Eesti Looduse fotovõistlus
2/2012



artiklid
Metsaühistud majanduskoostöö radadel

Ülevaade metsaühistute arenguteest, praegusest seisust ja perspektiividest.

Pilk möödanikku
Metsanduslikust ühistegevusest on taasiseseisvunud Eestis üksjagu räägitud. Toonitatud on selle vajalikkust, aga kaeveldud ka edusammude puudumise, õigemini tegevusega alustamise raskuse üle. Kindlasti on nõukogudeaegsed sundühistegevuse aastakümned ühistegevuse head tähendust devalveerinud. Ometigi on olnud metsandusliku ühistegevuse eestvedajaid juba alates esimeste erametsade taastekkest. Paljuski nende poolt külvatud seemne tulemusena on viimastel aegadel hoogu tiibadesse saanud metsaomanike majanduslik ühistegevus.

Oluliseks teetähiseks sai Eesti Talumetsa Liidu asutamine Sakus 24. aprillil 1992. aastal. Liit oli kavandatud luua metsaühistute keskliiduna, aga kuna võrgustik puudus, moodustati kodanike ühendus. Majanduslik koostöö oli aga tõsiselt esiplaanil: esimese põhikirja järgi oli liidu kohustuseks muuhulgas korraldada metsatoodete varumist, puidu töötlemist, müüki ning eksporti. Liidu poolt otsiti aktiivselt majandustegevuse käivitamise võimalusi – uuriti metsamajandite metsapunktide endale saamist või ka koostöövõimalusi soomlastega puidutööstuse vallas [1]. Samal ajal hakkasid tekkima esimesed kohalikud ühistud, näiteks Põhja-Kõrvemaa, Muhu, samuti senini toimiv Rakvere metsaühistu. Koostöös soomlastega asutati 1995. aastal AS Eramets. Tõsi, eestlased jätsid suure osa aktsiatest välja ostmata. Märkimisväärset edu ei toonud ka hilisemad katsed – koostöö teiste Balti riikide metsaühistutega ega ka erametsa majandamise ühistu tegevus. Tasahilju hääbusid reaalset majandustegevust harrastanud kohalikud ühistud.
Eelnev ei tähenda, et sellele protsessile võinuks täieliku ebaõnnestumise sildi külge kleepida. See oli koostöö käimasaamise alguse lugu, kus tehti selgeks esimesed sammud. Iga uue süsteemi puhul on sellise etapi läbimine vältimatu. Nii ongi liigutud „pehmet” laadi ühistegevuselt – metsaomanikele info jagamine ja koos targemaks saamine – üha enam majandusliku tegevuse suunas. Et toona hästi toimiva ühistegevuseni ei jõutud, oli tõenäoliselt kinni nii ühiskonnas laiemalt valitsenud umbusus kui ka teravas kapitalipuuduses. Et olla võrdne partner Põhjamaade metsaühistutega, pidi endal rahaline võimekus olema. See paraku puudus.

Majanduslikku ühistegevust tuleb eelistada mitmel põhjusel
Kindlasti võib küsida, miks on metsamajanduslik ühistegevus vajalik ja kas selle arengut üleüldse peab riigi poolt stimuleerima? Võtame teema natuke laiemalt lahti ja heidame pilgu rahvusvaheliselt tunnustatud ühistegevuse põhimõtetele. Ühistud eksisteerivad, et aidata oma liikmeid, kes on siis tarbijad, töötajad või kohaliku kogukonna esindajad. Liikmed on võrdse hääleõigusega omanikud. Seega, lisaks õigustele saada teatud teenuseid ja tooteid, kujundavad nad ka otsuseid.
Ühistud tahavad tulusalt äri ajada, need on äriettevõtted, mitte heategevusorganisatsioonid. Liikmed, olgu nad talupidajad või vabakutselised, rentnikud või taksojuhid, saavad koos tegutsedes paremini hakkama. Ja kasumi jagamine on tee hoidmaks ühisäri ausana ja muutmaks see kasulikuks. Selle asemel, et anda tulu välisele investorile saab ühistu jagada kasumi oma liikmete vahel [2]. Ühistu on unikaalne ettevõtlusmudel, kuna liikmed on samaaegselt ettevõtte omanikud, kontrollijad ning ettevõtte tegevusest kasusaajad. Seepärast on ühistegevus kui ettevõtlusvorm mitmel pool maailmas laialt levinud. Euroopas on kokku 123 miljonit erinevate ühistute liiget ja 160 000 ühistulist ettevõtet. Soomes on näiteks 75% elanikest mõne ühistu liikmed. Saksamaal on ühistulistel pankadel üle 16 miljoni liikme ja Itaalias on 50% toidutootmissektorist ühistulise süsteemi hallata [3].
Metsanduses saab kõige eredamad näited tuua meie põhjanaabrite juurest. Nii soomlaste metsandushiid Metsäliitto kui Lõuna-Rootsi metsaomanikele kuuluv Södra on ühistud. Eestis on olukord teistsugune. Suur osa metsamaast on siin väikeomanike hallata. Erametsaomanikke on ligemale sada tuhat ja neist füüsilisi isikuid üle 93 000 (nad majandavad 74% erametsade pindalast). Keskmine erametsaomanikule kuuluva metsamaa suurus on 8 ha. Selge, et niivõrd väikese metsatükiga ei ole üksikomanik puiduja metsateenuste turul eriti arvestatav tegija. Tal ei ole kauplemisjõudu enda puidule hea hinna saamisel, kuna ta ei suuda pikas ajaperioodis tarnida märkimisväärseid koguseid. Samuti jääb talle ühekordse tellija roll erinevate teenuste (raie, metsauuendamine, hooldamine) ostmisel, mis tähendab, et ka nende teenuste pakkujate silmis ei ole ta ihaldusväärne klient – temale ei pea tegema hinnasoodustust, kuna tegemist ei ole pideva tellijaga. Väikeste mahtudega üksi tegutsedes ei saavutata hinnavõitu ka puidu müügil. Eesti müügialane praktika on kinnitanud, et tööstus hindab suuremaid puidukoguseid ja stabiilseid tarnevooge pakkuvaid partnereid. Seega on kaotus kahes metsa majandamise kasumlikkust mõjutavas komponendis – nii metsamajandamistööde kuludes kui ka puidu müügihinnas. Kui väikemetsaomanikel õnnestuks mahte koondada, tekiks võimalus hinnavõiduks. Aga see poleks veel ainuke ühistegevuse võit. Allpool on lühidalt ülevaade kolme erineva huvigrupi – metsaomanik, riik ja metsatööstus – võimalikest võitudest.

Millist kasu saab metsaomanik ühistegevusest?
Nagu juba öeldud, on tal võimalus saada kõrgemat puiduhinda ja teisalt säästa raha vajalike tööde tellimisel. Lisaks saab ühistu metsatehingute tegemise jaoks palgata professionaalse esindaja. Vastavat haridust või kogemusi mitte omades, ei osata ka riskikohti näha (näiteks puidu mõõtmine). Oluline on see, et ühistu tagab tehingute suurema turvalisuse. Tema tegevus on liikmete poolt kontrollitav, mistõttu teadlik petmine on välistatud. Samuti on ühistul palju liikmeid, seega on ta teatud määral avalikkuse kontrolli all – hea nime hoidmine on ülioluline. Tähtis on ka see, et liikmed saavad osa ühistu kasumist. Mida see lahtiseletatult tähendab? Kuigi ühistu eesmärk ei ole maksimaalse kasumi teenimine, võib mahuefekti loomise korral olla eeldusi mõistliku kasu saamiseks. Kasum suundub ühistu liikmetele tagasi kas otseste rahaliste eralduste või teatud teenuste näol. Näiteks jagas Södra 2008. aastal oma liikmetele erinevate lisatulu instrumentidena 338 miljonit rootsi krooni. Neist suurim eraldus oli tarnitud puidu eest makstav lisaraha: 170 miljonit rootsi krooni. Södras kehtib põhimõte, et lisahüvede jagamisel arvestatakse iga liikme panust.

Millist kasu saavad ühistegevusest riik ja metsatööstus?
Riigile on oluline metsapoliitilise eesmärgi saavutamine, milleks on metsade hoogsam kasutus. Väikemetsaomaniku eelistuseks on majanduslik kasu, samuti mugavus ja turvalisus. Professionaalne abimees saab suunata tema tegevust kvaliteedi poole, et mets oleks õigel ajal raiutud, uuendatud ja hooldatud. Ühistu saab need eeldused luua. Metsatööstusele on kasulik, kui ühistute kaudu jõuab turule väikeomanike metsade puit. Kasvab tarnete stabiilsus. Samuti saavad ühistud esitada tööstusele teatud tarnenägemusi, aga ka turumuutustest metsaomanikke kiiresti teavitada. Näiteks turulanguse korral antakse piltlikult öeldes käsk saed seisma jätta. Tõsi, eelnev jutt on paljus teoreetilist laadi. Tegelikkuses need eelised alati nii selgelt välja ei paista. Mõnes maakonnas on puidu müük ühistu kaudu alles algfaasis, rohkem on üksikute lankide müüki kui koosturustamist, reaalse kasumi jagamiseni jõutud pole, tehtavad tarnenägemused on esitatud lühema perioodi peale jne. Kuid tundub, et me vähemalt liigume suunas, kus ülalloetletud eelised samm-sammult selgemini näha on.

Viimastel aastatel on märgata edasiminekut majanduslikus ühistegevuses
Aluse sellisele arengule pani 2008. aastal koostatud erametsanduse tugisüsteemi arengukava, mis tähtsustab ühistute rolli metsaomanike teenindamisel ja määrab üheks tulemusindikaatoriks tulundusliku ühistegevuse käivitumise. Selles valguses on toetusmeetmeid muudetud rohkem tulunduslikku ühistegevust edendavaks. Märgid muutustest on ilmselged – kui veel mõned aastad tagasi ühistud puitu turule ei toonud, siis nüüd on jõutud ligemale 250 000 tm aastamahuni. Praktikas on juurdunud mudel, mille kohaselt kasvava metsa raieõigused võõrandatakse kohaliku ühistu poolt, metsamaterjali turustamine toimib aga paljuski tsentraalselt sõlmitud müügilepingute alusel. Puidu turustamise paremaks korraldamiseks on osa metsaühistuid loonud tsentraalse puidukaubandusorganisatsiooni – keskühistu eramets.
Lisaks puidumüügile on käima läinud ka taimedega varustamine. Ühistutel on lepingud puukoolidega, et rahuldada oma liikmete vajadused. Kuna kodumaiseid taimi napib, imporditi 2012. aasta kevadel ligi 700 000 taime. Need on ilmselged näited, et ühise majandusliku tegutsemise võimekus on kasvamas.
Hea näide on tuua ka puidu müügi võimalustest erinevatel aegadel. Kui 2008. aasta lõpus saabus suur kriis, ei olnud väiksematel müüjatel ühtäkki oma puidukogust kusagile turustada. Ostjad kehtestasid tarnelimiite, mida üldjuhul vaid suurimatele jagus. Uue puiduturu madalseisu ajal 2012. aasta algupoolel, mis polnud küll väga drastiline, aga siiski selgesti märgatav, oli väikeste koguste omajatel juba võimalus keskühistu lepingute kaudu oma puitu müüa. Ühes sellega, et puud ja taimed on ühistute kaudu liikuma hakanud, on sinna ka üha rohkem inimesi astunud. Nii on viimase kolme aasta jooksul liikmeskond kahekordistunud: kui 2009. aasta kevadel oli metsaühistutega ühinenud üle kahe tuhande omaniku, siis nüüd on jõutud ligi 4 500 liikmeni.
Huvitava viite ühistute tugevuse kasvule annab kahe uuringu võrdlus. 2009. aastal tegi AS Ernst & Young uuringu, mis näitas, et ligi 80% ühistute tegevuskuludest kaetakse riigi poolt. Sellise rahastamismudeli puhul on ühistud täielikus sõltuvuses riigi rahastamistahtest. Kui tahe kaob, kaoksid ka ühistud. See on ohtlik tee. Ühistul peab olema kindlasti ka oma raha, ainult siis saab tulevikus kindel olla. Kui Metsaõpe MTÜ tegi 2011. aastal uue uuringu, ilmnes, et kuigi suurimaks ühistute tuluallikaks olid jätkuvalt toetused, oli nende osakaal vähenenud ühistute tegevuskulude kogumahus võrreldes 2009. aasta seisuga 21% võrra. Uuring sedastab, et oluliselt oli suurenenud majandustegevus, millest saadav tulu kogutulus toetuseta tegevuselt kokku on 35% ja toetatavalt tegevuselt 6% [4].
Seega võib julgesti kinnitada, et toimunud on positiivne nihe. Muidugi on veel väga pikk tee käia, et täieliku omafinantseerimiseni jõuda. Kuid lähiaastate realistlik eesmärk võiks ühistutel olla küll see, et muutuda riigi poolt ülalpeetavast riigi poolt toetatavaks organisatsiooniks.

MEIE METSAÜHISTUTE HÄDAD ON KILLUSTATUS, VÄIKSUS JA ERIPALGELISUS
Kõigepealt killustatusest. Metsanduse arengukavas on lause, millest tasub kinni võtta. Seal on öeldud, et erametsaomanike puidu turustamist on otstarbekas korraldada ühtse koordineeritud tegevusena. Siin on õigupoolest viide põhitõele, et olles koos puiduturul ühtse löögijõuna, suudetakse metsaomanikke paremini teenindada. Tegelikkuses ei ole kõik ühistud mõistnud ühtsena olemise eeliseid. Keskühistuga eramets on liitunud 16 metsaühistut. Nii mõneski maakonnas toimetab ühistu puidumüügil omapäi. Tubli, et müügi korraldamine on ette võetud, aga sellisel moel jääb andmata nende panus stabiilsete tarnevoogude loomisesse, mis kahandab ühistulise puidumüügisüsteemi tugevust metsatööstuse silmis. Ka ühistute väiksus ja eripalgelisus on probleemiks. Oleme harjutanud metsanduslikku ühistegevust pea kakskümmend aastat. Kuskilt tuli alustada ja eks algfaasis võiski väikeste, kohaliku tasandi ühistute loomine olla ainuvõimalik arengutee. Efektiivsuse nimel liikumine suuremate ühistute suunas on aga areng, mille olemasolu vajalikkust ei saa eirata. Toon näite. Just õnnestus külastada Soome suurimat, Põhja-Karjala metsaühistut. Kokku on nende liikmete omandis 800 000 ha erametsamaad, mille haldamisega tegeleb 50 palgalist töötajat. Veel mõni aeg tagasi oli samal territooriumil 16 iseseisvat ühistut. Nüüd on järel küll sama palju teeninduspunkte, kuid üldjuhtimine korraldatakse ühe ühistuna . Kinni tati, et nii õnnestub olulist kokkuhoidu saavutada. Mastaap on Eestiga võrreldav – erametsade pindala on meil samas suurusjärgus ning teeninduspunktide arv samastatav maakondade arvuga. Meil aga jääb metsaühistute võrgustikul puudu selgepiirilisusest. On maakondi, mida katab üks ühistu ja maakondi, kus ühes piirkonnas on mitu ühistut. Segadusi tekitavad ka nimetused. On nii liite, seltse, ühinguid kui ühistuid. Kunagi oli ka mõistetav, et loodi selgelt mittetulunduslikule tegevusele viitava nimega organisatsioonid – nii oli lihtsam inimesi liituma saada. Nüüd aga, kus metsaühistud on rohkem liikumas majandustegevuse korraldamise suunas, võiks sobivam olla ühtne „ühistu” nime kasutamine.

KA ÜHISTUTE PERSOONIKESKSUS JA METSAOMANIKE HUVIDE ÜLDINE MITTEMÄRKAMINE ON PROBLEEMIKS
Ühistute loomisel on võtmeroll olnud kohalikul eestvedajal. Et metsaomanike organisatsioon üldse tekiks, on vaja olnud heas mõttes hullu ja aktiivset kaasatõmbajat. Eestvedajal on tavaliselt olnud võimalus ühistu arengut enda käe järgi kujundada. Aktiivseid, juhtimises osaleda soovivaid inimesi on olnud raske leida ka liikmeskonna kasvu korral. Kuigi on ühistuid, kus juhtimine on korraldatud mitmeliikmelise juhatuse poolt, on näo kujundajaks tihtipeale ikkagi ühe isiku tegevus. Kahjuks peab tõdema, et mitmes piirkonnas esineb ka ühistute vahelisi konflikte. Julgen arvata, et need pole aga erimeelsused laia liikmeskonna vahel, vaid see tähendab üldkoosolekute poolt läbiarutatud ja kujundatud erinevaid seisukohti. Reeglina on tegu persoonidevaheliste hõõrumistega. Väikese arvu isikute kaasamine juhtimisse toob paraku riski, et kahe organisatsiooni juhi omavaheline mitteläbisaamine jätab mulje kui ühistute vahelisest sügavast konfliktist. Mis puutub metsaomanike huvide mit- temärkamisse, siis on üldteada tõde, et erinevatel huvigruppidel on ühiskonnas erinevad huvid. See, mille vajalikkus metsarahvale on iseenesestmõistetav, võib olla midagi hoomamatut või lausa mittevajalikku mõne teise eluala esindaja jaoks. Meenutan Euroopa metsaomanike esindusorganisatsiooni CEPF-i mõne aasta taguse tegevdirektori Morten Thore poolt Tallinnas konverentsil öeldud kuldseid sõnu: „Ärgem unustagem, et meie oleme ühiskonnas vähemus – tavaliselt on kohaliku jalgpalliklubi fänniklubis rohkem inimesi kui ühes metsaomanike organisatsioonis.”
Siit järeldus – enda olemasolu tuleb pidevalt meelde tuletada. Paraku oleme hüvede saamisel erineval moel konkurentsis teiste huvigruppidega, näiteks metsamajandamise õiguste suurendamisel tihtipeale keskkonnakaitsjate või maaelutoetuste osas põllumajandustootjatega. Kui metsaomanike hääl jääb nendes protsessides aga välja ütlemata, saab olla täiesti kindel, et ka hüve jääb saamata. Seetõttu on kurb, kui metsaühistud metsaomanike üleriigilise huvide kaitse organisatsioonist lahkuvad, kuna ühes või teises küsimuses ei ole nende seisukoht saanud kogu organisatsiooni seisukohaks. Metsaomanike jaoks on lisaks majanduslikule ühistegevusele vaja kahtlemata ka tõhusamat lobitööd riigi metsapoliitika kujundamisel.

MILLISED ON MEIE METSAÜHISTUTE TULEVIKUVÕIMALUSED?
Metsanduse arengukavast tulenev üldsuund on, et ühistute liikmeskond peab kasvama ning ühistute tegevuse põhifookus peab olema suunatud majanduslikule ühistegevusele. Kuidas selles suunas edasi liikuda? Kaasa aidata saavad mõlemad, nii ühistud kui riik. Mida saavad siin ära teha ühistud? Suuremate ühistute korral tekib mastaabiefekt ning õnnestub saavutada kokkuhoidu halduskuludelt. Ei tasu unistada, et riik jääb toetama väikese liikmeskonnaga ühistuid. Sellised ühistud saavad demokraatlikus ühiskonnas kindlasti eksisteerida, aga enamjaolt tuleb raha siis endal leida. Nii on toetuste määruses fikseeritud, et järgmisel aastal peab ühistus toetuse saamiseks olema vähemalt 200 liiget, ülejärgmisel 320 [5] jne. Ühistute praeguse liikmeskonna suurust arvestades võivad numbrid tunduda hirmuäratavad. Metsaomanike koguarvu taustal on see aga saavutatav tase. Soovitan väiksematel ühistutel selle asemel, et kirjutada protestikirju, mõelda rohkem võimalustele, kuidas liikmeskonna kriteeriumiga hakkama saada. Võib-olla ei peagi alati enda suurenemisele keskenduma, vaid tasuks naabritega liitumine läbi kaaluda. Ühistute liitumise kogemusi meil juba on, tegemist ei ole jalgratta leiutamisega. Mitme ühistu kokkupanek ei tähenda, et kohapealne tegevus kaoks – varasema iseseisva ühistu asemele jääb piirkonna metsaomanikke teenindav osakond. Piirduda ei tasuks ainult oma maakonna ühistutega. Põhjamaade arenguid vaadates võib arvata, et maakond võib tegevuspiirkonnana ka väikseks jääda.
Igatahes on ühistute struktuuri muutmisel ülioluline roll juhtide endi võimekusel ja tegutsemistahtel. Ei maksa ka karta ega kiirustada ühistust lahkumisega, kui üleriigilise katusorganisatsiooni mõni seisukoht ei ühti sajaprotsendiliselt ühistu juhi arvamusega. Õigem on mõelda, et demokraatliku, ka teisi arvestava ühiskonnakorralduse pärisosa ongi see, et igaüks ei saa alati kõike seda, mida tahaks. Kuidas aga riik saab kaasa aidata ühistute tugevnemisele? Metsanduse arengukavaga on riik seadnud ühistute arengule vägagi ambitsioonikad eesmärgid: aastaks 2020 peab vähemalt 500 000 ha erametsamaad olema ühistute poolt esindatud ning perioodil 2011–2020 peab ühistute kaudu olema turule jõudnud vähemalt 5 miljonit tm metsamaterjali. Seega peaksid ühistud kasvama suureks ja nende kaudu peaks rohkesti puitu turule jõudma.
Kui riigil on sellised väljakutsuvad eesmärgid, siis on selge, et nende saavutamisse tuleb ka rahaliselt panustada. Eeldan aga, et riigipoolne süst ei tähenda rahakülvi mittemõõdetavaid tulemusi pakkuvale tegevusele. Seda näitavad viimaste aastate arengud toetamise põhimõtete muutmisel, kus on siirdutud rohkem majandustegevuse panustamisele ning eelistatakse suurema liikmeskonnaga ühistuid. Kuna sellise tendentsi jätkumist võib prognoosida, siis ebamäärase toetamise tagaigatsemise asemel tasuks keskenduda sellele, kuidas ühistud, kes majandusliku suunaga seni tegelenud pole, ka sellele rajale jõuaks.

TOETUSTE SÜSTEEMI ARENDAMISEL TASUKS MÕELDA KAHELE OLULISEMALE ÜMBERKORRALDUSELE
Esiteks ei peaks ühistu toetuskõlbulikkuse üle otsustama ainult liikmete arvu põhjal. Tuleks hinnata finantsilist jätkusuutlikkust ning metsaomanikele pakutavate teenuste sisu ja hulka. Soomes on ühistute hindamiseks välja töötatud põhjalik süsteem. Soomlaste näidise alusel on ka erametsakeskus koos ühistutega alustanud arengunäitajate analüüsisüsteemi väljatöötamisega. Kui suudame välja arendada süsteemi, mille tööshoidmine ei ole liiga koormav, saame ehk aasta-kahe pärast hinnata ühistute võimekust rohkem sisulist tegevust arvesse võttes. Samuti tasuks kaaluda, kas ühistute juhtimise persoonikesksuse vähendamiseks tasuks loobuda tugiisikute senisest võrgust ja selle asemel toetada rohkem ühistuid, kes suudavad koondada suurt arvu liikmeid ja neid ka metsamajandusalaselt teenindada.
Teiseks tuleks toetuste süsteemi ümberkorraldusel lähtuda metsanduse arengukava lausest, mis ütleb, et toetuste saamine peaks olema ennekõike metsaühistu liikmete võimalus. Esimeseks sammuks võiks siin olla see, et metsakonsulendilt riiklikult toetatud nõuande saamisel ei peaks ühistu liige omafinantseeringut tasuma. Ühistutega mitteliitunutel tuleks aga nõuande eest osaliselt ise maksta. Kui metsaomanik on ühistuga seotud, kasvab ka lootus, et osutatav nõuanne ei jää pelgalt jutuks, vaid ühistu abil jõutakse ka nõuandes soovitatud metsatööde tegemiseni.

Lõpetuseks – harjugem mõttega, et kunagi riigi tugi väheneb
Soome tugev ühistute võrgustik on paljuski üles ehitatud kohustuslikule metsahoiumaksule – metsaomanik peab tasuma ühistu tegevuste finantseerimiseks kasutatavat maksu. Nüüd ollakse aga sellest süsteemist loobumas. Tähendab – riiklik tugi on kadumas. Katastroofi sellises muudatuses ei nähta, kuna ühistute liitumise tulemusena on loodud piisavalt tugevad üksused, mis ka riigi toeta hakkama saavad. Rootsis aetakse üldse toetusteta läbi. Ka Saksamaa mõnel liidumaal kasutatavad toetusmeetmed on üles ehitatud selliselt, et aastatega riigi roll ühistu üldkulude katmisel kahaneb.
Ei ole põhjust arvata, et Eestis võiks arengutee teistmoodi olla. Riik toetab ühistute arengut ning ühistute praegust arengutaset arvestades on lähiaastatel toetuse jätkumine ka hädavajalik. Samas on kaheldav, et toetus jääb pikas perspektiivis samas mahus eksisteerima. Pigem võiks tuge oodata konkreetsete tegevuste läbiviimiseks – näiteks väikeste metsaüksuste majandamise korraldamine. Metsaühistud peaksid riigi toetuste perioodi ära kasutama, et muutuda tugevaks. Võti on võimalikult suure metsaomanike hulga kaasamises majanduskoostöösse. Puidu müügi korraldamine ühistu poolt saab olla kasulik nii metsaomanikule kui ühistule, aga ka nende partneritele turul. Ja uue metsa kasvamapanemine ja selle hooldamine, samuti ka muude metsakasvatustööde organiseerimine on teenus, mis peaks kohustuslikuna iga ühistu paketis olema.
Need ei ole lihtsad väljakutsed, aga iga majandustegevus kätkeb endas ka hulgaliselt riske. Pääsu nende väljakutsete vastuvõtmisest ei ole. Keegi ei ole sõnastanud alternatiivi ühistute tegevuse finantseerimiseks lisaks majandustegevusele ja riigi toetustele. Kuna viimane võib olla ajas kaduv, tulebki valida esimene.
Per aspera ad astra!

Allikad
1. Taasiseseisvunud Eesti metsaomanike koostöö kujunemise lugu. Eesti Erametsaliit.
2. Cooperatives Europe veebileht. http://www.coopseurope. coop/about-co-operatives
3. Co-operatives for Europe. Moving forward together. http:// www.coopseurope.coop/ 4. Metsaühistute tulubaasi analüüs. Metsaõpe MTÜ, 2011. http://www.eramets.ee/static/files/1166.Metsa6pe_metsauhistu_tulubaas_analyys_2011.pdf 5. http://www.eramets.ee/toetused-metsauhistutele



Jaanus Aun, SA Erametsakeskus juhatuse liige

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet