Eesti Looduse fotovõistlus
3/2012



artiklid
Kuuse võõrliigid Järvseljal

Järvseljal on erinevaid kuuseliike püütud kasvatada üle sajandi. Millised on olnud tulemused?

Esimesed eksoodid pandi kasvama juba mõisaajal
Võõrpuuliigiks ehk eksoodiks on tavaks nimetada puu- või põõsaliiki, mis kasvab väljaspool oma looduslikku areaali. Viimasel ajal on üldsuse suhtumine võõrpuuliikidesse sageli negatiivne, sest nende mõtlematu sissetoomine on mõnikord põhjustanud ebameeldivaid tagajärgi. Näiteks võiks nimetada sosnovski karuputke, mille hävitamise nimel nüüd palju vaeva nähakse ja kulutusi tehakse. Seda juhtumit ei saa siiski üldistada. Dendroloogia kui teadusharu seisukohalt pakub ikkagi suurt huvi ka teistes geograafilistes piirkondades kasvavate paljude puuliikide kasvatamine meie looduslikes tingimustes. Võõrpuuliikide kasvatamine on õigustatud siis, kui need pakuvad mingit eelist kohalike liikidega võrreldes, kas siis tootlikkuse, kasvukiiruse või dekoratiivsuse seisukohalt.

Eestis on üheks vanemaks võõrpuuliikide kasvatamise paigaks olnud Järvselja. Esimesed katsed kuuse võõrliikide kasvatamiseks tehti siin juba 19. sajandi lõpuaastail. Selleks telliti seemet mitmetest välismaa seemneäridest. Bernhard Halleri (1929) andmeil saadi 1895. aastal väike kogus musta kuuse (Picea mariana) ja sitka kuuse (P. sitchensis) seemet Saksamaalt Thüringenist. 1907. aastal saadi siberi kuuse (P. obovata) seemet Riiast Göggingeri seemneärist ja 1913. aastal samast torkava kuuse (P. pungens) oma. Metsas kultiveerimise kohta on märgitud, et kanada kuuske (P. glauca) on istutatud koos hariliku kuusega. Andres Mathieseni (1927) andmeil jääb kanada kuusk oma kasvukiiruselt harilikust kuusest märgatavalt maha ning kannatab tugevasti lumemurru all. 19. sajandi lõpul metsa istutatud kanada kuused on nüüdseks viimseni hävinud. Ka sitka, musta ja torkavat kuuske ei ole metsas säilinud. Siberi kuuske kultiveeriti kvartalil 257 segus hariliku kuusega, kusjuures mõlemate liikide kasv oli peaaegu ühesugune. Tartu ülikooli õppemetskonna rajamise järel algas sihikindlam katsetamine 1921. aastal asutati Järvseljale Tartu ülikooli õppemetskond. Siia rajati mitu uut taimeaeda istutusmaterjali kasvatamiseks, jätkus ka võõrpuuliikide kultiveerimine. Õppemetskonna juhataja A. Mathieseni initsiatiivil telliti erinevatest maadest paljude võõrpuuliikide seemet. Võõrpuuliikidest kultiveeriti siis metsa lisaks siberi kuusele veel korea (P. koraiensis), ajaani (P. jezoensis), Engelmanni (P. engelmannii), sitka ja torkavat kuuske ning kanada kuuse vormi (P. glauca var. albertiana). Siberi kuuse kultuur kasvab rahuldavalt, ülejäänud on nüüdseks täielikult hukkunud. Lisaks metsa kultiveerimisele istutati mitmeid kuuseliike ka metskonna keskuse lähedal asuvasse dendroparki, kus mõned neist kasvavad hästi. Eelkõige tuleks nimetada Balkani poolsaarel looduslikult kasvavat serbia kuuske (P. omorika). Suurima puu kõrgus on nüüd 29 m ja rinnasdiameeter 32 cm. Serbia kuusk on Eesti tingimustes täiesti külmakindel, jõudsa kasvu ja ilusa kitsa võraga. See on üks perspektiivsemaid kuuseliike haljastustöödeks. Serbia kuuse kõrval kasvab dendropargis grupp Kaug- Ida päritoluga ajaani kuuski, mis on tunduvalt halvema kasvuga ja eelmise liigiga võrreldes vähem dekoratiivsed. Suurima puu kõrgus on 20 m ja rinnasdiameeter 33 cm. Ajaani kuuske ei saa lugeda perspektiivseks liigiks metsanduses ega haljastuses, ta kasvab aeglaselt ja on noores eas külmakartlik. Läheduses kasvab ka üks mõne meetri võrra lühem hondo kuusk (P. hondoensis), mis on võrdlemisi sarnane eelmisele liigile. Mõned teadlased peavad hondo kuuske ajaani kuuse teisendiks (P. jezoensis var. hondoensis). Sellest ajajärgust kasvavad Järvseljal pargipuudena ka torkav kuusk ja kanada kuusk, mis mõlemad on sobivad haljastustöödeks. Eriti dekoratiivne on torkava kuuse sinakashõbedaste okastega vorm. Need puud viljuvad sageli ja seeme on hea idanevusega. 1930-ndaist aastaist kasvab endises Rõkka taimlas kaks korea kuuske, neist suurima kõrgus on nüüd 22 m ja rinnasdiameeter 43 cm. Erilist väärtust sellel puul pargimajanduses ei ole, ta pakub huvi peamiselt kollektsiooniliigina. Sõja järel hakati kuuse võõrliike arvukamalt kasvatama alates 1960-ndatest aastatest Suhteliselt rohkesti kultiveeriti siis Põhja- Ameerika päritoluga musta kuuske, selle liigiga rajati ka mitu metsakultuuri. Must kuusk kasvab Eestis võrdlemisi hästi, on külmakindel ja eriti noores eas üsna sobiv haljastuseks. See puu viljub peaaegu igal aastal ja seeme on hea idanevusega, mis teeb tema paljundamise lihtsaks. Kasvab rahuldavalt ka turvasmuldadel. Kaug-Idast pärinev Glehni kuusk (P. glehnii) on Eestis seni suhteliselt vähe levinud. Järvseljal kasvab väikese puistuna alates 1977. aastast. Külma läbi pole seni kannatanud, sobib kasutada haljastuses. Põhja-Ameerika läänerannikul looduslikult kasvav sitka kuusk on Eesti mandriosas külmaõrn. Nii 19. sajandi lõpul kui ka 1930-ndail aastail Järvseljal kultiveeritud sitka kuused külmusid. 1978. aastal külvati Järvselja taimlasse Hiiumaal Suuremõisa pargi lähedal kasvavatelt puudelt kogutud sitka kuuse seemet. Neist sirgunud puud kasvavad rahuldavalt. Agali arboreetumis olevate sitka kuuskede kõrgus ulatub nüüd viieteistkümne meetrini. Ilmselt avaldab mõju ka see, et tegemist on Eestis kasvava sitka kuuse teise põlvkonnaga. Põhja-Ameerika kirdeosast pärinevat punast kuuske (P. rubens) püüti Järvseljal kultiveerida juba 1930-ndail aastail, kuid sellest perioodist pole puid säilinud. Nüüd kasvavad siin mõned noored puud, millede kõrgus ulatub üheksa meetrini. Lääne-Kaukaasias looduslikult kasvav idakuusk (P. orientalis) on Eestis külmaõrn. Järvseljal kasvavad mõned 34-aastased kidurad puukesed, neist suurima kõrgus on seitse meetrit. Paaril aastal on nad ka käbisid kandnud, kuid seeme ei idanenud. Idakuusk on huvitav liik oma väga lühikeste tumeroheliste läikivate okaste poolest. Meil omab ta tähtsust ainult kollektsiooniliigina. Lisaks eelpooltooduile on Järvseljal katseid tehtud veel mitme kuuseliigi kasvatamisega. Nii külvati 1977. aastal taimlasse tjanðani kuuse (P. schrenkiana) seemet. Noored puukesed kasvasid viis kuni kuus aastat ja kuivasid siis ilma nähtava põhjuseta ära. Ilmselt ei sobi meie kliima sellele Kesk-Aasia päritoluga puule. Järvselja taimlaraamatus on märgitud, et 1937. aastal kasvas seal Picea morinda. Ilmselt hukkus see Himaalajast pärit külmaõrn kuuseliik 1939./1940. aasta karmil talvel. Ükski kuuse võõrliik ei oma Eestis metsamajanduslikku tähtsust, sest nad kasvavad üldreeglina aeglasemalt meie harilikust kuusest. Juba rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi märkis A. Mathiesen (1938), et enamik võõrpuuliike pole suutnud täita neile pandud lootusi. Küll on aga mõnedel oluline tähtsus pargimajanduses. Järvseljale rajatud võõrpuukultuurid omavad kahtlemata suurt teaduslikku väärtust. Kuna siinsed metsad on ka õppebaasiks metsanduse eriala üliõpilastele, siis osutuvad need kultuurid väärtuslikeks näitealadeks dendroloogia praktikumi korraldamisel. Kirjandus • Haller, B. 1929. Kultuurid Tartu Ülikooli õppemetskonnas Kastre-Peravallas. – Tartu • Ülikooli Metsaosakonna toimetused, 13. Tartu. • Mathiesen, A. 1927. Ülikooli Õppemetskond. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused, 11. Tartu. • Mathiesen, A. 1938. Selektsiooni küsimusi metsakasvatustööde teostamisel. – Eesti Mets, 11, 12.



Heino Kasesalu, dendroloog

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet