Eesti Looduse fotovõistlus
2/2011



artiklid
Milliste metsandusvaldkondadega tegeleb keskkonnaamet?

Keskkonnaameti metsaosakond tegeleb puuseemnete ja -taimedega, metsakahjustuste ja ulukitega, raiete koordineerimise ning palju muuga.

Metsaosakond on üks keskkonnaameti struktuuriüksusi
Alanud on suvi ja inimesed liiguvad metsas meeleldi. Tänavu on sobiv pöörata metsale erilist tähelepanu, sest ÜRO on kuulutanud 2011. aasta rahvusvaheliseks metsa-aastaks. Metsa-aasta väärtustab inimese rolli metsas ja metsa tähtsust inimesele. Nüüd on kohane anda ülevaade keskkonnaameti tegevusest metsanduse valdkonnas.

2009. aasta 1. veebruaril loodud keskkonnaamet tegutseb keskkonnaministeeriumi haldusalas. Põhiülesanne on suunata keskkonna- ja loodusvarade kasutamist, väljastades asjaomaseid lube ja litsentse. Keskkonnaamet korraldab mitmesuguseid seiretoiminguid ning osaleb keskkonnamõjude hindamises.
Keskkonnaametis on 6 regionaalset struktuuriüksust, kus kokku töötab 65 metsanduse valdkonna spetsialisti ning 6 jahindusspetsialisti, ja metsaosakond, kus töötab koos juhatajaga 9 peaspetsialisti. Regioonides töötavate spetsialistide põhiülesanded on menetleda metsateatisi ning teha metsauuendus- ja metsakaitseekspertiise. Metsaosakonna peaspetsialistide kohustus on koordineerida piirkonna spetsialistide tööd ja tegelda metsakultiveerimismaterjali ning metsaselektsiooni objektidega.
Vaatleme lühidalt keskkonnaameti tööd metsandusvaldkonnas. Tegeleme seemnete ja taimede ning metsauuendusega, samuti metsakahjustuste ja ulukitega, koordineerime raiet. Tihti seostub „mets” ainult palkide või raiega, sest see on kõige silmanähtavam. Kuid enne puudelangetust tuleb päris palju vaeva näha: korjata käbisid, varuda seemet, rajada istutades või külvates uus metsapõlvkond.

Tähtis valdkond on metsauuendus
Metsade uuendamise aluseks on kvaliteetne algmaterjal. Et saada kvaliteetne seeme ja sellest kasvatatud taim, on vaja heade pärilike omadustega küpses eas puid. Sel otstarbel rajatakse generatiivseid ja vegetatiivseid seemneistandikke ehk seemlaid. Selleks vajalik algmaterjal saadakse antud puuliigi kõige paremate omadustega puudelt, nn. plusspuudelt. Plusspuude parimate omaduste kontrollimiseks tehakse järglaskatseid, et selgitada välja parimad plusspud (eliitpuud) kõrgema astme seemlate rajamiseks.
Ühtlasi on oluline saada ülevaade geenireservimetsadest, mille eesmärk on geneetiliste ressursside hoiu kõrval varuda puistust väärtuslikku algmaterjali. Geenireservimetsi majandades on põhinõue uuendada alasid samadest puistutest pärineva algmaterjaliga. Niisiis tuleb esmalt valida välja sobivad puud ja puistud. See valdkond on jäetud metsaosakonna metsauuenduse peaspetsialisti hooleks. Ta valib välja sobivad puistud ning plusspuud ja kannab need vastavasse andmekogusse ning vastab metsaselektsiooni puudutavatele päringutele.
Kui seeme on varutud ja kultiveerimismaterjali tootja soovib seda kas müüa või kasvatada ise müügiks taimi, peab ta seemne sertifitseerima. Selleks esitatakse taotlus keskkonnaametile, kus hinnatakse seemnete päritolu ja kvaliteeti. Kvaliteedi hindamiseks on keskkonnaameti metsaosakonnal Tartus metsapuude seemnekontrolli labor, kus määratakse seemnete puhtus ja idanevus rahvusvaheliste metoodikate järgi. Labor on akrediteeritud, tal on kvaliteedijuhtimissüsteemi EVS-EN ISO/IEC 17025:2006.
Kui kvaliteedi- ning sertifitseerimisnõuded on täidetud, väljastame nii analüüsiprotokollid kui ka seemnepartii põhitunnistuse. Kui kultiveerimismaterjali tootja soovib kasvatatut pakendada, müüa või oma tarbeks pruukida toetuste saamise eesmärgil, peab ta taotlema selleks keskkonnaametilt tegevusloa. Tegevusloa saanud taimetootja peab pidama täpset arvestust toodetu üle ning esitama korrapäraselt aruandeid. Kevadel on järelevalve põhisiht hinnata pakendatud taimede vastavust kvaliteedinõuetele, suvel hinnatakse taimlas metsapuutaimede kahjustajaid ning nende tegevuse ulatust kasvavatel taimedel. Samuti teeb keskkonnaameti spetsialist kindlaks, kas arvepidamine ning enesekontrollisüsteem toimivad ning taimlapäevikus märgitu on reaalselt põllul olemas. Sügisel võetakse analüüsimiseks taimi või puitu taimla lähedasest männikust, et leida ohtlikke taimekahjustusi, näiteks männi vaiguseid haavandeid, punavöötaudi ja pruunvöötaudi.
Selles vallas on oluline koostöö põllumajandusametiga, et operatiivselt hinnata ja avastada ohtlikke taimekahjustajaid. Lisaks registreeritakse metsaosakonnas metsapuude seemnete ja taimede vedu Euroopa Liidu piires. Jälgitakse, mida veetakse Eestist välja ja mida tuuakse naaberriikidest sisse. Arvestust peetakse ka Eestis müüdud ja metsakultiveerimiseks kasutatud taimekoguste üle.

Jälgime metsaomanike tegevuse õiguspärasust regioonides
Järelevalvet vajavad ka metsade uuendamine, kasvatamine ning uuendusraied. Metsaomaniku tegevuse seaduslikkust nendes valdkondades hindavad regioonides töötavad metsandusspetsialistid.
Kõik raiutud ja hukkunud metsaosad tuleb raiest või hukkumisest alates viie aasta jooksul uuendada metsakasvukohatüübile sobiva liigiga. Võib rakendada mitmesuguseid metsauuenduse võtteid, näiteks maapinna ettevalmistamine seemnete külviks ja taimede istutamiseks või siis lihtsalt looduslikule uuendusele kaasaaitamiseks. Enne töö alustamist tuleb esitada metsateatis keskkonnaametile, kus hinnatakse uuendamisvõtte rakendamise võimalikkust ja uuendatava puuliigi sobivust metsakasvukohatüübi järgi.
Metsauuendamine ei ole kohustuslik, kui hukkunud metsaosal või raiesmikul on küllaldasel hulgal ja nõutud kõrgusega looduslikku uuendust või kui on tegemist metsatüübiga, kus ei ole kohustust metsa uuendada, või asub hukkunud metsaosa kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis. Et hinnata hävinud metsaosa või raiesmiku piisava loodusliku uuenduse olemasolu, teevad keskkonnaameti spetsialistid metsauuendusekspertiisi.
Kui metsaomanik soovib teha hooldusraieid või uuendada küpset metsa, siis tuleb kavandatava raie kohta samuti esitada keskkonnaametile metsateatis, mille järgi kontrollitakse tegevuse vastavust õigusnormidele. Kui metsamaad on üle kahe hektari, peab metsaomanik enne metsateatise esitamist kontrollima, kas tema metsa kohta on olemas kehtivad inventeerimisandmed või varasemast ajast kehtiv metsamajandamiskava, sest need on vajalikud harvendus-, uuendus- ja valikraie tegemiseks.
Keskkonnaamet kontrollib, kas metsateatise järgi plaanitav tegevus on kooskõlas õigusnormidega ning tagastab metsaomanikule vastava märkega metsateatise koopia. Vajaduse korral lisatakse põhjendused, miks raiet ei lubata. Pärast metsateatise tagastamist võib metsaomanik ühe aasta jooksul teha metsateatisega kavandatud töid.
Teinekord on metsaomanik avastanud. 2011et tema mets on kuivanud, ulukite näritud või on torm puid murdnud. Kui mets on kahjustatud, tuleb sellest samuti anda teada keskkonnaametile: esitada avaldus, mis on kinnitatud metsakahjustuse metsateatise või keskkonnaministri määrusega. Seejärel teevad piirkonna metsandusspetsialistid metsakaitseekspertiisi hindamaks, kes on metsa kahjustanud ning mil moel on kõige otstarbekam kahjustused korvata. Ekspertiisiga antakse hinnang, kui ulatuslikud on kahjustused, kas need on taastuvad või pöördumatud, milline on puistu, kui sealt on maha arvatud kahjustatud puud, ja kas seda on mõttekas veel puistuna majandada. Keerulisemate juhtumite korral kaasatakse regioonide spetsialistidele kõrval ka metsaosakonna metsakaitse peaspetsialistid.

Tähelepanu nõuavad ka vääriselupaigad ja ulukid
Üks põhieesmärke on tagada metsade mitmekesisus. Selleks on riik inventeerinud kriteeriumidele vastavad metsaosad, vääriselupaigad ning kandnud need vastavasse registrisse. Vääriselupaik on selline osa metsast, kus saavad elada ja paljuneda metsale põliselt omased, kuid elutingimuste suhtes tundlikud looma-, taime- ja seeneliigid.
Nüüd on metsaomanikul võimalik sõlmida vääriselupaiga kaitse leping. Samuti saab metsaomanik lasta hinnata, kas tema mets vastab vääriselupaiga nõuetele. Selleks tuleb pöörduda keskkonnaameti poole ning regiooni metsandusspetsialistid, kellel on asjaomase eksperdi tunnistus, hindavad tema metsa ära.
Mis on mets ilma ulukiteta? Jahindus on alati olnud metsandusega tihedalt seotud. Nüüdsete jahipiirkondade headust hinnatakse ulukile sobivate elupaikade alusel. Samas põhjustavad ulukid mõnikord kahjustusi metsakultuuridele ning nendel puhkudel on vajalik koostöö jahimeeste ja metsameeste vahel. Siin ongi keskkonnaameti jahindusspetsialistidel tähtis roll: nad korraldavad jahipiirkondade kasutamist, hindavad ulukite arvukust ning koguvad teadusmaterjali. Koostöös keskkonnateabe keskusega hinnatakse ulukiasurkondade seisundit ja koostatakse jahipiirkonna kasutajatele soovitused, kuidas ulukite arvukust reguleerida. Kui aga soovitakse pidada jahiulukeid – et täiendada kohalikku asurkonda või asutada või täiendada loomafarme –, tuleb ulukite hoidmise koht samuti registreerida keskkonnaametis.



Jaanus Kala, keskkonnaameti metsaosakonna juhataja

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet