Eesti Looduse fotovõistlus
1/2012



artiklid
Metsakuivendus mõjutab elustikku mitmel viisil

Hiljuti valmis rakendusuuring metsakuivenduse mõjust. Selgus, et metsakuivendus mõjutab elustikku mitmeti – ühelt poolt tekitab uusi elupaiku, teisalt vähendab looduslike elupaikade kvaliteeti.

Taustast

Fennoskandias ja endises Nõukogude Liidus on märgi metsi kõige enam kuivendatud
pinnavee taseme alandamiseks ja puude kasvu kiirendamiseks (Remm 2008). Eestis on kuivendatud rohkem kui veerand metsamaast, s.o. 560 000 ha (Pikk 1997). Kuna kuivenduse mõju ulatub kraavitussüsteemist kaugemale, hinnatakse peaaegu kõik meie soostunud metsad rohkem või vähem kuivendatuks (Ilomets 2005).

Raul Rosenvald, EMÜ metsakasvatuse vanemteadur
Piret Lõhmus, TÜ looduskaitsebioloogia teadur
Liina Remm, TÜ loomaökoloogia doktorant
Ann Kraut, TÜ loomaökoloogia doktorant
Riinu Rannap, TÜ loomaökoloogia teadur

Paljusid liike peetakse Eestis kuivenduse läbi ohustatuks, kuid otsesed uurimused selle kohta puuduvad (Remm 2008). Seepärast viidigi RMK tellimusel läbi põhjalikum rakendusuuring, kus hinnati metsakuivenduse mõju metsaveekogudega seotud elustikule (must-toonekurg, kahepaiksed, kalastik) ja pikaajalise kuivenduse suhtes tundlikeks peetavatele liigirühmadele (limused, samblad, puidumardikad). Käesolev artikkel annab lühiülevaate kolme aasta jooksul selgunud põhilistest tulemustest ning soovitustest kuivendusobjektide elustikusõbralikumaks hooldamiseks ja rekonstrueerimiseks. Üksikasjalik projekti lõpparuanne on kättesaadav RMK kodulehel.

Must-toonekurg eelistab looduslikke ja süvendatud ojasid kraavidele.
Must-toonekurg on Eestis väheneva arvukusega kaitsealune linnuliik, kelle ebasoodsat seisundit võib põhjustada toitumisalade kvaliteedi langus pikaajalise kuivenduse tagajärjel. Seda hüpoteesi kontrollis Raul Rosenvald koos abilistega aastatel 2007–2010. Kümnele must-toonekurele selga pandud GPS saatja abil (vt. ka www.kotkas.ee) jälgiti 2012lindude toitumiskohti, milledest enamikku kirjeldati ka looduses (Aavik 2010). Saadud 3302 toitumiskoha andmeid võrreldi pesast 20 km raadiuses juhuslikult valitud ja seejärel kirjeldatud 600 vooluveekogu punktiga.
Andmeanalüüs näitas, et must-toonekure toitumiskordasid oli kõige rohkem kraavides, kuid see tulenes viimaste suurest hulgast ümbritsevas maastikus. Aga kui arvesse võtta valikuvõimalusi pesa ümbritsevas maastikus, siis eelistasid toonekured hoopis looduslikke ja süvendatud ojasid (olenemata nende suurusest) ning vältisid kraave. Veel selgus, et nii looduslikke kui süvendatud ojasid taaskülastati oluliselt rohkem kui kraave. 2007. aasta põuasel suvel pöördusid toonekured looduslikele ojadele kõige enam tagasi ja süvendatud ojasid kasutasid nad sama vähe kui kraave. Vooluveekogude taaskülastatavuse põhjuseks oli suurem voolu kiirus, vee läbipaistvus ja lähedus pesale. Eelistati 20-30 cm sügavuse ja 2,5-5 m laiusega veekogusid. Leiti, et toonekurgede poolt valitud veekogud olid oluliselt parema ligipääsetavusega õhust, rohkem kivise ja savisema põhjaga ning ka läbipaistvama veega kui juhuslikult valitud veekogud. Kui võrreldi eraldi ainult kraave, siis toitumiseks kasutatud olid juhuslikest kraavidest laiemad, kiirema voolu, parema ligipääsu ja vähem rohtunud või mudase põhjaga. Seega, kui rekonstrueerimise käigus suurendatakse kraavide voolu kiiruse varieeruvust, parandatakse nende ligipääsetavust (eemaldades võsa) ning puhastatakse mudased veekogulõigud, suurendatakse sedakaudu kuivenduskraavide kvaliteeti toonekurgede toitumispaigana.

Kalastiku liigirikkus oli looduslikes ojades suurem kui süvendatud ojades ja kraavides
Kalastiku andmeid kogus Rein Järvekülg koos abilistega. Selleks tegid nad elektripüüki üheksa (GPS saatjatega jälgitud) must-toonekure pesa ümber olnud veekogudes, millised erinesid omavahel nii valgala suuruse (2; 6; 15 ja 30 km2) kui tüübi (kraav, looduslik ja süvendatud oja) poolest. Kokku registreeriti 20 kalaliiki, neist kümme olid arvukamad.Looduslikus ojas 9oli 100-meetrise lõigu kohta keskmiselt kolm liiki ja 76 isendit, süvendatud ojas vastavalt kaks ja 68 ning kraavis kaks ja 53. Andmeanalüüsil selgus, et kalastiku liigirikkus oli looduslikes ojades suurem kui süvendatud ojades ja kraavides ning see kasvas koos valgala suuruse ja voolu kiirusega. Kalade arvukus veekogutüüpide vahel ei erinenud ning seda ei mõjutanud ka muud veekogu tunnused. Väikestele vooluveekogudele iseloomulikest kalaliikidest eelistasid forellid ja ojasilmud looduslikke ojasid teistele tüüpidele, kuid see tulenes ojade paremast läbipaistvusest ja suuremast voolu kiirusest. Trullingute looduslike ojade eelistus tulenes selle suuremast sügavusest ja kiiremast voolust. Lepamaimude esinemistõenäosus tõusis suurema voolu kiiruse ja sügavusega veekogudes, sõltumata nende tüübist. Haugid seevastu eelistasid taimestikurikkamaid veekogusid.

Kahepaiksete jaoks võib kraavivõrgustiku rajamine küll suurendada kudemiseks kasutatavate veekogude arvu, kuid samas vähendab nende kvaliteeti ja mitmekesisust
Kahepaiksete uuringuks valis Kadri Suislepp kolme GPS saatjatega jälgitud must-toonekure pesa ümber kolm looduslikku (kraavitamata) ja kolm kuivendatud 0,5 km2 uuringuruutu (Suislepp jt. 2011), et inventeerida seal kahel järjestikusel aastal kahepaikseid ja kirjeldada esinevaid veekogusid. Juhuslikult olid u�uritud aastad sademete osas kontrastsed: 2009. aasta mai oli tavapärasest kuivem, kuid suve algus jälle sademerikkam; 2010. aastal aga vastupidiselt.
Arvuliselt enam leidus veekogusid kuivendatud aladel, kus kõige sagedasemaks tüübiks oli kraav. Kuivendatud aladega võrreldes esines looduslikel aladel ootuspäraselt rohkem lompe ja üleujutusalasid. Sealseid veekogusid iseloomustas keskmiselt suurem sügavus ja laugem kallas. Kokku asustasid uuritud veekogusid kuus liiki kahepaikseid, neist kõige sagedasemad olid rohukonn, rabakonn ja tähnikvesilik. Vähemal määral leidus harilikku kärnkonna, tiigi- ja veekonna ning harivesilikku. Selgus, et kahepaiksete liigiline mitmekesisus, sõltumata kas uuringuruut asus kuivendatud alal või mitte, oli kõrgem lompides või kraavides. Kahepaiksete liigirikkusele mõjus positiivselt suurem veetaimestiku katvus ja sügavus (optimaalseim 40–60 cm). Kudemiseks eelistasid kahepaiksed loodusliku veerežiimiga aladel lompe, kuid kuivendatud aladel olid põhiliseks kudemisalaks kraavid.

2010. aasta sademerohkel kevadel kudesid kahepaiksed ka kuivendatud aladele tekkinud lompides, mis sageli kuivasid ära enne kulleste moonde läbimist.
Kokkuvõtvalt selgus, et kraavivõrgustiku rajamine võib küll kudemiseks kasutatavate veekogude arvu maastikul suurendada, kuid samas vähendab kuivendamine veekogude kvaliteeti ja mitmekesisust. Lisaks kuivavad seal veekogud suve alguseks suurema tõenäosusega ära kui loodusliku veerežiimiga aladel. Sademerohke kevade järel võivad seetõttu kuivendatud aladel kraavid ja lombid kahepaiksetele hoopis ökoloogiliseks lõksuks osutuda.
Pikaajalise kuivenduse mõju uurimiseks limustele, sammaldele ja mardikatele viidi läbi liikide inventuurid samadel lodu- ja kõdusoo proovialadel (kokku 44 ala, igaüks neist 2 ha), mis jaotusid omakorda nelja majandusastmesse (põlis- ja raieküps mets, lage ja säilikpuudega raiesmik). Limustel ja puidumardikatel lisati võrdlusse ka palu-, laane- ja salumetsade proovialadelt (kokku 72 ala) kogutud analoogsed andmed.

Pikaajaline kuivendus ei vähenda limuste arvukust ja liigirikkust, kuid niiskust vajavate liikide arvukus väheneb
Liina Remm koos abilistega leidis kõduproovidest kogutud materjalidest kokku 11 000 limust vähemalt 69 liigist, peamiselt maismaateod, kuid ka üksikud veeteod ja herneskarbid (Pisidium; Remm 2010). Võrdlus näitas, et nii üldliigirikkus, ohustatud liikide arv kui ka tigude arvukus olid kõdusoodes ja lodudes sarnased. Kuivenduse mõju ilmnes limustele vaid raieküpse metsa staadiumis ja seisnes muutunud liigilises koosseisus. See võib olla seotud kuuse osatähtsuse suurenemisega puistus, kuna varise omadused mõjutavad tigusid tugevalt, kusjuures enamik liike eelistab lehe-, mitte okkavarist. Liigilise koosseisu analüüs viitas ka sellele, et pärast kuivendamist muutub lodumetsade tigude liigiline koosseis sarnasemaks laane- ja salumetsade omadega. Kuigi kõdusoometsadest leiti 12 Eesti punases nimestikus olevat teoliiki, oli seal soid eelistavaid liike vähem kui lodudes. Näiteks oli kõdusoodes väiksem arvukus tömbil kääbusteol (Carychium minimum), läikteol (Zonitoides nitidus), suurel kiirgteol (Cochlicopa nitens) ja suurel merivaiklasel (Succinea putris), kes kõik on eriti niiskuslembesed. Võib öelda, et kuivenduse mõju limustele ei ole nii tugev kui seni eeldati. Kõdusoometsades suudavad elada paljud teiste metsatüüpide (nt. laane- ja salumetsade) liigid. Samas aga väheneb kõdusoodes kuivendamise tagajärjel lodudele iseloomulike teoliikide arvukus. Seega on otstarbekas kaitsta elustikurikkaid kõdusoometsi, kuid nendele lisaks peaks kindlasti alles jätma kuivendamata soometsi.

Kuivendus on muutnud kõdusoometsade samblakooslused lodumetsade omadest erinevaks
Lodu- ja kõdusoode 44 prooviala sammalde liigiinventuuri tegi Piret Lõhmus ja kogutud materjali aitas määrata Mare Leis. Kokku tegid nad kindlaks 206 liigi esinemise, milledest 34 olid looduskaitselise väärtusega. Üldine liigirikkus oli lodu- ja kõdusoo alade vahel üsna sarnane (vastavalt 178 ja 170) ning pikaajalise kuivenduse mõju sammalde üldliigirikkusele, nagu ka looduskaitseliselt tähelepanuväärsete liikide arvule, ei selgunud. Siiski oli kuivendus muutnud kõdusoometsade samblakooslused lodumetsade omadest erinevaks. Lodumetsad pakkusid elupaika mitmetele (liig)niiskust vajavatele liikidele, mis kõdusoometsas ei esinenud või esinesid harva . Näiteks niiskel maapinnal ja 11kõdupuidul kasvav ohulähedane haisev maakarikas (Geocalyx graveolens) ja niisket kõdupuitu asustav kämmalrikardia (Riccardia palmata). Lodud pakuvad ka enam lehtpuude kasvupindu, mis on sobilikud näiteks kaitsealusele sulgjale õhikule (Neckera pennata).
Kõdusoometsades esinesid aga pigem generalistid, kes saavad hakkama nii niiskes kui ka kuivas elupaigas, lisaks kuivalembesemad (nt. harilik lehviksammal, Ptilium crista-castrensis) ja okaspuude (nt. kännukatik, Nowellia curvifolia) või isegi kividega seotud liigid (nt. harilik lõhistanukas, Schistidium apocarpum). Vanad kõdusoometsad osutusid sammaldele üllatuslikult väärtuslikeks, sest sealt leiti isegi rohkem looduskaitseliselt tähelepanuväärseid liike kui lodu vanadest metsadest, kuigi ala kohta keskmiselt vähem. Kaitsealuse helviksambla Helleri ebatähtlehiku (Anastrophyllum hellerianum) jaoks paistavad kõdusoo vanad metsad olema olulised populatsioonide säilimise reservuaarid, sest seal on lisaks sobivale niiskustasemele ka piisavalt suuri kõdunenud okaspuu lamatüvesid.

Puidumardikate liigrikkus ei erine kõdusoo- ja lodumetsas kuigivõrd, aga on kolmandiku võrra väiksem kui laane- ja salumetsas
Puidumardikate uuringuks kogus Ann Kraut materjali nii akenpüüniste kui väljakasvatamise meetodil. Viimase läbiviimiseks koguti igal proovialal esinenud puuliigi kohta kaks erinevas kõduastmes lamapuu tüvejuppi (á 10 liitrit) ja pandi need laboris kinnisesse pappkasti. Mõne aja möödudes tulid sealt välja puidus arenenud või seal varjunud mardikad, kes seejärel liikideni määrati. Kõdusoometsade 234-st puiduproovist koorus kokku 678 mardikaisendit 85 liigist ning vajalikust võrdlusematerjalist palu-, laane-, salu- ja lodumetsadest 3775 isendit 219 liigist. Selgus, et kõdusoometsade mardikaliste keskmine ja summaarne liigirikkus ei erinenud oluliselt lodumetsadest, kuid jäi kolmandiku võrra alla laane- ja salumetsadele. Lodu- ja kõdusoometsade mardikaliikidest kattusid umbes pooled. Nad on ka Eestis tavalised ja laialt levinud. Kõdusoo proovialadelt leitud, aga lodudes puudunud liikide hulgas oli nii tavalisi puidumardikaid kui ka pigem rohttaimedega seotud poilasi ja valdavalt röövtoidulisi jooksiklasi. Eriti haruldasi või kaitset vajavaid liike selle uuringuga kõdusoometsadest ei leitud. Küll väärivad tähelepanu mitmed liigid, keda leiti ainult lodumetsadest. Näiteks ebakärsakas (Choragus sheppardi), keda varem on leitud vaid mõnel korral Lääne-Eestist, samuti haruldane ebavälesklane (Euglenes pygmaeus), kes areneb kõdunenud lehtpuus ning õiesikk (Leptura annularis), kellele Eesti on leviku põhjapiiriks.
Akenpüünistega saadud info näitas trendi, et kõdusooaladel on mardikate arvukus ja biomass väiksem kui lodu ja laane metsatüübis, eriti vanade ja küpsete metsade osas. Et teada saada, milliste liikide esindajaid kuivenduse eelsetes ja järgsetes metsades elab, jätkatakse kogutud materjali määramist ja analüüsimist.

Kraavide rekonstrueerimisel tasub jälgida veekogu voolu kiiruse, selle laiuse ja sügavuse ning põhja tüübi vaheldumist, sest nii pakutakse elupaiku suuremale hulgale organismidele
Käesolev uuring näitas, et kraavid kui 2012kunstlikud vooluveekogud võivad olla elustikule sobivad, kuid nende kvaliteet on madal võrreldes looduslike veekogudega. Kraavide rekonstrueerimisel saaks need (uuritud) elustikule sobivamaks muuta. Siiski ei pea eesmärgiks võtma kõiki kraave elustiku vajaduste järgi rekonstrueerida. Olulisem on juba planeeringute faasis jälgida, et metsamaastiku mastaabis jääks alles väärtuslikke vee-elupaiku, nagu stabiilse tasemega seisuveekogusid ning vahelduva voolu kiiruse ja põhjareljeefiga vooluveekogusid. Ka elupaikade loomiseks konkreetseid veekogusid säilitades või tekitades tasub jälgida nende potentsiaalset sobivust. Näiteks põhja mitmekesistavaid rajatisi tuleks luua eeskätt kiiremavoolulistele ja tõenäoliselt pikemat aega veega täidetud veekogudele. Juba nimetatud ning järgnevad soovitused elurikkuse suurendamiseks käivad eeskätt mineraalmaal olevate vooluveekogude kohta.
• Looduslikus sängis olevate vooluveekogude veerežiimi ja voolusängi ei tohiks muuta, kuna selliste veekogudega on seotud spetsiifiline elustik.
• Kõigi väikeste metsaveekogudega seotud liikide üheks riskiteguriks on nende kuivamine sademetevaesel perioodil, mis antud uurimuste põhjal osutus eriti kriitiliseks kuivendusest mõjutatud aladel. Seda aitab vältida stabiilsemate veekogude tekitamine. Kahepaiksetele on vajalikud eeskätt seisuveekogud, mis kalade röövluseohu vähendamiseks ei ole soovitavalt vooluveekogudega ühendatud. Need peavad olema piisavalt sügavad, vältimaks ärakuivamist enne kulleste moonet (juuni keskpaigas-juuli alguses). Seega on soovitav kuivendussüsteemide rekonstrueerimistel rajada ka laugete nõlvadega (kalda kalle ≤25°) tuletõrje- ja muid tiike, milledel vähemalt põhjakallas (st. vastu lõunapäikest) võiks olla lauge. Lisaks võiks piirkondades, kus kopra tegevus ei tekita palju majanduslikku kahju, osa üleujutusalasid teadlikult säilitada. Kobras tekitab kahepaiksetele sobiva veerežiimiga alasid, kus vesi püsib pikalt sees ka kuival ajal. Kalastikule on seevastu kasulik kaevata vooluveevõrguga ühenduses olevaid sette- ja muid tiike, mis tekitavad spetsiifilisi elupaiku ja kus vesi kuivemal perioodil kauem säilib.
• Looduslikele ojadele on tüüpiline vahelduv voolu kiirus, laius ja sügavus ning mitmekesine põhja tüüp, mis pakuvad sedakaudu elupaiku paljudele erineva vajadusega organismidele. Kuivendamine seevastu ühtlustab vooluveekogude omadusi ning jõgede süvendamisel ja kraavide kaevamisel on olnud üldjuhul eesmärgiks saavutada võimalikult ühtlane langus. Elustiku seisukohast tuleks rekonstrueerimisel säilitada kiirevoolulised lõigud olemasolevas seisundis ja mujal püüda suurendada voolu kiiruse varieeruvust, tekitades sobivates kohtades juurde kärestikke, põhjavalle ja väikeseid paise (nt. suuremate kivide abil). Nii tekivad ülespoole aeglasema ja allavoolu kiirema vooluga lõigud. Lisaks tasub rekonstrueerimisel muuta ka truupidesse sisenemised ja väljumised sügavamaks ning täita põhi kruusa või peente kividega. Kivide olemasolu on väga oluline põhja mitmekesistamiseks. Näiteks antud uuringu välitöödel täheldati, et kividega lõike eelistasid mitmed kalaliigid ja ka must-toonekurg.

Rekonstrueerimine iseenesest ei näi olevat elustikule alati kahjulik, kuid vanade lodumetsade ümbruses tuleks seda siiski vältida
Uurimusest selgus ka, et vooluveekogude rekonstrueerimisel tuleb elurikkuse säilitamise seisukohast silmas pidada mitmesuguseid soovitusi. Mõnel pool sobib rajada muda koguvaid settebasseine ja mõõdukalt raiuda võsa veekogude kallastelt. Vanade lodumetsade ümbruses pole aga veekogude rekonstrueerimine üldse soovitav.
• Selgeveelisi veekogusid eelistavad elupaigana mitmed kalaliigid ja kahepaiksed ning toitumiskohtadena must-toonekured. Seega tasub rekonstrueerimisel rajada sellist tüüpi settebasseine, mis koguvad lisaks tavapärasele liivale ka muda, suurendades sedakaudu vee läbipaistvust.
• Valgusele avatud (või ka poolavatud) veekogud on mitmetele liikidele sobivamad elu- või toitumispaigad kui varjulised. Seega teeb kraavide (ning ka tiigikallaste) võsast puhastamine üldise hooldamise käigus nad elustikule sobivamaks. Samas ei tohiks siin 13ka äärmusesse minna, sest mitmekesised valgustingimused vooluveekogudes suurendaksid ilmselt enim nende sobivust elustikule.
• Rekonstrueerimine iseenesest ei näi olevat veekogudega seotud elustikule (vähemalt osale) kahjulik. Mudastunud põhja asendumine mineraalpõhjaga (kruus või savi) võib pikemas perspektiivis olla elustikule soodus. Töid tehes on siiski oluline mitte hävitada veekogude mitmekesisust, vaid seda olulisel määral suurendada.
• Kuigi pikaajaline metsakuivendus ei avaldanud olulist negatiivset mõju limuste, sammalde ning uuritud mardikate liigirikkusele ja arvukusele, muutis see siiski nende liigilist koosseisu loodusliku veerežiimiga aladest (rohusoometsad) erinevamaks. Lisaks leiti, et inimese poolt mõjutamata veerežiimiga piirkondade kvaliteet on kahepaiksete elupaigana kõrgem. Seetõttu on meie metsamaastikus oluline säilitada loodusliku veerežiimiga piirkondi.
• Vanadele lodumetsadele iseloomulikke niiskuslembesemaid kõdupuidu ja maapinna samblaliike leidus kõdusoometsades vähem või puudusid üldse. Kuna ka kuivendussüsteemide rekonstrueerimine võib olulisel määral muuta alade veerežiimi, tuleks kuivendussüsteemide rekonstrueerimist vanade (üleküpsete) lodumetsade ümbruses vältida.

Uurimuse raames kerkis üles ka mitu kiiret lahendamist vajavat rakenduslikku probleemi
Võib välja tuua vähemalt kolm kiireloomulist küsimusteringi.
1. Kui palju peaks olema metsamaastikus kalastikule (ja muule elustikule) vajalikke kärestikke ning kahepaiksetele olulisi seisva veega vooluveekogusid, et need võiksid asendada kuivenduse tagajärjel kadunud elupaiku?
2. Milliste parameetritega peavad tekitatud elupaigad olema, et nad pikendaksid piisavalt hüdroperioodi, mille jooksul suudaksid kahepaiksed läbida moonde ja kalastik (vähemasti osaliselt) säiliks?
3. Kui palju peaks olema kuivenduse mõjuta rohusoometsi, et nendega seotud elustik võiks metsamaastikus pikaajaliselt säilida?

Kirjandus
• Aavik, K. 2010. Must-toonekure (Ciconia nigra) toitumisalade kvaliteet Eestis, uuring GPS-telemeetria abil. Magistritöö. Eesti maaülikool.
• Ilomets, M. 2005. Eesti soode taastamine – vajadused, printsiibid, hetkeseis. – Ökoloogiline taastamine (koguteose toimetajad Sammul, M, Lõhmus, A.). Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat. Tartu: 72–95.
• Pikk, J. 1997. Metsaparanduse tulemused turvasmuldadel. – Metsaparanduse minevik ja tänapäev Eestis (koguteose koostajad Pikk, J., Seemen, H.). Akadeemilise Metsaseltsi toimetised IX. Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskond ja Akadeemiline Metsaselts. Tartu: 12–16.
• Remm, L. 2008. Metsakuivenduse mõju elustikule ja selle uuritus. Bakalaureusetöö. Tartu ülikool.
• Remm, L. 2010. Lageraie ja metsakuivenduse mõju maismaatigudele. Magistritöö. Tartu ülikool.
• Suislepp, K., Rannap, R., Lõhmus, A. 2011. Impacts of artificial drainage on amphibian breeding sites in hemiboreal forests. - For. Ecol. Manage, 262: 1078-1083.



Raul Rosenvald,Piret Lõhmus,Liina Remm,Ann Kraut,Riinu Rannap

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet