4/2011

artiklid
Tammekultuurid Järvseljal

Esimesed tammekultuurid rajati Järvseljale 19. sajandi lõpus. Saja aasta jooksul lisandus neid veelgi. Kuidas ja kuhu tammesid
kasvama pandi?

1889. aastal Darmstadtist saadud tammetõrud külvati taimeaeda
Tammepuud on peetud jõu, vastupidavuse ja tugevuse sümboliks. Teda on nimetatud ka meie kuninglikuks puuliigiks. Tammepuidu heade omaduste ning ilusa tekstuuri, värvi ja lõhna tõttu on see puu väga nõutav mitmes tööstusharus. Eesti asub peaaegu tamme areaali põhjapiiril ja seepärast on looduslikke tammikuid siin võrdlemisi vähe. Viljaka kasvukoha puuna on tammemetsad sageli pidanud andma ruumi põldudele.

Järvselja õppe- ja katsemetskonnas kasvab tamm looduslikult ainult metskonna põhjaosa soosaartel, kirde-edelasuunalistel liivaseljandikel, mis ulatuvad üks kuni kolm meetrit üle soopinna. Tõenäoliselt on need tammikud jäänukid kaugematest aegadest, kui tammesid kasvas Eestimaal praegusega võrreldes tunduvalt rohkem. Nende püsimisele on kaasa aidanud ümbritsev soo, mis takistab materjali väljavedu. Metskonna lõunaosas näeb tamme ainult kultuurpuistutes.
Esimesed tammekultuurid rajati siin 19. sajandi lõpukümnendil, kui Järvselja metsaülem oli Martin Maurach (1856– 1918). 1893. aastal ilmunud raamatus „Praktikaline metsaasjandus” on M. Maurach märkinud, et tamme on otstarbekas kultiveerida kolme-neljaaastaste taimedega, aga võib kasutada ka viie- kuni seitsmeaastasi taimi. Metsaülemana hakkaski ta tammesid tegelikult kultiveerima. 1889. aastal oli Darmstadtist saadud 20 naela (s.o. 8 kg) tammetõrusid, mis külvati taimeaeda. Järgmisel aastal koguti tammetõrusid ka kohapeal. 1891. aastal istutati 224. kvartalile männikultuuri täienduseks kolmeaastasi tammetaimi, kuid enamik neist hukkus mitmesugustel põhjustel.

19. sajandil rajatud tammekultuuridest on osa alles tänini
1892. aastal istutati tamme koos teiste puuliikidega kvartalile nr. 308 ning 1895. aastal rajati sama kvartali kõrvale tee äärde Rõkka tammepuiestee. Kvartali nr. 308 endisele põllumaale rajati 1892. aastal kaheaastaste seemikutega ligi kolme hektari suurune segakultuur. Peale tamme istutati siia harilikku mändi ja kuuske, musta mändi (Pinus nigra), alpi seedermändi (P. cembra), vene ja euroopa lehist (Larix russica, L. decidua). P. Reim on selle kultuuri kohta nentinud, et väikestes gruppides männiga koos on mõned tammed üsna ilusa tüvega; seevastu suuremates gruppides on tammed enamasti kõverad ning sammaldunud tüvega.
Selles kultuuris oli tammi istutatud ka ridadena: üks rida kuuski, teine tammi. Tammed olid aga kuuskedele kasvukiiruses alla jäänud ning peatselt kuivanud. B. Haller on 1929. aastal maininud, et suurem grupp tammesid, mis asub metsavahimaja kohal, kasvab hästi, kusjuures puude kõrgus on 14 meetrit. 1926. aastal rajati sellesse tammerühma kasvukäigu uurimiseks proovitükk.

1934.aasta sügisel istutati õppe- ja katsemetskonna juhataja korraldusel tammede alla mitme nululiigi istikuid (Abies balsamea, A. fraseri, A. sibirica, A. subalpina).
.Samal aastal tehtud proovitüki mõõtmisel oli puistu keskmine kõrgus 17 m, keskmine rinnasdiameeter 17 cm, puude arv hektaril 860 ning puistu tagavara 164 tm/ha. 1996. aasta takseerimisel olid vastavad arvud 27 m, 33 cm, 380 ning 407 tm. 2008. aastal mõõdeti proovitükil puistu keskmiseks kõrguseks 28 m, rinnasdiameetriks 36 cm, puude arvuks 320 ja tagavaraks 414 tm/ha. Võrreldes puistu takseerandmeid Preisimaa kohta koostatud Schwappachi kasvukäigutabeliga [6], selgub, et keskmine kõrgus langeb tabeli I boniteedi andmetega võrdlemisi hästi kokku, keskmine rinnasdiameeter on aga mõnevõrra väiksem. Puude arv hektaril ja puistu tagavara on märgatavalt suurem kui tabeli andmetel.
Kvartalil nr. 218 rajati 1894. aastal endisele heinamaale nelja-aastaste taimedega väike tammekultuur. P. Reimi hinnangul olid puud selles kultuuris 1923. aastal näruse ilmega, kõverad ja vesikasvudega [4]. Paremate puude kõrgus ulatus 12 meetrini, puude vahe oli kaks-kolm meetrit. R. Riisbergi andmetel oli sellest kultuurist säilinud umbes 100 puud, nende kõrgus ulatus 15 meetrini ja rinnasdiameeter 16 sentimeetrini [5].
Praeguseks on sellest kultuurist säilinud ainult mõnikümmend puud. 118 aasta vanuselt oli puistu keskmine kõrgus 28 m, rinnasdiameeter 45 cm, puude arv hektaril 260 ja tagavara 534 tm/ha. Võrreldes selle puistu takseerandmeid Schwappachi tabeliga, selgub, et 118 aasta vanuselt ühtib puistu keskmine kõrgus tabeli andmetega, ülejäänud näitajad ületavad tabeli I boniteedi andmeid. Puistu suur keskmine rinnasdiameeter on arvatavasti tingitud sellest, et laia kraavitrassi tõttu on puud lõuna poolt hästi valgustatud ja seepärast suure võraga. Samuti on mulla niiskusolud tammele suhteliselt soodsad.
1898. aastal sai Järvselja uueks metsaülemaks Gerhard Kremser, kes jätkas põhijoontes eelmise metsaülema tööd ka metsakultiveerimise alal. 1901. aastal hangiti kaks vakka tammetõrusid, 1906. aastal aga 2/3 vakka väljastpoolt Eestit. 1911. aastal koguti Apnassaarest kaks vakka tammetõrusid [1]. Neil aastail kultiveeriti tamme põhiliselt külvi teel. Valdav osa neist külvidest ebaõnnestus. B. Haller on märkinud, et kvartalil 304 ja 305 leidub kiratsevaid 30–80 cm kõrgusi tammesid, mille jänesed igal talvel lumepinnani ära närivad [1].
Praeguseks on neist külvidest säilinud mõned kidurad puud. Suurt hävitustööd on peale jäneste teinud metskitsed ja põdrad.

20. sajandi esimesel poolel rajatud tammekultuuridest oli ulatuslikem 1947. aastal rajatu
1921. aasta kevadel loodi endise Kastre-Peravalla metsandiku alusel Tartu ülikooli õppemetskond. Õppepraktikumide kõrval hakati siin korraldama ka mitmesuguseid katsetöid. Jätkus ka tamme kultiveerimine. 1925. ja 1926. aastal on R. Riisbergi andmetel istutatud kolme-nelja-aastasi koolitatud tammi kvartalile nr. 242 väikeste rühmadena ja üksikult teiste puude sekka [5]. Nüüdseks on neist alles üksikud puud, kusjuures suurimate kõrgus ulatub 30 meetrini ja rinnasdiameeter on 40 cm.
1926. aasta kevadel rajati 0,11 hektari suurune tammekultuur kvartalile nr. 234. Istutati nelja-aastaste istikutega endisele raiestikule seaduga 2 x 2 m. Kaitseks metskitsede ja jäneste eest ümbritseti noored tammed sügisel kuuseokstega. Praegu on kultuuri seisund võrdlemisi hea. 84-aastaselt oli puistu keskmine kõrgus 25 m, rinnasdiameeter 27 cm, puude arv hektaril 629 ning tagavara 442 tm/ha. Schwappachi tabeliga kõrvutades langevad keskmine kõrgus ja rinnasdiameeter võrdlemisi hästi kokku tabeli I boniteedi andmetega, puude arv hektaril ja seetõttu ka puistu tagavara on märgatavalt suurem kui tabeli andmetel.
Kvartalil nr. 308 eraldusel 11 kasvava ligi 1,4 hektari suuruse tammiku rajasid üliõpilased 1947. aasta maikuus endisele raiestikule seaduga 2,2 x 2,2 meetrit. Istutamiseks kasutati ligikaudu seitsme aasta vanuseid heistreid. 65-aastaselt oli puistu keskmine kõrgus 22 m, keskmine rinnasdiameeter 22 cm, puude arv hektaril 469 ja tagavara 185 tm/ha. Keskmine kõrgus ja rinnasdiameeter on lähedased Schwappachi tabeli andmetele, puude arv hektaril ja tagavara on aga mõnevõrra väiksem. Puistu oli hulk aastaid üle kasvanud teiste lehtpuuliikidega, peamiselt haava ja kasega, sest põdrakahjustuse ohu tõttu ei tahetud seda hõrendada.

Peale hariliku tamme on kultiveeritud kolme liiki tammi
Kvartalil nr. 304 rajati 1952. aasta kevadel raiestikule 0,26 hektari suurune tammik seaduga 2 x 2 meetrit. Istutamiseks kasutati eri vanusega heistreid. 2008. aastal oli puistu keskmine kõrgus 20 m, rinnasdiameeter 21 cm, puude arv hektaril 820 ja tagavara 279 tm/ha. Puistu kõrgus ja diameeter langevad hästi kokku Schwappachi tabeli andmetega, puude arv hektaril ja tagavara aga ületavad tabeli andmeid. Ka see tammekultuur oli mõnda aega haava ja kasega üle kasvanud.
Kvartalil nr. 271 rajati 1964. aasta kevadel raiestikule 0,15 hektari suurune tammik seaduga 2 x 2 meetrit. Istutusmaterjaliks olid ligikaudu kümneaastased heistrid. 2008. aastal oli puistu keskmine kõrgus 21 m, rinnasdiameeter 21 cm, puude arv hekt2011taril 584 ja tagavara 215 tm/ha. See puistu ületab enamiku näitajate poolest Schwappachi tabeli andmeid. Kõik eelkirjeldatud tammekultuurid asuvad naadi kasvukohatüübis.
1996. aasta sügisel rajati kvartalile nr. 297 külvikultuur, milleks kasutati eri päritoluga tõrusid. Kaitseks metsloomade eest on kultuur ümbritsetud traatvõrgust taraga. Kindlamate järelduste tegemiseks on see kultuur veel liiga noor.
Peale hariliku tamme (Quercus robur) on Järvseljal kultiveeritud ka mõningaid teisi tammeliike. Agali arboreetumis kasvab 0,06 hektari suurune Põhja-Ameerika päritoluga punase tamme (Q. rubra) puistu, mille keskmine kõrgus 45-aastaselt on 22 m, rinnasdiameeter 26 cm, puude arv hektaril 983 ja tagavara 323 tm/ha. Üksikpuudena kasvavad Järvseljal Kaug-Idast pärinevad kähar tamm (Q. crispula), mille suurim kõrgus 50-aastaselt on 13 meetrit, ja amuuri tamm (Q. mongolica) suurima kõrgusega 9 meetrit.

Eestis tuleb tammekultuurid piirata taraga
Kokku võttes: tamme kultiveerimisel on Järvseljal saadud märkimisväärseid tulemusi. Hoolimata tamme loodusliku areaali põhjapiiri lähedusest ei jää meie vanemad tammekultuurid tootlikkuselt maha Preisimaa tammikutest. Oluliseks tuleb pidada õiget kasvukoha valikut ning puistu õigeaegset hooldamist. Paremaid tulemusi on saadud tamme kultiveerimisel huumusrikkale liivsavimullale, kusjuures soovitatav on maapinna väike kallak. Ülitähtsad on õigeaegsed hooldusraied, et vältida tamme varju jäämist.
Suur takistus tamme kultiveerimisel on olnud siinne metsloomade, eriti põtrade ja metskitsede suur arvukus eri aegadel. Ka jänest tuleb pidada tammekultuuride kahjuriks. Prof. A. Mathiesen on selle kohta kirjutanud: „Haavikuemand ei lepi üksi haabade koorimisega, vaid valib omale närimiseks eeskätt meie kõige kallima puuseltsi – tamme. Kus leidub jäneseid, seal ebaõnnestuvad tamme kultuurid, juhusel kui kultuurid jäetakse ilma erakorralise kaitseta” [2]. Arvatavasti on jänesed hävitanud suure osa külvi teel rajatud tammekultuuridest.
Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli kõige ohtlikum tamme kahjustaja metskits oma suure arvukuse tõttu. Alles jäid ainult need noored tammed, mis olid talveks kinni kaetud. Alates 1960. aastate teisest poolest muutus ohtlikuks tammekahjuriks põder.
Viimastel aastatel on nii põtrade kui ka metskitsede arvukus Järvseljal olnud võrdlemisi väike ning seega on võimalik jälle tamme kultiveerida. Möödapääsmatu tundub vajadus tarastada tammekultuurid kaitseks metsloomade eest. Meie kuningliku puuliigi kasvatamine metsapuuna väärib vaeva ja kulutusi.

Kirjandus
1. Haller, B. 1929. Kultuurid Tartu Ülikooli õppemetskonnas Kastre-Peravallas. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused, 13.
2. Mathiesen, A. 1927. Metsakaitse põhijooned. Äratrükk II Eesti Metsanduse aastaraamatust.
3. Maurach, M. 1893. Praktikaline metsaasjandus. Dorpat.
4. Reim, P. 1925. Lõuna-Eesti tamme kultuurid. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused, 3.
5. Riisberg, R. 1933. Eriotstarbeliste tarbepuude kultuurid ülikooli õppe- ja katsemetskonnas. – Eesti Mets, 5.
6. Schwappach, A. F. 1929. Ertragstafeln der wichtigeren Holzarten. Neudamm.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: