Eesti Looduse fotovõistlus
2/2011



artiklid
Metsanduse keskkonnamõjudest

Kirjutis on jätk 2010. aastal Eesti Metsa kevadnumbris ilmunud artiklile metsade mõjust süsinikuringele ja kliimamuutustele, ja ühtlasi tihedalt seotud Karin Radiko ning Veiko Adermanni kirjutisega siinses ajakirjanumbris.

Euroopa Liidu keskkonnaeesmärke ei saavutata
metsanduseta Euroopa Liidu keskkonnasihtide pingereas on lähiaastatel hulk ambitsioonikaid
ülesandeid:
• hoida globaalne õhutemperatuuri tõus
alla 2 °C;
• saavutada väiksema süsinikuheitega
majandus ja vähendada kasvuhoonegaaside
heitkoguseid 2020. aastaks vähemalt 20%;
• vähendada primaarenergia kasutust
20% aastaks 2020;
• suurendada taastuvate energiavarude
tarbimise osakaal 2020. aastaks 20%-ni;
• minna üle keskkonnahoidlikule majandusele
(Green Economy);
• saavutada olukord, kus majanduskasv
ei oleneks suuresti loodusvarade tarvitusest
(osaliselt on see juba õnnestunud).

Metsanduse roll nende sihtide saavutamisel on ülioluline. Samas ei saa väita, et see tõdemus oleks meedia vahendusel jõudnud üldsuseni vajalikul määral. Näiteks taastuvenergia korral etendab tähtsat rolli puiduenergia, mis omakorda mõjutab kogu metsasektori arengut. Arenenud riikides on üha enam päevakorral metsade mitmekülgne kasutus. See hõlmab ka metsanduse keskkonnamõjusid ja metsa ökosüsteemi keskkonnateenused. Metsi võib vaadelda kui „globaalseid kopse”, kuid samas võib metsanduse keskkonnamõju käsitleda ka lokaalsest aspektist. Arenenud riikides on ju metsa ühe elaniku kohta ülivähe, näiteks Taanis vaid 0,12 ha ja Belgias 0,07 ha elaniku kohta ja metsa ökosüsteemi teenused seetõttu defitsiitsed.
Viimastel aastatel on rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskpunktis olnud eelkõige kolm metsanduse keskkonnamõjude aspekti:
• metsade ja metsanduse funktsioon atmosfääri kasvuhoonegaaside, eeskätt süsiniku siduja ning ühtaegu võimaliku globaalse kliimamuutuse mõjude tasakaalustajana;
• metsade ja metsanduse tähtsus keskkonnahoidliku majanduse vaatevinklist, siia kuulub ka puidu kui taastuva energia allika tarvitus;
• metsade roll elurikkuse hoidja ja tagajana.

Oluline mõiste on „ökosüsteemi teenus”
Sisult on mõiste – ecosystem services – väga lai, hõlmates järgmisi teenuseid:
1) varustamine materjalidega (puit jm. metsasaadused, vesi, toiduained jne.);
2) keskkonnaseisundit reguleerivad teenused – veevaru ja selle kvaliteedi, õhu ja mulla hea seisundi tagamine, kliima reguleerimine, süsiniku sidumine ning muude keskkonnaomaduste mõjutamine;
3) ökosüsteemi toimimist (elupaigad, elurikkus, aineringe jms.) tagavad üldteenused;
4) sotsiaalsed ja kultuuriteenused (rekreatsioon, esteetilised väärtused). Sageli käsitletakse ökosüsteemi teenuseid kahjuks liiga kitsas tähenduses: üksnes ökosüsteemi keskkonnaseisundi reguleerimise vaatekohast.
Sellest aspektist on neil teenustel ka majanduslik väärtus, ehkki otsest majanduslikku tulu on sageli raske kindlaks määrata. Hindamise tarbeks on näiteks pakutud järgmisi mooduseid: 1) majandusliku kahju meetod, 2) ärahoitud kulude meetod, 3) taastamiskulude meetod, 4) asendamiskulude meetod, 5) sõidukulude meetod, 6) kinnisvarahinna meetod.
Üha sagedamini on majandusliku hindamise kõrval jõutud ka makseteni metsaökosüsteemide teenuste eest (Payments for Ecosystem Services, PES). Majandus- ja rahandushoobadest on Euroopa Liidus ja mujal maailmas käivitunud kasvuhoonegaaside heitekvootidega kauplemise või muud heitekaubanduse skeemid ETS (Emissions Trading Schemes).
Selle eesmärgi nimel on viidud ellu mitu Maailmapanga algatust ning rakendatud tööle fondid, näiteks World Bank BioCarbon Fund, Maailmapanga, Greenpeace’i ja WWF ühisvahend Forest Carbon Partnership Facility.

On rakendadatud meetmeid, vähendamaks metsade hävingut ja maakasutuse muutusi
Maksete eriliigina ökosüsteemi teenuste eest on võetud tarvitusele abinõud REDD (reduction emissions from deforestation and degradation) metsade kaitseks ja maakasutuse muutuste tõkkeks troopikas paiknevates riikides.
Hinnanguliselt kuluks metsade edasise hävingu ja metsade pindala vähenemise ärahoidmiseks 17–28 miljardit USA dollarit. Üks metsapinna ahenemise peapõhjusi globaalses ulatuses on põllumajanduse areng, sealhulgas põllumajandusliku tootmise subsideerimine ja sektoritevaheline konkurents tootmispinna pärast, suuresti on põllumajanduse arengut hakanud mõjutama energiakultuuride kasvatamine.
Toiduainete puudus, elanike koguarvu prognoositud kasv 9 miljardini aastaks 2050 ning toiduainete kiire hinnatõus võivad kahjuks juba lähitulevikus tugevasti vähendada jõupingutusi, mis on tehtud metsade hävingu aeglustamiseks. Samas näitavad modelleerimise tulemused, et kui kasutada vaid 0,035% globaalsest SKT-st ehk 29 miljardit USA dollarit metsade kaitse ja raiutud alade taasmetsastamise jaoks aastail 2010–2050, võiks metsatööstus saada 2050. aastaks 600 miljonit USA dollarit lisaväärtust. Tänu sellisele investeeringule võiks metsade seotud süsinikuvaru suureneda 28% võrreldes praegusega.
Olulisemaid arenguriike abistavaid institutsioone on Maailmapank, kelle arengupoliitilised sihid põhinevad ÜRO-s vastu võetud nn. aastatuhande arengueesmärkidel (Millennium Development Goals, MDG) – need on konkreetsed sihid aastaks 2015. Maailmapangal on oma metsandusstrateegia (The Bank’s Forests Strategy and Operational Policy) ja hulk finantsmeetmeid selle ellurakendamiseks.
Osa kliimamuutuste mõju leevendamiseks kavandatud meetmeid on võetud metsandusinvesteeringute programmi (Forest Investment Program). Näiteks aastatel 2002–2006 rahastas pank 12 metsandusprojekti ning lisaks 39 projekti, mis muu hulgas hõlmasid metsandust. Brasiilia, Vietnam, India ja Gabon on vaid mõned näited riikide kohta, kus Maailmapanga osalusel on käivitatud suuremaid metsandusprojekte.

Häid näiteid metsade kaitse kohta on nii Ameerikast kui ka Aasiast
Rahvusvaheliselt on positiivse näitena tähelepanu pälvinud Costa Rica metsaseadusest tulenev skeem PES. Aastatel 1997–2008 maksis National Forestry Financing Fund metsaomanikele 206 miljonit USA dollarit selliste metsaökosüsteemi teenuste eest nagu süsiniku sidumine metsades, vee ja elurikkuse kaitse ja rekreatsiooniteenused.Üks pikaajalisemaid ning tuntumaid PES ja REDD+ elementidega rahvusvahelisi projekte on 1997. aastal alanud Noel Kempff Mercado kliimaabinõude projekt Boliivias. Piirates metsade hävingut, kahaneb süsinikuheide arvutuslikult 3,6 miljoni tonni võrra 30 aasta jooksul [13]. Hämmastava mahuga, 1 miljard USA dollarit, on Norra abiprogramm Indoneesia looduslikus seisundis troopiliste metsade kaitseks; selle eesmärk on saavutada troopikametsade raie moratoorium. Samuti toetab Norra Brasiilia Amazonase Fondi, mis on olnud tulemuslik sealsete metsade kaitsel. Ilmeka näitena veehoiuga seotud ökosüsteemi teenusest võib tuua New Yorgi linnavalitsuse vastava otsuse. Linn saab puhta joogivee Catskilli veehaardest. Linna juhtkond otsustas ülikalli veepuhastussüsteemi ehitamise asemel võtta veehaardeala kaitse alla, piirata arendustegevust ning heitmete hulka. Uue veepuhastusjaama ehitus oleks maksma läinud mitu korda rohkem: (http://biodiv. dev.automatweb.com).
Üldjoontes teine suund on keskkonnamaksudest saadava tulu kasutamine keskkonnaseisundi parandamiseks ning ökoinnovatsiooniks.
Keskkonnamaksudest laekuv tulu erineb riigiti suuresti ning hõlmab näiteks Taanis üle 5% SKT-st, samas Hispaanias, Leedus ja Rumeenias on see alla 2% SKTst. Et muuta majandust keskkonnahoidlikumaks, on oluline reformida senist maksupoliitikat looduskapitalipõhiselt. Tuleviku majandusel peavad olema vahendid, et majandada, hinnata ja vahetada looduskapitali.

Metsad on olulised süsiniku sidujad ning seega tasakaalustavad globaalseid kliimamuutusi
Globaalselt on maapinna keskmine temperatuur tõusnud aktiivse inimtegevuse perioodil 0,7–0,8 °C võrra. Euroopas on temperatuuri tõus 20. sajandil olnud üleilmsest keskmisest isegi järsem, nimelt 0,95 °C. Valitsustevahelise kliimamuutuste koostöökogu (Intergovernmental Panel on 11Climate Change, IPCC) hinnangul tõuseb maapinnalähedase õhukihi üleilmne keskmine temperatuur järgmise sajandi jooksul 1,4–5,8 °C võrra (IPCC, 2007).
Kliima muutumine mõjutab ilmselt väga tugevasti metsi. Kuna tõenäoliselt soojeneb kliima eeskätt suurematel laiuskraadidel, mitte ekvatoriaalsetes piirkondades, siis muutuvad ka keskkonnatingimused enim just põhjapiirkondade metsade jaoks. Samas on prognoositud, et parasvöötme metsade juurdekasv suureneb endistviisi nii kliimamuutuste kui ka atmosfääri CO2 sisalduse kasvu ning kaasnevate mõjutuste tõttu. Ühtaegu võivad nendega seostuda muud riskid: põuaperioodid, tormid ning patogeenide levik. Ühe ohutegurina on näiteks nimetatud ka metsatöömasinate kasutamist külmumata pinnasel.
Kliimamuutuste pidurdamisel on esmatähtis tasakaalustada globaalne süsinikubilanss. Puittaimed seovad atmosfäärist süsinikku, mis fotosünteesi järel akumuleerub biomassis. Metsades sisaldub 80% maismaal paiknevast ja 40% maa-alusest (sh. juurtes) asuvast seotud süsinikust. Süsiniku koguvaru metsades varieerub eri andmetel suurtes piirides, alates 300 gigatonnist (1 gigatonn on 1 000 000 000 tonni) [16] kuni 987–990 gigatonnini [18, 22]. Maailma metsade süsinikuvaru väheneb hinnanguliselt 0,5 gigatonni võrra aastas, mis tuleneb otseselt metsa pindala vähenemisest. Samas on Euroopa ja Põhja-Ameerika ainsad piirkonnad, mille metsade pindala ja süsinikuvaru suureneb, tasakaalustades globaalset vajakut.
Peale otseselt puittaimede on osa süsinikku seotud varises, metsamullas ja teistes metsa ökosüsteemi komponentides. Näiteks eeltoodud FAO hinnangus on lähtutud vaid biomassis seotud süsinikust, koguvaru hinnangu 987 GtC puhul arvestati taimse materjali, sh. juurte süsinikusisalduseks 331 GtC ja mulla süsinikusisalduseks 656 GtC.
Euroopa metsade süsinikuvaruks on hinnatud 53 GtC, mis on seotud metsa biomassis ja surnud puidus. Kuna Euroopa on ainus maailmajagu, mille metsavarud suurenevad, on ka süsinikuvaru suurenenud alates 1990. aastast 2 GtC võrra. Hinnanguliselt võib aastail 2008–2012 metsastamise, taasmetsastamise ja teiste metsamajanduslike abinõudega seotud süsinikukogus suureneda 9 MtC-ni, s.o. ligi 10% kogusest, mille EL on kohustunud sel ajavahemikul vähendama.
Maakasutuse muutuste, eeskätt troopikametsade hävitamise ning alade põletamise ja põlluviljelusele ülemineku tõttu paiskub atmosfääri kiiresti lisakogus süsihappegaasi. Kuna endiselt hävitatakse aastas 9 kuni 13 miljonit hektarit looduslikke metsi või muudetakse metsamaade või puittaimestikuga alade kasutusviisi, eraldub aastas atmosfääri 1,4–1,65 GtC. Hävitatud metsadest vabanenud CO2 hõlmab hinnanguliselt ligikaudu 17–25% kogu süsiniku inimtekkelisest heitest. See näitaja on suurusjärgu poolest võrdne kogu Ameerika Ühendriikide inimtekkelise süsinikuemissiooniga.

Üha kaalukamaks muutub kiirekasvuliste puuistandike roll süsiniku sidujana
Metsanduslikest abinõudest aitab kasvuhoonegaaside heidet piirata ja kliimamuutusi leevendada eelkõige metsade hävingu ja maakasutuse muutuste peatamine troopikamaades. Veel parem oleks, kui hakataks ulatuslikult taastama nii troopilisi kui ka heitlehiseid metsi. Süsiniku aktiivse sidumise poolest on eriti tõhusad jõudsa kasvuga kultuurpuistud. Nende pindala, osakaal ja roll süsiniku sidujana on tänu hoogustunud metsastamisele ja taasmetsastamisele, samuti istandike rajamisele viimasel kümnendil oluliselt suurenenud: 1990. aastal võtsid kultuurpuistud enda alla 173 miljonit hektarit, ent 2010. aastal juba 264 miljonit hektarit.
Aastaks 2030 on kultuurpuistute pindala prognooside järgi 302–345 miljonit hektarit ja need rahuldaksid hinnanguliselt 2/3 kogu tööstusliku ümarpuidu vajadusest. Nii puidu tootmist kui ka keskkonnaseisundit mõjutavate ökosüsteemi teenuste ulatust tingib istandike erakordselt kiire kasv. Puidu juurdekasv võib troopilistes istandikes ulatuda eukalüptide puhul 30–60 tihumeetrini hektari kohta aastas. Türgi esindajad tõid viimasel UNFF istungil 2011. aasta jaanuaris New Yorgis näiteid eukalüptiistandike suure tootlikkuse kohta ka meile suhteliselt lähedasel Vahemere põhjakaldal: üle 40 tihumeetri hektari kohta aastas.
Euroopa Liidu liikmesriikide pingutused suurendada oma metsade pindala ja tootlikkust väärivad kahtlemata kiitust, samas on need reaalseid mahte ja võimalusi arvestades kogu maailma jaoks vähemõjusad. Seetõttu on arenenud riikide peamine roll kaasa aidata arenguriikide üleminekule väiksema süsinikuheitega majandusele. Võimaliku kliimamuutusega kohanemiseks on 11 EL liikmesriiki 2010. aasta kevadeks vastu võtnud riikliku kohanemisstrateegia. Euroopas on selle tarbeks koostatud nn. valge raamat: „EU White Paper – Adapting to the Climate Change: Towards a European Framework for Action”. Kõik riigid peavad edendama süsinikuheite ning süsiniku sidumisega seotud uuringuid ja analüüsi, tuginedes nn. rohelise raamatu „EU Green Paper on Forest Protection and Information” juhistele. Maakasutuse muutuste ja metsandusega seotud kasvuhoonegaaside heite ja sidumise inventeerimise valdkonna nimetus on LULUCF (land use, land use change and forestry). ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC) seab konventsiooniosalistele riikidele kohustuse koostada ja avaldada kasvuhoonegaaside inventuuri andmeid. See eeldab metsade inventeerimise ja seire edasiarendamist, lisanäitajate kasutuselevõttu ning analüüsivõimekuse kasvu.

Metsad kui elurikkuse tagajad ja kaitsjad
Kuidagi ei saa alahinnata metsade tähtsust eluslooduse mitmekesisuse kaitsel. Metsades elab mõningatel andmetel kuni 80% kõikidest maismaaliikidest, kellele metsad pakuvad elupaiku ja kasvukohti. Elurikkuse vähenedes kahaneb ka metsadest saadav potentsiaalne kasu, sealhulgas keskkonnateenused. Laiemas plaanis tähendab see ühiskonnale kahju ka sotsiaalsest ja majanduslikust aspektist.
Elurikkuse kaitse tagamisel on üliolulised kaitsealade võrgustikud. Umbes 13,5% maailma metsadest on praegu kaitstud IUCN kategooriate I–VI ja 7,7% kategooriate I–IV järgi. 1990. aastast alates on kaitsealuste metsade pindala maailmas suurenenud 94 miljoni hektari võrra.
Üldise eduloo kõrval võib tuua ka mõningaid negatiivseid näiteid. 133 arengumaa kaitsealade võrgustiku uurimuse tulemusena on leitud, et vaid kolmandik kaitsealustest metsadest on tõhusalt kaitstud. Puudu jääb nii heast tahtest kui ka võimalustest. Parim on seis Ladina- Ameerika riikides, kus piiratud kaitse all on 24% ning efektiivse kaitse all 9% kõigist metsadest. Metsade kaitsele ja kaitsealade majandamisele oleks vaja kulutada hinnanguliselt 12–17 miljardit USA dollarit aastas. Kulukat looduskaitserežiimi on edukamalt suudetud luua ja rakendada eeskätt rikkamates naftariikides.
Euroopas on 35 riigis kaitse all (MCPFE kategooria 1.1–1.2) kokku ligikaudu 15,1 miljonit hektarit metsa ehk 8,1% metsa kogupindalast. Sellest on range režiimiga kaitse all (kategooria 1.1) 2,4 miljonit hektarit ehk 1,3%. Looduslikus seisundis metsade osakaal on kogu Euroopas 4,9%.
Kaitse iseloom on riigiti erinev. Põhjamaades ja Ida-Euroopas on suund võtta range kaitse alla suured metsapinnad, Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Euroopas püütakse metsade elurikkuse kaitse tagada ennekõike aktiivse majandamise kaudu. EL linnu- ja elupaiga direktiivi järgi on Natura 2000 võrgustikku määratud ligikaudu 750 000 km² maismaa- alasid [10], millest umbes 30% on mets.

Milline on metsanduse roll keskkonnahoidliku majanduse vaatepunktist?
Eestikeelses kirjanduses on korraga aina laialdasemalt kasutusel rohelise, keskkonnahoidliku ja keskkonnasõbraliku majanduse mõisted. ÜRO Keskkonnaprogramm määratleb keskkonnahoidlikku majandust järgmiselt: majandus, mis tagab inimestele suurema heaolu ja sotsiaalse õigluse, vähendades samas oluliselt keskkonnaohte ja ökoloogilist defitsiiti.
Ühtlasi tekitab keskkonnahoidlik majandus vähem CO2 heidet, on ressursitõhusam ja sotsiaalselt kaasav majandus.
Keskkonnahoidliku majanduse puhul peaksid sissetulekute ja tööhõive kasvu soodustama riigi ning erasektori investeeringud, mis vähendavad süsinikuheidet ja reostust, parandavad energia- ja ressursitõhusust ning hoiavad ära elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise. Neid investeeringuid peavad ajendama ning toetama riikide sihtkulutused, poliitilised reformid ja seadusmuudatused.
Keskkonnahoidlikule majandusele üleminekuks on vaja muuta riiklikke õigusnorme, poliitikat, toetusi ja soodustuste süsteemi ning töötada välja sellekohane toetusraamistik õigusprobleemide ja rahvusvahelise turu kohta. Praegused tingimused soodustavad ülemäära loodusvarasid kasutavat majandust, mis oleneb liiga palju fossiilkütustest saadavast energiast.
Keskkonnaressursside kasutamise ja saastamise maht väheneb loomulikult ka majanduskriiside ajal. Samas takistavad majanduskriisid investeeringuid keskkonnakaitsesse ja -korraldusse ning sellekohase innovatsiooni arendamisse.
Praegu koostatakse ÜRO Euroopa majanduskomisjoni (ECE) ning ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) metsanduse tegevuskava keskkonnahoidliku majanduse kohta. Selle eesmärk on parandada metsandussektori panust keskkonnahoidlikku majandusse. Põhisihid on järgmised:
1. teha kindlaks, kuidas piirkonna metsandussektor saab aidata kaasa keskkonnahoidliku majanduse arengule, ja jälgida selle arengut;
2. edendada keskkonnasäästlikku metsandust, mille aluseks on riigisisene ning rahvusvaheline koostöö selles valdkonnas;
3. aidata välja töötada ja ellu viia metsanduspoliitikat, mis on ühiskonna eesmärkide saavutamisel edukas, kasutab loodusvarasid tõhusalt ning suhtub õiglaselt eri tegutsejatesse metsandussektoris ja väljaspool seda;
4. teha üldsusele, poliitikakujundajatele ja teistele sektoritele teatavaks metsandussektori saavutused ja võimalused.
Tegevuskava viis põhisammast on: 1) puidu säästev tarbimine, 2) metsandussektor, mis tekitab senisest vähem CO2 heidet, 3) keskkonnahoidlikud töökohad metsandussektoris, 4) metsa ökosüsteemi teenuste maksumuse määramine ja teenuste eest tasumine, 5) sellekohane seire ja juhtimine.
Keskkonnahoidliku majanduse meetmeid on Euroopa Liidus seni laialdasemalt rakendatud näiteks metsauuendamisel. Samuti on makstud toetusi elurikkuse kaitseks. Toetusi antakse näiteks selleks, et aidata kaasa Natura 2000 võrgustiku alal asuva erametsamaa kaitsele ja säästvale kasutusele. Sedalaadi toetuste maht võib tulevikus oluliselt kasvada.

Panused rohelisele energiale
Üks keskkonnahoidliku majanduse võtmeküsimusi on fossiilsete energiakandjate ehk pruuni energia järkjärguline asendamine nn. rohelise energiaga. Peaaegu pool kogu maailmas metsadest varutud puidust kulub praegu energia tootmiseks. Biomassist saadav energia hõlmab Rahvusvahelise Energiaagentuuri (International Energy Agency, IEA, 2007) andmetel kokku 10% ja taastuv energia FAO andmetel 13% toodetud energiast. Selle osakaal oli selgesti suurem vähem arenenud riikides, hõlmates näiteks mõnedes Aafrika piirkondades 80%.
Euroopa Liidus hõlmab biomassist saadav energia 60% kogu kasutatavast taastuvast energiast. Euroopa Liidu riikides kasutati 2007. aastal kogu varutud puidust energia tootmiseks 43%. Euroopa Liidu 2009. aasta direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohta on seadnud sihiks suurendada taastuvate energiavarude tarbimise osakaal 2020. aastaks 20%-ni. Iga liikmesriik koostab selle eesmärgi täitmiseks prognoosdokumendi ja taastuvenergia tegevuskava.
Aastatel 2002–2009 suurenes investeeringute maht taastuvenergia kasutusse üle 33% aastas. Eelkõige on kasvu mõjutanud riigid, kes ei kuulu OECDsse. Nende tehtud investeeringute osakaal suurenes 2008. aastaks 40%-ni kogu maailma investeeringutest; esirinnas on praegu kiiresti areneva majandusega riigid Brasiilia, Hiina ning India.
Kokku võttes: elame taas väga huvitaval ja kiirete muutuste ajal. Tulevik näitab, kas niisugused mõisted nagu „keskkonnahoidlik majandus” ja „metsaökosüsteemi teenused” suudavad leida laialdasemat tähelepanu ja toetust või jäävad need järjekordseteks rahvusvahelisteks kampaaniateks.

Kirjandus 1. Barbier, E. B. et al 2010 The valuation of ecosystem services. – Biodiversity, ecosystem functioning and human wellbeing an ecological and economical perspective. Oxford University Press, Oxford: 248–262.
2. Burley, J., Ebeling, J., Costa, P. M. 2008. Carbon Sequestration as a Forestry Opportunity in a Changing Climate – Freer-Smith, P. H. et al (eds.). Forestry and Climate Change: 31–37.
3. Carle, J., Holmgren, P. 2008. Wood from Planted Forests a Global Outlook 2005–2030. – Products Journal 58, 12: 6–18.
4. Cielsa, W. M. 1995. Climate change, forests and forest management. – FAO Forestry Paper, 126.
5. Climate Change Impacts and Adaptation in European Forests. 2011. EFI Policy Brief,
6. 6. Directive 2009/28/EC of the European Parliament and the Council of 23 April 2009 on the promotion of the use of energy from renewable sources.
7. EC 2008. Communications from the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions: by 2020, Europe’s climate change opportunity. COM (2008).
8. Ecosystems and Human Well-Being 2005. Vol. 1: Current State and Trends, Millennium Ecosystem Assessment: 600–601.
9. Environmental Statistics and Accounts in Europe. Eurostat, 2010.
10. European Environment – State and Outlook, 2010 (SOER, 2010). EEA, Copenhagen, 2011.
11. EU White Paper – Adapting to the Climate Change: Towards a European Framework for Action.
12. Forest Sinks. Final report. Conclusions and recommendations regarding forest related sinks & climate change mitigation (ECCP – Working Group).
13. Forests. Investing in Natural Capital. 2011. – Towards a Green Economy. UNEP: 153–195.
14. Global Forest Resources Assessment 2010 (GFRA, 2010). Main Report. FAO, Rome, 2010.
15. Global Trends in Sustainable Energy Investment. 2010. – Analysis of Trends and Issues in the Financing of Renewable Energy and Energy Efficiency. UNEP/SEF. Paris.
16. Key Findings of Global Forest resource assessment 2010. FAO, 2010.
17. Kindermann, G. et al. 2008. Global cost estimates for reducing carbon emissions through avoided deforestation. – Proceedings of the National Academy of Science (PNAS), Vol. 105, N 30: 10302–10307.
18. Kirschbaum, Miko U. F. 2001. The Role of Forests in the Global Carbon Cykle. – Criteria and Indicators for Sustainable Forest Management. CAB International: 311– 337.
19. Kopetz, H. 2008. AEBIOM – European Biomass Association Paper. FAO European Forest Week.
20. Säästva arengu sõnaseletusi: http://www.seit.ee/ sass/?ID=1&L_ID=648.
21. Schmitt, B. C. et al. 2009. Global analysis of the protection status of the world forests. –Biological Conservation, Vol. 142, 10: 2122–2130.
22. Schwaiger, H., Zimmer, B. 2001. A comparison of fuel consumption and greenhouse gas emissions from forest operations in Europe. – Energy, Carbon and Other Material Flows in the Life Cycle Assessment of Forestry and Forest Products. EFI Discussion Paper 10: 33–53.
23. State of the World Forests. 2009. FAO.
24. State of the Europe’s Forests. 2007. MCPFE, Warsaw.
25. Towards a Green Economy. 2011. Pathways to Sustainable Development and Poverty Eradication. UNEP.
26. Updated UNFCCC reporting guidelines on annual inventories following of the provisions of decisions 14/CP.11.
27. Vahanen, T. Introduction to REDD. 2009. – Forests and the Climate Change at the XIII World Forestry Congress. Buenos Aires: 41.
28. WMO statement on the status of the global climate in 2009. WMO, 2010, N 1 055, World Meteorological Organization, Geneva.



Kalle Karoles, keskkonnateabe keskuse peadirektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet