Sooja kliimaga maades kasvatatakse puuistandikes enim eukalüpte. Milline on selle peamiselt Austraaliast pärit puuperekonna roll oma kodumaa looduses ja maailma metsanduses?

Eukalüptide koht taimesüstemaatikas
Nüüdisaja metsandust iseloomustab kaks vastandlikku suundumust. Ühelt poolt võetakse järjest enam metsi range kaitse alla, neis lõpetatakse majandustegevus ning seatakse esikohale looduslikkuse ja elurikkuse hoid. Teiselt poolt rajatakse üha laialdasemalt puuistandikke, kus lühikest raieringi rakendades kasvatatakse intensiivselt puidu biomassi pigem põllumajandusele omaste meetodite abil. Seda tüüpi metsanduses kasutatakse sooja ja niiske kliimaga maades kõige enam eukalüpte. Need on puud, mille kodumaa on teatavasti Austraalia ja mille lehtedest toitub armas kukkurloom koaala.

Eukalüptide nimetus tuleneb kreeka keelest: kalyptos tähendab ’kaetud, hästi varjatud’. Tõepoolest: nende õie kroonlehed on kaetud õiekattega (operculum), õitsemisel lükkavad tolmukad õie lahti.
Perekond Eucalyptus L´Her. on üks liigirikkamaid ja mitmekesisemaid taimeriigis. Nad kuuluvad mürdiliste Myrtaceaesugukonda, nagu ka Vahemere maadelt pärit ning eestlastele mirdina tuntud pruudipärja ja toataim harilik mürt (Myrtus communis). Eukalüptide kodumaa on Austraalia, perekonna 700 liigist ainult 15 kasvavad looduslikult väljaspool Austraalia maailmajagu ja 9 pärinevad väljastpoolt Austraaliat. Ainult üks liik kasvab põhjapoolkeral. See on mindanao eukalüpt (Eucalyptus deglupta Blume) Filipiinidel. Austraalia osariikidest kasvab neid kõige rohkem Tasmaanias.
Peaaegu kõik eukalüptid on igihaljad ja nende vegetatsiooniaeg kestab aasta ringi. Maailma teistes piirkondades kultiveeritavatest eukalüptidest on tuntuim E. globulus Labill., inglise keeles Tasmanian bluegum, eesti keeles sinine eukalüpt. Oma nime on ta saanud peamiselt lehtede sinaka tooni järgi.

Rekordilised mõõtmed
Eukalüptide mõõtmed varieeruvad suuresti, põõsastest hiigelpuudeni. Hiiglastest olid vaimustatud ka botaanikud, kes reisisid Austraaliat avastama koos maadeuurija James Cookiga. Eukalüptide hulka kuuluvad maailma suurimad puud, kindlasti on nad pikimad õistaimede hulgas, kuid mõned okaspuud (sekvoiad ja ebatsuugad) võivad neid siiski ületada. Nad võivad kasvada üle 100 meetri kõrgeks. Kuigi ilmselt on osa teadetest pikimate puude kohta vaid legendid. Korrektselt mõõdetud kõrgeim puu – 114 meetrit – on pärit liigist, mille nimetus on valitsev eukalüpt (E. regnans F. Muell.; ing. Australian Mountain Ash). Uskuda võib ka aastal 1878 langetatud puu pikkust: 132 meetrit. Seega võivad nad olla pikemad kui kõigile tuntud sekvoiad Californias.
Praegustest puudest pikim, 92-meetrine, kasvab Austraalias Victoria osariigis (nüüdseks on torm osa selle puu ladvast murdnud ja puu kõrgus on 84 meetrit – toim.). Faktina on kinnitatud ka 99,6 meetri pikkune puu Centurion. Seda liiki puude (E. regnans) diameeter võib olla kuni 11 meetrit. Victoria osariigis on kahe meetri kõrguselt puu ümbermõõduks saadud 24 meetrit. See oli valitsev eukalüpt King Edward VIII, kuid puu hukkus tulekahjus. Võrdluseks: maailma ühe tuntuima puu, hiidsekvoia Kindral Sherman kõrgus on 84 meetrit, tüve ümbermõõt rinnakõrguselt 24 meetrit; hinnanguliselt on tema mass 1200 tonni. Väidetavalt suudab üle 80 meetri kõrguseks kasvada seitse eukalüptiliiki.
Väljaspool looduslikku areaali kõige enam kultiveeritav sinine eukalüpt kasvab tihti üle 60-meetriseks. Hispaanias Galicias kasvab üle 80 meetri pikkuseid puid. Portugalis ja Hispaanias on sadu puid, mis on jämedamad kui kaks meetrit.

Eukalüptide kasutamine
Kuigi alguses oli vanas maailmas huvi eukalüptide vastu peamiselt botaaniline, sai peagi määravaks majanduslik külg, puidu tootmine. Märgati puude kiiret kasvuvõimet, seetõttu hakati istandikke rajama tuulekaitseribadena, erosiooni peatamiseks, leheõli tootmiseks, peamiselt aga küttepuuks ja tööstuspuiduks. Puitu hakati kasutama raudteesildade ehitusel ja liipriteks, autode biogaasi tootmiseks, kaevanduste tugipuudeks ja puusöe saamiseks.
Troopilistes maades hakati 19. sajandi teisel poolel populariseerima eukalüptide istutamist soistele aladele, et neid looduslikult kuivendada ja vähendada malaaria riski. Puidu lühikesekiulised rakud sisaldavad võrreldes teiste puuliikidega palju tselluloosi, ühtlaste mõõtmetega kiud sobivad eri paberisortideks valgest paberist kartongini ja tualettpaberist ajalehepaberini.
Ka tänapäeval on eukalüptipuidu tarvitus väga lai: sellest saab veinivaate ja merekarpide kasvatamise parvi ning saematerjali, vineeri ja puitkiudplaate. Eukalüptide kasvatamine ja tööstuslik kasutamine on üks maailma metsanduse kiiremini arenev sektor. Eukalüptid ja paplid on metsapuude hulgas ka ühed peamised objektid, millest kujundatakse geneetiliselt muundatud organisme. Parandada püütakse eelkõige eukalüptide vastupanuvõimet putukkahjurite suhtes.
Samas on eukalüptid endiselt hinnatud ka ilupuudena, näiteks Põhja-Euroopas kasvatatakse haljastuses väiksemamõõdulisi mägedest pärit liike, mis taluvad ka madalamaid temperatuure.

Eukalüptide omapära
Eukalüptide lehtedele on omane dimorfism ehk heterofüllia ehk erilehisus. Taime eri arengujärkudele on tunnuslikud erisugused lehed. Noored, juveniilsed lehed on vastakud, suhteliselt laiad ja enamasti ilma rootsuta. Vanemate puude lehed on pikad, vahased, rootsulised ja paiknevad võrsel vahelduvalt. Vanades lehtedes on rohkem õli. Puude koor koorub ribadena, see annab tüvedele erilise ilme haljastuses.
Õied paiknevad õisikutes ja on enamasti valged, vili on kupar, mis sisaldab palju seemneid. Õied on nektaririkkad, pakuvad toitu paljudele loomadele ning on väga head meetaimed. Euroopas õitsevad puud sügisel. Tuntud on eukalüpti eeterlikud õlid, mida kasutatakse farmaatsias ja parfümeerias. Üldtuntud on eukalüptiõli tervendav mõju hingamisteedele. Toodetakse essentsõlisid ja tanniine. Õite lõhn meelitab ligi putukaid. Tüve, eriti koore vigastamisel eraldub parkainerikas mahl, mis muutub õhu käes vaiguks. Seetõttu nimetataksegi paljusid eukalüptiliike rahvapäraselt „kummi(vaigu)puudeks” (ingl. gum trees). Eeterlike õlide suure sisalduse tõttu on eukalüptimetsad väga tuleohtlikud.
Kõigile tuntud Austraalia sümbolloom koaala sööb peamiselt vitseukalüpti (E. viminalis Labill.) lehti. Ta ei joo vett, kuid saab lehtedest kõik vajalikud toitained. „Koala” tähendabki austraalia aborigeenide keeles „ei joo”. Looma pikk soolestik võimaldab seedida eukalüpti igihaljaid vintskeid lehti ning toime tulla nendes sisalduvate mürgiste ainetega. Terve elu eukalüptidel veetev dendrobiont koaala lõhnab tugevalt eukalüptiõlide järele, mistõttu kiskjad tema liha ei taha ning tugev eukalüptilõhn peletab ka parasiitputukad tema karvastikust.
Samas peetakse eukalüptilehti pigem mürgiseks ja kasutatakse loodusliku insektitsiidina, tuntud on ka nende antibakteriaalne toime. Eukalüptimetsa lõhn on eriomane; legendi järgi tundnud maailmasõjast meritsi Austraaliasse saabunud sõjamehed seda juba enne, kui rannik paistma hakanud. Looduse ammuses ajaloos, tertsiaari ja kvaternaari ajastul, olid eukalüptid levinud tunduvalt laialdasemalt, fossiilses materjalis on neid leitud paljudes maailma piirkondades, kuid enamikus kohtades on nad jääaegadel välja surnud. Vaid Austraalias arenesid liigid edasi.

Euroopas hakati eukalüpte kasvatama juba 18. sajandil
Pärast avastamist 18. sajandi lõpul on eukalüptid levinud üle maailma piirkondadesse, kus kliima võimaldab neid kasvatada: troopilistele ja subtroopilistele aladele. Eukalüptide esimeseks introdutseerijaks vanasse maailma peetakse botaanik Joseph Banksi, kes osales Cooki ekspeditsioonil Austraaliasse 1770. aastal.
Prantsuse botaanik ja aednik A. Greichenot tõi Pariisi botaanikaaeda sinise eukalüpti seemned 1804. aastal. Tänapäeval on see maailmas kõige enam levinud eukalüptiliik. Euroopas on eukalüptiistandikke kõige rohkem Portugalis ja sealt põhja poole jäävas Galicias ning Portugalist lõuna poole jäävates Hispaania piirkondades. Juba 1979. aastal oli Portugalis 560 üle kahe meetri jämedust puud. Üks O Avo’ks (’vanaisa’) kutsutud puu Hispaanias Landro jõe ääres aastatel 1884–1912 rajatud eukalüptimetsas on 67 meetrit kõrge ja ümbermõõduga 10,5 meetrit.

Eukalüptid, olulised puud metsakasvatuses
Eukalüptide eri liigid tahavad erisuguseid kasvukohatingimusi. Üldiselt eelistavad nad niisket kliimat: kogu aasta vältel sademeid üle 700 mm (500–1500 mm). Minimaalne temperatuur, mida nad oma kodumaal taluvad, on –5 ºC. Madal temperatuur ongi peamine tegur, mis piirab eukalüptide kasvatamist. Noored puud on temperatuuri suhtes tundlikumad. Halvasti mõjub madal temperatuur koos uduga. Temperatuuri 0 kuni +5 ºC ning suure õhuniiskuse tõttu võivad noored puud hukkuda, vanad taluvad temperatuurilangust kuni –8 ºC, kuid ainult paar päeva.
Kasvatamiseks sobivad viljakad, aga ka erodeeritud ja toitainevaesed parasniisked mullad, pH üle 5. Istandikes kasutatavad kiirekasvulised eukalüptid ei talu üleujutusi ega tugevat tuult. Väär on arusaam, et eukalüptid kasvavad eelkõige vihmametsades, kuid paljud istandikud, eriti Lõuna-Ameerikas, on rajatud vihmametsade asemele, siiski üksnes aladele, kus ei ole üleujutusi.
Edukaks looduslikuks metsauuenduseks, aga ka metsakultuuri kasvamaminekuks vajavad noored eukalüptitaimed täisvalgust, ka vanametsa osaline vari pärsib kasvu. Pärast lageraiet uuenevad eukalüptid kännuvõsudest.

Eukalüptide kasvatamisega seotud ökoloogilised ohud
On mitu seenhaigust, mis võivad põhjustada eukalüptide huku, näiteks meilgi taimlates tuntud hahkhallitus Botrytis Cinerea ja lehehaigus Mycosphaerella molleriana, mida Eestis pole leitud. Putukatest on tuntud kahjurid Ctenarytaina eucalypti ja Ctenarytaina spatulata, eriti aga kärsakad Phoracantha semipunctata ja Gonipterus scutellatus, kes kahjustavad eukalüpte just väljaspool looduslikku areaali, istandikes. Kaks esimesena nimetatut on nokaliste seltsi kuuluvad putukad. Tegu on tirtidega, kes imevad lehtedest rakumahla, eestikeelset nimetust neil pole, nagu ka kahel teisel mardikaliigil. Eukalüpti lehti sööv Gonipterus scutellatus on üsna ohtlik, näiteks on ta Euroopa Liidus karantiinialune kahjur Kreekas ja Portugalis (Assooridel).
Eukalüptiistanduste rajamisel tekitab suurimaid probleeme puude looduslik levimine kohaliku floora koosseisu. Hea konkurentsivõime tõttu võivad nad invasiivselt kohalikke puuliike metsade koosseisust tõrjuma hakata. Nii on näiteks juhtunud Hispaanias Galicias, kus eukalüptid on laialdaselt levinud metsadesse ja oluliselt muutnud metsamaastike välisilmet.
Areaalist väljaspool, kuivaperioodidega kliimas on eukalüptimetsad eriti tuleohtlikud. Eukalüptiistanduste elurikkuse kohta on kirjanduses antud väga mitmesuguseid hinnanguid. Leidub väiteid, et kuna eukalüptilehed sisaldavad ohtralt fenoole, on nad mürgised huumust tekitavatele mikroorganismidele ja maapinnale ei teki ka alusmetsa, vähe on linde ja pole isegi mesilasi.
Samas on eukalüpte kiidetud hea meetaimena ja kinnitatud, et nad parandavad mullaviljakust. Eukalüptiistandike pinnavett alandav mõju võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Mõnel maal on eukalüptiistandikud rajatud majandatavate tammemetsade asemele, kuid see vaesestab kohalike pärandkoosluste liigirikkust ning muudab traditsioonilist maastikupilti.

Eukalüptiistandikud toodavad rekordilisel hulgal biomassi
Soodsates kasvuoludes võivad eukalüptid saavutada maailma puuliikidest ilmselt kõige suurema biomassi produktsiooni. Hispaania atlantilises osas on tootmisistandike took keskmiselt 10–20 m3 puitu ilma kooreta aastas, 12–15-aastase raieringi korral. Hea ilmastiku korral produtseerivad istandikud kuni 35 m3 puitu aastas, raieringi jooksul võib teha ka kuni 5 harvendusraiet. Euroopas pole alati seatud sihiks ainult puidu biomassi kasvatamist: eukalüptid aitavad piirata erosiooni ja transpireerida mullast liigset niiskust.
Istandikke rajatakse muldadele, mille veehoidmisvõime on vähene; pärast istandike koristamist võivad põllu mullaomadused olla isegi paremad. Peamine produktsiooni limiteeriv tegur on mullast saadav niiskus, seega sademed. Sest ainult hea varustatus veega tagab mullast mineraalsete toitainete jõudmise lehtedesse ja seega pideva ning efektiivse fotosünteesi ja biomassi akumuleerimise puiduna.
Suurimaid produktsiooninäitajaid on eukalüptiliikidest saavutanud suur eukalüpt (E. grandis W. Hill ex Maiden) Brasiilias ja Lõuna-Aafrikas: 40–60 m3 puitu hektari kohta aastas (koristusvanus 6–8 aastat). Soovitatavat raieringi pikkust on pidevalt vähendatud ja praegu on see Brasiilias keskmiselt viis aastat, puiduproduktsioonis on aga jõutud isegi 100 kuupmeetrini aastas. Portugalis ja Tšiilis jäävad sinise eukalüpti vastavad näitajad vahemikku 20–22 m3. Eukalüptiistandike keskmiseks puiduproduktsiooniks maailmas on hinnanguliselt 20 m3 hektari kohta aastas. Peetakse reaalseks, et tõhusama metsakasvatuse ja aretuse abil võib see jõuda 25–30 kuupmeetrini.

Istandikud hõlmavad maailmas 9,5 miljonit
hektarit Eukalüptid on maailmas ilmselt enim istutatud lehtpuud. Lühikese raieringiga majandatavaid eukalüptiistandikke hakati paljudes maades rajama 1950. aastatel. 80% istandikest võtavad enda alla kolm liiki: suur, sinine ja nokjas eukalüpt (E. camaldulensis Dehnh.).
„Maailma metsaentsüklopeedia” andmetel oli aastaks 1999 maailmas rajatud 9,5 miljonit hektarit eukalüptiistandikke, sellest 4 miljonit hektarit Lõuna- Ameerikas; 2010. aastaks prognoositi siis 11, 6 miljonit hektarit. Vähem konservatiivsetel hinnangutel oli Lõuna- Ameerikas 1999. aastal eukalüpte kultiveeritud 16 miljonit hektarit ja 2010 planeeriti jõuda 20 miljoni hektarini.
Praegu hinnatakse ainuüksi Brasiilia eukalüptiistandike pindalaks viis miljonit hektarit. Samas oli Austraalias 2001. aastal 30 miljonit hektarit üle 30 meetri kõrguseks kasvavat ja 240 miljonit hektarit 10–30 meetri kõrguseks sirguvat looduslikku eukalüptimetsa. FAO andmetel oli 2010. aastal Lõuna-Ameerikas istutatud metsa ligi 14 miljonit hektarit, sellest Brasiilias 7,4 miljonit hektarit, millest valdav osa on eukalüptiistandikud.

Eukalüptid ja maailma metsapoliitika
Keskmine maailma kodanik kasutas sajandivahetusel aasta jooksul 50 kg paberit, kusjuures USA-s tarbiti 350 kg ja Euroopas 200 kg. Seega võib prognoosida, et paberivajadus üha suureneb. Samas on arvatud, et vihmametsade asemele rajatud eukalüptiistandike tõttu väheneb jõudsalt vihmametsade pindala.
Nagu näitab aastal 2010 avaldatud maailma metsastatistika, on vihmametsade pindala vähenemise kiirus õnneks pidevalt kahanenud. Seega võib optimistlike ennustuste järgi saabuda tasakaal: istandikud hakkavad paberipuidu nõudlust katma ja vihmametsade pindala vähenemine peatub. Lühikese raieringiga puuistandikke ei rajata aga mitte üksnes troopikas: aegamööda on seda tüüpi metsandus hakanud levima ka boreaalsetele aladele. Läänemere maades on selle näiteks hübriidhaava istandikud, mida on ka Eestis juba 700 hektarit.

Tänan abi eest Enrique del Olmot Vigo ülikoolist ja Ivar Sibulat Eesti maaülikoolist.

Kirjandus
1. A la Sombra del Bosque. Madrid, 2005.
2. Eucalyptus – Wikipedia, the tree encyclopedia http:// en.wikipedia.org/wiki/Eucalyptus
3. Global Forest Resources Assessment 2010. Main report. FAO Forestry Paper 163. Rome, 2010.
4. Johnson, Owen 2005. Euroopa puud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.