Eesti Looduse fotovõistlus
1/2012



artiklid
Pärandkultuuri kaardistamise verstapostid

Eelmisel aastal lõppes kuus aastat väldanud pärandkultuuri inventuur. See on oluline saavutus, mille puhul tasub teha tagasivaade
käidud teele.

Iga maakonna kaardistamine oli uus algus 2005. aastal sündis hull idee – kaardistada süsteemselt Eesti pärandkultuur sõltumata maa- või metsaomandist. Et ideest teostuseni jõuda, taotleti ja saadi rahastus EL INTERREG koostööprogrammist. RMK võttis juhtpartneri ja kaasrahastaja rolli. Täna saavad kõik huvilised maa-ameti kodulehel pärandkultuuri rakendust (http://xgis.maaamet.ee) tasuta kasutada. Iga kuu vaadatakse seal objekte keskmiselt 200 000 – 250 000 korda

Vaike Pommer, RMK looduskaitseosakonna pärandkultuurispetsialist
Triin Kusmin, RMK loodushoiuosakonna pärandkultuuri spetsialist
Jürgen Kusmin, RMK Läänemaa metskonna spetsialist.

Kahtlejaid asja vajalikkuses, mõttekuses ja võimalikkuses oli palju. Need, kes uskusid ja tegevust oluliseks pidasid, tulid projekti tutvustavatele infopäevadele toetust ja abi pakkuma või ka lihtsalt õlale patsutama. Igal aastal alustasime uutes maakondades oma tegevust nagu otsast peale. Kohalikust kogukonnast tuli leida huvilised, keda kaardistaja tööks koolitada. Kokku läbis pärandkultuurialase koolituse üle 400 inimese. Kaardistamisel rakendasime nendest 188. Valikul eelistasime kindlaid eetilisi väärtusi, põhimõtteid ja huvi omavaid ning vähem materiaalsetele väärtustele keskendunud inimesi.
Me ei üritanud kaardistajaid ühtemoodi ümmargusteks või kandilisteks vormida, vaid andsime neile algteadmised pärandkultuuri tähtsuse ja terviku tajumiseks. Kaardistamise kindel metoodika oli süsteemsele mõtlemisele ja valikute tegemisele toeks. Reeglina töötas ühes vallas üks kaardistaja. Seega oli ta seal projekti kõneisik, millega tähtsustus tema kui misjonäri või visionääri roll. Teisalt oli iga kaardistaja meeskonnaliige, kel tuli samal ajal väga selgelt mõista nii oma kui teiste inimeste rolli eesmärgi saavutamisel. Põhisõnum oli lihtne – räägi inimestega!
Oli selge, et inventuuri edukuse määrab kohaliku kogukonna, maaomanike ja omavalitsuste suhtumine. Pühendunud inventeerijate kaudu oli võimalik muuta ka esialgset suhtumist ja kaasata kohalik kogukond. Inventeerijate toetamiseks toimusid maakondade metsaomanikele erinevad teavitusüritused ja koolitused. Selgitasime, et pärandkultuuri objektide kaardistamise eesmärgiks ei ole võtta neid riikliku kaitse alla, vaid hoida elus teadmist sellest, millist kultuurilist väärtust põlised talukohad, veskid, puud, kivid, kõrtsid, keldrid, vanad kohanimed ja muud objektid kunagi kandnud on. Oma maal paiknevaid väärtusi, ka kultuuriväärtusi, saab hoida ja kaitsta ikka omanik ise.
Täna võime öelda, et reeglina on kaardistajad hästi hakkama saanud, sest negatiivseid hoiakuid või lausa vastuseisu on väga-väga harva ette tulnud. Siin on suur osa tõigal, et inventeerija on oma, kohalik inimene, keda saab usaldada. Ja kui midagi ununes, meelde ei tulnud või üles ei leidnud, siis saab seda hiljem talle edastada. Ka inventeerijal on oma koduvallas töötada parem, ta tunneb kohalikku lugu ja inimesi. See lihtsustab ka projektijuhtimist, sest kohalik kogukond „kontrollib” inventeerijat.
Välitöödega alustati Lääne- ja Raplamaal 2006. aastal, järgmisel aastal jätkati Harju- ja Järvamaal. 2008 oli uute rahastusallikate otsimise aasta. 2009. aastal kaardistati Valga-, Võru- ja Virumaa, 2010. Põlva- ja Tartumaa. Samal aastal alustati töödega Pärnu- ja Viljandimaal ning saartel, kus jätkati veel 2011. aastal. Viimase maakonnana kaardistati juba RMK rahastamisel Jõgevamaa. Kokku jõuti kuue aastaga kaardistada üle 35 000 pärandkultuuri objekti.
Inventeerimise algusest alates on olnud sagedaseim küsimus – miks nii hilja, miks mitte kümme või kakskümmend aastat varem? Muidugi on meil kahju igast kaotatud teadjainimesest ja talletamata mälestusest. Oleme rahul, et meil õnnestus enamik Eestit kaardistada/pildistada enne kahte karmi ja lumerohket talve, mis paljud vanad hooned lihtsalt kokku vajutas. Sama küsimus on vanavara ja pärimuse kogujaid saatnud ilmselt läbi aegade. Materjal, mis andmebaasi formaati ei mahtunud, jõuab kohalikesse muuseumitesse ja kirjandusmuuseumi.

Kaardistati tähelepanuta jäänud inimtegevuse märke
Inventeerimisel välistasime kõik juba riikliku kaitse all olevad objektid. 2005. aastal rääkisime Lembitu Tarangu ja Rein Kaljuvee poolt välja töötatud ning Jürgen ja Triin Kusmini poolt pilootaladel testitud põhjalikust ja unikaalsest pärandkultuuri inventeerimise metoodikast. Täna võime öelda, et selle kaasautoriteks lisanduvad paljud kaardistajad. Iga piirkond andis uusi, just sellele alale iseloomulikke objektitüüpe. Alustasime ca 90 ja tänaseks oleme jõudnud enam kui 150 kirjeldatud tüübini. Kuigi fookuses olid peamiselt metsamaal leiduvad inimtegevuse märgid, siis tööd tehti sõltumata maa kõlvikust ja omandivormist. Kaardistamisel eelistati objekte, milliste kohta oli enam taustateavet, mis omasid suuremat tähendust kohalikule kogukonnale või mis iseloomustasid seda piirkonda paremini. Kaardistaja valikud olid keerulised – piiratud ajaga tuli kirjeldada kõige tähelepanuväärsem.
Nii inim- kui finantsressursi ratsionaalseks kasutamiseks püüdsime vältida igasugust dubleerimist ning teha koostööd väga erinevate institutsioonide ja huvirühmadega. Ühelt poolt võimaldas see kasutada maksimaalselt ära juba olemasolevat teavet ja teisalt hoida meie poolt kogutu kõigile kättesaadavana.
Pärandkultuuri kaardistamise põhirahastus tuli EL koostööprogrammist. Selleks ei piisanud edukast tegutsemisest Eestis, vaid RMK kui juhi oluline roll oli toetada ja koordineerida ka teiste partnerite tegevust. Koostöö soomlastega põhines juba varasemal suhtlusel, raskeks osutus projektipõhise raamatupidamise rakendamine. Koostöö lätlastega oli keerulisem. Partnerid Lätis kohandasid meie inventeerimise metoodika ja kaardistasid Ainaži, Limbaži, Valka ja Valmiera piirkonna pärandkultuuri. Tegevust komplitseeris oluliselt Lätis käivitunud haldusreform, sest ilma omavalitsuste toeta ei saa inventeerija olla kuigi edukas. Ka majanduskriis kohtles lätlasi karmimalt ja projekti rahastamine algas neil pooleaastase hilinemisega. Selle kõige juures 17on hea tõdeda, et RMK leidis keerulistel aegadel võimaluse kavandatud projektitegevusi rahastada ja eraldada lisaressursse Jõgevamaa kaardistamiseks.
Lisaks otsesuhtlusele ja moodsatele elektroonilistele kanalitele, toimub pärandkultuurist teavitamine ka kirjasõnas. Ilmunud on „Väike pärandkultuuri käsiraamat” ning kaardistajad on koostanud tähelepanuväärsemaid objekte tutvustavad maakonnaraamatud (14 tükki). Mööda raamatukogusid on ringlemas teemakohane näitus.
Tänaseks rariteediks muutunud raamatutega oleme varustanud vastava maakonna avalikud kogud, kõik ilmunud trükised on leitavad RMK kodulehel. Kuigi projekt on käesolevaks ajaks ametlikult lõppenud, võib rõõmuga tõdeda, et töö selles valdkonnas kestab jätkuvalt edasi.

RMK loodushoiuosakonnal on olnud pärandkultuuri ja Eesti metsanduse ajaloo tutvustamisel tähtis roll
RMK on võtnud eesmärgiks metsandusliku pärandkultuuri säilitamise ja selle tutvustamise laiemale avalikkusele loodushoiu tegevusvaldkonna kaudu. Loodushoiu valdkonna ülesandeks on mitmekesise metsapuhkuse pakkumine, kaitsealade külastustegevuse korraldamine ja inimeste teavitamine nende alade loodusväärtustest. Alates 2004. aastast on hakatud pärandkultuuri objekte ja nendega seotud pärimust põhjalikumalt uurima ning siduma saadud andmeid külastajate teavitamise ja loodusõppetegevusega. Teadmisi endiste aegade elu ja töö kohta kasutatakse loodusõppeprogrammides ja looduskeskuste ekspositsioonides. Uute loodusradade rajamisel ja olemasolevate edasiarendamisel on pärandkultuuri objektid huvitavaks täienduseks.
Lisaks kaardistamisele ja väärtustamisele, on tegeletud ka suulise pärimuse ning inimeste käes olevate fotode ja kirjalike materjalide kogumisega. Endiste metsameeste ning vanemate kohalike elanike käest uuritakse metsa ja metsatöödega seonduvat, pannakse kirja metsanduslikke traditsioone ja tavasid. See aitab puhkealade teabematerjale, looduskeskuste ekspositsioone ja tegevust vaheldusrikkamaks muuta. Külastaja leiab RMK looduskeskustest nii mõndagi huvitavat kohaliku ajaloo või endisaegse metsatöö kohta. Kindlasti tasub pärandkultuurihuvilistel külastada RMK Oandu looduskeskust ja Sagadi metsamuuseumi Lääne-Virumaal.
Ühe kaardistamise projekti tegevusena loodi Eesti-Läti ühine pärandkultuuri hooldus- ja hoiuala mööda piirijõge Koivat, kus on võimalik läbida erineva pikkusega loodusradu (2 km jalgrada ümber Tellingumäe, 40 km Taheva-Strenci ning 18 km rattarada alguse ja lõpuga 2012Tellingumäe parklas). Rajad on looduses tähistatud ja varustatud infotahvlitega. Pärandkultuuri hoidmine on saanud osaks RMK igapäevasest tegevusest. Võimaluse korral arvestatakse objektidega metsatöödel ja püütakse neid mitte kahjustada. Pärandkultuuri säilitamine on osa säästva-metsamajanduse sertifikaatide (PEFC ja FSC) hoidmisega võetud kohustustest. Sertifitseerimata metsa ja loodushoiutoetusi mittesaavale maaomanikule ei too pärandkultuuri olemasolu maaomandil kaasa mingeid seadusandlikke kitsendusi. Nii on objektide säilimine omaniku südametunnistuse ja talupojatarkuse vili.

Pärandkultuuri kaardistamine jätkub
Maa-ameti kaardiserveris ja keskkonnateabe keskuse hallatavas Eesti Looduse Infosüsteemis EELIS oleva pärandkultuuri andmebaasi abil on võimalik igaühel tutvuda huvipakkuvas piirkonnas kaardistatud pärandkultuuri objektidega. Kuigi projektidega kaeti kogu Eesti territoorium valdade kaupa, ei ole reaalne, et kõik huvipakkuv esimese korraga üles leiti. Seetõttu on kõigil võimalik RMK kodulehel oleva vormi „Anna teada pärandkultuuri objektist” abil andmebaasi täiendamisele kaasa aidata. Pärandkultuuri märkama ja puistu takseerandmetes kirjeldama on koolitatud ka metsakorraldajad, nii jõuab teave pärandkultuurist metsaomanikuni kõige vahetumal moel. Laekunud andmed kogutakse kokku ning koolitatud inventeerija kontrollib need ja kaardistab objektid.
Lõppenud projekti suureks väärtuseks on koolitatud inimesed. Üldjuhul püüti pärandkultuuri kaardistajad leida kohapealsete elanike hulgast. Suurest osast koolitatud inventeerijatest on saanud tugiisikud, kes tegutsevad tõeliste pärandkultuuri hoidjate ja tutvustajatena edasi ka pärast projekti ametlikku lõppu. Nad jätkavad kogumist ja uurimist ise, korraldavad koolitusi ja õppepäevi, kirjutavad uusi projekte objektide hooldamiseks ja korrastamiseks. Suur tänu neile!
Arvestades valdkonna suurt mitmekesisust ja mahtu, ei ole rakendatud ühtegi ainult pärandkultuurile laiemalt suunatud toetusmeedet. Pärandkultuuri hooldamise ja eksponeerimise korraldamine peakski olema kohapealne tegevus ja erinevalt muinsuskaitsest riiklikku koordineerimist ei vaja. Väga palju saab ära teha oma jõududega ja talgute korras, milliseid võib naabrus- või sugulaskonnaga korraldada ka ilma üleilmsete „Teeme ära“ kampaaniateta. Eksponeerimine, renoveerimine ja teised suuremad investeeringud vajavad juba kaasrahastust. Lähiaastatel on olnud kaks võimalust. Üks neist on erametsakeskuse pärandkultuuri toetusmeede, mille raames rahastatakse erametsamaal olevate ja otseselt metsandusega seotud objektide eksponeerimist ja hooldust: kultuuriloolised ja eripärased puistud, metsapargid, endised metsakorralduse jäljed. Euroopa Liidu vahenditest rahastatav ja läbi piirkondlike tegevusgruppide organiseeritav LEADER toetusmeede eeldab omaosalust, näiteks talgutööd. Silmas peab pidama, et tegu on järelfinantseerimisega ja toetatakse vaid avalikus kasutuses olevaid objekte.

Pärandkultuuri projektid on andnud innustust ja tuge edasiseks uurimiseks
Üldjuhul on kohalike inimeste suhtumine pärandkultuuri kaardistamisse olnud positiivne ja toetav. Nii mõneski külas on suhtlemine inventeerijaga ja projekti tulemustega tutvumine tekitanud kohapealset huvi sellest rohkem teada saada ning ise midagi esivanemate pärandi hoidmiseks ära teha. Metsaomanikele ja külaseltsidele on korraldatud mitmeid koolitusi, talgu- ja õppepäevi. Valminud on kirjalikke materjale, koostatud näitusi piirkonna ajaloost, korrastatud kogukonna jaoks olulisi objekte. Tõuke ja julgustuse selleks tänuväärseks tegevuseks on sageli andnud just RMK tegevus. Oma kodukoha kultuuriväärtusi hakatakse rohkem hindama, kui nähakse, et objekt pärandkultuuri kaardistamise projekti läbi ka laiemalt huvi pakub. Sageli on huvi ja tahe kohtadel olemas. Lisada ongi vaja vaid pisut enesekindlust, et varasemate põlvkondade inimtegevuse märke rohkem väärtustataks. Ka külade- ja valdade arengukavadest ja erinevatest planeeringutest leiab üha sagedamini pärandkultuuriga seonduvat. Mõnede kutse- ja kõrgkoolide õppekavast võib tänaseks leida pärandkultuuriga seotud teemasid või õppeaineid. Projektidest saadud andmete põhjal on koostatud nii kooliõpilaste kodu-uurimistöid kui ka bakalaureuse- ja magistritöid. Pärandkultuuri inventuuri andmed on kõigile kättesaadavad ning annavad hea aluse edasisteks uuringuteks ja teadustöödeks. Projektimeeskonna tänu kuulub ka keskkonnaametile, kes on pärandkultuuri temaatika sidunud oma loodusõppeprogrammidesse ning koolitab pärandkultuuri märkama ja väärtustama ka poollooduslike koosluste hooldajaid. Just see inimtekkeline maastikutüüp on väga pärandkultuuririkas ja selle säilimiseks on riigipoolse hooldustoetuse raames olev kohustus tervitatav.

Mitmetes Euroopa maades püütakse parandada teadmisi pärandkultuurist ja muuta see osaks metsamajanduskavadest
Möödunud aasta lõpul tuli trükist 76 kaasautori koostööna üle maailma valminud ülevaade metsanduslikust pärandkultuurist (Parotta jt.). Regioonide kaupa koostatud kirjeldused annavad rohkete viidetega varustatult põhjaliku ülevaate piirkonna metsadest ning inimmõjust ja ajaloolisest metsakasutusest alates esimestest teadaolevatest allikatest (Euroopa puhul alates pronksiajast). Raamat annab ka hea võimaluse võrrelda Eestis lõppenud üleriiklikku pärandkultuuri kaardistamist teiste samalaadsete projektidega Euroopas. Tuleb tõdeda, et sellises mahus kogu riiki hõlmavat tööd teist ei leia. Valdavalt on uuritud pilootalasid ja tulemused on deklaratiivset laadi. Nii on Soomes leitud, et kultuuriliste ja vaimsete väärtuste sidumine praktiliste metsatöödega on oluline metsamajanduse planeerimisel. Nende aspektide teadvustamine näitab, et metsa majandamine ei ole mitte ainult tootmine või kaitsemeetmed, vaid aitab 19ühtlasi ka säilitada sidet inimeste ja metsade vahel. Kuigi metsamajanduses ja säästva metsade majandamise juures tuleb arvesse võtta eelnenud kasutusviise ning nende intensiivsust ja kasutatud tehnoloogiaid, napib sageli vastavaid uuringuid. See kehtib nii praegu maastikul olemasolevate füüsiliste kultuurimärkide kui ka mittemateriaalse pärandkultuuri kohta. Praeguseni on nende kultuurimärkide hoidmisele tähelepanu pööranud ainult vastava isikliku huviga metsandusvaldkonna töötajad.
Üle Euroopa üritatakse parandada teadmisi pärandkultuurist ja muuta see osaks metsamajanduskavadest. Esimese sammuna on mitmes Euroopa riigis (Inglismaa, Šotimaa, Holland) läbi viidud vastavaid uuringuid. Šotimaal teevad mitmed kultuuripärandi- ja metsandusorganisatsioonid koostööd, et parandada teadmisi maastikul leiduvatest kultuurimärkidest ning määratakse kindlaks metsaalasid, mida on varasematel aegadel majandatud. Hollandis avaldati ning kooskõlastati metsamajandajatega kolme aasta pikkuse projekti tulemused, kus uuriti ajaloomärke metsades. Hollandis oli 19. sajandiks järele jäänud kõigest 100 000 ha metsa, peamiselt võsa ja põõsastikuna. Hiljem on metsamaa pindala peaaegu kolmekordistunud. Selle tulemusena ei ole enamik metsades leiduvaid kultuurimärke algselt seal asunud ega ole seotud metsandusega. Traditsioonilisest metsakasutusest võib jälgi leida söepõletuse, rauasulatusahjude, saeveskite, kaevude asukohtade ja endisaegsete veeteede näol. Aastate jooksul on inventeeritud, säilitatud ja mõnel juhul ka taastatud arheoloogilisi objekte, kuid ainult väga väheseid metsaalasid on pärandkultuuri seisukohalt täielikult läbi uuritud. Neilt metsaaladelt, mida on põhjalikumalt uuritud, on välja tulnud üllatavas koguses kultuurimärke, milledest paljud ei olnud enne uuringuid ja inventeerimist teada. Mõnel juhul on erinevate objektide juures märgistatud marsruudid ning objektide kohta antakse lisainfot. Need marsruudid on atraktiivseks sihtkohaks nii turistidele kui kohalikele elanikele. Siiski on traditsioonilisi metsaga seotud teadmisi kaasaegses metsamajanduses arvestatud väga piiratud määral.

Rootsi ja teiste Põhjamaade kogemus näitab, et pärandkultuuri säilimist saab parandada omanikuhoiu läbi
Saksamaa mitmetes piirkondades, näiteks Baieris ja Hessenis, on suurenenud nii metsandusajaloolaste kui -administratsiooni aktiivsus ajalooliste paikade ja mälestiste dokumenteerimisel. Alates 2000. aastast viiakse ellu maakasutusega seonduvat pärandkultuuri, sealhulgas ka traditsioonilisi oskusi ja töövahendeid ning folkloori puudutavat projekti „Agrarkulturerbe.”
Kreeka, Hispaania ja Itaalia kaugemates piirkondades on säilinud veel mõned ühismetsad. Samas toimub nii Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Türgis ja üle terve Kreeka põllumajandusmaade kasutusest väljajätmine. Mitmed endised põllumajanduspiirkonnad on taasmetsastunud. Kunagisele kasutusele viitavad põllumajandusterrassid, viljapeksukohad, kivihooned ja pügatud puud.
Türgis on looduskaitsesüsteemi üks eesmärk ka ajaloo- ja kultuuririkkuste kaitsmine. Külaelanikel, kes elavad riigimetsaaladel või lähiümbruses, on teatud õigused puidu ja küttepuude varumisel, viljade ja seemnete korjamisel ning loomade karjatamisel. Kuna need õigused tagas 1937. aasta metsaseadus, on võsamaade kasutamine karjatamisel ja loomasööda varumisel jätkunud tänaseni.
Rootsis viiakse ellu projekti „Mets ja ajalugu”, kus uuringuid viivad arheoloogide juhendamisel läbi koolitatud kohalikud inimesed. Eesmärgiks on laiendada metsanduse ja teiste maakasutusega seotud sektorite teadmisi ja teadlikkust kultuurimärkidest, tutvustada meetmeid nende kaitsmiseks ja säilitamiseks ning suurendada märkide kui ressursside arengut. Viimane puudutab näiteks turismisektorit ning tugevdatud kodu ja juurte tunnetamist. Rootsi ja teiste Põhjamaade kogemus näitab, et pärandkultuuri säilimist saab parandada omanikuhoiu läbi. Pärandkultuuri objekti olemasolu suurendab omaniku eneseteadlikkust, väärtustab maad ja eristab seda naabrite omast. Laiemalt vaadates lisavad pärandkultuuri objektid väärtust kogu piirkonnale.
Selline tegevus peaks jätkuma ka meil.

Kirjandus
• Parotta, J., Trosper, R. 2012. Traditional Forest-Related Knowledge.



Vaike Pommer,Triin Kusmin, Jürgen Kusmin

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet