja metsade osa Eesti metsanduse arengus möödunud 90 aasta vältel, siis tuleb esmajoones märkida nende tähtsust metsanduse eriala üliõpilaste õppebaasina. Niisama tähtis on ka usin teaduslik uurimistöö. Esimesed alatised proovialad pärinevad aastast 1922. Järvseljalt kogutud materjalide põhjal on valminud arvukalt üliõpilaste diplomitöid. Ka mitme magistri-, kandidaadi- ja doktoritöö jaoks on saadud siit andmeid. Aastakümnete jooksul on Järvselja taimeaedadest levitatud paljude puu- ja põõsaliikide istikuid üle vabariigi. Ka metsakuivenduse vallas on Järvselja metsades saadud märkimisväärseid tulemusi. Järvseljal asub Eesti esimene metsakaitseala, 1924. aastal kehtestati kaitserežiim siinses looduskaitsekvartalis. 1/2011 51 taasiseseisvumise järel on hoogsalt arenenud välissuhted Pärast Eesti taasiseseisvumist tihenesid meie metsandusüliõpilaste kontaktid teiste riikide üliõpilastega. Tudengivahetuse korras on Järvseljal praktikal olnud Helsingi ülikooli, Evo kõrgema metsakooli, Eberswalde rakenduskõrgkooli ning Hamburgi ülikooli kasvandikud. 1995. aasta septembris peeti Järvseljal Põhjamaade doktorantide kursused metsakultiveerimise alal; osavõtjaid oli Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist, Lätist ja Leedust. Niisuguseid rahvusvahelisi üritusi on Järvseljal korraldatud hiljemgi. Järvselja kui õppe- ja teadustöö baasi väljakujundamiseks on tarvis veel palju ära teha. Kuna raietööde ja puidutöötlemise tehnoloogia on muutunud, tuleb metskond varustada ajakohaste masinate ja seadmetega. Töötingimuste ja olme parandamiseks peab ehitustegevust tõhusamaks muutma. Metsades aga ootavad rajamist uued katsealad.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet