Eesti Looduse fotovõistlus
3/2011



artiklid
Rännates Ameerika metsades

Rahvusvahelise metsa-aasta puhul heitkem seekord pilk Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika mandri metsadele. Kirjeldused põhinevad enamjaolt autori isiklikel rännuelamustel.

Kõige jõudsama kasvuga Põhja-Ameerika metsad asuvad läänerannikul
Põhja-Ameerika maismaast on metsadega kaetud 36%. Üldistatult jagunevad metsaökosüsteemid seal järgmiselt: mandri põhjaosas on levinud okasmetsa- ehk taigavöönd. Lääneosas, kuid samuti lõunaosas leidub rohkesti mitut tüüpi mägimetsi. Mandri kesk- ja idaosa metsad koosnevad peamiselt heitlehistest puistutest.

Põhja-Ameerika kõige uhkemad metsad paiknevad peamiselt mandri lääneosa mägimetsade alal. Nad on levinud Vaikse ookeani lähedal Kanada ja USA territooriumil pika ja kitsa tsoonina põhjast lõunasse. Tihti nimetatakse seda piirkonda Põhja-Ameerika parasvöötme vihmametsade ökoregiooniks.
Siinse kliima eripära on suur sademete hulk ning pidevad udud. Mahe kliima ja piisav niiskuse hulk loovad puudele suurepärased kasvutingimused. Just siinsetes vanades metsades leidub puuhiiglasi, kellesarnaseid ei ole kusagil mujal maakeral. Hiidkasvuga puude suurusrekorditest võib nimetada järgmisi: sitka kuusk kõrgusega üle 90 meetri ja tüve rinnasümbermõõduga üle 19 meetri, hiigelelupuu kõrgusega ligi 70 meetrit ja tüve rinnasümbermõõduga üle 12 meetri ning ebatsuuga, mille kõrgus on ligi 100 meetrit ja tüve rinnasümbermõõt ligi 15 meetrit. Kõikidest võimsaimaks kasvavad aga hiidsekvoia ja ranniksekvoia.

Mammutipuu looduslikule levikule on metsapõleng kasulik
Selleks et näha USA ühte võimsamat mammutipuu ehk hiidsekvoia puistut, sõitsime USA California osariigi Sequoia rahvusparki. Piki looklevat mägiteed tuli autoga sõita merepinnast ligi kahe kilomeetri kõrgusel asuvasse Sierra Nevada mäestikku. Rahvuspargis oli maapinda kattev lumi ikka veel meetripaksune. Mammutipuud kasvasid siin teiste puude vahel salguti.
Kuigi ka suhkrumänd ja teised okaspuud olid oma ligi 50-meetriste tüvedega Eesti metsapuudega võrreldes hiiglased, ulatusid mammutipuud neist tohutult üle. Nende punakas ja äärmiselt jäme tüvi paistis veel mitmekümne meetri kõrgusel olevat peaaegu niisama tüse kui maapinna lähedal. Aga latv oli üllatavalt tömp, otsekui murdunud. Õige mulje mammutipuu mõõdust saime siis, kui keegi meist seisis tüve kõrvale. Näis, nagu kahaneks tavalist mõõtu inimene suure puu kõrval imeväel päkapikuks.
Mammutipuud kuuluvad Põhja- Ameerikas jäänukliikide hulka. See vanaaegne okaspuu oli maakeral olemas juba 100 miljonit aastat tagasi. Veel enne viimast jääaegagi levisid mammutipuumetsad Põhja-Ameerika mandri lääneosa laialdastel aladel. Jääaja lõpuks oli neid säilinud vaid kitsal ribal Sierra Nevada mäestiku läänenõlvadel. Kolonistid raiusid enamiku puudest maha ja praegu on nende iidseid puistuid järel kõigest 144 ruutkilomeetril.
Mammutipuu metsade säilimise eeldus on erilised kliimaolud. Päikest on siin aasta ringi ohtralt, kuid samas toovad tuuled Vaikselt ookeanilt piisavalt niiskusest küllastunud õhku. Talvel sajab siin küll lumi maha, kuid temperatuur püsib kogu talve enamasti nulli lähedal ning miinuskraadidega päevi ei ole pikalt. Lumeta, kuum ja suhteliselt kuiv periood püsib üle poole aasta. Vaid niisuguste loodusolude kogum võimaldab sellel haruldasel puuliigil meie päevadel endistviisi uueneda.
Lumel oli näha puude võrastikust pudenenud varist, nii nagu Eesti okasmetsas. Ainult et võrsejupid, okkad ja käbid olid sootuks teistsugused. Muude okaspuuliikide jäänuste seas võis eristada mammutipuu omasid. Okkad võrsetel olid lühikesed ja jäigad ning paiknesid seal võrdlemisi harvalt. Käbi, mille maast leidsin, oli hallikas, umbes kanamuna suuruse ja kujuga. Siin-seal vedeles maas mammutipuu koore tükke. Tõstsin ühe neist üles. See oli paksem kui mis tahes Eesti männi korp, kuid kerge ja pehme nagu vilt. Hiidsekvoia tüve kattev korp võib olla üle meetri paksune. Säärane vammus on tulekindel. Metsa aeg-ajalt laastavad palangud on kummalisel kombel mammutipuudele eluliselt vajalikud. Tuli ei ohusta tüvesid nende paksu koore tõttu kuigivõrd. Aga metsa alt tõusev kuumus paneb okstel asuvad käbid avanema. Seemned satuvad paljaks põlenud maapinnale ja seal asuv tuhk on neile ideaalne väetis. Kindral Sherman, maailma suurima m ahuga puu Sequoia rahvuspargis pidi kasvama rekordilise kasvuga mammutipuu, kes kannab kindral Shermani nime. Otsisime puu üles. Puukuulsus oli piiratud madala aiaga. Rikkudes veidi rahvuspargi reegleid, astusin üle tara ning asusin teda mõõtma. Puu ümber mõõdulindiga aeglaselt edasi liikudes tegin tahtmatult lähivaates tähelepanekuid hiiglase tüve kohta. 1,3 meetri kõrguselt, kust puud tuli mõõta, polnud tema kännuosa veel kaugeltki lõppenud. Siit siirdusid ülespoole jämedad kännusooned otsekui troopikapuu tugijuured. Nende vahel kummusid vägevad puupahad. Tüve eri külgedel haigutas kaks inimesekõrgust söestunud õnarust. Siit olid ammused tulekahjud pääsenud kõrvetama hiidpuu tüve. Kuid puu oli haavad kinni kasvatanud ja edasi kasvanud. Kolme mõõtmise tulemusel sain tüve keskmiseks ümbermõõduks 24 meetrit.
Eemaldusin puust nii kaugele, et sain teda tervenisti silmitseda. Põhjus, miks just seda hiiglast peetakse suuremaks kui teisi mammutipuid, oli selgesti näha. Jäme tüvi ulatus kõrgustesse näiliselt peenemaks muutumata. Kirjanduse põhjal pidi tüve ümbermõõt 20 meetri kõrguselt maapinnast olema ikka veel 18 meetrit ja 60 meetri kõrguselt maapinnast 13 meetrit. Just seepärast on 84 meetri kõrguse puu maht nii tohutult suur: 1470 kuupmeertit (andmed pärinevad 2000. aastast, kui puu juures käisin). Kindral Shermanit peetakse kõige suurema tüvemahuga puuks maailmas.
Rekordmõõtu mammutipuu vanuseks on saadud 2500 aastat. Kuid tema kasvuhoog polevat veel raugenud. Igal aastal pidi ta kasvatama juurde niisama palju puitu, kui on 15 m kõrguse ja 90 cm tüve ümbermõõduga puu tüves. Niisiis pole andmed rekordpuu kohta püsivad. Näiteks 2010. aasta andmetel on Kindral Shermani tüve maht juba 1490 kuupmeetrit.

b>Rannniksekvoia metsades kasvavad maailma kõrgeimad puud
Võimsaimat ranniksekvoia puistut nägin oma Ameerika-reisil 200 hektari suuruses Muiri metsas vaevalt kümne kilomeetri kaugusel San Fransiscost. Seistes põlispuude vahel, püüdsin pilguga tabada puude latvu, kuid see oli võimatu. Üsna kõrgelt algavad kitsad võrad näisid ülalpool üha peenenevat ja kadusid viimaks silmist. Tuli uskuda tutvustavast trükisest loetud andmeid, mille järgi pidid siinsed ladvad küündima umbes 80 meetri kõrgusele.
Muiri metsa ranniksekvoiad olid küll kõrged, kuid kaugeltki mitte rekordkõrgusega. Kõrgeim ranniksekvoia, 115-meetrine, pidi kasvama USA-s Redwoodi rahvuspargis. Pikkuselt samasugust puud ei ole teada mitte kusagil mujal maailmas. Toona, märtsikuu päikeselisel päeval, oli Muiri metsas isegi T-särgi väel palav ja niiske. Ümberringi kõrgus lopsakaid sõnajalgu. Ranniksekvoia looduslikud metsad on levinud Atlandi ookeani lähedal, kus on lähistroopiline kliima.
Tänapäeval on ranniksekvoia looduslikud metsad levinud väga kitsal, kuid võrdlemisi pikal maaribal USA läänerannikul. Riba pikkus on ligi 750 km, kuid laius vaid 8–75 km. Enamik vanu puistuid on maha raiutud. Vanade looduslike ranniksekvoia puistute pindala ulatub kokku vaevalt 800 ruutkilomeetrini. Samas kasvatatakse ranniksekvoiat õige laialdaselt kultuurpuistutes. Tema puitu, mida Ameerikas tuntakse selle punaka tooni tõttu punapuu nime all, kasutatakse laialt tarbepuuna, näiteks ehituses.

Amazonase troopilised vihmametsad, Lõuna-Ameerika metsade kroonijuveel
Lõuna-Ameerika mandri pindalast on metsaga kaetud ligi 50%. Metsad ei koosne kaugeltki mitte troopilistest igihaljastest puudest. Suurtel aladel neist põhja ja lõuna pool asuvad troopilised ja lähistroopilised heitlehised metsad. Piki troopilist Atlandi ja Vaikse ookeani rannikut on kitsa ribana levinud ookeani tõusuveest üleujutatud mangroovimetsad. Väga mitmekesised ja põnevad on Andides ja mujal mäestikes kasvavad metsad. Nende seas on eriti võimsakasvulised parasvöötme vihmametsad. Näiteks on ühe sealse okaspuu, hiidküpressi ehk patagoonia fitsroia kõrguseks mõõdetud 60 meetrit ja tüve ümbermõõduks üle 12 meetri. Vanima hiidküpressi eaks on saadud 3622 aastat.
Ent Lõuna-Ameerika ulatuslikem metsa- ala on Amazonase jõgikonnas laiuv Amazonase troopiline igihaljas mets. Amazonase metsad hõlmavad ligi 2/3 kõigist Lõuna-Ameerika metsadest. Aimu sellest, kui ääretu on see mets, saime kahenädalasel laevaretkel piki Amazonast ja tema suurimat lisajõge Rio Negrot. Juba neljatunnine lennureis Atlandi ookeani lähedal asuvast São Paulo miljonilinnast Amazonase keskjooksule andis võimsa elamuse. Lennureisi viimase kahe tunni jooksul, kui läbisime ligi 1500 kilomeetrit, laius lennukitiibade all vaid ühtne roheline metsalaam. Manausis ootas meid tilluke, vaid 16-liikmelise reisiseltskonna jaoks mõeldud laev Amazon Clipper. Sellega sõitsime mööda Amazonast ning lisajõgesid ligi 700 kilomeetrit. Igal päeval korraldasime laevalt paadi- ja jalgsiretki džunglisse.
Metsaelustik on seal ääretult kirev, kuid inimasustus peaaegu olematu. Loodusteadlaste hinnangul paiknevad 25% kõigist maailma säilinud puutumatutest troopilistest vihmametsadest tänini Amazonase aladel. Hoolimata hiigelulatusega laastamistööst, mida inimene on siin viimase sajandi jooksul toime pannud, on Amazonase jõe valgalal troopilisi põlismetsi järel siiski rohkem kui kus tahes mujal maakeral.

Amazonase metsad püsivad elurikkana tänu pidevale kastmisele
Juba esimestest jõeretke päevadest tuli meil kohaneda alalise leitsaku ja niiskusega. Päris tihti kogesime, kui ootamatult võis pilvitu taevas kattuda tumedate rünkpilvedega ning alata tihe vihmavaling. Vahel vältas sadu vaid tunnikese, kuid mõnikord pool päeva ja kauemgi.
Meie retki dzhunglisse see ei takistanud. Kui sul on korralik vihmakeep, püsid ühe tunni vihma käes kuivana. Kui hiljem ligunedki tasapisi läbi, ei ole märjana metsas viibida nii talumatu kui Eesti laantes. Õhutemperatuur on ju kogu aeg umbes 40 kraadi ja külm ei hakka kunagi.
Igal metsaretkel kohtasime aina uusi taime- ja loomaliike. Võrreldes Eesti metsadega on sealne liigirohkus tunduvalt suurem. Kui näiteks Eestimaal on kokku teada 64 imetajaliiki, siis seal üle 250. Kui Eestis pesitseb kokku veidi üle kahesaja linnuliigi, siis seal umbes 1600. Kõnelemata madudest, sisalikest ja pisematest putukatest.
Amazonase loomastik on liigirohke tänu taimestiku liigirikkusele. Aga taimestiku liigirohkuse tagab vihmaohtrus. Sademeid tuleb aastas 1500–3000 millimeetrit, ligi neli korda rohkem kui meie kodumaal, mida peame samuti vihmaseks. Loodusuurijad peavad Amazonase vihmametsa maailma kõige elurikkamaks metsaks. Ta ei saaks olla nii eluküllane, kui teda aasta ringi pidevalt ja põhjalikult ei kastetaks.

b> Maailma ulatuslikem troopiline metsa-ala toimib hiigeltervikuna
Aprillis, kui Amazonasel viibisime, oli veetase kerkinud suvisest kuus meetrit kõrgemale. Kuid jõetase oli jõudnud alles pooleni maksimumist. Kahe kuu pärast, juuni lõpus, pidi veetase olema juba 10 meetrit kõrgemal kui suvel. Enam-vähem sellise ulatusega tulvavesi kordub Amazonasel igal aastal. Sealsele elustikule on üleujutused ülioluline ajajärk. Kui vesi valgub metsadesse, järgnevad sinna kalad. Seal, kus vee kohal laiuvad puuvõrad, leidub toitu ohtramalt kui jõesängis. Okstelt pudeneb alailma vette midagi söödavat: taimeosi, vilju ja putukaid. Putukaid on metsas sel ajal rohkem kui muul ajal. Paljudel putukaliikidel on alanud sigimishooaeg. Peagi hakkavad kudema kalad. Kalamaimudki tahavad rikkalikust peolauast osa saada.
Kalade kannul jõuavad üleujutatud metsadesse neist toituvad roomajad, linnud ja imetajad. Näiteks kaimanid, kellest kogukaim on kuni kuuemeetriseks kasvav must kaiman. Või siis maod, kelle seas pikim on kuni kümnemeetrine anakonda. Imetajatest võib siin lobistamas kohata näiteks kuni pooleteise meetri pikkust hiidsaarmast.
Kui vesi metsa alt taas taandub, võtab see endaga kaasa hulga orgaanilist ainet, mis on üleujutuskuudel taimeja loomajäänustest sinna kogunenud. Piki peajõge jõuavad need lõpuks koos Atlandi ookeani. Teadlaste arvestust mööda kannab Amazonas iga ööpäev ookeani keskmiselt 1,5 miljonit tonni mitmesugust looduslikku materjali. See sisaldab rohkesti setteid, mida jõevesi oma tuhandete kilomeetrite pikkusel teekonnal kaasa haaranud, kuid ka niisugust orgaanilist ainet, mis kõlbab toiduks mereelustikule. Kandudes sadade kilomeetrite kaugusele Atlandi ookeani, pakub see lisatoitu mõõtmatule hulgale kaladele ning teistele mereloomadele.
Maailma veerohkeim jõgi koos oma lisajõgedega ning selle ümber laiuv maailma ulatuslikem troopiline mets toimivad keerulise loodusliku hiigeltervikuna. Just sellepärast ei mõjuta nad oluliselt mitte ainult Lõuna-Ameerika mandri ja mandrilähedase Atlandi ookeani, vaid kogu planeedi loodusolusid.

Araukaariametsi leidub Lõuna-Ameerika kahes piirkonnas
Lõuna-Ameerika ühed põnevaimad metsad on araukaariametsad. Eri piirkondades võivad nende metsade peapuuliigiks olla kaks araukaarialiiki: brasiilia või tšiili araukaaria. Nagu nimigi osutab, on Brasiilia araukaaria levinud peamiselt Brasiilia aladel, täpsemini Brasiilia lõunaosa madalais mäestikes. Sealsete araukaariaenamusega puistute pindala on kokku umbes 200 000 ruutkilomeetrit. Tšiili araukaaria metsade levila on märksa kitsam. See paikneb Lõuna- Ameerika lääneosas Andide mäestikus ning hõlmab kõigest 4420 ruutkilomeetrit. Maailma kolmeteistkümnest araukaarialiigist kasvavad ülejäänud Austraalias ja Okeaania saartel.
Vahest legendaarseim araukaarialiik on tšiili araukaaria. Oma harulduse tõttu ja ka seepärast, et enamjagu tema levilast asub Tšiilis, on ta valitud Tšiili rahvuspuuks. Osa liigi levilast Andide mäestikus jääb siiski naabermaa Argentina poolele. Just seal, Lanini rahvuspargis, käisimegi kaitsealust metsa vaatamas. Puude välimus oli väga kummaline ega meenutanud ühtegi teist tuttavat okaspuud. Vaevalt 20 meetri kõrguste jämedate tüvede ladvas turritas igasse kaarde laiuv võra. Metsaalune oli taimedest peaaegu paljas. Vaid üksikutes paikades paistis noort araukaaria järelkasvu.
Astusin ühe väga noore, vaevalt paarimeetrise puuhakatise juurde. Ta tüvi oli kaetud justnagu roheliste kolmnurksete plekitükkidega. Need olid sõrmeotsa pikkused ja tundusid puudutades jäigad. Usjalt väänlevad oksad, mis tüvest kodarikena välja kasvasid, olid veelgi tihedamalt imelike roheliste kolmnurkadega kaetud. Kas need olid okkad või lehed? Pigem sarnanesid need igihaljaste lehtedega.
Suurte puude latvades paistsid iseäraliku kujuga käbid. Isaspuude käbid nägid välja kui kollased karvased ananassid. Emaspuude omad olid ümaramad ja rohekamad. Novembrikuus olid araukaariakäbid alles moodustumas. Kahe aastaga pidid emaskäbides küpseks saama tumepruunid suured peaaegu pöidlapikkused seemned. Tegin oma kohapealsetest isiklikest vaatlustest kokkuvõtte: araukaaria on lehtedega puu, kes kannab käbisid. Kas ta on siis okas- või lehtpuu? Dendroloogide jaoks probleemi pole. Kui puul on käbid, kuulub ta kindlasti paljasseemnetaimede hõimkonda ja okaspuude klassi.

Araukaariad on maailma ürgsemaid okaspuid
Uurisin lähemalt maapinda. See koosnes enamjaolt sõmerjast hallikaspruunist vulkaanilisest tuhast. Loodusteadlased kinnitavad, et tšiili araukaaria metsadele on säärane pinnas õige tüüpiline. Millegipärast sobivad neile Lõuna- Andides paigad, mis asuvad suurte vulkaanide lähedal. Paistab, et looduskatastroofid suisa sobivad araukaariametsadele. Ka metsapõlengud, mis üldiselt mõjuvad metsadele laastavalt, toovad vanadele araukaariasaludele pigem kasu. Puu korgitaoline korp kaitseb tüve hästi leekide eest ja pärast põlengut hakkavat metsa all noori araukaariaid idanema eriti ohtralt.
Asusin araukaariametsa pildistama. Kaadris paistsid vaid fantastilise välimusega puud ja taamal kõrguv ähvardav Lanini vulkaan. Näha polnud ainsatki lehtpuud ega muud õistaime, puuvõrade vahel ei lennanud ühtegi lindu. Järsku tundus, nagu oleksin mingil imelisel viisil sattunud ajamasinaga miljonite aastate taha. Ajastusse, kus veel polnud olemas õistaimi, linde ega imetajaid ning metsad koosnesid tüüpiliselt araukaariatest ja nende sugulastest.
Araukaariaid peetakse maailma ühtedeks vanimateks okaspuudeks. Kivististe järgi on tehtud kindlaks, et esimesed araukaarialiigid tekkisid maakerale 200 miljonit aastat tagasi, ühes esimeste dinosaurustega.

Andide mäestiku metsakooslustele on tüüpilised lõunapöögi metsad
Üks Andide mäestiku metsakoosluste tüüpilisi puuperekondi on lõunapöögid. Nagu nimi viitab, sarnanevad selle perekonna liigid mõneti põhjapoolkeral kasvavate pöökidega. Aga kuna kõik 35 lõunapöögi liiki on levinud vaid lõunapoolkeral, on perekonnale pandud nimeks lõunapöögid. Varem liigitasid botaanikud lõunapöögi pöögiliste sugukonda nagu pöögigi. Nüüd on täpsem uurimine teinud kindlaks, et lõunapöögid on siiski niivõrd erilised puud, et peavad kuuluma omaette lõunapöögiliste sugukonda.
Lõuna-Ameerika flooras leidub 10 loodusliku lõunapöögi liiki. Kõigi nende levila jääb Andide piirkonda, ulatudes põhja pool peaaegu Tšiili pealinna Santiago laiuskraadini ning lõunas kuni Tulemaa saarestiku lõunatipuni. Osa liike on igihaljad, osa heitlehised. Oma reisidel Andides ja Tulemaal kohtasin äärmiselt mitmekesiseid lõunapöögimetsi. Väga suurejooneliselt mõjusid näiteks paljuroodse ja Dombey lõunapöögi metsad Bariloche lähedal. Puistud olid võimsad nagu viljakal mullal sirgunud vanad tammikud või saarikud. Seevastu Tulemaa saarestiku kaselehisest lõunapöögist ja antarktika lõunapöögist (praegu kannab eestikeelses taimenimede andmebaasis nime harilik lõunapöök) koosnevad metsad olid madalad ja jändrikud nagu mõni meie sooservaäärne sookaasik.

Lõuna-Ameerika lõunapöök pürgib kaugemale lõunasse kui mis tahes teised puud
Tulemaa lõunapöögi metsadega saime põhjalikumalt tutvuda, rännates Argentina linna Ushuaia lähedal Tulemaa rahvuspargis. Oli novembrikuu ehk lõunapoolkera kevad. Ümbrus meenutas Põhja-Lapimaa maastikke kusagil põhjapolaarjoone lähedal. Samasugune vesine maapind koos lõputute soonikute, veenirede ja -ojadega. Puudki olid siin samamoodi kidurad ja väänlevad. Ainult et Lapimaalt nii tuttava tundrukase asemel oli siin tavaliseks puuliigiks antarktika lõunapöök.
Uurisin vaevalt nelja meetri kõrgust puukest lähemalt. Ta lehed olid alles kevadiselt pisikesed ja võrsetelt rippusid alla armsad roosakad õied. Sealt lõuna poole antarktika lõunapöögi levila enam kuigi kaugele ei ulatu. Ei saagi ulatuda, sest Tulemaa saarestikust lõuna pool algavad juba Drake’i väina veeväljad ja seejärel Antarktise mandri liustikud. Botaanikud väidavad, et Tulemaa kuni –15-kraadiseid pakaseid talub antarktika lõunapöök ilma igasuguste kahjustutusteta ning et ta võiks kasvada vist veelgi lõunapoolsematel laiuskraadidel, kui seal vaid maismaad oleks.
Kui mõelda kõigi lõunapoolkera mandrite peale, siis ükski neist ei ulatu nii kaugele lõunasse kui Lõuna-Ameerika. Ning selle jätkuna sirutub Tulemaa saarestik veelgi lähemale Antarktise mandrile. Nii saab mõistetavaks, miks antarktika lõunapöögile on antud just säärane nimi. Mitte ühegi maailma puuliigi levila ei ulatu nii lähedale jäisele mandrile kui selle puuliigi oma.



Hendrik Relve

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet