Eesti Looduse fotovõistlus
1/2003



Artiklid
METSATAIMEKASVATAJAD peaksid hoomama perspektiive

Alates 1995. aastast on Eestis taasalustatud suletud juurekavaga nn. potitaimede kasvatamist
Metsataimlate toodangut vajavad värsked ja vanad raiesmikud, kus metsauuendus puudub. Kuid metsastamist ootavad ka põllumajanduslikust kasutusest välja
jäänud maad. Praegune metsataimlate toodang ei vasta nõudmisele ei hulgalt ega ka kvaliteedilt. Metsataimlad peavad muutuma aja nõuete järgi. Artikkel vaatleb viimase aja muutusi ja tulevikuperspektiive metsataimekasvatuses.

EESTI ISESEISVUSE ALGUL JÄI ISTUTUSMATERJALI ÜLE
Nõukogude ajal oli metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi ülesanne tagada riigimetsade ja ka kolhoosi- ning sovhoosimetsade uuenduseks vajaliku istutusmaterjali tootmine. Taimi kasvatati nii metskondade väikestes kui ka suurtes piirkondlikes taimlates. Kui Eesti iseseisvus ning alustati maareformi, muutus olukord järsult. Kõiki kultiveerimiseks planeeritud taimi ei vajatud enam, kuna maade erastamisega muutus omanik ning muutusid ka huvid metsakultiveerimise valdkonnas. 1992. aastal jäi kasutamata sadu tuhandeid kuuseistikuid, mida mõnes mahajäetud taimlas näeb praegugi kasvamas. Aastail 1993–1994 anti metsakultiveerimiseks taimi soovijatele tasuta. Kuid neid, keda oleksid huvitanud isegi tasuta saadud taimed, leidus vähe. 1997. aastal vastu võetud metsapoliitikas tunnistati, et metsauuendusmaterjali kasvatus ei kuulu riigi korraldatavate funktsioonide hulka ning see delegeeriti loodavale riigimetsade majandamise organisatsioonile, seega siis praegusele Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK). RMK taimetoodang on viimastel aastatel püsinud 10–12 miljoni taime piires. Kogu vajalikku taimekogust riigimetsade ning teiste maa- ja metsaomanike tarbeks pole RMK suutnud tagada. Kultiveerimiseks sobivate kuuseistikute puuduse tõttu on neid veetud sisse: 2001. aastal Rootsist 1,4 miljonit taime ning 2002. aastal Rootsist, Lätist ja Venemaalt 0,8 miljonit taime.

RMK REFORMIB TAIMLAMAJANDUST; LISANDUB ERATAIMEKASVATAJAID
RMK on aastaid olnud metsaistutusmaterjali suurtootja, näiteks 2001. a. taimetoodangust on 88% kasvatatud RMK taimlates või puukoolides. Viimastel aastatel on ka RMK asunud metsataimekasvatust reformima: 2001. a. lõpul liideti metskondade perspektiivsemad taimlad RMK ühendpuukooliks. Ülejäänud metskondade taimlates lõpetatakse metsataimekasvatus lähiaastatel, sest Riigikogus 2002. aastal heaks kiidetud metsanduse arengukavas peetakse vajalikuks järk-järgult vähendada riigile kuuluvate taimlate toodangut kuni 50%-ni kogu vabariigi metsataimede toodangumahust.
RMK üksi pole suuteline kasvatama Eesti tarbeks vajalikku metsaistutusmaterjali. Nii ongi lisandunud erataimekasvatajad, kes kasvatavad metsapuutaimi müügi eesmärgil. Tänavu kevadel on neid 66. Kõige rohkem on väikeettevõtjaid, kelle aastane toodangumaht ei ületa 50 000 taime. Populaarne on metsataimekasvatus Lääne-Virumaal, Tartu- ja Jõgevamaal. Eesti riigi ja Soome metsavalitsuse koostöös loodi 2002. aastal RMK Marana puukooli alusel AS Eesti Metsataim; eesmärk on kasvatada valdavalt suletud juurekavaga metsapuutaimi, vähemal määral paljasjuurseid taimi. AS Eesti Metsataim tahab tulevikus toota miljoneid taimi kohaliku turu tarbeks.

KASVATATAKSE SEDA, MIDA ON HÕLPSAM KASVATADA
Paljasjuurseid taimi kasvatatakse põhiliselt avamaal või katmikalal. Olulisemad kultiveerimisartiklid on kuuseistikud, männiseemikud ja kaseseemikud. Teiste liikide osatähtsus taimetoodangus on väga väike. Valdav enamik kaseseemikuid (97%) kasvatatakse katmikalal, männiseemikutest seevastu vaid 10–15%. Praegusajal kultiveeritakse peamiselt kolme-neljaaastasi kuuseistikuid, ühe-kaheaastasi männiseemikuid ning ühe-kaheaastasi kaseseemikuid. Varasemal ajal on kultiveeritud ka kolmeaastasi kuuseseemikuid. Sel puhul ei istutatud taimlas kuuseseemikuid hõredamalt ümber ehk ei koolitatud. Männiseemikute ja kaseseemikute koolitamist ei ole Eestis laialdaselt praktiseeritud. Suurenenud on nõudlus lehtpuu-, eriti arukase- ja sanglepataimede järele.
Taimetoodangu struktuuris on toimunud viimasel kümnel aastal suured muutused. Kui 1994. aasta kogutoodangus oli kuuseistikuid 77%, männiseemikuid 20% ja kasetaimi 3%, siis 2000. aastal oli kuuseistikute osatähtsus 37%, männiseemikutel 52% ning kaseseemikutel 11%. Kuuseistikuid on üha vähem kasvatatud, veidi rohkem on suurenenud männiseemikute kasvatus ning vähem kaseseemikute kasvatus. Seemikute osakaal on suurenenud seetõttu, et neid on lihtsam kasvatada (lühem kasvatusaeg, väiksem etteplaneerimise aeg). Kuuseistikute kasvatamine nõuab rohkem vaeva ning tootjad on pärast 1992. aasta ülejääke väga ettevaatlikuks muutunud. Suurte koguste kasvatamine tähendab suuri riske ning eraettevõtja ei saa seda endale lubada. Ekstreemne ilmastik (põud või jahe ja külm suvi) ei ole soosinud metsataimekasvatajaid. Männiseemikuid kasvatades on võimalik kasutada tõhusaid taimekaitsepreparaate seenhaiguste tõrjeks ja ennetamiseks ning seepärast on saadud ka rohkem toodangut.

KAS KASVATADA POTITAIMI VÕI LAHTISE JUUREKAVAGA TAIMI?
Valdavalt kasvatatakse Eestis lahtise juurekavaga taimi. Tehnoloogia poolest oli metsataimekasvatuses uuenduslik 1995. aasta, mil RMK Huuksi metskonnas taasalustati suletud juurekavaga taimede tootmist. Nüüd kasvatatakse seal edukalt nii lehtpuude kui ka okaspuude suletud juurekavaga nn. potitaimi. Ka AS Eesti Metsataim teeb panuse just suletud juurekavaga metsakultiveerimismaterjali kasvatusele.
Kas Eesti metsataimekasvatuses on tulevikku paljasjuursel või suletud juurekavaga taimedel, on praegu ilmselt raske öelda. Mõlemal tehnoloogial on nii puudusi kui ka voorusi. Suletud juurekavaga taime suurim voorus on see, et tema tootmisel on minimeeritud ilmastiku mõju. Suurim ebameeldivus on vajadus palju investeerida ning seetõttu ka taimetootmise kõrgem hind. Suletud juurekavaga taime puhul on aga võimalik kiiremini reageerida turu vajadustele, sest kasvatusaeg on poole lühem; toodangumahtu saab suurendada kilehoonete intensiivse kasutuse korral: aastas on võimalik saada pinnaühikult kolm saaki. Paljasjuurse metsakultiveerimismaterjali kasvatamist on odavam alustada, kui on kasutada sobiv maa. Tasapisi laiendades on võimalik ka oma toodangumahtu suurendada. Avamaataimlat rajades tuleb arvestada mulla sobivust, loodusliku kastmisvee ning tööjõu ja teedevõrgu olemasolu. Valdav osa nõukogude ajal rajatud piirkondlikest taimlatest ei vasta kõikidele eespool esitatud nõuetele. Katmiktaimla rajamisel on suure tähtsusega kastmisvesi.

SUUR VÕI VÄIKE TOOTMISÜKSUS?
Omaette küsimus on, kas eelistada suurtaimlat või hoopis väiketaimlaid. Kui suur või väike võiks Eesti oludes olla tulus taimla, selle kohta pole tehtud uuringuid. Suurel taimlal on eelis siis, kui võetakse kasutusele tehnoloogia, mis on senisest tõhusam. Suures taimlas saab tööd paremini mehhaniseerida, seega kulub vähem inimtööjõudu. Võib väita, et praeguste tehnoloogiate puhul hõlmab tööjõu maksumus 2/3–4/5 taime hinnast. Ent kui suurt taimlat tabab haigus või muu loodusnähtus, on ka kahjud suuremad. Väiketaimla rajaneb enamasti käsitsitööl. Väiketaimlasse tööd hõlbustavaid seadmeid soetades tuleb arvestada väga pika tasuvusajaga. Kui hangime taimi kultiveerimiskoha lähedalt väiketaimlast, on transpordikulu väiksem; ühtlasi on eelis seegi, et tõenäosus istutada metsa elujõus taim on siis suurem. Praegune taimekasvatustehnoloogia, mille puhul tööd on kuhjunud kevadele ning peaaegu puuduvad sobivad laod taimede pikemaajaliseks säilitamiseks, muudab keeruliseks tööde praktilise korralduse. Tööle võetakse juhuslikud inimesed, kes ei tunne vastutust tehtu eest. Seetõttu halveneb aga toodangu kvaliteet.

KUS VAJATAKSE METSATAIMLATE TOODANGUT?
Tähtis on leida kasvatatud taimedele alaline kasvukoht. Suurim probleem taimekasvataja jaoks on leida partner – kasvatatud taimede tarbija –, sest puudub tava eelkokkuleppeid sõlmida ning neist ka kinni pidada. Vähestel kasvatajatel on maa- ja metsaomanikega sõlmitud eellepingud (olgu siis suulised või kirjalikud). Tihtipeale varem sõlmitud kokkulepped lihtsalt ei toimi: tellija loobub soovitud taimedest. Nii on tootjatel väga raske, et mitte öelda võimatu ennustada, kui palju peaks külvama kevadel seemet või koolitama kuuseseemikuid. Seetõttu ei olegi metsataimekasvatus enamiku väiketootjate jaoks ainus või põhiline tooteartikkel.
Tootjatel tasub uurida, kuhu taimed istutatakse. Esimene ja oluline koht on kindlasti lageraielangid tulundusmetsas, kui omanikul on tahtmist sinna taimi istutada. Kui aastas raiutakse keskmiselt 27 000 ha ning sellest pindalast kultiveeritakse kolmandik, võiks aastas lageraielankide taasmetsastamiseks arvestuse kohaselt kuluda 15–16 miljonit taime.
Teine osa taimi tuleks istutada vanadele, looduslikult uuenemata jäänud raielankidele. Kultiveerida tuleb raielangid, mis ei ole noorendikuga kattunud metsaseaduses ette nähtud aja jooksul (seitsme aasta jooksul pärast raiet peab lank olema metsastunud). 1996.–1997. a. raielankide ülevaatusel 2001. aastal selgus, et metsastumata raielanke on erametsades 1344 ha ja riigimetsades 263 ha. Arvestuslikult kuluks nende lankide metsastamiseks 3–4 miljonit taime. Kui omanik ei ole seda tööd ise teinud, on keskkonnaministeeriumil kohustus korraldada raielangi uuendamine omaniku kulul. Seega on taimi nende alade uuenduseks ikka vaja.
Kolmas ja ilmselt praegu veel juhuslikult toimuv tegevus on põllumajanduslikust kasutusest välja jäänud maade metsastamine. Sellise maa suurusjärk väidetakse olevat 100 000–130 000 hektarit. Ilmselt on osale põldudest juba kasvanud paju, leppa ning kaskegi. Põllumaade metsastamiseks on võimalik abi saada SAPARD-i programmist, mis loodetakse käivitada 2003. aastal.
Neljas on juba rajatud metsakultuuride täiendamine. Tõenäoliselt on selle maht üsna väike. Eramaadel pole selle töö kohta usaldusväärset informatsiooni, kuid riigimetsas kulus 2000. aastal metsakultuuride täiendusele 16% kultiveeritud taimedest.

EESTI METSATAIMEKASVATUST TULEB VAADELDA AVARAMA PERSPEKTIIVIGA
Hinnates aastas kasvatatavaid taimekoguseid ning arvestuslikku taimevajadust, tuleb nentida metsaistutusmaterjali puudujääki. Eriti tuntav on see kuuseistikute puhul. Olukorra leevendamiseks on imporditud kuuseistikuid nii Rootsist, Venemaalt kui ka Lätist. Ometi on meil sobivat maad, seemet ja inimesi, kes oskavad taimi kasvatada. Kuna metsataimekasvatus on jäetud turu reguleerida, on paratamatu nii praegune taimede defitsiit kui ka mõne aasta pärast nende ülejääk.
Metsataimekasvatusturul on praegu väike konkurents, puuduvad osaliselt või täielikult metsataimede tootmist teenindavad või abistavad struktuurid. Uusi tehnoloogiaid saab rakendada vaid siis, kui osta ka oskusteave; seda võib endale lubada suurtootja, kellel on garanteeritud turg.
Olukord metsataimeturul muutub, kui Eestist saab Euroopa Liidu liikmesriik. Metsaistutusmaterjal kui kaup peab vabalt liikuma liikmesriikide vahel. Pika taimekasvatustraditsiooniga maades toodetakse taimi rohkem, kui neid vajatakse. Tõenäoliselt tuuakse siis puudujäävad taimed Eestisse nii Soomest kui ka Saksamaalt. Nii oleme jõudnud sama laadi olukorda kui 19. sajandi teisel poolel, mil Saksamaa seemneäridest toodi Eestisse ohtralt metsapuude seemneid. Kõikidest seemnetest ei kasvanud korralikke puid ning neid nn. Darmstadti männikuid teab iga õppinud metsamees. Sellise olukorra vältimiseks on vaja paremat koostööd taimekasvatajate ja -kasutajate vahel.



Eda Tetlov, Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse vaneminsener

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet