Eesti Looduse fotovõistlus
2/2011



artiklid
Rännates Euraasia metsades

Rahvusvahelisel metsa-aastal on põhjust heita pilk metsadele Eestist kaugemal. Rännak viib Euraasia mandri metsadesse, mida käsitletakse peamiste metsavööndite kaupa.

Enamjagu maailma okasmetsadest asub Aasias
Paljud tänapäeva metsateadlased nimetavad põhjapoolkera kõige põhjapoolsemat metsavööndit, mis hõlmab okasmetsi Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, taigaks. Põhjenduseks on asjaolu, valdav osa maailma okasmetsadest asub Aasias, kus sõnaga „taiga” on okaspuumetsi tähistatud mäletamatutest aegadest.

Olen oma rännakutel Põhja-Euroopas, Siberis ja Kaug-Idas kohanud väga eriilmelisi taigametsi. Näiteks Põhja-Siberis Jenissei jõe alamjooksul olen liikunud lehisemetsas, mida eestlane vaevalt metsaks nimetaks. Alla kümne meetri kõrgused kõverad tüved paiknesid nii harvalt, et ala tundus pigem hõrendiku kui metsana. Niisugune, äärmiselt kidur, hõre ja madal on tegelikult väga suur osa kogu Euraasia okasmetsa vööndist nii Põhja- Euroopas kui ka -Aasias ning oleks ekslik kujutleda, et seal leidub suuri metsavarusid.
Lääne-Siberi keskosas Obi jõe kallastel olen liikunud taigas, mis sarnaneb mõne Eesti nõmme- ja palumetsadega. Mets koosnes peaaegu eranditult männist. Kuigi puud asusid suhteliselt hõredalt ja olid võrdlemisi madalad, alla 20 meetri, mõjus see mets siiski õige metsana. Metsaalune oli täis halle samblikke ja pohla- ja mustikapuhmaid. Samasugune, peamiselt vaid männist koosnev taiga on levinud ka Soome, Rootsi ja Norra keskosas.
Kõige liigirohkemat taigat olen näinud Kaug-Idas Ussuurimaal Vaikse ookeani lähedal. Kuigi sealgi valitsevad okaspuud, on okaspuuliike rohkem kui lääne poole jäävas taigas. Võimsaid puistuid moodustab näiteks korea seedermänd.

Uhkemaid taigametsi olen kohanud Baikalist lõuna pool
Väga uhke näeb välja taiga Baikali järvest lõuna pool, aladel, mis jäävad okasmetsade lõunapiirile ja kust veel lõuna pool on levinud sega- ja lehtmetsad. Baikali kaitsealal olen pildistanud majesteetlikke ja praktiliselt puutumatuid nulu-, seedermänni ja lehisemetsi. Vanad nulumetsad meenutasid kaunikesti meie põliskuusikuid. Metsaalune oli seal nii hämar, et valgust jätkus vaid paksule samblavaibale. Siberi seedermänni puistud olid palju valgusküllasemad. Puud kasvasid seal hõredamalt kui meie heakasvulises põlismännikus. Nad olid tihti väga jämedad, tüve ümbermõõt isegi ligi kolm meetrit, kuid kiiresti aheneva tüvega ja küündisid harva kahekümne meetrini. Seedermänniku teise rinde moodustasid sageli ligi viiekümneaastased ja keskmiselt kümne meetri kõrgused nulud. Alusmets koosnes tihti põõsakujulistest nulgudest, mõnikord ka pihlakast ja teistest lehtpõõsastest. Alustaimestus oli ohtralt pohla ja mustikat.
Kõige valgusküllasemalt mõjusid lehisemetsad. Eriti meelde jäid nad kord septembri lõpupoolel, kui seal kandis retklesin. Mõne sopka harjalt pilku üle laiuvate lehisemetsade libistades tundus, nagu laiuksid silmapiirini sügisvärvides kaasikud. Septembri lõpupoolel olid lehise okkad tõmbunud kuldkollaseks. Metsa all kõndides paistis lehisetaiga päikeseküllase ja rõõmsailmelisena. Lehisetüved olid suhteliselt peened ja kasvasid hõredalt. Paljudel neist oli põlemise jälgi, mis on Siberi metsadele üldse üsna tüüpiline. Parajasti oli okaste pudenemise aeg. Iga tuulepuhang tõi võradest alla okkasaju. Maapinda, vanu kände ja isegi sipelgate pesakuhilaid kattis paks ühtlane kollendav vaip. Madalad sügispäikese kiired peegeldusid neilt vastu ja andsid taigale lummava kuma.

Białowieża segametsas
Okasmetsade vööndist lõuna pool paikneb segametsade vöönd. Euroopas on see levinud võrdlemisi laial, Aasias piiratud alal. Eestigi metsad kuuluvad enamjaolt sellesse loodusvööndisse. Vahest kõige iseloomulikumad segametsad Euroopas, mida olen ka oma silmaga näinud, asuvad Białowieżas. Need olid kunagi Poola kuningate jahimaad, kus kütiti piisoneid ja teisi ulukeid, ja jäid seepärast sajandeid raietest puutumata. Praegu jaguneb ühtne metsalaam kahe riigi, Poola ja Valgevene vahel. Poolas on põlismetsadest loodud Białowieża rahvuspark. Metsade pindala on seal kokku ligi 100 ruutkilomeetrit. Valgevene poolel jätkub sama metsalaam biosfäärikaitseala piirides, hõlmates 714 ruutkilomeetrit.
Võrreldes Eesti segametsadega on Białowieża metsad märksa parema kasvuga ja liigirohkemad. Peamine põhjus on soodsam kliima ja viljakas pinnas. Enamuspuuliik on okaspuudest mänd ja kuusk, lehtpuudest tihti tamm, pärn, vaher ja kask. Eriti võimsaks on seal sirgunud üksikud tammed. Sageli on säärastele metsahiidudele antud omaette nimed. Sellised on näiteks ligi 7-meetrise tüve ümbermõõduga Suur Mamamouchi ja 7,5-meetrise tüve ümbermõõduga Tünnitamm, kes on saanud nime tünnikujulise tüve järgi.
Millist metsa nägin Białowieża rahvuspargis ringi liikudes oma silmaga? Metsa ülemises rindes kasvasid seal tihti läbisegi mänd, kuusk, haab ja sanglepp. Pärngi, keda meie metsades haruharva võib leida madala puukesena kasvamas suurte puude all, sirutus Białowieża metsas sirge ja sihvakana ülemisse rindesse kui mastipuu. Esimese rinde puude tüvede ümbermõõt ulatus üle ühe meetri ja kõrgus 30 meetri piirimaile. Teise metsarinde moodustasid laialehised lehtpuud, kus peamisteks liikideks harilik jalakas ja vaher. Alusmets oli tihe. Seal leidus ohtralt sarapuud, pihlakat ja kuslapuud. Alustaimestu oli väga liigirohke ja lopsakas, hulgaliselt oli näha seljarohtu.
Üldse on Białowieża kaitsealustes segametsades registreeritud 26 puu-, 900 soontaime, 80 sambla- ja 240 samblikuliiki. Białowieża metsi peetakse kõige ulatuslikumaks terviklikult säilinud tasandiku segametsade laamaks Euroopas.

Plaatanimetsas Armeenia – Mägi-Karabahhi piiril
Segametsade vööndist lõuna pool on levinud lehtmetsade vöönd. Euraasias leidub lehtmetsi enim mandri kõige läänepoolsemas ja idapoolsemas servas. Euroopas asuvad peamised lehtmetsaalad Keskja Lõuna-Euroopas, Aasias aga Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Nendevahelises piirkonnas leidub lehtmetsaalasid vaid paiguti.
Euraasia lehtmetsad on oma ilmelt ja liigiliselt koosseisult väga vaheldusrikkad. Näiteks Saksamaal olen kohanud kaunikasvulisi pöögimetsi. Hallid siledad tüved on seal sirged ja võimsad kui templisambad, metsa all krabiseb aga nii paks aeglaselt kõdunevate pöögilehtede vaip, et rohelust peaaegu polegi. Volga kallastel Marimaal olen näinud harilikust pärnast koosnevat kõrget vana metsa ja Sitsiilias lehtmetsa, mis koosnes vaid harilikust kastanist. Kui seal viibisin, oli oktoobrikuu ja kohalikud elanikud kogusid metsa alt usinasti kastanivilju. Erinevalt hobukastani viljadest on need meeldiva maitsega ja Vahemere maades kõrgelt hinnatud.
Iseäraliku metsana on meelde jäänud plaatanimets Armeenia ja Mägi- Karabahhi piiril. Puistu koosnes plaataniliigist nimega idaplaatan. See on üks Euraasia võimsakasvulisemaid puuliike. Muide, Euroopa teadaolevalt jämedaim puu on samuti üks idaplaatani eksemplar, kes kasvab Kreekas Euboia saarel. Käisin 2008. aastal ka ise selle puu juures ja mõõtsin tema tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt 18 meetrit. Idaplaatani salu Armeenia ja Mägi- Karabahhi piiril asub Tsavi jõe orus. Leidsin siin kiirevoolulise jõe kaldalt tõepoolest tavatu välimusega puistu. Puud paiknesid kohati hõredamate, kohati tihedamate salkadena. Nad olid väga võimsad. Tüvede keskmine ümbermõõt ulatus 3 meetrini ja puude kõrgus 30 meetrini. Puistut peetakse ligi 500 aasta vanuseks. Nii mõnegi tüve sees haigutas õõnsusi, kuhu mahtunuks mitu inimest. Tihti olid tüved jändrikud ja suurte pahkadega, meenutades muinasjutulisi hiidskulptuure. Keset salu vulises kiirevooluline mägijõgi. Otse vee ääres kasvavate plaatanite juured paljastusid nagu hiidmadude puntrad. Plaatanimetsa laius oli ligi 200 meetrit, kuid pikkus hulga kilomeetreid. Armeenia poolele jääva plataanimetsa pindala on 120 hektarit ja Mägi-Karabahhi poolele jääva puistu pindala 110 hektarit.
Sajandeid tagasi kasvasid looduslikud idaplaatani metsad laiadel aladel alates Balkanimaadest ja Kaukaasiast läänes kuni Iraanini idas. Hinnalise puidu pärast raiuti nad hilisematel sajanditel peaaegu eranditult maha. Armeenia uurijad peavad Tsavi oru 230-hektarist idaplaatani metsa selle liigi looduslikest puistutest tänapäeva suurimaks kogu Euraasias. Nii või teisiti on see kindlasti üks suuremaid.

Malaisia põliseim troopiline vihmamets paikneb Malaka poolsaare keskel
Euraasia loodusvöönditest kõige lõunapoolsem on troopiliste vihmametsade vöönd. Seda leidub vaid Aasia poolel, kõige enam selle kaguosas: Indoneesias, Malaisias, Vietnamis ja mujal. Väga suur osa Aasia kunagistest troopilistest metsadest on nüüdseks pidanud inimasustuse eest taanduma. Tõeliselt uhkeid põlismetsi on säilinud peamiselt vaid kaitsealadel. Üks selliseid, kus olen ka ise ringi uidanud, asub Malaisias keset Malaka poolsaart Taman Negara rahvuspargis.
Maailma troopiliste vihmametsade seas teeb Taman Negara metsa haruldaseks tema uskumatult pikk ajalugu. Loodusuurijate hinnangul on selles piirkonnas metsad kasvanud katkematult vähemalt 130 miljonit aastat. Muidugi on sealsete puistute ilme ja elustik nii määratult pika aja jooksul korduvalt tundmatuseni muutunud. Kunagi pidid siin laiuma metsad, mis koosnesid puukujulistest sõnajalgadest ja muudest praegu välja surnud taimedest ning kus kõndisid ringi hiidsisalikud. Kuid mets on siin alati olemas olnud. Ütlus, et puud ei saa olla igavesed, kuid mets saab, on siin tõeks saanud. Väga raske on mõistusega hoomata, et üks mets on kestnud üle saja miljoni aasta. Lihtsam on kujutleda, et see on igavene.
Viimastel sajanditel, kui inimene oli Malaka poolsaarel juba kõikjal tõsiselt metsade käekäiku sekkunud, jäi sealne ookeanist kauge ja mägede varju peitunud poolsaare osa kauaks tähelepanuta. Alles 1929. aastal avastas kohalik sultan, et need metsad on ulukirikkamad kui mujal ümbruskonnas ja kuulutas parema osa neist oma jahikeelualaks. 1939. aastaks, kui Malaisia kuulus Inglismaa ülemvõimu alla, rajati sinna kuningas Georg V rahvuspark, praeguse Taman Negara eelkäija. Taman Negara rahvusparki peetakse Malaisia riigi vanimaks rahvuspargiks.

Plankjuured nagu gooti kiriku külgpiilarid
Taman Negaras puutusin esimest korda elus kokku põlise troopilise vihmametsaga. Hämmastas metsa tohutu tihedus ja lopsakus. Kõige vägevamad olid nn. emergentpuud. Nii nimetavad bioloogid üksikuid hiiglasi, kes ulatuvad märgatavalt kõrgemale metsa keskmisest kõrgusest. Mõnegi puuhiiu tüvi oli ümbermõõdult silmaga arvestades ligi kümme meetrit. Nende kõrgus küündis kuni 60 meetrini. Enamasti kuulusid nad liigiliselt viigipuude või tualangipuude hulka. Tihedaim metsarinne, kus suurem osa puid olid igihaljad ja peaaegu iga silmahakkav puu eri liiki, küündis kuni 30 meetrini. Puude vahel lookles rohkesti liaane, vahel lausa reiejämedusi. Ka põõsarinne oli tihe ja koosnes enamjaolt igihaljastest liikidest.
Taman Negaras sain esimest korda elus imetleda plankjuuri. Need toestasid emergentpuude tüvesid mitmest ilmakaarest nagu kiriku külgpiilarid. Nende ülesannegi on sama mis kirikumüüride piilaritel. Nad peavad tagama, et kõrge ja massiivne tüvi vankumatult püsti püsiks. Plankjuurte esmane ülesanne ongi tüve toestamine. Troopilistel puudel ei ole niisuguseid sammasjuuri nagu meie männil või tammel, mis puud kindlalt maasse ankurdaksid. Kogu juurevõrgustik, mis plankjuurte lõppedes maa sees jätkub, asub pinnase ülemises kihis. Sageli võisin Taman Negara metsas näha, kuidas juurerägastik maapinnal paljastub. Mõni vägev juur ilmus kusagil maast esile, lookles paarkümmend meetrit piki maad ja kadus siis taas. Sügavusest mineraalaineid ja vett koguda pole sealsetel puudel vajadust, sest meie tavamõistes mulda džunglis ei ole.

Viiekümnel hektaril kümme korda rohkem puu- ja põõsaliike kui Eestis kokku
Toitainete ringkäik mulla ja taimede vahel toimub troopilises vihmametsas isemoodi. Niiskuse ja kuumuse mõjul lagunevad taimejäänused pöörase kiirusega. Läbimata pikemat, kõduks või huumuseks lagunemise vaheastet, saavad orgaanilisest ainest peagi vaid mineraalained. Selle haaravad taimed pinnase pealmisest kihist taas ringlusse.
Kuigi troopilise vihmametsa igal hektaril kasvab tohutu hulk taimset massi, on sealse mulla sügavamad kihid tegelikult toitainevaesed. Enamik toiteelemente on kätketud taimedesse, mis surres need kohe vabastavad ja uutele taimedele edasi annavad. Seepärast ongi nii ohtlik teha troopilistes vihmametsades ulatuslikke lageraieid. Kord juba lagedaks võetud pinnases katkeb mineraalainete juurdetulek. Paduvihmad uhuvad minema puude kaitseta jäänud pealmise pinnasekihi, kus oli alles veel viimane vähene toitesoolade varu. Samasse paika ei saa võimas mets enam tekkida.
Taman Negara elustiku liigiküllus on jahmatav. Rahvuspargis on leitud ligi 10 000 taimeliiki, üle 300 kalaliigi, 616 linnuliiki ja 140 imetajaliiki. Viiekümnel hektaril on leitud kasvamas 835 puu- ja põõsaliiki, ligi kümme korda rohkem, kui leidub looduslikke puu- ja põõsaliike kogu Eesti peale kokku. Sealne kooslus on rikkalikum kui mis tahes inimese loodud botaanika- või loomaaed maailmas.



Hendrik Relve

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet