1/2004

artiklid
Kas leitud pisiseen on haigustekitaja või mitte?

Hiljaaegu leidis üks selle kirjutise autoreid, üliõpilane Tiia Drenkhan Eesti jaoks senitundmatu seeneliigi. Kas see tammelt leitud
seen on tammele kahjulik või mitte?

TAMMEL AVASTATI UUS PISISEEN

Selle kirjutise üks autoreid Tiia Drenkhan leidis bakalaurusetöö menetluspraktika ajal Põltsamaa metskonnas Eesti jaoks senitundmatu seeneliigi. Ta tegi avastuse, uurides looduslikult uuenenud, seejärel aga peagi surnud ja kuivanud tammepuukeste juurekaela. Selles piirkonnas algavaid ja tüvel paarikümne sentimeetri kõrguseni ulatuvaid koorealasid vaadeldes selgus, et need on tihedalt täis külvatud väikesi, enamasti ligi ühemillimeetrise läbimõõduga pruunikaskollaseid seene viljakehi.

Laboris õnnestus meil mikroskoopiliste uuringute ja mõõtmiste tulemusena määrata seene liik. Tegemist on Eestis tamme jaoks uue, tiksikulaadsete seente (Helotiales) hulka kuuluva liigiga Pezicula sporulosa Verkley. See on üsna noor seeneliik.
Esimest korda on seda kirjeldatud alles 1999. aastal (Verkley, 1999). Kuid haigustekitajana on seent tammel tuntud mitmel pool maailmas juba märksa kauem. Varem nimetati teda ladina keeles Pezicula cinnamomea (DC: Fr.) Sacc. Mükoloogid on viimastel aastakümnetel täpsustanud paljude puidukahjustusi tekitavate seente süstemaatilist kuuluvust. Sellised on näiteks kahjurseentena hästi tuntud juurepess ja külmaseen ning männi-pudetõve ja okaspuu-võrsevähi tekitajad. Kui seeneliik on täpsemalt selgitatud, on lihtsam kõige ohtlikumaid ära tunda ja lõppkokkuvõttes saab valida õigeid tõrjemeetmeid.
Pezicula cinnamomea’d on mükoloogid Eestis kord varemgi leidnud (Kalamees, Raitviir, 1979). Siis avastati see vahtralt. Kuid tollal ei tuntud seene eluviisi vastu huvi.

UUTE SEENELIIKIDE ERISTAMISE KOHTA ON TEADLASTEL ERI SEISUKOHAD
Miks varem Pezicula cinnamomea nime all tuntud seeneliigist eraldati mingi osa ja kirjeldati seda uue liigina Pezicula sporulosa? Mükoloogid teavad, et valdava enamiku kottseente, viimaste hulgas ka Pezicula cinnamomea eoskotis on kaheksa eost. Ent kui nimetatud seent leiti tammelt, märgati, et paljude eoskotid on justkui defektsed: neis on ainult 5–6 eost. Kuigi teiste tunnuste poolest sarnanevad need viljakehad antud liigi n.-ö. normaalsete viljakehadega, kirjeldati seent nüüd uue liigina. Seega sai otsustavaks asjaolu, et seen kasvas tammel ja tema eoskottides leidus vähem eoseid kui varem kirjeldatud liigil.
Ent kirjandusallikate autorid, millele viitame, seda veel ei teadnud, sest siis polnud Pezicula sporulosa veel eristatud. Näiteks on Kowalski, Halmschlager jt. (1998) kinnitanud, et Pezicula cinnamomea suguta arengujärk Cryptosporiopsis quercina on tuntud ja kõige sagedasem seeneliik tammedel. Nüüd eristavad samad uurijad harilikul ja kivitammel juba kolme liiki perekonnast Cryptosporiopsis. Seega on seeneliike keeruline eristada. Miks ei võiks oma jälje jätta ka Eesti metsapatoloogid?

KAS UUS SEENELIIK ON TAMMELE KAHJULIK VÕI KASULIK?
R. Kehr (1991) on uurinud Pezicula cinnamomea kahjustusi Saksamaal. Eriti ohtlikuks osutus see vähihaavandite tekitaja punasele tammele (Quercus rubra L.) 30-aastastes ja vanemates puistutes. Enim levinud oli see haigus Saksamaal Põhja-Rein-Westfahli maakonnas Ruhri tööstuspiirkonnas, kus tammepuistud olid mitmel tuhandel hektaril rängalt kannatada saanud.
Ka Poolast on teada kirjanduse andmeid tammedel leiduva Pezicula cinnamomea kohta (Kowalski, 1983). Tshehhimaalt on aga juba andmeid ka Pezicula sporulosa kohta (Intellinet, 2002). Mõlemal maal kirjeldatakse neid koorenekroosi ja vähihaavandite tekitajana.
Teiste Saksamaal tehtud uuringute põhjal on teada, et Pezicula-vähi kahjustused on sagedasemad aladel, kus põhjaveetase on kõrge või kõikuv, kuid pinnas ühtlasi toitainevaene ning kuiv. Mitmeaastased vähihaavandid deformeerivad tammetüve, tekitades selles üha süveneva haavandi. Sellest hoolimata pole puit enamasti mädanikust haaratud. Kuna koorekambium hakkab kahjustuma alles pärast aastarõnga moodustumist puutüvel, järeldati, et nekroos areneb aktiivselt sügisel või talvel (Kehr, 1991). Seene patogeensus tõestati kunstliku nakatamise katsetega. Selle tagajärjel tekkisid tüüpilised vähihaavandid, mida leidub tammikutes ka looduslikult.
Siiski ei rutata Saksamaal Peziculavähist kahjustatud puid puistust kõrvaldama kui võimalikke nakkusallikaid. Nimelt on tehtud kindlaks, et Pezicula cinnamomea on ühtlasi tammedel sageli leiduv endofüüt. Endofüüt on seen, mis ei kutsu tammekoore kudedes esile mingeid haigusnähte (Schulz jt., 1999). Paljud seni tuntud endofüüdid, mis on peremeestaimele ohutud, muudavad taimekoed mürgisteks putukatele ja hoopis kaitsevad sel viisil taime. Nüüd on tõestatud, et kõnealust seent leidub ka Eestis. Uuringud peavad välja selgitama, kas ta on tamme sõber, st. endofüüt, või hoopis vaenlane – vähitekitaja.



Märt Hanso, Tiia Drenkhan,

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: