Eesti Looduse fotovõistlus
4/2011



artiklid
Kaks aastakümmet metsaseiret Euroopas

Eelmisel aastal möödus 25 aastat rahvusvahelise metsaseire programmi ICP Forest algusest: esialgu loodi see kaugsaaste konventsiooni (UN Convention on Long-range Transboundary Air Pollution, LRTAP) ühe rakendusmehhanismina 1985. aastal.

Koostööprogrammi eesmärk ja käivitamine
1985. aasta oktoobris kogunesid Freiburgi paljude riikide eksperdid ning otsustasid, et Euroopa metsade seisundi muutuste jälgimiseks ja nende põhjuste analüüsimiseks on hädavajalik rajada kõiki riike kattev proovitükkide võrgustik ja teha vaatlusi ühtse metoodika järgi.

1980. aastatel olid atmosfääri saastumisest tingitud metsakahjustused väga levinud eeskätt Kesk-Euroopa suuremate tööstus- ja energeetikaobjektide ümbruses, näiteks Maagimäestikus Tšehhi ja Poola piiril, Ülem-Sileesias ning Ostrava piirkonnas Tšehhis. Seal leidus tuhandeid hektareid hukkunud okaspuistuid, mida ei olnud suure saastekoormuse tõttu enam võimalik uuendada. Põhja-Euroopa probleemideks olid aga eeskätt kaugsaastega seotud keskkonna üldine hapestumine, kahjustused hapestunud veekogudes ja metsades, samuti saastekoormuse kahjulik mõju inimeste tervisele.
Happelised sademed tekivad lämmastiku- ja väävlioksiidide lahustumisel vihmavees. Terminit „happevihm” kasutatakse üldiselt sademete puhul, mille pH on alla viie. Kõigi nende kahjustuste peapõhjuseks olid inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud hiiglaslikud vääveldioksiidi (SO2) ja lämmastikoksiidide (NOx) kogused. Nende mõju avaldus kolmel moel: 1) lokaalsed kahjustused saasteallikate lähiümbruses; 2) kaugsaaste happevihmadega algsest saasteallikast sageli tuhandete kilomeetrite kaugusel; 3) inimeste tervisele ja keskkonnale kahjulik sudu (peente tahkete atmosfääriosakeste osalusel). Okaspuudele on pikema mõjuaja korral toksilised juba SO2 kontsentratsioonid alates 0,05–0,07 mg/ m3 õhus.
Peale otsese mõju avaldab keskkonna saastumine metsapuude seisundile sageli kaudset toimet metsamulla ja teiste mõjuahelate vahendusel, mõjutades mu hulgas organisme: haigusetekitajaid ja metsaputukaid.
Enamikus riikides alustati metsaseire välitöid 1980. aastate teisel poolel, mistõttu võime praegu tagasi vaadata umbes 201120-aastastele metsaseire vaatlustulemuste aegridadele. Metsaseire programmil on peale kaugsaaste konventsiooni teisigi õiguslikke aluseid, näiteks Pan-Euroopa ministrite kogu, nn. metsakaitseprotsessi Strasbourgi konverentsil 1990. aastal allkirjastatud resolutsioon S 1 Euroopa metsaökosüsteemide seire püsivaatlusalade võrgustikust. Euroopa Liidu õiguslikud alused ning metsaseire kaasfinantseerimise finantshoovad on olnud 1986. aasta määrus nr. 3528 ja 2003. aasta määrus nr. 2152, s.o. „Forest Focus”.
Edaspidi on metsaseire arendamist koordineerinud ning finantstoetust pakkunud programmi Life+ määruse nr. 614/2007 alusel käivitunud koostööprojekt FutMon, mille üks suundumus metsaseire edendamise kõrval on olnud koos statistilise metsade inventeerimisega (National Forest Inventory, NFI) üleeuroopalise proovitükkide võrgustiku loomine, mis tagaks metsandusliku andmehõive kõigi säästva metsanduse indikaatorite kohta. Üks metsaseire praeguse perioodi strateegilise arengu aluseid on dokument „Strategy of ICP Forests 2007–2015”. Metsaseire koordinaator on aastakümneid olnud Hamburgis paiknev maailmametsanduse instituut.

Informatsioonist avalikkusele ja metoodikast
Euroopa metsaseiresüsteem on pakkunud otsusetegijatele ja üldsusele infot metsade seisundi kohta igal aastal ilmuva ülevaate „The Condition of Forests in Europe” kaudu. Teatavasti avaldati selle seeria avanumber juba 1987. aastal ning väljaanne on järjepanu ilmunud tänini [6]. Aastatel 2002–2011 koostatud raporteid metsade seisundi kohta saab lugeda kodulehelt http://icp-forests.net/page/icp-forests-executive-report.
Samuti pakub metsaseire teavet Euroopa ministrite metsakaitseprotsessi „Forest Europe” metsade seisundit kirjeldavate kvantitatiivsete indikaatorite kohta, mille tulemused on avaldatud iga viie aasta tagant ministrite konverentsiks koostatud ülevaates, viimati „State of Europe’s Forests 2011 Report”. Kõige põhjalikum ülevaade maailma metsade seisundi kohta on esitatud ÜRO toitlus- ja põllumajandusoganisatsiooni FAO regulaarsetes ülemaailmse metsaressursi ülevaadetes, neist viimases, „Global Forest Ressource Assessment, 2010”, on muu hulgas kasutatud metsaseire käigus kogutud andmestikku [11].
Euroopa metsaseire metoodiline alus on aastakümneid olnud regulaarselt täiendatav metoodiline kogumik „ICP Forests Monitoring Manual”, mida viimati täiendati oluliselt 2010. aastal. Seni on suuremaid metoodilisi täiendusi tehtud aastatel 2000, 2004 ja 2006.
Metsaseire metoodiline kogumik on igale huvilisele kättesaadav internetis: http://icp-forests. net/page/icp-forests-manual. Metsaseire vaatluste programm algas puude seisundi ja kahjustuste seirega, millele järgnes esimese üleeuroopalise täiendava tegevusena metsamuldade seire metsaseire proovipunktides aastatel 1991–1995, vastav raport „Forest Soil Condition in Europe. Results of a Large-Scale Soil Survey” avaldati 1997. aastal. Okkaanalüüse hakati tegema aastatel 1991–1996 [5]. Kaks proovitükkide ja -punktide võrgustikku
Lähtudes metsaseire eesmärkidest, on Euroopas rajatud kaks alaliste proovitükkide (teise astme metsaseirel) ja proovipunktide (esimese astme metsaseirel) kogu Euroopat katvat võrgustikku. Esimese astme metsaseire (metsa- ja metsamuldade seire) eesmärk on: 1) koguda andmeid metsade seisundi ajaliste ja ruumiliste muutuste kohta ning nende seoste kohta kahjustavate teguritega, sealhulgas keskkonna saastumisega; 2) anda vajaduse korral soovitusi, kuidas majandustegevust suunata, et 23ennetada puistute seisundi halvenemist ja parandada metsade üldist seisundit.
Metsaseire esimese astme vaatlusteks on 41 riigis rajatud kokku 8388 vaatluspunkti. Neist oli näiteks 2010. aastal töös 7503 vaatluspunkti [9]. Puude võrade seisundit on viimastel aastatel hinnatud enam kui 6700 vaatluspunktis, mulla keemilisi uuringuid enam kui 5200 vaatluspunktis, elurikkuse näitajaid kirjeldatud üle 3300 punktis [16]. Vaatluspuude koguarv oli 2010. aastal 145 323, nende hulgas enim levinud puuliikidena 34 210 harilikku mändi, 22 499 kuuske ning 12 140 pööki [9]. Esimese astme metsaseire vaatluspunktide võrgustik rajati ka Eestis juba 1988. aastal 16 x 16 km suuruse ruudustiku sõlmpunktide alusel; vahepealsete täiendustega on see olnud töös juba üle kahekümne aasta. Aastal 2011 jõudis alaliste vaatluspunktide arv Eestis 100-ni.
Mitmetes riikides, näiteks ka Soomes, on metsaseire esimese astme vaatlusvõrgustik osaliselt või täielikult ühitatud statistilise metsainventeerimise vaatlusvõrgustikuga. Sellealane integratsioon oli ka Life+ projekti FutMon üks eesmärk. Tuleviku metsandusliku andmehõive seisukohalt on otstarbekas vaadelda mõlemaid andmehõivesüsteeme koos. Nii on nende rolli nähtud ka dokumentides: „Discussion paper on EU forest information needs” (2011) ja „Green Paper on Forest Protection and Information in the EU: Preparing Forests for Climate Change” (2010) [2, 12].
Teise astme metsaseire eesmärgid olid esialgu järgmised: jälgida iseloomulikemates kasvukohtades ja tüüpilisemates metsakooslustes kasvavate puistute seisundit, teha kindlaks puistute seisundit ja metsamuldi mõjutav saastekoormus ning analüüsida metsade seisundi põhjuste ja tagajärgede seoseid. Edasiarendatuna kujunes teise astme metsaseirevõrgustikust vahend, hindamaks metsaökosüsteemide muutusi kompleksselt. Peale metsade seisundi ja keskkonna saastumisest tingitud muutuste jälgimise integreeriti siia ka metoodilisi võimalusi, et hinnata metsade elurikkuse näitajaid ning selgitada kliimamuutuste mõju, samuti hinnata metsade süsinikusidumist. Teise astme metsaseire rakendamise õiguslik alus oli Euroopa Komisjoni määrus nr. 1091/1994. Metsaseire teise astme võrgustik rajati enamikus riikides aastatel 1990–1995 ja see koosneb üle Euroopa kokku 836 proovitükist.
Teise astme metsaseire aluseks on püsiproovitükid pindalaga 0,25 ha. Viimaste aastate rahaliste vahendite piiratuse tõttu hinnati näiteks võrade seisundit vaid 462 proovitükil, märgsadenemist (vihma, udu, lumega tulnud saastet) ja okaste keemilist analüüsi tehti vastavalt 353-lt ja 299-lt proovitükilt võetud proovidest, mullavee analüüsid tehti 169 proovitükilt võetud proovidest. Samuti korraldati meteoroloogilisi vaatlusi, hinnati puude juurdekasvu, varist, metsade elurikkuse näitajaid, paljudel aladel ka õhu saastatust. Võeti ka proove mulla tahke faasi analüüsimiseks [16].

Millist kahju on põhjustanud tormid, kahjurputukad ja tulekahjud?
Euroopa metsade seisundis ning keskkonnatingimuste mõjus sellele on viimastel aastakümnetel toimunud väga olulisi muutusi. Kokku täheldatakse Euroopas metsakahjustusi ligikaudu 11 miljonil hektaril aastas. Enamasti on need kahjustused tingitud tormidest, metsakahjuritest või haigustest, samuti on metsades palju ulukite vigastatud puid. Vähenenud saastekoormuse tõttu on keskkonna saastumist ja võimalikku kliimamuutust viimastel aastatel peetud pigem üheks eelsoodumust tekitavaks teguriks kahjustavate tegurite kompleksis kui otseseks kahjustajaks.

Tugevamalt on Euroopa metsi vaatlusalusel perioodil kahjustanud orkaanid Lothar 1999. aastal (eriti Prantsusmaal, Saksamaal ja Šveitsis), Gudrun 2005. aastal (ainuüksi Rootsis oli tormiheidet ja -murdu 7,5 mln. tm) ning Kyrill 2007. aastal (peamiselt Kesk-Euroopas, kokku oli tormiheidet ja -murdu 45 mln. tm). Need kajastusid ka metsaseire andmestikus. Tormikahjustustele on sageli järgnenud kooreüraskite arvukuse kasv.
Putukkahjuritest tingitud metsakahjustuste pindala on viimastel aastatel olnud Euroopas ligikaudu viis miljonit hektarit ja haigustest tingitud kahjustuste pindala ligikaudu kolm miljonit hektarit [11].
Ida- ja Lõuna-Euroopas on olulised kahjustavad tegurid olnud regulaarsed põuaperioodid ning nendega sageli kaasnenud putukakahjustused.
Peamiselt Venemaal ja Vahemere maades on muu hulgas teinud kahju metsapõlengud. Sageli seostuvad need põuaperioodidega ning nende kogupindala on Euroopas olnud keskmiselt 1,2 miljonit hektarit aastas, enamjaolt Venemaa alal. Ilma Venemaad arvestamata on tulekahjude pindala Euroopas olnud 270 000 kuni 500 000 hektarit aastas [11, 12]. Siiski on katastroofilised maastikupõlengud olnud sagedased ka Kreekas (2007. a. üle 170 000 hektari), Hispaanias ning Portugalis (2003.isegi üle 400 000 hektari).

Metsade kahjustamine keskkonnasaaste tõttu oli eriti märgatav paarikümne aasta eest
Need kahjustused olid suurimad 1980. ja 1990. aastatel. Kaugsaaste konventsiooni (1979) ja sellele järgneva väävli-, lämmastikuühendite ja teiste elementide emissiooni piiramist käsitlevate protokollide üks eesmärk on olnud vähendada õhku, vette ja pinnasesse jõudvate saasteainete heitkoguseid. Väävli protokolli puhul ((1985) oli nõutav emissiooni vähendamise tase 30%, kuid paljud riigid täitsid ja isegi ületasid selle. Saksamaa pidi heidet vähendama koguni 87% (emissioon aastal 2010 võrreldes aastaga 1980). Euroopas kokku on paari aastakümnega õnnestunud oluliselt, koguni 2/3 võrra, vähendada vääveldioksiidi (SO2) inimtekkelist emissiooni. 52% väävliemissiooni mahu vähendamisest on tulnud energiasektorist, 16% tööstusest ning 13% transpordist [3].
Kaugsaaste konventsiooni rakendusmeetmete ja metsaseire enam kui kahe aastakümne tulemused näitavad, et tänu pingutustele on vähenenud ja vähem aktuaalsed nii väävliühenditest tekitatud lokaalsed (saasteallikate lähiümbruses paiknevad) kui ka saasteainete kauglevi ning happeliste sademetega kaasnevad metsakahjustused. Metsaseire andmetel on väävli märgsadenemine Euroopa metsades aastatel 1988–2007 vähenenud 30%. Kui 1980. aastal ületas sademete happesus metsaökosüsteemide kriitilise saastekoormuse taluvusläve 56 protsendil metsaseire proovitükkidest, siis 2000. aastal vaid 17 protsendil proovitükkidest [14].
Samas on endiselt oluline probleem 25keskkonna saastumine lämmastikuühenditega, eelkõige lämmastiku märgsadenemine atmosfäärist sademete koostises, mis kutsub esile eutrofeerumise ja hapestumise. Lämmastiku märgsadenemise tase ületab siiani metsaökosüsteemide jaoks kriitilise piiri suurtel aladel Euroopas, sealhulgas eriti Hollandis, Belgias ja Saksamaal. Lisanduv lämmastikukogus kutsub ühelt poolt metsades esile väetisefekti ja koos atmosfääri CO2 sisalduse kasvuga sureneb puude juurdekasv, samas põhjustavad need toitainete pakkumise tasakaalustamatust ja keskkonna hapestumist ning soodustavad paljude patogeensete organismide, sealhulgas juurepessu tekitaja arengut.
Lämmastiku- ja väävliühendite kriitilisi koormusi uurib, kaardistab ning modelleerib ka metsaseire programmiga koostööd tegev rahvusvaheline koostööprogramm „ICP Modelling and Mapping”.

Seirealade puud on kahjustatud eri määral
Vaadates üleeuroopalist andmestikku metsade kahjustatuse dünaamika kohta metsaseire proovipunktides, selgub, et okaspuudel oli kõige suurema kahjustustasemega periood vaatlusrea alguses 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Seejärel paranes mändide seisund tunduvalt.
Kuuskede puhul on täheldatav seisundi teatav paranemine ning siis suhteliselt stabiilsem periood, kus pigem on puude seisundit mõjutanud tormide, põuaperioodide ning kooreüraskite arenguks soodsad perioodid. Tammede ja pöökide seisund oli pigem parem 1980. aastate lõpus ja seejärel seisund halvenes oluliselt; eriti tammede puhul seostus see ka põuaperioodidega.
Metsaseire 1990. aasta tööde tulemusena hinnati keskmiselt või tugevasti kahjustatuks (defoliatsiooniaste 25% ja enam) Eestis 20,0% puid (vaatlusseerias üks halvema seisundiga aasta Eestis), Soomes 37,8%, Lätis 69,0%, Leedus 68,5%, Rootsis 49,9%, Saksamaal 52,9% [13].
2000. aasta metsaseire järgi hinnati uuritud vaatluspuudest keskmiselt või tugevasti kahjustatuks Euroopas 22,8%. Keskmise või tugevama kahjustusastmega puude osakaal oli Eestis 7,4% (Eestis üks parema seisundiga aastaid vaatlusseerias), Soomes 11,6%, Lätis 20,7%, Leedus 13,9%, Rootsis 13,7%, Saksamaal 23,0% [8].
2010. aasta metsaseire põhjal hinnati Euroopas kokku uuritud vaatluspuudest 2011keskmiselt või tugevasti kahjustatuks (defoliatsiooniaste 25% ja enam) 22,7%. Keskmise või tugevama kahjustusastmega puude osakaal oli Eestis 8,1% (Eestis suhteliselt hea seisundiga aasta vaatlusseerias), Soomes 10,5%, Lätis 13,4%, Leedus 21,3%, Rootsis 19,2% ja Saksamaal 23,2% [9].
Kui võrrelda Eesti metsade puude võrade kahjustusastme andmeid lähipiirkonna riikidega, võib öelda, et see on olnud läbi aastate mõnevõrra parem. Eriti oluline paremus selgub, kui kõrvutada Eesti seirepunktides määratud kahjustusastet Poola, Tšehhi või Valgevene vastavate andmetega.
Puude seisundi hindamise viimased tulemused näitavad, et keskmiselt ja tugevasti kahjustatud või hukkunud on üle Euroopa kokku viiendik uuritud vaatluspuudest metsaseire aladel. Oluline metsade seisundit mõjutav tegur on nii kliima üldine muutus kui ka äärmuslikud ilmastikutegurid, tormid, põuaperioodid ning äärmustemperatuuride esinemine.
Kliimakonventsiooni (1992) ja selle Kyoto protokolli järgi oli Euroopa riikide eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heitkoguseid 2008.–2012. aastal 8% võrreldes baasaastaga 1990. Kuigi Euroopa riigid on tervikuna selle eesmärgi peaaegu saavutanud, tõuseb CO2 kontsentratsioon atmosfääris kahjuks endiselt ligikaudu 20 ppm kümnendis [4]. Euroopa metsade biomassis seotakse aastas ligikaudu 870 Mt süsinikku, sellest 430 Mt Euroopa Liidu 27 liikmesriigis. See kogus vastab aga vaid ligikaudu 9%-le Euroopa Liidu liikmesriikides tekitatavast antropogeensest süsinikuemissioonist. Euroopa metsade süsiniku koguvaru on 46,132 miljonit tonni [14]. Eeltoodud arvestades on üha olulisem kasutada metsaseire vaatlusvõrgustikku, eriti teise astme metsaseire proovitükkide seiret, et selgitada keskkonnas toimuvaid muutusi, sealhulgas võimalikke kliimamuutusi ja atmosfääri gaasilise koostise mõju sellele, samuti analüüsida kompleksselt metsaökosüsteemide muutusi.

Allikad:
1. Cause-effect Relationships of Forest Ecosystems. Joint report by ICP Forests and ICP Integrated Monitoring. UN ECE Geneva, 2002.
2. Discussion paper on EU forest information needs. Brussels, 2011.
3. European Environment, State and Outlook, 2005.
4. European Environment, State and Outlook, 2010.
5. European Programme for the Intensive Monitoring of Forest Ecosystems. EC, Brussels, 1996.
6. Europe’s Forests in a Changing Environment. Twenty Years of Monitoring Forest Condition by ICP Forest. Hamburg, 2005.
7. Europe’s Forests 1985–2010. 25 Years of Monitoring Forest Condition by ICP Forests. Hamburg, 2010.
8. Forest Condition in Europe. Results of the 2000 Large-scale Survey. Geneva and Brussel, 2001.
9. Forest Condition in Europe. 2011. Technical Report of ICP Forests. Hamburg, 2011.
10. Forest Soil Condition in Europe. Results of a Large-Scale Soil Survey. Brussels and Geneva, 1997.
11. Global Forest Ressource Assessment, 2010. Main Report. Rome, 2010.
12. Green Paper on Forest Protection and Information in the EU: Preparing Forests for Climate Change, 2010.
13. Report of the 1990 Forest Damage Survey in Europe, Hamburg, 1991.
14. State of Europe’s Forests. 2011 Report.
15. Strategy of ICP Forests 2007–2015.
16. The Condition of Forests in Europe. 2011 Executive Report. Hamburg, 20



Kalle Karoles, keskkonnateabe keskuse peadirektor

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet