Eesti Looduse fotovõistlus
2/2004



artiklid
RMK loodusmajad toovad looduse lähemale

Sõõriksoo õpperada, algab otse RMK Aegviidu loodusmaja õuelt.
RMK on rajanud mitmeid õpperadu ning loodusmaju, mille juures paiknevad teabepunktid. Üks loodusmaja asub Tallinnast vaid tunnise autosõidu kaugusel. Seal, Aegviidu loodusmajas, avati hiljaaegu uus, Sõõriksoo õpperada.

RMK LOODUSMAJAD JA TEABEPUNKTID
Tänapäeval on Eestis aina vähem neid inimesi, kelle igapäevaelu ja töö kulgevad kooskõlas loodusega. Isegi metsamehed veedavad üha rohkem aega arvuti taga, rääkimata siis lastest. Loodusainete õpetajad kurdavad ülepaisutatud programmide ja liiga teoreetiliste õpikute üle. Ent pelgalt õpiku abil polegi vist võimalik loodust tundma ja armastama õppida, selleks on vaja ise kogeda ehedaid looduselamusi. Veel kümmekond aastat tagasi oli peaaegu igal lapsel maavanaema, mõni sugulane või peretuttav, kelle juures sai suvevaheajal paljajalu lipata, metsas onni ehitada või heinateol abiks olla. Nii said looduse põhitõed nagu iseenesest selgeks. Nüüd näevad paljud metsa vaid auto- või bussiaknast.

Elu on näidanud, et vajadus selliste looduskeskuste järele, kus saaksid kokku inimene ja loodus, eriti aga laps ja loodus, on väga suur. Seepärast on Riigimetsa Majandamise Keskus rajanud üle Eesti seitse loodusmaja: Aegviidu Harjumaal, Kauksi Peipsi ääres, Kabli ja Nõva Läänemaal, Kiidjärve Taevaskoja lähistel, Mustjala Saaremaal ning Pähni Eesti lõunasopis Valgamaal. Peale nende tegutseb juba neli aastat Sagadi looduskool Sagadi mõisas.
2003. aasta sügisel tehtud küsitluse järgi teab üle 80% Eesti inimestest, et riigimetsas on matka- ja õpperajad, telkimis- ning lõkkekohad, mida kõik võivad igaüheõiguse alusel tasuta kasutada. Samas on uuringute ja küsitluste põhjal selgunud, et soovijal polegi nii lihtne neid paiku üles leida. Seepärast on alates 2003. aastast kõigi RMK loodusmajade juures olemas teabepunktid. Sinna helistades või kohale minnes saab infot looduses matkamise võimaluste kohta, voldikuid ja kaarte, retkejuhtide kontaktandmeid jne. Tutvustatakse piirkonna loodust ja muidugi ka matkajale seatud piiranguid, eriti kui tegemist on kaitsealaga. Teabepunktid aitavad vastust leida ka RMK-d ja riigimetsa majandamist puudutavatele küsimustele. Nende telefoninumbrid ja e-posti aadressid leiab huviline kodulehelt: www. rmk.ee.

AEGVIIDU LOODUSMAJA JUHATAB METSARETKELE JA TUTVUSTAB METSA VÄÄRTUSI
Aegviidu on loodusmaja jaoks mõnes mõttes ideaalne paik: ta asub kahe looduskaitseala – Põhja-Kõrvemaa ja Kõrvemaa maastikukaitseala vahel; seal leidub hulk õppe- ja matkaradu, telkimisplatse ja vaatetorne, järvi ja soid, asustamata metsalaamu, oose, mõhnasid ja muid jääaja mälestusmärke. Kõik see pakub võimalusi võtta looduses palju põnevat ette. Mööda Piibe maanteed pääseb siia Tallinnast vähem kui tunniga ning ühtlasi käivad Aegviitu veel rongid.
RMK loodusmaja tegutseb kunagises Aegviidu metskonna hoones kolmandat aastat. Selle aja jooksul on loodusõppeprogrammidest osa võtnud üle kolme tuhande õpilase, tänavuse aasta kolme esimese kuuga on meil käinud üle seitsmesaja lapse. Peale RMK on meie üritusi ja programme toetanud keskkonnainvesteeringute keskus ja Harjumaa keskkonnateenistus.
Koolide tung loodusesse ületab igal kevadel ja suvel loodusmaja vastuvõtuvõime. Kes tahab maikuus metsa minna, peaks hakkama juba paar kuud varem plaani pidama ning aja kinni panema.
Loodusmaja ei tegele loodusharidusega koolihariduse mõttes. See on koht, kus õppida praktiliselt loodust tundma, saada rõõmsaid elamusi metsaskäikudelt, avastada, kui huvitav ja mitmekesine on loodus.
Loodusõppeprogrammi tähtsaim osa on alati metsaretk. Et seal nähtu-kuuldu kõrvust mööda ei läheks, on koostatud rajaleht küsimuste, ristsõnade ja nuputamisülesannetega. Paari-kolme retkelise peale on mõeldud üks rajaleht. Programme on mitmesuguseid: mõnes meisterdatakse looduslikest materjalidest, teises mängitakse või joonistatakse metsas nähtust pilt – ikka selleks, et õppida metsa paremini tundma, mõistma ja hoidma. Näiteks meisterdamise juures räägime alati ka sellest, missugust materjali ja kuidas tohib loodusest koguda. Siis ehk ei juhtu nii, nagu paar aastat tagasi Lahemaal, kus lilleseadjate kursus tassis oma tööde jaoks kartulikottidega õpperaja äärest samblikku.
Lapsed kuulevad meedia kaudu ikka ja jälle lagastatud raielankidest ning Eestimaalt minema veerevatest puidukoormatest. Peale Eesti Metsa pole kusagil juhtunud vastukaaluks lugema artikleid sellest, kuidas Eesti metsamehed on aastakümneid metsi hoidnud-kasvatanud, nii et praegu võime kanda Euroopa ühe metsarikkaima riigi nime. Kui küsida lastelt, olgu siis päris väikestelt või juba suurematelt, kas metsa võib raiuda, saab tavaliselt vastuseks: “Ei, ei või!” Linnalaste ja suuremate koolide õpilaste arvamus on, et metsa raiumine on igal juhul väga paha asi ja saega metsa minek niisama hästi kui kuritegu. Alati polegi võimalik aru saada, kas need on tõesti laste endi mõtted või tundub neile, et täiskasvanud ootavad neilt just sellist arvamust, liiatigi loodusmajas. Vahel harva mõni maalaps julgeb vargsi poetada, et natuke vist ikka võib metsa langetada, kui muidu kuidagi läbi ei saa.
Koos lastega tasub arutleda, mis kõik meie ümber on tehtud puust; millega me oma toad soojaks kütame ja mis on taastuv loodusvara: kas põlevkivi, turvas või puit. Enamasti selgub, et selline vaatenurk on neile uudne. Seega püüame loodusmajas metsa ja inimese suhetest rääkida tasakaalustatult ja mõistlikult.
Mis vahe on loodusmetsal ja majandusmetsal; mis on vääriselupaik ja mis väärtused on seal peidus; kas metsas on midagi ülearust, midagi või kedagi loodusele kasutut – need küsimused sisalduvad peaaegu kõigis programmides. Oma retkedel otsime mitmesuguseid elusolendeid, alates põdrast ja lõpetades seente ja sitikatega ning uudistame nende tegevuse jälgi; uurime, mida nad söövad ja kes neid sööb, milline on nende koht metsa elus. Vanemate klasside õpilastega oleme käinud vaatamas metsatöid ja raielanke, istutanud puid ja koristanud metsast prahti. Need koolid, kes on meil sagedased külalised, on metsa näinud päris mitme kandi pealt.

JÄLLE ÜKS ÕPPERADA: KELLELE JA MILLEKS?
Igasse Eestimaa nurka on viimastel aastatel ilmunud uusi õppe- ja matkaradu nagu seeni vihmasel sügisel. Vahel kuuldub lausa nurinat, et jälle üks loodusrada! Mõned looduskaitsjadki pahandavad: mis asja te meelitate oma radade, telkimis- ja lõkkeplatsidega inimesi metsa! Tallavad teised kõik ära, küpsetavad lõkke peal vorsti, kõik kohad on täis kära ja laste kilkamist. Metsikut loodust ei leia enam kusagilt!
Linnastunud inimene vajab loodust, vajab metsa. Ent vahel ta ise ei tea seda. Või kui teab, siis ei oska metsas olla. Mets on tema jaoks võõras ja vaenulik, sinna võib ära eksida; seal elavad ohtlikud metsloomad, valitseb hirmutav vaikus või kostavad kummalised hääled. Seepärast püüab linlane metsa kodusemaks, linlikumaks muuta: keerab autoraadiol hääle põhja, hõigub kõva häälega, teeb lõkke üles, pruunistab vorste ja võtab pudelistki julgust. Mõni jälle tellib nädalalõpupaketi ekstreemspordifirmalt, uhab ATV või dzhiibiga mööda metsaalust ja künkanõlvu, sööb ellujäämisõppusel sipelgamune ning peab end tõeliseks loodusesõbraks: talle ju meeldib metsades ja rabades mütata!
Õpperada pakub paljudele inimestele võimaluse saada metsade ja rabade põnevast maailmast osa, kahjustamata loodust. Seal on tavaliselt välja otsitud hulga huvitavaid ja kauneid kohti, põlispuid, loomade tegevusjälgi jms. ning tutvustatud neid infotahvlite ja voldikute abil. Hästi märgistatud rajal ei eksi ära isegi algaja metsaskäija, pealegi on loodusraja viit märgiks, et matkaja on siin teretulnud. Pole vaja karta, et kohtad keelusilte, kurje koeri või veel kurjemat maaomanikku. Rajast veidi kaugemal säilib loodus puutumatuna. Kui sada inimest kõnnib üle soo mööda laudteed, ei jää sellest vähimatki jälge. Sada nn. metsikut matkajat aga jätavad soises kohas maha mudase songermaa.
Aegviidu loodusmaja juhatas oma retkelised esimesel kahel tegevusaastal põhiliselt Põhja-Kõrvemaa radadele. Kes on seal käinud, see mäletab Vargamäe oosi kõrget harja Uuejärve rajal, Põhja- Eesti sügavamaid ja selgemaid järvesilmi ning laukarohke Kõnnu Suursoo avarat vaadet Paukjärve rajal, Jussi nõmme kaugusse hajuvaid kanarbikulillasid künkaid Jussi õpperajal. Nii vaheldusrikkad, erinevad ja samas mingi tabamatu kõnnumaatunde poolest sarnased Põhja- Kõrvemaa rajad jäävad meie pikemate metsaskäikude sihiks ka edaspidi. Ometi tundsime juba ammu puudust oma õpperajast, mis viiks loodusmaja juurest otse metsa. Paljud inimesed tulevad Aegviitu rongiga, nemad vajavad just sellist rada, mis võimaldaks tunni- või poolteisepikkuse jalutuskäigu. Seni lähim – Uuejärve rada – jäi aga alevist kuue kilomeetri kaugusele.
Oma raja järele tundsid vajadust ka teised RMK loodusmajad. Eelkõige seetõttu, et kõigile soovijaile on võimatu anda kaasa juhendajat-retkejuhti. Siin aitab hädast välja nn. seljakotiprogramm. Õpetaja koos õpilastega, isa-ema lastega või matkasellide sõpruskond saavad loodusmajast kaasa väikese seljakoti, milles on rada tutvustavad kaardid ja voldikud, kompass, esmaabivahendid, soovi korral mõne loodusõppeprogrammi materjalid ja muudki vajalikku. Nii saavad nad oma retkega täiesti iseseisvalt hakkama. 2003. aasta jooksul oligi plaanis rajada kõigi loodusmajade lähikonda oma looduse õpperada.

SÕÕRIKSOO ÕPPERADA VALMIS ALLES HILJUTI
Otse Aegviidu loodusmaja tagant algab mets. Mets kuulub riigile. Seega on see suurepärane õpperaja alustuspaik! Kui kevadel saabus loodusmajja praktikant Soomest, Savonlinna ametikoolist, sai ta esimeseks ülesandeks uurida läbi lähikonna mets ja raba ning märkida maha kavandatava õpperaja trass. Praktikant saabus luureretkelt tagasi tõelises šokis: selgus, et kena Eesti alevi servas näeb mets välja nagu Pääsküla prügimägi vähendatud kujul! Läks vaja päris mitut talgupäeva ja hulka tublisid Aegviidu ja Albu kooli õpilasi, kes ei lasknud end kohutada vanade riiete, saabaste, mööbli, rauarisu, pudelite, kasutatud pabermähkmete jms. lasust metsa all.
Kui ära oli veetud mitu autokoormatäit prahti ja metsaserv võsast puhastatud, paistis asi lootusrikkam. Ka tulevane Soome loodusgiid leidis lohutust Kõrvemaa kaunist loodusest. Pärast teda tulid praktikale Tuuli ja Tanel Eesti Põllumajandusülikoolist; nad lisasid omalt poolt lisasid raja marsruudile mitu põnevat huvipunkti.
Tiina Paltser loodusmajast leidis Aegviidu aja- ja koduloolisi materjale uurides, et 20. sajandi alguses asus Sõõriksool Lehtse parunile kuulunud turbatööstus, mis tol ajal oli Eesti suurim. Nüüd taipasime, miks raba nägi aerofotol nii kummaliselt triibuline välja.
Saja aasta eest ei toodetud turvast masinatega laiadelt freesturbaväljadelt nagu tänapäeval. Tükk- ehk pätsturba lõikamine käis otsast lõpuni käsitsi. Madalamates kohtades, kust turvas on välja kaevatud (aerofotol paistavad need heleroheliste või sinakasroheliste triipudena), on rabataimestik täielikult taastunud. Siin kasvab turbasambla- ja karusamblavaip, punetavad jõhvikad, tupp-villpea mättad vahelduvad küüvitsa ja rabamurakaga.
Aerofotol tumerohelistena paistvad triibud on alad, kust turvast ei võetud: endised kokkuveoteed ja rabapeenrad, millele turbapätsid pärast lõikamist kuivama laoti. Turbaaukudest tunduvalt kõrgematena on need ribad kaetud kanarbiku, sookailu ja kukemarjapuhmastega, ent kohati nii kuivad, et siin kasvavad põdra- ja porosamblikud nagu nõmmemännikus. Kõrgemad ribad on ühtlasi metsasemad, paiguti leidub neil üksikuid vanemaid rabamände. Peale taimestiku vaheldusrikkuse pakkus vana turbaraba õpperaja tegijaile veel suurepärase võimaluse viia rada mööda kokkuveoteede kõrgendikke otse raba keskele, ilma et selleks oleks vaja ehitada kilomeetri jagu laudteed. Piisas mõnest paarikümnemeetrisest laudrajajupist märjemates kohtades. Sügiseks saigi rada maastikul läbitavaks.
Võtsime uue retkemarsruudi kohe kasutusse. Talvistel programmidel “Kes elab metsa sees” käisid rajal Tapa, Kuusalu ja Kehra koolide lapsed. Hoo limata alevi lähedusest elavad mets ja raba oma elu: leidsime jänese, metskitse, põdra, metsnugise, metssea, metsise, hiirte, rähnide... ja muidugi ka koerte jälgi. Koerad-kassid on asulaäärsetes metsades veel üks nuhtlus peale prügiuputuse. Palju kordi rada läbi käies leidsime ikka ja jälle midagi uut, saime uusi mõtteid infotahvlite jaoks.
Teabetahvlite tegemine polnud kerge. Kunstnik Tiiu Ahman joonistas küll toredad looma- ja rabapildid, aga neid tuli palju kordi muuta ja täiendada, et sitikalsipelgal oleksid tundlad parajalt pikad ning õige arv jalgu all ja puuseen pildil sama värvi kui looduses. Nagu alati jäi aega puudu, kuid avamispäeva eelõhtul said infotahvlid siiski alustele. Kokku sai neid 1,5 km pikkusele rajale tervelt 15. Sõõriksoo rada ongi tihedalt teabega varustatud ja märgistatud kollaste lintidega puudel ning tähistuspostidel: selleks, et igaüks võiks seal ilma retkejuhita metsa ja raba avastada.
Huvilised, kes tahavad käia Aegviidu loodusmajas ja teabepunktis ning Kõrvemaa radadel, saavad lisateavet telefonil 604 7212 ja e-posti teel: aegviidu. teabepunkt@rmk.ee. Tere tulemast!



Tiina Neljandik, RMK loodusõppe spetsialist

Loe kommentaare (5)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet