Metsateenijate ühingu järjekordsel üritusel „Metsamehe jälgedes” koguneti 24. augustil Sondasse, kus Uljaste kauaaegne
metsaülem Aleksander Sinimäe (metsameeste seas Sass) oma elu ja toimetamisi tutvustas.

Nooruse veetis Sass Paju lahingupaigas
Endisel Uljaste metsaülemal Aleksander Sinimäel täitus käesoleva aasta 12. veebruaril 85. eluaasta. Kui reibas vanahärra metsateenijate ühingu seltskonna Sondas vastu oli võtnud, asus ta peagi tutvustama oma eluteed. Kohaletulnuid pani imestama, et kui ta metsadest kõneldes peenes kirjas takseerkirjeldusi luges, siis prille ta selleks ei vajanud! Oma varasema elu kohta rääkis Sass, et kuigi ta sündis Helme lähedal, kolis pere peagi kuulsusrikka Paju mõisa juurde Kanniste tallu. Selles talus oli olnud Vabadussõja ajal Julius Kuperjanovi staap. Kui Sass käis Paju mõisas olevas algkoolis, olnud maja seinad veel lahingu ajal tekkinud auke täis. Kuueklassilise kooli lõpetas ta 1939. aastal. Sõja aja veetis maa- ja metsatööd tehes. Mõlemad tema vennad tegid sõja läbi, üks ka Sinimäed ja Tðehhi põrgu. Pärast sõda lõpetas Sass Valgas raudteekooli ja keskkooli. Ta püüdis asuda õppima TPI-s küberneetikat, kuid jäi konkursi tõttu napilt välja. Seejärel astus Tartus metsandusteaduskonda. Ülikooli ajal tegeles ta lisaks õppimisele ka edukalt rahvatantsu ja spordiga. EPA lõpetas ta 1954. aastal.

Esimesed tööaastad Põltsamaal ja Luual olid keerulised
Esimene töökoht oli Põltsamaa metskond, mille hoone asus põliste tammede all. Kunagise klaasivabriku mõjul oli antud ühele vahtkonnale Potaste nimetus, meenutab Sass. Väga vanad unikaalsed metsandusraamatud olid visatud kaupluse juurde vanapaberihunnikusse, sealt päästis Sass need ära. Metskonna kontor asus väikeses majas, kus ühes ruumis oli kantselei ning teises elasid raamatupidaja ja abimetsaülem. Töö metskonnas käis hobustega, palgid tõmmati käsitsi köitega autole. Sass alustas kohe ehitustöödega, kuid materjale muidugi nappis. Kauplusest sai kaupa ainult sularahas ja vahel tuli selle kättesaamiseks kasutada ka keelatud nõkse. Seetõttu sattus Sass pahandustesse ja tal tuli rahvakohtu ees vastust anda. Karistuseks määrati talle ühe kuupalga vähendamine 30% ulatuses. Sassil ei jäänudki muud üle, kui astuda parteisse, mille järel tuli mitmeid uusi tööpakkumisi EPT-sse ja ka Luua metsakooli. Sassist sai viimase direktor ajal, mil seda taheti sulgeda. Oli vaja teha ehitustöid, kuid raha anti vaid ühe kuu kaupa. Oli tõesti raske. Luua kool õnnestus Sassil säilitada, kuid ise pidi ta sealt lahkuma. Elutöö Uljaste Kuresoos 1962. aastal eraldati Tudu metsamajandi Sonda metskonnast Uljaste metskond ja Sassist sai selle metsaülem. Sonda ja Pada metskonnad olid moodustatud Pada mõisa metsade baasil, mille metsaülemaks oli tuntud loodusfotograafi Jüri Pere vanaisa. Uljastes sai Sassi elutööks viljatu Kuresoo muutmine tootlikuks metsamaaks. Hooneid oli metskonnas väga vähe, algselt olid metsamajandi, Sonda ja Uljaste metskondade kontoridki ühe katuse all. Sassi juhtimisel ehitati Uljaste metskonna kontor tolleaegse Vaimastvere tüüpprojekti järgi. Rajati ka hulgaliselt kordoneid. Uljaste kasutas sellel ajal ära 90% metsamajandi poolt metskondadele eraldatud ehitusfondist. Kuresoo oli sellel ajal osaliselt lage või kaetud väga viletsa sookaasikuga. 1964. aastal see kuivendati ja ehitati ringtee. Sass alustas eripäraste koridorkultuuride katsetamist. Suure buldooseriga lükati sookaasikusse koridorid, kuhu istutati kuuske ja ka arukaske. Noorendiku eas kased raiuti ning nii kasvatati sohu ilusad I–II boniteedi kõdusookuusikud. Lagesoole istutati arukaasikuid, mis saavutasid suurimaks juurdekasvuks 10,6 tm/ha/a. Kui enne kuivendamist oli metsaga kaetud 16% Kuresoost, siis 1975. aasta metsakorralduse andmete järgi oli metsamaad juba 61%. Praegu on Kuresoos suures osas metsise kaitseala, kuid metsis nii tihedasse puistusse ei tule, arvab Sass. Sassil on metsauuendustööde kohta korralikult vormistatud fotodega varustatud kogumik, mis annaks vabalt välja vähemalt ühe magistritöö mõõdu. Väga huvitav oli kohaletulnutel vaadata kontrollala, kus kiratses endiselt madalaboniteediline sookaasik. Sass omab ka metsamajanduse eesrindlase aumärki, aga teenelise metsakasvataja aunimetust ta siiski ei ole saanud. Metskonna kontrollimisel leiti 22 puudust. Nende hulka loeti näiteks sõnnikuhunnik metsavahi lauda taga ja metskonna hobuse pulstunud lakk. Nüüdsele metsameeste kogunemisele oli kohale tulnud ka pikaaegne Uljaste abimetsaülem Hillar Mängel. Ta meenutas Sassi kui karmi ülemust, kuid ka seda, kui palju ja mitmekesiseid üritusi metskonna saalis koos korraldati. Mitmekülgsed huvid Sass on ka looduskaitseseltsi Sonda osakonna asutajaliige, pikaaegne esimees ja fotograaf. Praegu tegutseb ta seltsi auliikmena ja on ajalooalbumi koostaja. Oma fotodega on ta esinenud näitustel ja saanud ka ajakirja Eesti Jahimees preemia. Peamine objekt on tema jaoks olnud Uljaste järv. Sellest tehtud fotodest on ta koostanud näituse „Uljaste õhtud”. Uljaste järvest on tal mälus pisimadki detailid, ka see, kuidas lõhnab õhk. Eelmisel aastal andis ta välja trükise metsamehe ja loodusfotograafi Paul Pere elust. Oma perest rääkides oli Sass tagasihoidlik. „See on mul väike,” ütles ta kohaletulnuile, „Poeg töötas kaitseväes, kuid nigela palga tõttu oli hiljem sunnitud suunduma Islandile.” Aleksander Sinimäe viimaste aegade üheks suureks teeneks on kindlasti metsavalvetöötajatele pensionilisa saavutamine, mida on nautida saanud ka mitmed neist, kes 24. augustil Sondasse olid kogunenud.