Eesti Looduse fotovõistlus
2/2003



artiklid
Erametsaomanike ühistegevus kiratseb

Enne Teist maailmasõda oli erametsaomanike huvi ühistegevuse vastu suur. Metsaühingud õhutasid talunikke mitmesuguste riiklike soodustustega rajama metsakultuure ning aitasid neil korraldada metsamaterjalide müüki. Ent taasiseseisvunud Eestis talumetsaomanike ühistegevus paraku kiratseb. Artiklis vaetakse selle põhjusi ja pakutakse tuleviku arenguvõimalusi.

EESTI METSAÜHINGUTE LIIT ASUTATI 1930. AASTAL Juba Eesti iseseisvumise algaastail, kui Eesti metsamajanduses puhusid võrdlemisi kõledad tuuled ning metsi pigem raiuti kui hooldati, algatasid metsamehed ning laiem metsaomanike ja -sõprade ring mõtte kutsuda ellu ühing, mis koondaks metsaomanikke ning -kasvatajaid. Sihiks seati selgitada metsamajanduse tähtsust nii majanduses üldse kui ka üksiktaludes, levitada metsandusteadmisi ja -oskusi ning tõmmata kaasa erametsaomanikke, peamiselt talupidajaid, korrastama ja arendama talumetsi. Ühingu põhialused töötati välja Soome ja teiste Põhjamaade vastavate organisatsioonide eeskujul. 17. aprillil 1929. aastal peeti Tallinnas esimene metsandusühingu asutajate peakoosolek. Metsaühing, mida võib kõrvutada nüüdisaegse maakonnaliiduga, oli mõeldud maakondliku organisatsioonina. See koosnes üksikliikmetest ja kohalikest metsaringidest (praegu metsaühistud). 1929. aastal loodi veel mitu metsaühingut.

15. märtsil 1930. aastal asutati Eesti Metsaühingute Liit, mida võib pidada praegu tegutseva üleriigilise peremetsaomanike organisatsiooni – Eesti Erametsaliidu – otseseks eelkäijaks.
Liit sai tegutseda kümmekond aastat. Põhitegevus oli anda metsanduslikku nõu, korrastada talumetsi ja korraldada talumetsaomanike metsamaterjalide müüki, kindlustada talupidajatele õiglane hind, teha metsanduslikku valgustustööd näitustel, metsanädalatel jne. Liidu algatusel, kaasabil ja nõuandel metsastati tuhandeid hektareid raiestikke, liivaseljandikke ja paealasid talumaadel, rajati sadu kilomeetreid elavaedu, taimeaedu ja puukoole jne.
Eesti Metsaühingute Liit ja metsaühingud korraldasid istikute ning seemnete tellimuste vastuvõttu, hoolitsesid tellimuste õigeaegse väljastamise, korraliku pakkimise ja hoidmise eest; igale saadetisele anti kaasa lühike juhend taimede ja seemnete kasutamise, hoidmise, istutamise ja külvamise kohta.

METSAÜHINGUD ÕHUTASID METSAKULTUURE RAJAMA JA AITASID KORRALDADA METSAMATERJALIDE MÜÜKI Metsakasvatajaid-põllumehi toetasid metsakultuuride rajamisel nii Riigimetsade Talitus kui ka Eesti Metsaühingute Liit. Olulise soodustusena õnnestus metsaühingute liidul saavutada olukord, kus talupidajad said metsaseemne ja puutaimed tasuta. Ühele talundile anti aastas tasuta kuni kuus tuhat puutaime metsa rajamiseks ja kuni tuhat taime koduümbruse kaunistamiseks. Kümne aasta jooksul jagasid Eesti Metsaühingute Liit, maakondade metsaühingud ja riigimetskonnad sel teel välja miljoneid puutaimi ja tuhandeid kilogramme puuseemneid.
Metsaühingute liidu algatusel võideldi kätte ka teine tähtis soodustus: talumetsade kultuurid said esimese kolmekümne aasta jooksul maamaksuvabastuse. Need eelised õhutasid metsaomanikke rajama metsakultuure senisest hoopis ulatuslikumalt. Eesti Metsaühingute Liidul oli tähtis roll ka Eesti puiduturu korrastajana ja metsaomanikele õiglase puidu hinna määrajana. Metsaomanikele korraldati metsamaterjalide ühismüüke, anti juhtnööre, kuidas valmistada metsamaterjalide sortimente, informeeriti müüjaid olukord, kus talupidajad said metsaseemne ja puutaimed tasuta. Ühele talundile anti aastas tasuta kuni kuus tuhat puutaime metsa rajamiseks ja kuni tuhat taime koduümbruse kaunistamiseks. Kümne aasta jooksul jagasid Eesti Metsaühingute Liit, maakondade metsaühingud ja riigimetskonnad sel teel välja miljoneid puutaimi ja tuhandeid kilogramme puuseemneid. Metsaühingute liidu algatusel võideldi kätte ka teine tähtis soodustus: talumetsade kultuurid said esimese kolmekümne aasta jooksul maamaksuvabastuse. Need eelised õhutasid metsaomanikke rajama metsakultuure senisest hoopis ulatuslikumalt. Eesti Metsaühingute Liidul oli tähtis roll ka Eesti puiduturu korrastajana ja metsaomanikele õiglase puidu hinna määrajana. Metsaomanikele korraldati metsamaterjalide ühismüüke, anti juhtnööre, kuidas valmistada metsamaterjalide sortimente, informeeriti müüjaid metsahindadest jne. Nii olid talupidajad eraturu juhuslikkuse eest kaitstud ja said oma metsa eest ajakohast hinda. Kui eraturg suruski kunstlikult hinnad alla, siis riiklikud ettevõtted AS Eesti Metsatööstus ja Kehra sulfaattselluloositehas ostsid talumetsade omanikelt metsamaterjale ikkagi õiglase hinnaga.
Vabariigi Valitsuse otsusega 8. juulist 1938 loodi metsamaterjali hindade noteerimise komisjon. Komisjoni kuulusid Põllutöökoja, Eesti Metsaühingute Liidu, Majandusministeeriumi, Riigikontrolli ja suuremate riigikapitaliga tegutsevate metsa üles ja ümber töötavate käitiste esindajad, eesistuja oli põllutööministri abi. See komisjon määras metsahindade liikumise alusel vähemalt üks kord aastas kindlaks õiglased ja päevakohased hinnad, mida talumetsa omanik pidi metsamaterjali eest saama. Kui eraostjad ei olnud nõus noteeritud hindu maksma, siis riiklikud ettevõtted olid kohustatud talupidajailt ostma metsamaterjale noteeritud hindadega. Seepärast said talupidajad oma metsamaterjali eest enamasti samasugust hinda kui riigimetsad. Ühtlasi toetas Eesti riik metsanduslikku ühistegevust palgaliste töökohtade loomisega metsaühingutes. Näiteks finantseeriti ühe metsandusinseneri töökohta Eesti Metsaühingute Liidu büroos Tallinnas ja kuue metsaühingute liidu metsakonsulendi töökohti maakondades.

TAASISESEISVUNUD EESTIS POLE ÜHISTEGEVUS ÕIGET HOOGU SISSE SAANUD Pärast Eesti iseseisvuse kaotamist on Eestis üles kasvanud kaks põlvkonda inimesi, kellel ei ole olnud otsest omanikuseost metsaga. See on üks olulisi põhjusi, miks ühistegevuse arendamine pole metsaomanikke kuigivõrd meelitanud. Kahjuks ei ole soodsat õhkkonda suutnud luua ka riik.
Teine metsandusliku ühistegevuse periood algas Eestis 24. aprillil 1992. aastal, kui Sakus tulid kokku 39 toimekamat talupidajat ja õigusjärgset maaomanikku. Nad asutasid Eesti Talumetsa Liidu. Valiti viieteistkümneliikmeline volikogu ja kaheksaliikmeline juhatus. Hakati aktiivselt selgitama, kui tähtis on metsanduslik ühistegevus. Korraldati õppe- ja nõupäevi, koostati metsaühistute asutamise näidisdokumente, korraldati metsaomanike koolitust, algatati talumetsa majandamise võistlus ja tehti palju muud.
1994. aasta sügiseks tegutses viisteist metsaühistut-liitu. Peale selle kuulus Eesti Talumetsa Liitu 89 üksikliiget. 14. novembril 1994. aastal muudeti Eesti Talumetsa Liidu nimi Eesti Erametsaliiduks.
Paljud metsaühistud loodi selle alusel, et põllumajandusreformi käigus oli saadud osakute eest ühiselt ostetud mitmesugust metsamajandustehnikat. Soetatud tehnikat hakati ühiselt kasutama. Need olid valdavalt tulundusühistud. Liikmeskond jäi tavaliselt väiksearvuliseks, sest uued liikmed ei saanud liituda samamoodi nagu asutajad.
“Must” puiduäri, ebaaus konkurents, vähene riiklik huvitatus, nõukogude perioodi järelmõjud ja kasutatav küllalt vana nõukogudeaegne tehnika olid need, mis said paljudele ühistutele peagi saatuslikuks. Praeguseks on esimestest ühistutest alles ainult kolm: Rakvere Metsaühistu, Paistu Masina- ja Metsaühistu, Misso Erametsaühistu.
Nähes, et tulundusühistud ei ole võimelised ellu jääma selles üliliberaalse turumajanduse ja ebavõrdse konkurentsi keskkonnas, hakkasid metsaomanikud asutama mittetulunduslikke metsaühistuid. Selliste ühistute eesmärk on eelkõige teenindada metsaomanikke, vahendada infot, korraldada paremini puidu turustamist, valvata omandit, nõustada ja koolitada. Eesti Erametsaliit on 1996.–2002. aasta jooksul korraldanud metsaomanikele üle kolmekümne nõu- ja õppepäeva, millest on osa võtnud üle kahe tuhande huvilise.
Enamasti on sellist õpet korraldatud ühiskondlikus korras. Praegu pole erametsaomanike ühendustel küllalt raha selleks, et kogu Eestis arendada ja koordineerida ühistegevust. Ilmekalt avaldub segadus kas või organisatsioonide nimede kirjususes: metsaühistu, erametsaühistu, masina- ja metsaühistu, valla metsaühistu, erametsaomanike ühing, metsaselts, metsaomanike selts, erametsaselts jne.

PEREMETSANDUS AITAKS ELAVDADA MAAELU Metsaomand Eestis jaguneb peamiselt kolme suurde rühma: riigimetsad, firmametsad ja peremetsad. Riigimetsade omanik on riik. Firmametsad kuuluvad mitmesugustele firmadele. Nende tegevust iseloomustab ettevõttekeskene tootmine. Peremetsade ehk talumetsade omanikuks on pered; tootmine on omandikeskene. Muidugi on nii peremetsad kui ka firmametsad teiselt poolt mõlemad erametsad. Siiski on oluline vahet teha. Eestis on firmametsade omanikud Soome, Rootsi või kohaliku kapitaliga juriidilisest isikust suurmetsaomanikud või kinnisvaraäriga tegelevad firmad. Peremetsade omanikud on füüsilised isikud ehk metsaomanikest talupered. Samasugust vahet firmametsade ja peremetsade vahel tehakse ka mujal Euroopas. Peremetsaomanikke esindab Eesti Erametsaliit, mis kuulub ka kahte maailma suurimasse peremetsaomanike organisatsiooni: CEPF (Euroopa Metsaomanike Konföderatsioon) ja IFFA (Rahvusvaheline Peremetsaliit).
Praegu on Eestis umbes 68 000 peremetsaomanikku ja tegutseb 31 peremetsaomanike ühendust. Neisse on koondunud ligi 2% peremetsaomanikest. Põhjusi, miks peremetsaomanikud on nii vähe organiseerunud, on mitu. Eestis on välja kujunenud olukord, kus 61% peremetsaomanditest on alla viie hektari, metsaomandi lähistel elab alla 40% peremetsaomanikest ning üle 90% metsaomanikest ei ole metsandusteadmisi. Kolmandik omandireformi õigustatud subjektidest isegi ei taotlenud metsamaad tagasi. Ilmselt seetõttu, et nad ei olnud ise võimelised oma metsi majandama ning kellegi käest ei saanud vajalikku usaldusväärset teenust tellida. Nendel ja mitmetel teistel metsaomandiga seotud põhjustel on praegusel ajal üle neljandiku metsaomanikest oma metsaomandi ära müünud.
Võib öelda, et erametsandus on praegu teelahkmel, nagu Eesti maaelu üldse. Riiklikult soositud suurtootmine tõrjub inimesi maalt välja. Veel enne Euroopa Liiduga ühinemist tuleb teha selge valik: kas me taastame peretaludel ja nende ühistegevusel põhineva euroopaliku maakorralduse või laseme jätkuda poliitikal, mis toob Eestisse taas mõisad, kelle huvides on teenida meie maa, loodusvarade ja odava tööjõu arvel suuri kasumeid.
Ühistegevus ei oleks vajalik mitte üksnes metsaomanikele, vaid kogu ühiskonnale ja riigile. Talud ja peremetsandus tagavad ühiskonnale materiaalsete väärtuste kõrval rohkesti mittemateriaalseid hüvesid: puhta elukeskkonna, loodusliku mitmekesisuse ja kultuuripärandi säilitamise, maaelu ja maakultuuri hoidmise ning järgmistele põlvkondadele edasiandmise ning palju muud. Ühtset ja süsteemset peremetsandust toetades toetaks riik kogu Eesti maarahva tulevikku.
Et arendada peremetsandust, käivitas Eesti Erametsaliit 2000. aastal projekti “Peremetsade ühiskaitse ja -majandamine”. See projekt hõlmab peremetsaomanike ühendusi kümnes maakonnas (igast maakonnast üks metsaomanike organisatsioon). Eesmärk on arendada seal välja ühtsetel alustel üks metsaühistu, mis oleks eeskujuks teistele peremetsaomanikele.
Kõnesoleva projekti käigus on valminud peremetsade ühiskaitse ja -majandamise kontseptsioon. On välja töötatud ning projektis osalevatele metsaühistutele välja jagatud peremetsaomanike nõustamiseks ja teenuste osutamiseks vajalikud arvutiprogrammid ja andmebaasid.
Lõpuks peaksid peremetsaomanikud nägema, et metsanduslikku ühistegevust saab kõige edukamalt arendada süsteemselt: tuleb üles ehitada ühtne peremetsaomanike nõustamise, koolitamise ja ühistegevuse korralduse ning teenuste osutamise üleriigiline omaabisüsteem. Kuna selline mastaapne ettevõte on võrdlemisi töömahukas ja esialgu seotud arvestatavate kuludega, siis säästva metsanduse arendamiseks peremetsades on vaja senisest hoopis tõhusamat riigi seadusandlikku ning rahalist abi.



Toomas Lemming, Eesti Erametsaliidu tegevdirektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet