Eesti Looduse fotovõistlus
1/2003



Artiklid
Milliseid lehtpuukultuure rajada endistele põllumajandusmaadele?

Üks Eesti metsanduse probleeme on põllumajandusmaade metsastamine. Kase, tamme ja saare kultiveerimisel on saadud
pikaajalisemaid kogemusi, hübriidhaavaga alustati 1999. aastal. Aastatuhande vahetuse eel rajati endistele põllumajandusmaadele üle Eesti lehtpuukultuuride näidisalad. Nüüd saab teha esimesi kokkuvõtteid ja järeldusi.

ENDISTELE PÕLLUMAJANDUSMAADELE RAJATI 1999.
AASTAL NÄIDISKULTUURE


Eestis vajab alternatiivset kasutust vähemalt paarsada tuhat hektarit endisi põllumajandusmaid (Meiner, 1999),mida on võimalik metsastada lehtpuudega. Osa põllumajandusmaadest on viimase kümne aasta jooksul juba looduslikult metsastunud. Sagedamini toimub looduslik metsastumine kiirekasvuliste pioneerpuuliikide – arukase, pajude, halli lepa ja haavaga, harvem männi ja kuusega. Loodusliku uuenduse eelis kultuuride ees on looduslähedus ning väiksemad kulutused uue metsapõlve saamiseks.

Kultuure rajades saame aga majanduslikus mõttes ühtlasema struktuuri ja väärtuslikuma liigilise koosseisuga puistud. Eestis on lehtpuude kasvatamisest endistel põllumajandusmaadel Soome ja Rootsi näitel räägitud juba pikemat aega. Kuna looduslike ja majanduslike tingimuste erinevuste tõttu ei ole õige nimetatud riikide kogemusi Eestis vahetult rakendada, rajati Rootsi-Eesti koostööprojektina 1999. aastal lehtpuukultuuride näidisalad. Aastatel 2000–2002 mõõdeti 11 uurimistööks sobivat ala. Peale näidisalade, kus istutusmaterjalina oli kasutatud valdavalt arukaske (Betula pendula Roth.), tamme (Quercus robur L.) ja saart (Fraxinus excelsior L.), mõõdeti üle ka seitse sama vanusega hübriidhaavakultuuri (Populus x wettsteinii Hämet-Ahti) endistel põllumajandusmaadel.
Erinevalt hübriidhaavakultuuridest on kõik lehtpuukultuuri näidisalad ulukikahjustuse vältimiseks tarastatud võrkaiaga.

KASKE, TAMME JA SAART ON KULTIVEERITUD VAREMGI, HÜBRIIDHAABA MITTE
Kasekultuure hakati Eestis märkimisväärses mahus rajama alles 1960. aastal, jääridesse ja kuivendatud soodesse. Alates 1972. aastast oli kasekultuure rajatud aastas üle 200 ha, kuid 1979. aastal juba 1243 ha (Paal, 1996). Rajatavate kultuuride pindala Eestis hakkas alates 1981. aastast järsult vähenema, olles 1991. aastal vaid 52 ha. 1990. aastatel kasvas huvi kasvatada kaske endiste põllõllumajandusmaadel. Arukaske on endistele põllumajandusmaadele eriti ulatuslikult istutatud Soomes, kus 1994. aastaks oli rajatud kasekultuuride pindala 100 000 ha (Ferm jt., 1994).
Hübriidhaab on hariliku (Populus tremula L.) ja ameerika haava (Populus tremuloides Michx.) hübriid. Tähelepanuväärseks teeb hübriidhaava tema suur kasvukiirus. Paberipuidu tootmisel saavutavad hübriidhaavakultuurid raieküpsuse 20–25 aastaga ja hektaritagavara võib selleks ajaks ulatuda kuni 400 tihumeetrini.
Võrreldes hariliku haavaga, on hübriidhaab haiguskindlam ja laasub paremini. Skandinaavia maades on hübriidhaab üks kiirekasvulisemaid lehtpuid (Hagman, 1997; Jakobsen, 1976; Johnsson, 1967). Laialdasemalt hakati hübriidhaaba Eestis katseliselt kultiveerima 1999. aasta kevadel, kui AS Metsind istutas endistele põllumajandusmaadele esimesed 14 hübriidhaava katsekultuuri. 2002. aasta sügiseks oli AS Metsind rajanud üle Eesti 490 ha katsekultuure.
Ulatuslikum tammekultuuride rajamine Eestimaal algas 19. sajandi teisel poolel. Üksikuid kultiveerimiskatseid tammega tehti ka juba märgatavalt varem. Tammekultuure rajati alates 1892. aastast nii endistele haritavatele põllumaadele kui ka heinamaadele istutamise teel. Aastatel 1902–1914 kultiveeriti tamme tõrukülviga okaspuukultuuridesse. Teise maailmasõja ajal ei rajatud Eestis märkimisväärselt tammekultuure. Uuesti kerkis see päevakorda pärast sõda (Kasesalu, 2001). Saarekultuuride rajamise maht on Eestis olnud väga tagasihoidlik. Näiteks rajati Ilvese (1980) andmetel istutamise teel aastatel 1981–1991 keskmiselt 33 ha saarekultuure aastas.

MILLISEID VÕTTEID RAKENDADA KULTIVEERIMISEL JA KULTUURIDE HOOLDAMISEL?
Lehtpuukultuuride uurimistulemustele toetudes võib öelda, et maapinna ettevalmistamine (ülepinnaline künd) enne lehtpuukultuuri rajamist põllumajandusmaale on vajalik. Maapinna harimisega parandatakse sageli aastaid kasutamata, tugevasti kamardunud maadel mulla vee-, õhu- ja toitainerezhiimi ning vähendatakse rohttaimede ja majanduslikult madalama väärtusega puuliikide (pajud, hall lepp) konkurentsi. Maaharimise tõttu väheneb ka istutatud puude väljalangevus ja paraneb kõrguskasv. Parim aeg põllumajandusmaadele lehtpuid istutada on kevad (aprill-mai), kuigi potitaimedega on Soomes edukalt lehtpuukultuure rajatud ka suvekuudel (juuli-august; Luoranen jt., 1999). Arukaske oleks sobiv istutada 2000–2500, tamme 1100–1600, saart 1600–2000, sangleppa 2000–2500 ja hübriidhaaba 1100–1600 taime hektarile. Arukase ja sanglepa istutamiseks sobivad ühekaheaastased seemikud, tamme- ja saarekultuuri rajamisel peaks kasutama vähemalt nelja-aastaseid istikuid. Hübriidhaava istutusmaterjali saadakse enamasti vegetatiivsel teel (mikropaljundus või juurelõikude meetod). Olenevalt istutusmaterjalist, istutus- ja hooldustööde kvaliteedist ning ilmastikust võib taimede väljalangevus olla esimesel istutusjärgsel aastal suur,mistõttu tuleb kultuuri juba sama aasta sügisel või järgneval kevadel täiendada uute taimedega. Järgmistel aastatel on taimede väljalangevus korralikult hooldatud ja tarastatud kultuuris väike. Istutatud puude kasvu peamine takistus esimestel istutusjärgsetel aastatel on rikkalik rohttaimestik. Juba istutusele eelneval aastal on võimalik teha keemilist umbrohutõrjet. Maapinna ettevalmistamise mõju rohttaimedele on samas lühiajaline. Kiirekasvuliste lehtpuude (arukask, hübriidhaab, sanglepp) kultuure on vaja hooldada vähemalt esimesel ja teisel kasvuaastal pärast rajamist, rohides puude ümbrust või niites heina üle pinna. Aeglasema kasvuga tamme ja saart tuleb rohttaimede eest kaitsta tunduvalt kauem, mis suurendab hoolduskulusid.
Lehtpuude istutusjärgse kasvu analüüs näitas, et hästi sobivad Eestis endiste põllumajandusmaade metsastamiseks kiirekasvulised lehtpuud – arukask ja hübriidhaab. Istutatud arukaskede kasvamaminek oli esimesel kasvuaastal enamikus kultuurides mõnevõrra parem kui teistel lehtpuudel. Parim oli kase kasv heledal kahkjal (L(P)), leostunud (Ko) mullal ning küllastumata gleimullal (G(I)). Kehvemaks osutus kase kasv rähkmullal (K’’’) Hiiumaal. Arukase kasvatamiseks Eestis võiks sobida enamik põllumuldadest, sealhulgas leetunud (Lk), leostunud (Ko), leetjad (K²), kahkjad (LP, L(P)), gleistunud leostunud (Kog), gleistunud leetjad (KIg), gleistunud kahkjad (L(P)g; LPg), gleistunud leetunud (Lkg) mullad ning mõned gleimullad. Kaskede keskmine kõrguskasv neljandal kasvuaastal oli suurim Venekülas (85 cm) ja väikseim Reigi kultuuris (26 cm). 2002. aasta sügisel oli katmata maapinnal kasvanud arukaskede keskmine kõrgus suurim Veneküla (2,8 m) ja madalaim Reigi (1,4 m) kultuuris.
Traditsioonilise hoolduse alternatiivina on endistel põllumajandusmaadel rikkaliku rohttaimestiku tõrjumiseks võimalik kasutada erisuguseid kattematerjale. Arukase kasvatamisel on kattematerjalina soovitatav kasutada multshkilet, mis vähendab hooldustöid kultuuris ja soodustab puude kasvu. Enamikul näidisaladest olid kilel kasvanud kased tunduvalt kõrgemad, erinedes katmata alal kasvanud puudest kuni kaks korda. Suurima keskmise kõrgusega (4,2 m) kased kasvasid kilel 2002. aasta sügisel Kõrvekülas. Kile soodsat mõju arukaskede kasvule võib seostada paranenud niiskustingimustega kilealuses mullas. Kilel võib olla täita ka oluline roll soojuse neelajana ning mullaprotsesside intensiivistajana. Samas võib kile kasutamine intensiivistada näriliste tegevust, kuna kilealune maapind pakub neile varje- ja pesitsuskohti. Multshpaberi mõju arukaskede kasvule on olnud väga tagasihoidlik. Arvestades paberi hinda ning paigaldamisega kaasnevaid kulusid, on maaomanikul esimestel istutusjärgsetel aastatel otstarbekam kaskede ümbrust rohida või niita heina üle pinna.
Hübriidhaavad on esimese nelja aasta jooksul hästi kasvanud heledal kahkjal (L(P)), gleistunud leetunud (LkIg) ja deluviaalmullal (D’’’g). Haavad pole hästi kasvanud küllastumata gleimullal (G(I)) ja keskmise sügavusega rähkmullal (K’’’). Hübriidhaabade keskmine kõrgus ja rinnasdiameeter oli kultuurides võrdlemisi varieeruv. Keskmine kõrgus oli kultuuriti 1,0–3,1 m. Üksikute puude kõrgus ulatus nelja aasta vanustes kultuurides kuni kuue meetrini.

TAMME JA SAARE KASVATAMINE ON PÕLLUMAJANDUSMAADEL KEERULINE
Harilik tamm ja saar kasvavad Eestis oma areaali põhjapiiri läheduses, mistõttu on nende puuliikide kasvatamine üsna problemaatiline. Tamm ja saar pole üheski meie uuritud kultuuris hästi kasvanud. Neljandal kasvuaastal varieerus tammede keskmine kõrguse juurdekasv kultuuriti 3,0–15,0 cm, saarel jäi vastav näitaja vahemikku 5,5–6,5 cm. Tamme kasvatamiseks Eestis võiksid sobida leetunud (Lk), leetjad (KI) ja leostunud (Ko) mullad (ka gleistunud). Saare kasvatamine õnnestub suurema tõenäosusega leostunud (Go), küllastunud (G(o) ), leetjatel (GI) ja rähksetel (Gk) gleimuldadel. Kõigil istutusjärgsetel aastatel on tammedel ja saartel leidunud hiliskülma kahjustusi. Selle tagajärjel on enamik puid tugevalt põõsastunud ja kiratsevad. Liikide kultiveerimiseks sobivad paremini väiksemad ja viljakamad alad,mitte aga külmadele avatud suured põllulaamad. Tamme ja saare kasvatamisel on mõistlik loobuda heina niitmisest üle pinna ja rohida vaid puude ümbrust, kuna rohttaimed pakuvad tammele esimestel kasvuaastatel külgvarju. Tamme ja saart võiks põllumajanduslikele maadele istutada koos teiste puuliikidega (nt. kask, kuusk, sanglepp), et vähendada külmakahjustusi ja kultuuri ebaõnnestumise tõenäosust. Tulluse (2001) arvates on saart Eesti kliimatingimustes siiski reaalsem kasvatada kui tamme.
Märkimisväärset kahju võivad istutatud lehtpuudele tekitada ulukid (põder, metskits, jänes jt.) ning närilised. Ulukikahjustusi aitavad vähendada tarastamine, repellendid ning kultuuride rajamine inimasulate lähedusse, kus metsloomad liiguvad mõnevõrra vähem. Näriliste tõrjeks sobib kasutada tüve ümber paigaldatavaid plasttorusid ja niita heina või tallata puude ümbrust (eriti sügisel). Näriliste kahjustused on 2002. aastal mõnes kultuuris olnud arvestatavad, näiteks oli Kõrvekülas näriliste kahjustatud 16%, Jõekülas 10% puudest. Arukase okste ja tüvede kahjustajana lisandus Sillapää kultuuris vapsik (6% puudest). Eesti oludes on väga kasulik tarastada lehtpuukultuurid võrkaiaga, sest nii kõrvaldatakse ulukikahjustuste oht. Arvestades aga tarastamisega kaasnevaid kulusid ja viimastel aastatel suurenenud metskitsede ning põtrade arvukust, võivad ulukid lähitulevikus hakata kohati mõjutama lehtpuude, eriti tamme, saare ja hübriidhaava kasvatamist.



Arvo Tullus, EPMÜ metsamajanduse III kursuse üliõpilane, Aivo Vares, EPMÜ metsakasvatuse instituudi

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet