Eesti Looduse fotovõistlus
4/2012



Üritus
Tartus peeti konverentsi „20 aastat iseseisva Eesti metsandust”

6. detsembril peeti Tartus esinduslikku konverentsi. Peamised ettekanded keskendusid riigimetsanduse, metsatööstuse ja erametsanduse arenguteedele.

Mulje metsa majandajate ja kaitsjate vastasseisust on tihti näiline
„Atlantise” suurde konverentsisaali kogunesid metsamehed ja -naised, et kuulata ettekandeid ja arutleda omavahel iseseisva Eesti metsanduse arenguteede üle. Konverentsi korraldajaks oli erametsaliit koostöös metsaseltsiga. Peamiselt keskenduti riigimetsandusele, metsatööstusele ja erametsandusele. Lisaks kuulati huvitavaid ettekandeid muudest metsandusvaldkondadest. Maaülikooli doktorant Kristi Teppo kõneles metsateaduse arengutest, keskkonnaministeeriumi kantsler Rita Annus polemiseeris loodushoiu ja metsanduse vahekordade üle ning keskkonnateabe keskuse peadirektor Kalle Karoles valgustas maailma metsanduse arengutrende. Konverentsi modereeris metsaseltsi president, professor Hardi Tullus. Enim tuliseid arvamusi ja küsimusi tekitas Rita Annuse sõnavõtt. Ta tõi välja numbriterea metsade pindala ja kaitse all olevate metsade osakaalu kohta ajavahemikus 1962–2010. Parimaid allikmaterjale kõrvutades ilmnes, et metsade pindala kohta on esitatud üsnagi vastukäivaid andmeid. Raiepiirangutega metsade osakaal on aga püsinud kogu poole sajandi jooksul üllatavalt muutumatuna, jäädes 25–30% vahele. Nõukogude ajal kuulusid raiepiiranguga metsade hulka peamiselt nn. 1. grupi metsad, mis paiknesid raudteede ja suuremate maanteede ääres ning linnade ümber. Praegu moodustavad lõviosa nendest mitmesugused kaitsemetsad. Nagu selgus arutelu käigus, on metsade raiet piiratud eri aegadel erinevate põhjendustega ning seepärast on raske neid omavahel võrrelda ja analüüsida. Äärmuslikke seisukohti selle kohta, et kaitse alla tuleks võtta rohkem metsi või siis vastupidi, et metsi tuleks palju rohkem raiuda, on aeg-ajalt kõlanud kõigil aegadel. Kuid see retoorika ei ole tõsiselt mõjutanud metsanduse tegelikku käiku. Raiepiirangutega metsade osakaal on püsinud suhteliselt stabiilsena ja praktilises metsanduses on tegutsenud südametunnistusega juhid, kes tasakaalukalt hoolitsenud nii metsade majandamise kui hoidmise eest. Metsa majandajate ja kaitsjate vastasseis on tihti näiline ja üles puhutud.

Riigimetsandus on suurtest segadustest edukalt läbi tulnud ning muutunud varasemast tõhusamaks
Praegune keskkonnaministeeriumi asekantsler ja 90-ndate aastate metsaameti peadirektor Andres Talijärv kirjeldas riigimetsanduse ümberformeerumist Eesti iseseisvuse esimesel aastakümnel. Nagu kõneleja väljendas, hoiti nõukogude metsandust ülal naftadollarite peal ja puidu hind oli naeruväärne. See tuli kooskõlla viia rahvusvahelise puiduturu hinnaga. Teiseks tuli drastiliselt kärpida riigimetsanduses töötavate inimeste arvu, et vähendada organisatsiooni kulusid ja tõsta selle efektiivsust. Eesmärgid olid selged, kuid oli teadmata, kuidas nendeni jõuda. Sageli toimiti katse-eksituse meetodil. Metsa hinda tõsteti järsult, kaotati metsavahi ametikohad, vähendati tugevasti metskondade arvu. Tol ajal olid väga segased arusaamad selle kohta, kui palju metsa võib Eestis raiuda. Kodumaise metsakorralduse andmete järgi võinuks see olla maksimaalselt neli miljonit, Põhjamaade metsaekspertide arvates minimaalselt kaheksa miljonit tihumeetrit. Eestis oldi n.-ö. arvestuslangi usku. Arvati, et aastas ei tohi rohkem raiuda, kui metsakorraldajad ette on näinud. Samas leidus küpseid ja üleseisnud metsi, mida võinuks raiuda rohkem. Vaadati ka Põhjamaade metsanduspraktika poole, kus arvestuslangist ei teatud midagi, kuid metsade majandamine oli kulgenud pikka aega edukalt. 1998. aastaks, kui asuti organiseerima RMK-d, oldi samm-sammult kõige tõsisematest üleminekuraskustest üle saadud. Sellest, kuidas kulges riigimetsade areng sealt edasi kuni tänaseni, kõneles riigimetsa majandamise keskuse juhatuse esimees Aigar Kallas. Juba enne RMK loomist 1999. aastal paluti Taani konsultatsioonifirmalt Holsteinborg Consult analüüsi riigimetsanduse arendamise perspektiivide kohta. Saadi selge vastus, et töötajaid on ühe tööühiku kohta liiga palju ja sellisel kujul ei olda jätkusuutlikud. RMK esimestel aastatel töötajate arvu vähendati ja töö muudeti efektiivsemaks. Oldi võrdlemisi tõhusad, kuid ometi oli 2008. aastaks selge, et reformimisega tuleb veelgi edasi minna. Alanud majanduskriis vaid kiirendas seda. Vähendati veelgi metskondade ja töötajate arvu. Muudeti RMK struktuuri ja struktuuriüksusi nii, et metsahaldus lahutati metsamajandamisest. Majanduskriisi aastatest tuldi üsna edukalt läbi. Praegu toimib RMK stabiilsena ning ollakse valmis tuleviku väljakutseteks.

METSATÖÖSTUS SUUTIS ISESEISVUSE ALGUSES END KIIRESTI ÜMBER FORMEERIDA NING SAETÖÖSTUS ON PRAEGU EUROOPA PARIMATE SEAS
Sellest, kuidas sündis iseseisva Eesti uudne metsatööstus, andis ülevaate kunagine puidutööstuse Sylvester asutaja ja nüüdne RMK nõukogu esimees Mati Polli. Ta meenutas, et iseseisvuse algusaastail tugineti IME (Isemajandava Eesti) nägemustele. Saadi poliitiline tugi metsaoksjonite ja puiduga vaba kauplemise alustamiseks. Kuigi ümberringi lokkasid veel nõukogudeaegsed keelud ja käsud, suhtusid uue riigivõimu ja selle allstruktuuride esindajad tärkava metsatööstuse püüetesse sageli soosivalt. Riikliku suhtumise tõsine pööre tuli Mart Laari valitsuse ajal. Siis sõlmiti esimesi suuri rahvusvahelisi tehinguid puidu, peamiselt ümarpuidu, müügiks. Saadud tulu hakati investeerima saetööstuse arendamisse. 1995. aastal avati võimas ja moodsa sisustusega Imavere saeveski. Uusi ja kaasaegse tehnoloogiaga saetööstusi hakkas kerkima mujalegi Eestisse. Kuna endine riiklik bürokraatia enam hästi ei toiminud, aga uus polnud veel tõhusalt tööle hakanud, oli asjaajamine tihti lihtsam kui praegu. Nüüdse Eesti metsatööstuse olukorda valgustas metsa- ja puidutööstuse liidu tegevdirektor Ott Otsmann. Ta selgitas, et metsatööstuse eesrindlikum valdkond on puidu mehaaniline töötlemine. Oleme üles ehitanud Euroopa ühe efektiivsema saetööstuse. Teisalt ei ole Eesti metsatööstuse jaoks perspektiivne paberitööstuse arendamine. Kodumaine ressurss on liiga väike ja rahvusvaheline kliima paberitööstuse arendamiseks ebasoodne. Perspektiivsem on puidu jätkuv väärindamine. Kiiresti on arenenud puiduenergeetika sektor. Seda suurelt jaolt tänu Euroopa Liidu toetustele. Eesti metsatööstuse tulevikku suhtub Ott Otsmann optimistlikult. Metsa meil jätkub ja nõudluse kasvades saab seda taastuvat loodusvara vajalikus mahus hankida.

ERAMETSANDUS ARENEB SUUREMATE ÜHISTUTE MOODUSTAMISE SUUNAS
Sellest, mismoodi erametsandus taasiseseisvunud Eestis arenema hakkas, rääkis meie erametsanduse organiseerimise üks algatajaid Kalle Põld. Ta tuletas kuulajatele meelde, et nüüdne erametsandus on läbi käinud pika ajaloolise tee. 13. sajandil kuulusid kõik metsad kohalikele kogukondadele. Esimese iseseisvuse ajal olid eraomanduses ligi pooled Eesti metsadest. Nõukogude ajal formeeriti nendest kolhoosi- ja sovhoosimetsad, mis nüüd on enamjaolt endistele omanikele tagastatud. 90-ndate aastate alguses olid erametsaomanike lootused kõrged, aga erametsanduse arendamine läks vaevaliselt. Tähtsaimaks eestvedajaks oli alguses talupidajate keskliit. Esimene ühistu, mis 1992. aastal loodi, oli Põhja-Kõrvemaa metsaühistu, mis tegeles peamiselt ümarpuiduga ja oli võrdlemisi rentaabel. 1994. aastal loodi erametsaliit, kellest sai edaspidi keskne erametsanduse organiseerija Eestis. Erametsanduse tänasest päevast ja homsetest võimalustest kõneles erametsaliidu juhatuse esimees Taavi Ehrpais. Ta leidis, et kuigi vormiliselt on erametsaomanikke peaaegu 100 000, ei oleks õige lugeda metsaomanikeks neid, kellel metsa vaid paar-kolm hektarit. Tuleks keskenduda neile, kellel metsa üle viie hektari. Juba mõni aasta on Eestis valitsemas tendents, kus metsamaa on koondumas aina vähema hulga omanike kätte, kellede metsade pindala üha suureneb. Tulevikustsenaariumeid on kaks. Esimese järgi saavad paarikümne aasta pärast valdavaks juriidilised suuromanikud, kes ei tarvitse alati olla Eesti päritolu. Teise stsenaariumi järgi on peamisteks metsaomanikeks Eesti inimesed, kes koondunud suurtesse ja tegusatesse ühistutesse. Maaelu arengu seisukohalt oleks viimane võimalus eelistatum.



Hendrik Relve

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet