1/2004

artiklid
Teel säästlikuma metsanduse poole

SISSEJUHATUSEKS MEENUTAKS, MILLISED ON EESTI KUI PÕHJALA METSARIIGI METSAVARUD. MISSUGUSED MUUTUSED ON TOIMUNUD VIIMASE KÜMNENDI JOOKSUL, KUI EESTI ON OLNUD TAAS ISESEISEV?
Kui jälgida vaid tabeleid ja diagramme, võiks arvata, et meie metsad hakkasid pärast seda, kui Eesti sai iseseisvaks, järsku tohutu hooga kasvama. Osutus, et 277 miljoni tihumeetri asemel ENSV ajal on meil nüüd metsi hoopis 460 miljonit tihumeetrit. Muidugi ei ole see bioloogiliselt võimalik. Järelikult oleme nõukogude ajal oma metsaressurssi alahinnanud või nüüd ülehinnanud. Võimalik, et oleme teinud mõlemat.
Kõige kahetsusväärsem tendents kümne iseseisvusaasta jooksul on olnud okaspuude osakaalu pidev vähenemine. Kahanemine on olnud keskmiselt üks protsent aastas. Okaspuu osakaal on vähenenud kuuekümne kolmelt protsendilt ligi viiekümneni. Kui kõneleme jätkusuutlikust metsandusest, peaks see tähendama, et pärandame järeltulevale põlvele vähemalt sama suuruse ja kvaliteediga metsaressursi, kui oli meil endil. Sama palju metsi me isegi võibolla suudame pärandada, kuid kas ka samasuguse kvaliteediga? Sellele mõeldes peaksime meie, metsamehed, vaatama peeglisse ja jälgima, kas meie palgele ei ilmu mitte kerget häbipuna. Minul iksiklikult küll ilmub.
Siinjuures olen nõus sellega, et mets on pidanud lõivu maksma Eesti üleminekuaja väga kiiretele ja suurtele muutustele. See aeg, möödunud kümme aastat, on läinud metsale kalliks maksma. Tõsi on ka see, et tihti on talunikud pidanud metsa raiuma selleks, et oma majapidamisele jalgu alla saada. Samuti on tõetera sees väitel, et varasemal ajal raiusime metsa lihtsalt vähem, kui oleks võinud raiuda ja raiete mahu mitmekordne kasv on olnud paratamatu. Ent kindlasti ei saa samamoodi jätkata.

TÕEPOOLEST, OKASPUUDE OSAKAALU PIDEV VÄHENEMINE ON OLNUD ILMNE MÄRK METSADE KVALITEEDI HALVENEMISEST. KUI NII JÄTKUB, ON JÄRGMISEL KÜMNENDIL MEIE METSADE ENIM LEVINUD PUU LEHTPUU. KUIDAS SAAKS NEGATIIVSEID TENDENTSE POSITIIVSEMAS SUUNAS PÖÖRATA?
Väga suur roll on siiski seadustel. Nüüd, tagantjärele, võib öelda, et 1998. aastal vastu võetud metsaseadus oli liiga liberaalne. Muidugi on see kivi minu enda kapsaaeda. Olin ju siis, kui seadus vastu võeti, keskkonnaminister. Kuid tolle aja poliitiline situatsioon oli selline, et karmimat metsaseadust ei olnud võimalik läbi suruda. Sel ajal väitsid mitmed poliitikud, et eraomanik teab ise väga hästi, mida metsaga ette võtta, ja oskab ise kõige paremini oma metsa hoida. Kuigi teadsime, et asjad ei hakka nii minema, ei olnud jõudu metsaseadust teistsugusena kehtestada.
Praegu on poliitiline situatsioon teine. Nüüdne riigikogu on seisukohal, et metsaseadus vajab täpsustamist ja karmistamist. Hiljuti riigikogus vastu võetud metsaseaduse täiendus sisaldab peamiselt kolme olulist punkti. Esiteks: metsamajandamise kava, mis on ülitähtis metsanduslik dokument, ei saa teha litsentseerimata isikud. Kui maamõõtjadki peavad Eestis olema litsentseeritud, siis kuidas saab metsamajanduse kava tegija olla litsentseerimata? Tema tööl on ju vähemalt niisama suur vastutus. Teiseks: on oluline, et metsamajanduse kaval on senisest suurem jõud. Seda tuleb täpsemini järgida. Nõnda saavutatakse see, et metsaomanik mõtestab rohkem oma tegevust, vaatab kaugemale ette. Kolmas tähtis punkt: muutunud on metsateatise statuut. Ei ole enam nii, et omanik lihtsalt annab teada, kui hakkab metsas midagi toimetama. Nüüd saab ta oma maakonna keskkonnateenistusest alati enne tegutsema hakkamist selge otsuse, kas ta võib nii teha või ei.

SUUREMAD METSANDUSLIKUD HUVIRÜHMAD ON TEATAVASTI RIIGIMETSANDUSE, ERAMETSANDUSE, METSATÖÖSTUSE JA LOODUSKAITSE SEKTOR. VÕTAKS NEED NÜÜD JÄRJEST VAATLUSE ALLA. ALUSTAKS RIIGIMETSA SEKTORIST. ON ÜLDTEADA TÕDE, ET MEIE RIIGIMETSA SEKTOR ON VÕRRELDES TEISTE EUROOPA METSARIIKIDEGA VÄGA VÕIMAS. TEISELT POOLT RAPUTAVAD SEDA VAHETPIDAMATA ULATUSLIKUD REFORMID. KUIDAS HINDAD MEIE RIIGIMETSANDUSE SEISU?
Kui ma 1995. aastal keskkonnaministrina alustasin, olid kujutlused metsanduse olevikust ja tulevikust praegustest õige erinevad. Paljus paistavad nad nüüd, tagantjärele, ka naiivsed ja liiga optimistlikud. Tol ajal valitses poliitikute seas veendumus, et riik on saamatu peremees. Taheti Eesti riigimetsi erastada. On tõsi, et riigimetsandus tegutses tol ajal üsna ebaökonoomselt. Kulud olid suured, personal oli väga suur. Meie valik oli lihtne. Oli vaja alustada kiirete, põhjalike reformidega, et vältida riigimetsade erastamist. Ütlesin siis ja ütlen ka praegu, et kui koalitsioonipartnerid valitsuses otsustavad siiski riigimetsad erastada, astun mina ministri kohalt tagasi. Minu veendumus on ikka olnud, et riik on metsale hoolas peremees, kes suudab vaadata kaugemale ja investeerida metsasse rahumeeli pika aja jooksul.
Riiklikus metsanduses on endastmõistetav arusaam, et metsade heaks tehtud töö vilju ei saa ise maitsta: seda tehakse järgnevate põlvkondade jaoks.
Seda on näidanud kogu meie riikliku metsanduse kaheksakümne viie aastane ajalugu. Ka Eesti jaoks kõige viletsamatel aegadel pole metskondades istutuskiile ja labidaid unarusse jäetud, et hoolitseda metsade uuendamise eest.
Praeguseks on riigimetsanduses tõepoolest toimunud ulatuslikud reformid. Kunagisest saja kaheksakümne kuuest metskonnast on alles kuuskümmend kuus. Riigimetsa majandamise keskus on tõestanud, et suudab riigimetsi majandada efektiivselt ja samas tasakaalukalt. Metskondade reformimine on jõudnud etappi, kus enam pole otstarbekas nende arvu vähendada. Minu veendumus on, et kui radikaalne reformimine jätkuks, hakkaks see süsteemi nõrgendama. Näiteks vahepeal kõlanud jutud, et metskondade arvu Eestis võiks kahandada kuni kahekümne kaheni, on kindlasti liiast. Nii hakkaks riigimetsa sektor nõrgenema. See annaks mõnedele poliitikutele taas võimaluse kõnelda riigimetsade erastamise vajadusest. Nüüd on see oht likvideeritud. Kuigi selleks tuli teha järske liigutusi, mis tõi kaasa ka RMK juhi vahetuse. Riigimetsa süsteem on pärast pidevaid reforme ära teeninud rahu. Ja seda pikemaks ajaks.

ERAMETSANDUSEST ON EESTIS SAGELI KOMBEKS KÕNELDA KRIITILISES TOONIS. KUIGI SUUREM OSA ERAMETSAOMANIKEST ON JU TUBLID JA AUSAD KODANIKUD. METSANDUSLIKUD ÜHISTUD JA ÜHISTEGEVUS EI SAA KUIDAGI HOOGU SISSE JA ERAMETSAOMANIKE HÄÄL JÄÄB ÜHISKONNAS JÕUETUKS. VIST ON SELLEL OMAD SÜGAVAMAD AJALOOLISED JUURED?
Võib-olla on üks oluline põhjus, miks ühistegevus erametsaomanike seas vedu ei võta, selles, et nõukogude ajast on jäänud kollektiivsele tööle külge kehv maine. Kuigi ühistegevus euroopalikus tähenduses oli ju enne sõda eesti maarahva hulgas väga laialt levinud. Ja kui mõelda veel varasemale ajale, siis talurahvas, kes oli üsna vaene, oli sageli harjunud suuri töid tegema ühiselt, talgutööga.
Teine oluline põhjus on see, et praegused omanikud on ju endiste omanike järglased või teise või kolmanda ringi pärijad. Nad on omandi pärijad. Kuid nad ise on omandi juurest eemal olnud. Praegu jagunevad metsaomanikud kahte gruppi. Esimesed elavad omandi juures. Nendega suuri probleeme pole. Nad valvavad metsa nagu oma rahakotti, kuigi aeg-ajalt ikka midagi sealt ka võtavad.
Teise rühma kuuluvad need, kes asuvad oma metsast eemal, sageli linnas. Neil on mure oma metsa pärast pidevalt südamel. Riik on ju olnud, ausalt öeldes, röövraiete ohjamisel nõrk. Metsavaras valib ikka parema meelega välja metsi, mille omanik on kaugel. Nii jõuabki metsaomanik mõttele, et mets tuleb maha müüa. Saab murest lahti ja natuke raha kah. Sel teel satub mets kergesti järgmise omanikeringi kätte, kes on juba tõelised vereimejad. Nende ainus mõte on, kuidas mets võimalikult odavalt üles osta ja siis kiiresti rahaks teha. Metsauuenduse peale pole neil üldse tahtmist mõelda. Nii juhtubki, et aastas tekib erametsadesse raielanke üle kahekümne tuhande hektari, aga uusi metsi rajatakse seal vaid umbes tuhat hektarit.
Erametsade majandamise suurim probleem pole õieti mitte see, et palju raiutakse, vaid et seda ei uuendata piisavalt. Metsa võetakse tihti nagu vanajumala kingitust. Et võtan aga vastu ja pistan raha taskusse. Ja siis usutakse, et küllap vanajumal ka langile uue metsa külvab. Noh, külvabki, kuigi mitte jumal, vaid loodus. Kuid need puuliigid, mis siis kasvama hakkavad, pole alati kõige õigemad. Samuti on raiete struktuur erametsades puuliigiti paigast ära. Kuuske ja mändi raiutakse liiga palju ja haaba ning leppa liiga vähe. Seda muidugi dikteerib omakorda metsatööstus, kes on teinud oma investeeringud peamiselt okaspuu väärindamisse.

ERAMETSAOMANIKU TEGEVUST SAAB SIISKI TUGEVALT MÕJUTADA KA RIIK. PÕHIMÕTTELISELT ON VÕIMALIKUD NII-ÖELDA PIITS VÕI PRÄÄNIK. VIIMANE OLEKS METSAOMANIKULE KINDLASTI MEELDIVAM. NÄIDE SELLE KOHTA ON RIIGIKOGUS VASTU VÕETUD OTSUS, ET KULUTUSED METSAUUENDUSELE SAAB METSAOMANIK RAIE TULUDEST MAHA ARVATA.
Jah, peab olema nii präänikut kui ka piitsa. Näiteks annab riik erametsandusele pidevalt otseselt rahalist tuge. Tänavu näiteks umbes seitse miljonit krooni. Kuid siin põrkutakse jälle probleemile, et metsaomanike organiseeritus on nõrk. Raha saab ikkagi jagada ainult ühistutele või muudele metsaomanike organisatsioonidele. Ja need organisatsioonid peavad olema piisavalt elujõulised ja usaldusväärsed.
Uues suures metsaseaduse redaktsioonis, mis on parajasti arutusel, kaalutakse tagatisraha teemat. Näiteks Soome metsamehed on alati imestust avaldanud, kuidas me saime metsa omanikele lihtsalt kätte anda, kehtestamata tagatisraha. Nende meelest oli see väga lapsemeelne. Soomes kehtis tagatisraha süsteem üle kolmekümne aasta. Alles siis see tühistati, sest polnud enam vajalik.
Tagatisraha põhimõte on, et kui omanik saab raielt tulu, peab ta osa sellest paigutama teatavasse fondi. Raha saab ta tagasi siis, kui kultuur on rajatud ja seda hooldatakse. Niisugusele teele minekut on päris kõvasti kritiseeritud. Kuid midagi paremat pole osatud asemele pakkuda. Muidugi on see omanikule üsna keeruline ja ebameeldiv. Ent tagatisraha süsteemi eelis on see, et ta toimib tõhusalt.
Kui sellise süsteemi puhul hakkab tegutsema näiteks tankist, nagu meie päevil öeldakse, või peenemalt öeldes volitatud isik, mis siis juhtub? Tankist teatab, et temal raha ei ole, paneb hõlmad vöö vahele ja kõnnib minema. Aga riigil on siis ikkagi mingi raha saadud. Nüüd on lihtne anda raha üle RMK-le, lasta lank selle raha eest kultiveerida ja jätta ka hooldada.

VÕTAKS NÜÜD VAATLUSE ALLA MEIE METSATÖÖSTUSE. KÜMNE ISESEISVUSAASTA JOOKSUL ON METSATÖÖSTUS EESTIS TEINUD LÄBI PÕHJALIKU UUESTISÜNNI. TEHNOLOOGILISELT ON TA JÕUDNUD TÄIESTI EUROOPA TASEMELE. SAMAS KAEBAVAD METSATÖÖSTURID ÜHA VALJEMALT, ET NENDE RESSURSS ON KOKKU KUIVAMAS. ILMSELT ON TÕESTI PARATAMATU, ET SAMAS MAHUS NAD ENAM RAIUDA EI SAA. MILLISED ON NENDE TULEVIKUVÕIMALUSED?
On tõsi, et just selle metsanduse valdkonna areng on iseseisvuse ajal olnud tohutu kiire ja positiivne. Teistest enam on tal teeneid Eesti riigi väliskaubanduse bilansi tasakaalustamisel. Nad on uuendanud ulatuslikult tehnoloogiat, julgelt investeerinud, saanud enda kätte korraliku ekspordituru. Teiselt poolt on väga kahju, et nüüdseks on seal väga vähe alles jäänud eesti omanikke. Kuid samas on mõistetav, miks Eesti võimsaim metsafirma Sylvester müüdi Stora Enso Timber’ile. Omanikud lihtsalt taipasid, et kõige tulusam aeg on möödas.
Nüüd on metsatöösturid mures, et vähenevate raiemahtude tõttu jääb inimesi ilma tööta, kannatab kogu riigi majandus ja nõnda edasi. Hiljuti toimus keskkonnaministeeriumi ja majandusministeeriumi vahel sel teemal tõsine diskussioon. Kuid see lõppes üksteisemõistmisega. Tõdeti koos, et kui senini on metsa palju raiutud, siis niisama palju seda edaspidi kindlasti võtta pole. Metsa on Eestis raietega võrreldes liiga vähe kultiveeritud. Jõuti ühisele otsusele, et jätkusuutlik metsandus on siiski ainus võimalik tulevikutee.
Aga selles, kust puitu juurde hankida, on metsatööstus juba õige teeotsa leidnud. Eestil on metsa poolest rikas idanaaber. Tõsi, seal tegutsemine ei ole just meelakkumine, kuid puitu seal jätkub. Usun, et Eesti ühinemine Euroopa Liiduga peaks sellele tegevusele soodustavalt mõjuma. Meie ärisuhted peaksid muutuma kultuursemaks. Praegu, mis seal salata, kohtleb Venemaa Eestit tihti nagu väikest venda, keda tuleb pidevalt õpetada. Kuid siis tähendab suhtlemine Eestiga Venemaa jaoks ka suhtlemist Euroopa Liiduga. Hakatakse rohkem mõtlema tõsisele majandustegevusele võrdsetel alustel, mis toob kasu mõlemale poolele.

LÕPUKS ARUTLEKS LOODUSKAITSE ÜLE METSANDUSES. KAS VÕIB ÖELDA, ET KAITSEALUSTE METSADE PINDALA EESTIS ON VIIMASEL AJAL SUURENENUD NING ON ÜSNA SUUR?
Jah, meil on juba praegu riigimetsast kakskümmend kaheksa protsenti mingil kombel kaitse all. Need on meie kaitse- ja hoiumetsad. See on suur protsent. Ja me tohi seejuures unustada, mis on nende hind riigi jaoks: mitte sajad tuhanded ega miljonid, vaid sajad miljonid kroonid. Nüüdne kaitsealuste metsade osakaal on võrdlemisi optimaalne: me ei jaksa neid palju rohkem pidada.
Metsa suhtes peab säilitama reaalsustaju. Ühiskonnal on mitmekülgsed vajadused. Me peame jõudumööda rahuldama neid kõiki. On siiski kahju, kui mõned, kes ajavad ainult rohelist juttu, arvavad näiteks, et harvestri juhtide koolituseks ei tohi KIK-ist raha anda, sest nii anname raha metsa vaenlastele. Tegelikult on ju hoopis vastupidi. Harvestri juht saab enda kätte väga võimsa ja ohtliku riista. Järelikult peab ta olema palju hoolsam, säästlikum, targem kui mootorsaega tegutseja. Ta peab saama korraliku koolituse, sest vastutus on suurem.
Rohelised arvavad sageli, et metsamehed on looduskaitsjate vaenlased. Kuid see pole tõsi. Haritud metsamees on ju koolitatud metsa kasvatama ja hoidma. On fakt, et suur osa metsadest, mis praegu kaitse all, on võetud kaitse alla metsameeste algatusel.

MEIE METSI ON VIIMASTEL AASTATEL INVENTEERITUD MITME ULATUSLIKU PROJEKTI ALUSEL. EESMÄRK OLI SELGITADA LOODUSKAITSELISELT VÄÄRTUSLIKKE ALASID. NÄITEKS VÄÄRISELUPAIKADE, METSAKAITSEALADE VÕRGUSTIKU, NATURA-ALADE PROJEKT. ANDMESTIK KAITSET VÄÄRIVATE ALADE KOHTA ON ÜSNA PÕHJALIK. KUI OPTIMISTLIKUD VÕIKSID LOODUSKAITSJAD OLLA, ET NEED ALAD VÕETAKSE AMETLIKULT KAITSE ALLA?
Tõesti, eelvalikud on tehtud. Mai alguseks peaks andmed jõudma siia minu lauale. Siis peame aasta jooksul panema kokku kondikava, kuidas Euroopa Liidus metsakaitsealade süsteemi edasi arendada. Selles arutluses osaleb kindlasti ka RMK. See on etapp, kus kõigil pooltel on oma sõna ütelda. Keskkonnaministeeriumil jääb siin arbiteri roll. Meie ühistes huvides on, et lõplikud otsused oleksid tasakaalustatud, et oleks arvestatud eri pooli.
On palju vaieldud selle üle, kas ja millal saavutab Eesti olukorra, kus rangelt kaitstavate metsade osakaal oleks kokku kümme protsenti. Euroopa põhjamaadega võrreldes oleme selles osas soodsamal ajaloolisel lähtepositsioonil. Totaalses riigis, kus elasime, ei arvestanud ju keegi väga tõsiselt, kui palju metsade hoidmine riigile ja ühiskonnale maksma läheb. Noores Eesti Vabariigis oli piiranguid kerge kehtestada, sest oldi harjutud karmi riigiga ega osatud palju vastu vaielda. Soomes ja Rootsis on erametsade osatähtsus olnud pikka aega võrratult suurem kui riigimetsade oma. Seal on ka alati tõsiselt rehkendatud, kui palju metsade kaitse maksma läheb. Näiteks Soomes asub suurem osa kaitsealustest metsadest siiski põhjas, kus metsade majanduslik väärtus on väiksem kui lõunas. Paljudes Euroopa maades on seatud sihiks võtta range kaitse alla kümme protsenti metsadest. Võime öelda, et meie oleme sellele eesmärgile lähemal kui teised Euroopa metsariigid.



Keskkonnaminister Villu Reiljanit küsitlenud Hendrik Relve

Loe kommentaare (6)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: