Eesti Looduse fotovõistlus
2/2003



artiklid
Metsaülemana metsanduslike muutuste tuultes

Aadu Koll töötas pärast EPA lõpetamist aastail 1966–1972 Rakvere metsamajandis abimetsaülemana ja metsaülemana ning 1972–1981 Kohtla-Järve Rohelise Vööndi metsamajandi peametsaülemana. 1981. aasta lõpust praeguseni on ta olnud Pikknurme metskonna metsaülema ametis. Metsaülem arutleb kogemuste üle, mis saadud nelja aastakümne jooksul.

ABIMETSAÜLEMANA SAGADIS, METSAÜLEMANA LOOBU METSKONNAS
Mis on mällu sööbinud esimestest töökohtadest Rakvere metsamajandis ja Sagadi metskonnas? See oli ajajärk, mil põllumajandus oli saanud jalad alla ja hakkas maksma töötajatele korralikku palka. Nimetatud asjaolu tõmbas metskondadest ära tööjõudu, varem maksti riigimetsas palka rahas. Tööjõu vähenemine tingis vajaduse mõtelda metsa - majanduslike tööde mehhaniseerimisele. Võeti kasutusele mootorsaed Druþba, metsamajandite keskuste juurde rajatud metsapunktides ehitati välja järkamis-sortimisestakaadid, metsa tulid kokkuveovintsiga varustatud ratastraktorid. Juurutati hooldusraie tüvestena ülestöötamise ja väljaveo tehnoloogiat, tüveste järkamist ja puidu sortimist metsapunktides alumistes ladudes. Seda tööd tehti entusiasmiga, see oli tolle aja kohta progressiivne.

Metsauuendustöödel võeti maapinna külviks ettevalmistamisel kasutusele “lapilööjad”. Sagadi metskonna põlendikel katsetas tehnikalembene metsaülem Endel Kartusov sügavkündi, mis purustas nõrgkivi. Uuendustööd läksid hästi korda. Sagadi metskonna koosseisu kuulusid ka Võsu ja Käsmu puhkeasula. Suvitajaid oli piisavalt, sest kuulusime ju NSV Liidu koosseisu. Metsades liikus kuival ajal palju puhkajaid. Inimliku hooletuse tõttu tekkis aeg-ajalt ka põlenguid, kuid need ei kujunenud suureks, kuna metsas olijad asusid kohe tuld kustutama ja informeerisid metsavahti, metsnikku, metskonda. Sagadi metskond oli olnud Eesti Vabariigi ajal katsemetskond, kus tegi katseid metsateadlane Peeter Rõigas. Väga huvitav oli tutvuda tema katsetega. Ka minu diplomitöö on seotud Sagadiga: “Männikoorepõletik Sagadi metskonna männikutes”.
Töö Sagadi metskonna abimetsaülemana andis hea ettevalmistuse töötamaks metsaülemana Loobu metskonnas. Tollal, 1966. aastal, oli metsamajanduses alanud intensiivne metsakuivendusperiood. Ka Loobu metskonna Viitna vahtkonnas oli parajasti käsil kuivendus. Kuivendati metskonnaga liidetud madalsookaasikuid, endisi talu heina- ja karjamaid. Rajati kuivendusvõrk, ehitati teed ja metsastati lagedad alad. Nendest aegadest on jäänud positiivne kogemus projekteerija, tellija ja ehitaja heast koostööst. Tegevus metsaülemana andis võimaluse tööobjektidega põhjalikult tutvuda, töid kavandada, plaanitut ellu rakendada ja tulemusi hinnata. Metsaülema ülesanne oli ka põllumajanduslike metsade (kolhooside-sovhooside) järelevalve. Kaks korda aastas tuli koostada ülevaade metskonna piirkonda jäänud viie põllumajandusliku ettevõtte metsamajanduslikust tegevusest.
Metskond pidi korraldama ka järelevalvet. Jahti ei peetud ilma metsavahi, metsniku, abimetsaülema või metsa - ülema juuresolekuta. Metskonna jahi - maid kasutas kohalik jahindussektsioon ja kolm sektsiooni Rakverest, Kadrinast ning Tapalt. Piirkond oli ulukirohke ja jahiperioodil kütiti igal nädalavahetusel. On meelde jäänud, et ühel jahiaastal enne Lahemaa rahvuspargi rajamist lasti Loobu metskonna territooriumil 42 põtra.
Seega oli metsaülema amet loominguline, mitmekesine ja vastutusrohke.

PEAMETSAÜLEMANA KOHTLA-JÄRVEL
Väga mitmekesine ja huvitav periood metsaülemana lõppes 1972. aasta sügisel, kui tehti ettepanek vastu võtta Kohtla-Järve Rohelise Vööndi metsamajandi peametsaülema ametikoht. Eluja töökohta muutma ajendas koolide kaugus tollasest elukohast Viitnal. Peres oli kolm last ja koolimineku aeg ei olnud enam kaugel. Endine Kohtla-Järve, praegune Ida-Virumaa on ülejäänud Eesti piirkondadest raskem kant. Hoolimata sellest elavad seal tänini töökad inimesed, kes peavad eluga toimetulekuks pingutama rohkem kui teised. Uuel töökohal kasvas administreeriv osa: tuli kavandada metsamajandi kui terviku arengut, samas arvestada metskonna iseärasusi. See ei olnud üle jõu käiv, sest mul oli kogemus metsaülemana.
Kohtla-Järve Rohelise Vööndi metsamajandis tuli teha ka põlevkivikarjääridega seotud tööd: haljastada soojuselektrijaamade tuhavälju ja aherainemägesid, metsastada ammendatud põlevkivikarjääre ja korraldada kaevandusning turbatootmisväljadel kasvava metsa raiet. Kõik need olid erilised tööd, enamasti pidid kohalikud metsamajandusspetsialistid rajama teed vägagi keerulises olukorras. Kuid tänu metsa - meeste ja Eesti Põlevkivi ühistööle suudeti välja töötada põlevkivi kaevandamise tehnoloogia, mis võimaldas ammendatud maid tehniliselt rekultiveerida. Sellele järgnes bioloogiline rekultiveerimine ja metsastamine. Koostati ja kooskõlastati loodusvarade ratsionaalse kasutuse juhised: enne maavarade kasutust raiuda peenemõõduline puit; pärast seda, kui Oru turbakombinaat oli lõpuni ammendanud briketiks kõlbliku turba, sai alast põlevkivikarjäär.
Ammendatud põlevkivikarjääride metsastamiseks ja teadusliku uurimistöö tarbeks ehitati välja Sirgala katsemetskond, mille esimese metsaülema, manalamehe Endel Aimsalu juhatusel tehti ära väga suur töö.
Ida pool olid karjääride metsastamisega seotud veel Kuremäe, Vaivara, Oru ja Narva metskond ning lääne pool Kohtla metskond. On kahetsusväärne, et Eesti Vabariigi valitsus lõpetas Oru turbakombinaadi tegevuse ja Riigimetsa Majandamise Keskuse Kirde regioon sulges Sirgala katsemetskonna. Kahtlen sügavalt nende sammude põhjendatuses ja otstarbekuses. Peaks tunnistama tõde: alustada ja rajada on raske, lammutada imelihtne. Kurb on tõdeda, et eelmise põlvkonna tööd ei ole osatud vääriliselt hinnata.

PIKKNURME METSKONNA METSAÜLEMANA
Kuigi peametsaülema amet oli huvitav ja üsna hästi tasustatud, käis administreeriv töö tervisele. See sundis mõtlema tagasipöördumisele metsaülema ameti juurde. Nüüd olengi olnud 22 aastat metsaülem Pikknurmes. Metsaülem peab armastama loodust, kuid ta peab olema ka majandusmees. On vaja head kollektiivi, ent ka korralikku masinaparki ja muid töövahendeid, et tööd saaksid tehtud õiges kohas õigel ajal. Esimesed kümme aastat kulusidki kollektiivi loomisele ja elamufondi korrastamisele. Eesti Vabariigiga tulid metskonna ja metsaülema töösse uued suunad. Muutuste aluseks sai keskkonnaministeeriumi ja tema alluvuses töötanud metsaameti ühine käskkiri nr. 19 “Eesti metsanduse haldussüsteemi ümberkorraldamiseks”. Metskond sai endale kinnitatud põhimääruse järgi õiguse olla riigimetsamaid haldav asutus ja omada iseseisvat eelarvet, bilanssi ja pitsatit. Metskond arenes kõrvuti taasiseseisvunud Eesti Vabariigiga. Iseseisvus lõi paremad võimalused oma algatust ja tahet ellu viia. Kasvas isiklik vastutus. Eesti metsaamet töötas välja õigusakte. Sotsioloogiline uurimus näitas, et metsandusreform andis hea tõuke parandada töömeeleolu ja korraldada tööd.
Paraku jäi see loominguline periood lühikeseks. Metsaameti juhtkond ja tema käepikendus – maakondade metsaametid – ei suutnud ohjeldada üksikuid väärnähtusi metskondades. Metsaülemate esindusorganisatsiooni ja metsaameti vahel puudus vajalik koostöö, mis oleks aidanud kõrvaldada muidu toimiva süsteemi nõrgad kohad. Ühtlasi hakkas jõuliselt sekkuma keskkonnaministeeriumi juhtkond. Algasid ümberkorraldused ülaltpoolt. Nii olemegi jõudnud praegusajani. Metskond ja tema juht – metsaülem – on kaotanud selle eripära, kohaliku sotsiaalse ja majandusliku rolli, mis neil oli Eesti Vabariigi ajal enne sõda, isegi Nõukogude okupatsiooni ajal, ning mõned aastad ka taasiseseisvunud Eestis.
On põhjust muretseda nende inimeste pärast, kes on reformide käigus jäänud tööst ilma ja kelle tööd ei ole tahetud või osatud hinnata. On olnud solvav lugeda hinnanguid, nagu hoiaksid metsaülemad kinni soojast kohast. Tekib küsimus: kui soe see koht ikka oli? Oma praktikast ei oska küll leida näidet. Kõrgete ametnikeni ei ole jõudnud arusaam, et metsaülemate südamed on kasvanud Eesti metsa külge ja Eesti metsa saatus teeb nad murelikuks.

METSAVAHI AMETIKOHA OLEKS VÕINUD REORGANISEERIDA, MITTE KAOTADA
Praegused riigimetsad hõlmavad endisi mõisametsi, kroonumetsi ja linnametsi, kusjuures ülekaalus on kunagised mõisametsad. Tuleb tunnistada, et mõisnikud oskasid metsa väärtust hinnata, seda hoida ja laiendada pinda vähetootlike põllumaade arvel. Üle kolmesaja aasta tagasi tekkisid mõisates metsavahtide kohad, mida täitsid talurahva hulgast valitud mõisnikele lojaalsed mehed. Metsavahile esitati karmid nõuded, kuid tööd tasustati hästi. Metsarikkujaid karistati karmilt.
Strateegilistesse kohtadesse rajati metsavahtide elukohad, metsavahid relvastati, metsavahiamet kandus põlvest põlve. See amet püsis sajandeid. Metsavahi tehtud seire oli asendamatu infoallikas metsakoosluste muudatuste kohta. See oli praktiliste tööde ja metsakaitse aluseks.
Ka Nõukogude okupatsiooni ajal püsis metsavahi ametikoht. Riik pidas ülal eluasemeid, mis mõnevõrra pidurdas külade tühjenemist. Riigi ehitatud teid ja elektriliine said kasutada kõik elanikud. Tulevalve, jahijärelevalve, ulukite lisa - söötmine, metsamajandustööde ettevalmistus ja korraldus, metsa müük ja järelevalve ning loendamatu arv muid ülesandeid oli pandud metsavahi õlgadele. Kaasa tuli lüüa ka tootmistöös. Töölisi oli metskondadesse jäänud vähe või polnud neid üldse. Võis juhtuda, et ülesannete rohkuse tõttu ei õnnestunud kõike teha samavõrra hästi. Ent üldjoontes oli tegevus metsas kontrolli all. Metsarikkumised enamasti avastati, tekitatud kahju ei olnud suur.
Metskondade taasiseseisvumise alguses olid metsaülemad metsavahtide tegevusega rahul. Olenes ju metsavahi valik ja töö tõhusus kohalikust metsa - ülemast. Rahulolematus tekkis ülalpool. Arvati, et metsavahid ei täida neile pandud ülesandeid. Üks kõrgem ametnik väljendas ennast umbes nii: metsavahid söödavad oma õue peal kanu ja võtavad vastu palka. Bürokraatlikult võttes tuli seda tõepoolest ette, kuna metsavahile, metsnikule, abimetsaülemale ja metsaülemale olid antud ühesugused õigused ja kohustused avastada metsarikkumisi, teha juurdlust ning edastada andmeid korra - kaitseorganitele. Need toimingud olid keerukad, seetõttu ei osanud metsavahid mitte alati vormistada õigusrikkumisi nii, nagu nõuti. Alahinnata ei saa aga metsavahtide tegevust metsarikkumiste ärahoidmisel, kuna metsas pandi tähele iga kahtlast liikumist. Vene vanasõna ütleb: “Kõrgemalt on kõik paremini näha.” Ilmselt niisugusest loogikast lähtudes võeti 12. novembril 1997. a. Riigikogus vastu keskkon - najärelevalve seadus. Selle seadusega võeti metskondade ametiisikutelt õigus teha järelevalvet oma tööpiirkonnas. Seaduseelnõu kohta ei saanud esitada kommentaare. Aastavahetusel kaotati metsavahi ametikohad, võiks öelda jõumeetodil: metsavahtide töö tasustamiseks ei eraldatud enam rahal.
Samm oli valuline, kaotati metsakasvataja seisukohalt üle kolmesaja aasta vanune ametikoht. Kuulda oli nii pooltkui ka vastuhääli. Valdama jäid siiski poolthääled ja aeg-ajalt kostuvad need hääled praeguseni. Kas oleks saanud teisiti? Ilmselt küll. Oleks piisanud metsavahtide ametiülesannete ülevaatamisest, metsavahtide atesteerimisest, töömahtude ümbervaatamisest ja halduskulude hulka kunstlikult paigutatud kulude suunamisest õigesse kuluartiklisse.

MURET TEEVAD METSARIKKUMISED
2002.aastal ilmunud Äripäeva erilehes Keskkond ja Metsandus esitas keskkonnainspektsiooni spetsialist Ann Maripuu ülevaate keskkonnarikkumistest 2002. aasta esimesel poolaastal. Ta teatas, et 448 õigusrikkumisega tehti keskkonnale kahju kokku 61 825 551 krooni eest. Ei ole teada, kui palju on tehtud omanikukahju. Samal ajavahemikul raiuti ebaseaduslikult 67 497 tm puitu, millest 58% raiusid metsaomanikud. Tahtmatult saab sellest järeldada, et keskkonnajärelevalve seadus ei ole muutnud keskkonnajärelevalvet tõhusamaks: mets on kurjategijatele avatud. Metsaülemana jääb küll mulje, et kustutame tuld, kuid ebaseaduslike metsaraiete tõkestamise meetmed on peaaegu olematud. Ajakirja Eesti Mets möödunud aasta suvenumbris artiklis “Metsanduse arengukavast ja varimetsandusest” on vaatluse all varimetsanduse ekspertkomisjoni strateegiad. Kuid varimetsanduse peamisest põhjusest, metsaomaniku lähtekohast ebaõiglasest maksusüsteemist, artiklis ei räägita. Metsakasvatuse periood on pikk, ligi 40 aastat sellest me ainult investeerime. Kui järgneva 30–40 aasta pärast raiume ja saame tulu, siis on ebaõiglane jätta eelnevad kulud kahe silma vahele ja saadud tulu täie rauaga maksustada. Kui maksuseadus oleks paigas, kaoks varimetsamajandus iseenesest.
Reformidest metsanduses on möödunud üle kümne aasta. Riigimetsade pindala on jäänud tänu eesti metsapoliitika vastuvõtmisele piiridesse, mis olid enne 1940. aastat. Enne 1940. aastat haldas riigimetsi 102 metskonda. Praeguseks on sama territooriumi haldamiseks jäänud 66 metskonda. Ees kumab uus tähis – 35 metskonda. Analüüsita on jäänud reformide tulemused. Kohapealt vaadatuna on metskondade ja metsaülemate ülesanded delegeeritud keskkonnateenistustele, keskkonnainspektsioonile, mõnes lõigus ka valdadele, maakonnavalitsusele – ikka metsast kaugemale. Metsavaht oli kohustatud iga päev oma vahtkonna üle vaatama ja metsaülem pidi leidma aja, et kontrollida, kas ja kuidas ta seda tegi. Aga kui palju kontrollitakse metsa praegu? Metsaülem saab toetuda oma metsnike kohusetruudusele, kuid kummalgi pole otsest järelevalveõigust ega kohustust nagu varem. Arutluseks valusaid teemasid jätkuks. Kui vaid oleks, kellega dialoogi pidada. Eesti mets on siiski seda väärt, et selle üle põhjalikumalt arutleda.
Mitmed praegused probleemid on kunstlikult tekitatud ja oleksid soovi korral ületatavad. Heade kavatsustega alustatud reformid ei ole tihti ennast õigustanud. Eesti metsanduse hädad sarnanevad sotsiaalsfääri omadega: vastutus on hajutatud ning seetõttu ei vastuta keegi mitte millegi eest. Kohalik algatus on suurelt jaolt pärsitud. Metsaülem on oma murega Eesti metsa käekäigu pärast sageli üksinda.



Aadu Koll, Pikknurme metskonna metsaülem

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet