Eesti Looduse fotovõistlus
1/2011



artiklid
Kaupo Ilmetile meeldib end proovile panna

Jõgeva külje all asuvas vanas metsakatsejaama hoones on Kaupo Ilmet tegutsenud üle kolmekümne aasta. Ka praegu kannustab teda soov aidata kaasa metsanduse heale käekäigule. Tänavu 29. märtsil on teeneka metsamehe 80. sünnipäev.

JUURED ULATUVAD MULGIMAALE HELME KIHELKONDA

Vanas metsakatsejaama hoones tegutsevad praegu Eesti metsaselts ning Jõgevamaa metsaselts. Auväärne metsanduse edendaja Kaupo Ilmet asus seal kontoris tööle juba 37 aastat tagasi, mil ta lõi metsakatsejaama, mida ta juhtis järgmised 20 aastat.

Kaupo on sündinud 29. märtsil 1931. aastal Tallinnas. Temast rääkides ei saa mööda minna mulgi kultuurist, sest Kaupo juured ulatuvad Mulgimaale Helme kihelkonda, kus elasid tema vanaisa ja vanavanaisa. Kaupo selgitab, et mulk ei pea olema sündinud Mulgimaal, vaid mulgiks peetakse neid, kelle esivanemad elasid seal enne Põhjasõda; iga mulgi uhkuse asi on seda kultuuri endas kanda ja edendada. „Mulgid on mööda ilma laiali, ent neid ühendab isiklik side mulgi kultuuriga ning ühine seltsitegevus. Mulkidel on piirkondlikke seltse üle Eesti ja maailma ning meil on ka ühine nii-öelda katusorganisatsioon, mis neid kõiki ühendab,” räägib Kaupo, kes on hoolitsenud ka mulgi keele hoidmise eest. 1934. aastal asutatud mulkide seltsil on pikaajalised traditsioonid. Mulkidel on oma keel, mis kohati erineb suuresti eesti kirjakeelest. Nad annavad välja oma kultuurikirja „Mulkide Almanak”. Kuna nüüdisaegset mulgi keele õpikut ei olnud, üllitas mulkide selts 2004. Helme kihelkonda, kus elasid tema vanaisa ja vanavanaisa. Kaupo selgitab, et mulk ei pea olema sündinud Mulgimaal, vaid mulgiks peetakse neid, kelle esivanemad elasid seal enne Põhjasõda; iga mulgi uhkuse asi on seda kultuuri endas kanda ja edendada. „Mulgid on mööda ilma laiali, ent neid ühendab isiklik side mulgi kultuuriga ning ühine seltsitegevus. Mulkidel on piirkondlikke seltse üle Eesti ja maailma ning meil on ka ühine nii-öelda katusorganisatsioon, mis neid kõiki ühendab,” räägib Kaupo, kes on hoolitsenud ka mulgi keele hoidmise eest. 1934. aastal asutatud mulkide seltsil on pikaajalised traditsioonid. Mulkidel on oma keel, mis kohati erineb suuresti eesti kirjakeelest. Nad annavad välja oma kultuurikirja „Mulkide Almanak”. Kuna nüüdisaegset mulgi keele õpikut ei olnud, üllitas mulkide selts 2004. aastal ilusa lugemiku „Mulgi keelen ja mulgi meelen”. VALIK METSANDUSE KASUKS EI OLNUD JUHUSLIK Kaupo Ilmet kolis koos perega 1936. aastal Tallinnast maale, praegu Elva vallas asuvasse Illi külla, mis toona kuulus Pangodi valla piirkonda. Kaupo asus õppima kommertskallakuga Elva algkooli. Aegade jooksul on selles koolis tehtud suuri muudatusi ning ka nimetus on mitu korda teisenenud, mistõttu Kaupo lõpetas 11 aastat hiljem Elva keskkooli. Vahepealsetel aastatel kandis kool ka Elva mittetäieliku keskkooli ja Elva linnaalgkooli nimetust. Kaupo meenutab, et kuuendas klassis tuli teha esimene eksam, kuid juba seitsmendas klassis oli eksameid kujuteldamatult palju – tervelt 16. Niisama suur hulk eksameid tuli sooritada ka ülikooli astumisel 1950. aastal, mil ta soovis õppida Tartu riikliku ülikooli metsandusteaduskonnas. Eesti põllumajandusakadeemiat polnud siis veel loodud. Kaupo ei valinud metsandust oma erialaks juhuslikult: ta on juba lapsest peale tundnud tugevat sidet metsaga. „Mu hing on alati olnud metsa poole,” ütleb Kaupo. Tema vaarisa Andres oli Paistu mõisas osaliselt vaba talupoeg ning samal ajal metsavaht ja jahimees. „Kuna vaarisa Andres oli jahimees, siis haaras ka mind kirg jahi vastu. Sain juba kuueteistkümneaastaselt jahiloa ning hakkasin rohkem läbi käima metsainimestega: metsavahtide ja jahimeestega. See seltskond mulle väga meeldis ning kogu metsaelu on mulle väga meelepärane, sest see on vaba ja loominguline, mis on vastupidine kontoriametniku tööle,” väidab Kaupo. Metsanduse eriala lõpetas Kaupo 1955. aastal, kuid juba enne kooli lõppu suunati ta tööle Valgamaa metsamajandi laiatarbetsehhi (hilisema nimetusega metsapunkti) juhatajaks. Tolleaegse korra järgi pidid tudengid pärast kooli lõpetamist minema tööle sinna, kuhu suunati. Tegelikult oleks Kaupo tahtnud minna tööle Tõrva metsaülemaks. ToodeTud aiamajad pälvisid suurT Tähelepanu Töö metsapunktis oli seotud metsa- ja mööblitööstusega. Kaupo meenutab, et sealne töö oli väga tulemuslik. Näiteks 1956. aastal osales metsapunkt Moskvas Nõukogude Liidu rahvamajandusesaavutuste näitusel aiamajaga, millele pööras tähelepanu Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees Nikita Hruštšov, kes kirjutas kiituse külalisraamatusse ning avaldas soovi, et selline suvila võiks olla igal nõukogude inimesel. Nii tuligi pisut hiljem NSVL tsiviillennunduse ministeeriumist tellimus 10 000 suvila kohta. Paraku käis selline toodangumaht metsapunktile üle jõu ja ministeeriumile saadeti äraütlev kiri, kus põhjendati, et tootmisskeemi alles juurutatakse ning praegu ei ole võimalik sellist suurt tootmismahtu täita. Väiksemas mahus oldi nõus suvilaid tootma. „Aga oli hea teada, et meie tööd tunnustati kõrgelt ning me aiamajad osutusid väga populaarseks,” ütleb Kaupo, kelle ülesanne oligi panna kindel alus majade ja aiamööbli tootmisele Valgas. Ühena neljast parimast metsapunktist pälvis tunnustuse ka Kaupo juhitud metsapunkt ning töötajatel suurendati heade tulemuste eest palka. Aga siiski polnud töö metsapunktis Kaupole tundunud väga hingelähedane. Kui ta oli metsapunktis töötanud kolm aastat, avaldas ta soovi minna tööle metsaülemaks. Ülemusele polnud see otsus meeltmööda: ta tahtis saata Kaupo hoopis Tudusse vanemmetsaülemaks. Sellest pakkumisest Kaupo keeldus, põhjendades, et pärast kooli lõpetamist oli ta töötanud ainult metsatööstusettevõttes, mitte metsaülemana. Siis pakuti talle metsaülema kohta Aakre metskonnas. Metsaülema töö kõrvalt läks ta aspirantuuri. Metskonnast sai jahimajanduse valdkonna katsemetskond, kus korraldati ka esimene teaduskonverents metsamulla kohta. luua Tehnikumi direkToriks Töökoha vahetuse tõttu kolis Kaupo koos perega Valgast Soontagasse. Kaupo abi kaasa Ilme, kellega ta oli abiellunud 1956. aastal, töötas Valga I keskkooli bioloogiaõpetajana, seejärel sai temast Soontaga algkooli juhataja ja pärast kooli sulgemist suunati ta tööle Restu kooli õppealajuhatajaks. Soontagal elades sai pere ka täiendust: Valgas sündinud tütrele Tiiale lisandus poeg Elor, kes on sündinud Tõrvas ja elab Tõrvaaugus. Kui Kaupo oli olnud viis aastat Aakre metsaülem, tegi toonane metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder talle ettepaneku asuda Jõgeva metsamajanduse tehnikumi direktori ametikohale. Kaupole oli see ettepanek sobilik, kuna abikaasa sai seal tööd oma erialal ega olnud vaja sõita kaugele tööle. Nii koliski pere Jõgevamaale. „Mu pedagoogiline taust oli küll nõrgem, ent lähtuvalt oma varasemast töökogemusest teadsin ma, milliseid oskusi vajavad metsnikud, abimetsaülemad ja metsaülemad, kui nad pärast kooli lõpetamist asuvad tööle,” ütleb Kaupo, kes juhtis tehnikumi kümme aastat. Selle aja jooksul kujunes metsakoolist ja tehnikumist mainimisväärne metsandusliku alg- ja keskastme hariduse andmise koht, kelle kasvandikud olid hinnatud metsateenijad. Ehitati klubi, võimla ning söökla, asfaldi- ja kummikattega staadion, õpetajate elamud, töökojad, saun jne. Ühtlasi pandi alus õppemajandile-metskonnale. 1964. aastal sõlmiti Läti, Leedu ja Eesti metsatehnikumide vahel sõprussidemed, mis on kestnud tänini. 1968. aastal hakati tehnikumide alusel looma sovhoostehnikume ning Luua tehnikum tegi ettepaneku asutada nende alusel metsamajand-tehnikum. Kaupo käis selleks luba küsimas Moskvas, ent minister Heino Teder arvas, et see oleks ministeeriumile liiga keeruline ning muudatus jäeti tegemata. Kui Tartus asutati metsamajanduse ja looduskaitse teaduslik uurimisinstituut, nähti ette ka metsakatsejaama loomine, mille asukohaks valiti Kaarepere metskond Jõgeva külje all. Selle juhiks valiti Kaupo Ilmet, kes juhtis Kaarepere metsakaitsejaama järgmised 20 aastat. Metsakatsejaam pidi võimaldama metsateadlastel katseid teha. Katsejaama metsad kasvasid umbes 4000 hektaril; jaama põhisuunad olid metsamajanduse mehhaniseerimine, metsakaitse, võõrpuuliikide introdutseerimine ja metsade kõrvalkasutus. Ühtlasi oli Kaarepere metsakatsejaam Eesti põllumajandusakadeemiale ja Luua metsanduskooli õppebaas. Koos otsiti võimalusi suurendada metsamaade tootlikkust, seetõttu uuriti kuivendamise, väetamise ja kasvustimulaatorite mõju metsa kasvule. Metsakatsejaamas korraldati palju teaduslikke konverentse, sümpoosione ja õppepäevi. Paraku lõpetas metsakatsejaam tegevuse 1992. aastal, mil keskus läks üle Jõgeva metskonnale, mis tegutses Kaupo juhatusel. Aga ka metskond lõpetas töö 1997. aastal. Olnud katsejaama asutaja, pidi Kaupo ühtlasi kogema selle sulgemist, samuti metskonna töö lõpetamist. UUed ülesanded eesti metsaseltsi jUhina Seejärel tuli Kaupol mõelda, mida teha edasi. Ta oli seotud Eesti metsaseltsi tegevusega ning talle tehti ettepanek asuda tööle seltsi juhina. Kuna Kaupo kodu asus katsejaama lähedal, ei olnud ta nõus minema Tallinna seltsi juhtima. Endise katsejaama hoones olid kõik teised asutused töö lõpetanud, nõnda sai Eesti metsaselts tühjad ruumid enda kasutusse – see tagas maja korrashoiu. Nii tõigi Kaupo metsaseltsi kontori Tallinnast Jõgevamaale. Just neis ruumides nimetati metsamajanduse- ja metsatööstuse TTÜ Eesti metsaseltsiks. Sel aastal tähistab Eesti metsaselts 20. aastapäeva ning Kaupol on rõõm tõdeda, et seltsi loomisel kirja pandud põhimõtteid järgitakse praegugi. Seltsi eesmärk on ühendada metsandusega seotud või metsameelseid inimesi, pakkudes üldsusele rohkelt metsandusteavet, ja edendada koostööd metsasektoris. Kaupo märgib, et vajadus metsaseltsi kui ühendava organisatsiooni järele oli tollal ja on praegugi suur: aastaid oli minister Heino Tederi eestvõttel korraldatud mitmesuguseid metsanduslikke kokkutulekuid, spordivõistlusi, kutsevõistlusi, metsnike ja metsaülemate päevi jne., ent kui riigikord muutus, jäi see tegevus soiku. Sestap võttis metsaselts korraldamise enda kanda. „Üheksakümnendate algul töötas metsanduses 14 000 inimest, kes hoidsid kokku ning tundsid end ühtse perekonnana. Siis süsteem lagunes ning sektoris töötavad inimesed jätkasid tööd erinevates kohtades. Kadus ühtne perekonnatunne, mida metsaselts püüdis oma tegevuste kaudu jätkata ning kanda edasi endisi traditsioone,” põhjendab Kaupo. Nii korraldaski metsaselts spordivõistlusi, metsandusüritusi ja konverentse. Tehti algust Balti metsaseltside konverentsiga, mis on praeguseks kasvanud Balti metsanduse konverentsiks, kus arutatakse päevateemasid ning otsitakse lahendusi metsandusprobleemidele. Lisaks suhetele Baltimaade metsasektoriga arendati rahvusvahelisi suhteid ka Saksamaa, Rootsi ja Soome metsandusorganisatsioonidega. „Käisime väga paljudes erinevates riikides tutvumisringkäikudel, et tutvustada Eesti metsandust ning näidata, et me oleme tugev metsariik,” selgitab Kaupo. Tänuväärne Tegevus Kaupo võib olla uhke, et 1997. aastal loodi Elistvere loomapark, kus saab näha Eesti metsades elavaid loomi võimalikult looduslikus keskkonnas. Esialgu oli siht pakkuda kodu emata jäänud ja viga saanud loomadele, nüüd on loomapark koduks nende järglastele ning ka teistest loomaparkidest ja -aedadest vahetamise teel saadud asukatele. Pargi eesmärk on jagada loodusteadmisi ja pakkuda võimalust vaadelda metsloomi neile omases keskkonnas. 2008. aastast kuulub loomapark RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu. 1989. aastal äratati Jõgevamaa metsaseltsi eestvõttel ning kultuuri-, loodus- ja muinasloohuviliste osalusel uuele elule Kassinurme linnamäe ümbrus ja hiis. Linnamäe jalamile ehitati lava, eesõuele kiik, püstkojad ja lõkkeplats. „Eesti on metsarahvas ning me hindame muinasloolisi paiku. Kassinurme muinasasula asub siin meie lähedal ja nii otsustasimegi linnamäe teha korda, et seal läbi viia toredaid avalikke õppe- ja meelelahutuslikke üritusi. Siin toimus ka esimene vigursaagimise võistlus, mis on aastatega saanud rahva seas väga populaarseks,” räägib Kaupo. Kassinurme mägedesse on rajatud suusa-, matka-, tervise- ja muistiserajad. Mägesid hooldatakse pidevalt ning korrastatakse sealseid rajatisi. Kaupo tegevus metsanduses on väga tänuväärne. Ta on olnud paljude organisatsioonide avatud, lahke ja äärmiselt inspireeriv juht. Tänavu 29. märtsil tähistab teenekas metsamees oma 80. sünnipäeva. Sel puhul soovib talle palju õnne kogu arvukas austajate pere!



Pille Rõivas, Eesti metsaseltsi kommunikatsioonijuht

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet