2/2003

artiklid
Pargid on ökoloogiliselt väärtuslikud

Eestis on ohtralt vanu parke. Tihtipeale pööratakse liiga vähe tähelepanu nende ökoloogilisele väärtusele. Vanu puid kiputakse
kiiresti asendama uutega. Artikkel tutvustab metoodikat, kuidas koostada pargi hooldamise kava, mis arvestab loodusliku mitmekesisuse
säilitamise nõudeid.

PARKE HOOLDATAKSE TIHTI MAJANDUSMETSA MÕÕDUPUUDEGA
Eestis oli sajand tagasi üle 1500 mõisaja kirikupargi, peale selle iidseid hiiepaiku. Endastmõistetavalt on neist tänapäeval järel vaid vanad puud. Paraku pole meil vanade pargipuude väärtuse hindamiseks õigeid kriteeriume. Parkide hooldajatele on nad pigem tülinaks, millest püütakse kiiresti lahti saada. Ka paljudes nooremates linna - parkides on vanemad puud ja põõsad hooldajatele pinnuks silmas. Tavaks on saanud rääkida vanade haljasalade uuendamisest või rekonstrueerimisest. Põlistes parkides tehakse sageli sanitaarraiet, mille eesmärk on parandada puistute seisundit. See võte on pärit metsandusest. Ent metsakasvatusliku lähenemisega on haljasaladel sageli liiale mindud. Näiteks on tellitud hinnanguid Kaarli puiestee ja Kadrioru pargi ning Tartu Toomemäe puude seisundi kohta. Niisuguste tellimuste varjatud siht on mõnigi kord vähendada puude hulka pargis ja põhjendada nende raiumist, et teha ruumi uutele hoonetele, ehitistele ja paljakutele. Planeerides pargis hooldust ja sanitaarraieid, vähendatakse paratamatult nende looduslikku liigirikkust. Ilmselt teavad planeerijad liiga vähe ökoloogiast, traditsioonilisest looduskaitsest ja looduslähedasest majandamisest. Ka hooldustööde tegijad teavad haljasaladel elavatest kaitsealustest ja ohustatud liikidest väga vähe, nad ei tunne tavalisigi taimi.

Eesti vääriselupaikade inventuuri tegijad on samuti rõhutanud, et üksikut põlispuud või vana pargiosa võib määratleda vääriselupaigana. Vääriselupaikade inventuuri tulemusena võeti Eestis vääriselupaigana arvele 52 parki kogupindalaga 98 ha (Andersson jt. 2003). Vanad puud ja puistud võivad olla hinnatud elupaigad paljudele punase raamatu liikidele. Kurioosne, kuid isegi metsakasvatuse käsiraamatutes leidub raiete metoodika kohta selliseid lõike: “kui see ei vähenda puistu liigirikkust”, “liigirikkuse seisukohalt väärtuslikud puud, tüükad ja lamapuit tuleb säilitada”, “looduse seisukohalt väärtuslikud puud tuleb säilitada kõikidel raietel” jne. Miks siis ei peaks samad nõuded kehtima parkide, puiesteede, kalmistute, aedade jms. hooldamisel? Puhkemaastike esmane eesmärk ei ole ju kasvatada riketeta, tervet tüvepuitu! Haljasaladel peaks dendroloogid kindlasti arvesse võtma ka puude ja põõsaste ökoloogilis-esteetilist väärtust. Selle asemel et selgitada vaid tüvemädanikuga puid, tuleks arvestada ka võrade mahtu (võra ulatust), nende värvust eri aastaaegadel ja seda, milliseid eluvõimalusi pakuvad põõsad-puud laululindudele, nahkhiirtele ja paljudele kaitsealustele liikidele. Liblikate lend, ritsikate ja laululindude muusika, harul - dased loomad, taimed ja seened annavad ju pargile kindlasti väärtust juurde.

KUIDAS HINNATA PARGI ÖKOLOOGILIST VÄÄRTUST?
Pakun välja metoodika, kuidas hinnata haljasala kui ökosüsteemi väärtust. Enne dendroloogilist uuringut peaks olema tehtud plaan mõõtkavaga 1:500. Sellele tuleks kanda puude-põõsaste asukohad. Igale puittaimele antakse plaanil number ning määratakse liik jt. vajalikud andmed. Igale puule või puistule ja põõsale või põõsastikule antakse ökoloogilis- esteetiline hinnang ning mõõdetakse võra ulatus (kaugus tüvest) põhiilmakaarte suunas poolemeetrise täpsusega. Põõsastike ja puistute puhul võiks plaanilt määrata ka võraaluse pindala. Kui puud on suure väärtusega, mõõdetakse ka tüve ümbermõõt 1,3 m kõrguselt ja puistus olevate puude kõrgus. Kuna puude ja põõsaste võrade projektsioonid satuvad plaanil sageli samale alale, siis joonistatakse nende võraprojektsioonid eraldi plaanidele.

PUUDE-PÕÕSASTE VÄÄRTUSE HINDAMISEKS SOBIB VIIEPALLINE SKAALA
Hinne “viis” antakse väga suure väärtusega puudele-põõsastele. Nad on kas pilkupüüdvalt kaunid, suurte mõõtmetega, omapärase kasvukuju või ürgse välimusega, kuuluvad haruldasse taksonisse või on nad kaitsealuse liigi elupaigaks. “Viiega” hinnatud taimed joonistatakse plaanile punase võraga. Neid ei raiuta sageli isegi pärast puu surma ja hoitakse kuni kõdunemiseni alles. Raiuda võib neid ainult erandkorras, kusjuures puu-põõsa loodusväärtus ehk keskkonnale tekitatud kahju tuleb kinni maksta viiekordselt. Detailplaneering arvestab väärtuslike puude-põõsaste olemasolu: nende juurestiku ja võrastiku piirkonda ei plaanita ehitisi ega maasiseseid kommunikatsioone.
Väärtuslikud puud võib omakorda jaotada kolme kategooriasse. Esiteks: eriti väärtuslikud puud. Nende hulka kuuluvad põlispuud, õõnsuste ja piludega puud, suurte lindude (valge-toonekurg, kodukakk jt.) pesapuud, nahkhiirte poegimiskolooniaga puud, ohualdiste liikidega puud. Ühtlasi loodusjõududest kujundatud puud, nagu tormi murtud, piksest tabatud, lume vaalitud jms. Nad väärivad säilitamist kui looduse mälestusmärgid.
Teiseks: surnud puud, tüükad ja lamapuu, täpsemalt – jämedad (rinnasläbimõõt üle 25 cm), sageli õõnsustega surnud puud. Need puud on vääriselupaigaks ohualdistele liikidele, nagu mitmed linnud, nahkhiired ja putukad ning puude koorel kasvavad samblad ja samblikud. Mõnikord võib selline puu olla ka haruldase seene elupaik. Eraldi tuleks arvestada kauneid sambla ja samblike kooslusi puude tüvedel ning jämedatel okstel. Kuivanud puude ja tüügaste puhul võib kaaluda võimalust kasvatada neil liaane. Tormiheite ja -murru puhul tasub vaagida, kas oleks otstarbekas säilitada üksikuid puid sobivates kohtades, kui nad ei ole rippes, teiste najal või muudel põhjustel ohtlikud.
Kolmandaks: kaitstavad looduse üksikobjektid (keskkonnakahju kümnekordne) ja teised erilised puud (nimelised, ajaloo- ja kultuurisündmustega seotud puud). Hinde “neli” saavad väärtuslikud puud-põõsad. “Nelja” on väärt enamik haljasala puittaimi. Nad leevendavad ohtlikke ja negatiivseid keskkonnategureid; on elupaigaks loomadele, pakuvad turvet varjutaluvatele kaunitele metsalilledele. Neljaga hinnatud taimed joonistatakse plaanile rohelise võraga. Enamasti neid puid ei raiuta. Vaid äärmise vajaduse korral võib vaadete avamiseks ja puistu hõrendamiseks lubada harvendusraiet. Muudel juhtudel tuleks langetatud puu-põõsa loodusväärtus ehk keskkonnakahju kinni maksta neljakordselt. Detailplaneering võtab arvesse väärtuslikke puid-põõsaid ega kavanda juurestiku piirkonda ehitisi ega maasiseseid kommunikatsioone.
“Kolm” antakse väheväärtuslikele puudele-põõsastele. Siia kuuluvad väiksemad puittaimed, millel on küll lehestik ja mis täidavad ruumi, kuid on inetud: näiteks haiged, inimese tekitatud kahjustustega, kuivanud okstega, peaaegu kasvujõuetud. Selle hinde saavad ka pargi väärtuslikke objekte, hooneid, aknaid, ilutaimi ja kultuurtaimi varjavad puud. Kolmega hinnatud taimede võra joonistatakse plaanil sinise või katkendjoonega. Hooldusraiega tuleks need puud-põõsad lähitulevikus välja raiuda (perspektiivne raie) või asendada kooslusesse sobivamate taimedega. Keskkonnakahjutrahvi nende raiumise eest ei määrata. Detailplaneering ei pruugi rajatisi kavandades nendega arvestada. Niisugustel puudel ja põõsastel võib proovida kasvatada ronitaimi.
“Kahe” saavad raiutavad puudpõõsad. Need on surevad ja surnud peene tüvega puud ning põõsad, mis ei täida isegi liigilise mitmekesisuse huve ega ole ka elupaigaks kaitstavatele looma-, taimeja seeneliikidele. Kahega hinnatud puude võra märgitakse plaanile musta katkendjoonega või jäetakse võra ulatus märkimata. Sellised puittaimed võib omakorda jaotada kahte kategooriasse. Esiteks: asendi tõttu eemaldatavad puud. Need on välja kaevatavad või raiutavad puud, ohtlikud (rippes olevad) või sobimatus kohas maha langenud puud, hoonetele ja tehnovõrkudele liialt lähedal kasvavad puud ja põõsad, mis ohustavad rajatisi. Siinjuures tuleks arvestada, et kuni ühe meetri kõrgused põõsad ei ohusta maasiseseid tehnovõrke ja neid võiks säilitada. Sobimatus kohas kasvavad põõsad ja väiksemad puud on soovitatav välja kaevata ja kasutada mujal haljastuses. Teiseks: sobimatud, silma riivavad ja haljasala risustavad puud.
Sanitaarraie mõistet võiks haljasalade hooldamisel üldse vältida. Kõik vajalikud tööd saab teha harvendusraiete, kujundusraiete, üksikpuude raiete ning muude raiete käigus. Ka valgustusraietel ei ole erilist mõtet. Puude ja põõsaste seisundil ei ole rohealadel sellist tähtsust kui puuvilja- ja marjaaedades ning puistutes tulundusmetsa kasvatamisel. Väärtuseks on siin maastiku ilu, vaated, looduse mitmekesisus, huviväärsused, sealhulgas loodusmetsa vääriselemendid. Looduslikest puuliikidest koosnevates parkides, metsaparkides ja parkmetsades, ka mahajäetud hooldamata parkides tuleks senisest enam rakendada vääriselupaikade inventeerimise metoodikat. Parkide ökoloogilise väärtuse vähendamise eest peaks maksma kahjutasu; selle määramise kriteeriumid on vaja välja töötada.



Vello Keppart, Luua metsanduskooli kutseõpetaja-metoodik

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: