Eesti Looduse fotovõistlus
2/2004



artiklid
Metsaomaniku muremõtteid

Harvestriga raieküpse tulundusmetsa lõikamine on niisama loomulik toiming kui kombainiga
Erametsaomaniku maine Eestis on tihti teenimatult halb. Artiklis valgustatakse, missuguseid probleeme tekib metsaomanikul igapäevaelus ning milline on Eesti erametsanduse minevik ja tulevik nende pilgu läbi.

MIKS ON METSAOMANIKE MAINE HALB? Eesti ajakirjanikud peavad metsaomanike siunamist tihti vaata et pühaks kohuseks. Metsaomanikud ja röövraie tegijad on nende jaoks üks ja sama. Tegelikult pole suurem osa metsaomanikke kindlasti mitte ainult kasu peal väljas. Sageli tehakse metsale kurja oskamatusest ja teadmatusest. Kümne aasta jooksul on olukord siiski märgatavalt paremaks läinud. Tasapisi, kuid järjekindlalt on omanike seas levinud metsandusteadmised, paranenud oskused ning kujunenud õigemad väärtushinnangud. Eelmise vabariigi ajal võttis metsaomanike väljakujunemine aega viisteist aastat. Miks peaks see nüüd kiiremini toimuma?

Ajakirjanikud peavad tihti oma võhiklikkuses röövraieteks mis tahes raieid metsas. See tekitab kiuslikke mõtteid, et säärasel juhul peaksime hakkama kõnelema ka iga-aastasest rukki röövlõikusest ja heina röövniitmisest. Tõesti ei saa aru, miks mõned rohelise mõtteviisi pooldajad peavad harvestrijuhi koolitamist patuks, kuid kombaineri koolitamist mitte. Tasakaalukas metsa majandamine on enesestmõistetav tegevus kõikides Euroopa maades. Miks siis mitte Eestis?
Alailma ajab metsakauge üldsus segi metsaomaniku ja metsaärimehe.
Allakirjutanu sattus kord kohalikust Külitse poest väljudes õlleuimas tuigerdajale ning tegi talle korralekutsuva märkuse. Mees lajatas vastu: ”Mida sa õiendad, kuradi metsaomanik niisugune!” Arvan, et tema hoiak on pärit ajakirjandusest, kus sellist suhtumist propageeritakse.
Tegelikult tuleb eristada metsaomanikku ärimehest. Viimane kippus Eesti vabariigi algusaastatel omanikul nahka üle kõrvade tõmbama. Nüüd on metsaärimeeste kuldsed ajad möödas. Enam ei anna ükski pensionär hambaproteeside või lapselaste taskuraha eest metsa ära. Paljud metsaomanikud on nüüdseks kätte saanud oma kinnistu metsamajanduskava, kus metsa tegelik tagavara ja väärtus selgesti kirjas.
Selles, et omanikud pole metsade majanduskavu piisavalt kiiresti kätte saanud, on olnud süüdi ka riik: riigieelarvest ei ole metsakorralduseks eraldatud küllaldaselt raha. Mitmel pool tehti majanduskavad küll valmis, kuid need jäid vedelema vallamajadesse ning metsaomanikel polnud aimugi nende olemasolust. Neid vedeleb seal veel praegugi.
Algul sattus suurel hulgal ilma ettevalmistuseta ettevõtjaid erametsi üles töötama sellepärast, et metsi oli kerge raieks hankida – olgu siis seaduslikul või ebaseaduslikul viisil. Nende esialgne tegevus oli üliedukas ja andis suurt tulu. Sealt pudenes rikkust ka puidu ostjaile, edasimüüjaile, vahendajaile, transpordifirmadele ja eksportijaile. Nii sugenes müüt metsaärimehest kui ratsa rikkaks saavast inimesest. Paraku ei jõudnud sellest rikkusest metsa tagasi mitte midagi. Õiglane oleks, et erametsanduses võtaksid nii metsa raie, transpordi kui ka müügi enda haldusesse metsaomanikud ise – metsaühistute kaudu. Siis ei pudeneks tulu laiali, vaid ühistu liikmed otsustaksid ise, millisesse sektorisse on raha kõige otstarbekam paigutada.
Kahjuks on Eesti riik metsanduslikku ühistegevust nõrgalt toetanud. Miks ei võiks see toimuda näiteks nii nagu Saksamaal? Seal on mitmel liidumaal riigimetskonnad ühtaegu ühistute liikmed. Metsaülemad ja metsnikud on aga ühistutes väga lugupeetud inimesed kui juhatuse liikmed ning nõustajad. Saksamaa suurte puidukoguste puhul leitakse, et ühismüük ja -hanked on kõige kasulikumad. Ise nad ütlevad: ”Tugevad koopereerumise kaudu!” See hüüdlause võiks olla au sees Eestiski. Kahjuks kipub meil tihtipeale olema hoopis nii, et erametsaomanikud ja metsaametnikud istuvad omaette paadis. Liiga vähe tunnevad erametsaomanikud metsa-ametkonna tuge.

METSASSE EI TASU INVESTEERIDA
Kuna raieringi kestus on nüüd seadusega määratud, siis on selle valemiga lihtne arvutada, kui palju saavad pangad pikaajaliste lepingute puhul – 80 või 100 aastat – intresse. Kui kultiveerimisse investeerida 12 000–15 000 krooni hektari kohta, siis oma arvutuste järgi maksaksin pankadele ümmarguselt kaks korda rohkem, kui tulevasest lõppraiest võiks tulu prognoosida. Ent tegelikult ei koosne metsakasvatuskulud ju kaugeltki mitte ainult kultiveerimiskuludest. Raha kulub metsade hooldamisele, haldamisele ja maamaksule. Maamaksu tavatsetakse meil pidada väikeseks. Jah, väike küll, aga korrutage see sajaga, ja selgub, et see on väga suur. Riigi otsene ja ühene signaal metsaomanikule on: ära investeeri metsandusse, see ei tasu end ära – ei sinul ega sinu lastel. Igapäevaelus kestab aga majanduslik kitsikus. Metsalt võetakse, mis võtta annab, ning investeeritakse saadud raha metsasektorist väljapoole, tihti lihtsalt eelarve aukude täiteks.
Tänapäeval võib metsaomaniku poeg isale täie õigusega öelda: “Isa, ära istuta neid tammesid sinna põõsaste vahele, las jääb edasi rohumaaks. Muidu meie peame mitu põlve suurt maamaksu maksma ja lõpuks tulevad rohelised ning lasevad tammiku looduskaitse alla võtta.” Minul näiteks on just seda laadi probleem. Tahaks istutada tammesid, aga kuhu ja kuidas? Kas alleena või mitmerealiste metsaribadena, nagu soovitab ja toetab Euroopa Liit? Paraku on metsaribad Eesti oludes enamasti täielik mõttetus. Aga kui nende eest saab maksusoodustusi, siis võib-olla hakkavadki metsaomanikud neid hoolega rajama.
Praegused metsaomanikud võib jaotada kahte suurde rühma. Kõigepealt talunikud ja eeskätt füüsilisest isikust ettevõtjad. Muidu ei ole soodustust põllumaa ostul ega saa vabu maid ja metsa erastada. Füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid metsaomanikke on Eestis alles jäänud ligikaudu viis tuhat. Teine umbes niisama suur rühm koosneb suurema tootmise lõpetanud talunikest, kelle majapidamine on põhiliselt oma pere tarbeks ja tagastatud mets annab sissetulekut. Mõlemal rühmal on enamasti raskusi toimetulekuga. Esimeste tegevust piirab korraliku tööjõu puudus külas. Peale selle kiiresti ja pidevalt muutuvad majandusolud. Teiste tegevust takistab alaline majanduslik kitsikus ja vähene ettevõtlikkus. Esimene rühm on potentsiaalsed metsaühistute ja seltside liikmed. Ent teine rühm armastab omaette toimetada. Nad käivad küll õppepäevadel ja nõu küsimas, kuid kaovad siis aastaks või paariks silmapiirilt.
Kui palju peaks Eestis olema omanikul metsa, et ta jätkusuutlikult ja säästvalt majandades suudaks metsandusest ära elada? Aastaid tagasi Eesti Erametsaliidu seminaril vajalikku metsa pindala välja arvutades saime tulemuseks 200 hektarit. Möödunud aastal samasugusel seminaril saime aga minimaalseks erametsa pindalaks juba 400 hektarit. Miks peab nüüd metsatalu pindala olema endisest ligi kaks korda suurem? Peamine põhjus on see, et metsaseaduse muudatusega on praegu kehtestatud kindlad raievanused. Parema boniteediga metsi ei ole enam võimalik niisama intensiivselt majandada kui varem. Paraku jääb valdaval osal metsaomanikest metsa pindala tublisti alla 400 hektari. Nende metsanduslik tegevus on majanduslikult igal juhul ebaefektiivne.

RAIETE STRUKTUUR ERAMETSADES ON KÄEST ÄRA
Kuusikute ülemäärastest raietest meie erametsades on palju kõneldud. Kuid mis teha, kui raieküpseid kuusikuid on seal olnud tublisti üle 100 000 hektari? Suur rumalus oleks selline ressurss metsa mädanema jätta. Siinjuures ei tohi unustada, mismoodi need kuusikud meie metsadesse on tekkinud. Enamjaolt panid neile alguse pärast Vabadussõda metsaomanikeks saanud talunikud. Talu põhikütteks oli hagu ja kaikapuud; korralik küttepuu läks müüki ja leivaahju. Haokubusid ja kaikapuid tehes raiuti looduslikult uuenenud väärtuslikud liigid vabaks ning loomade karjatamisega hoiti ära võsa pealetung. Kultuure suurt ei rajatudki. Kuid oma selektiivse tegevusega soodustati looduslikult tekkinud kuusenoorendike arengut. Nii saidki metsaomanikud uue Eesti Vabariigi ajal oma eelkäijatelt kingituse, mille üle vähesed neist on kuigivõrd järele mõelnud.
Üks erametsanduse suurim probleem on praegu liiga vähesed hooldusraied. Sellel on lihtne põhjus: hooldusraiete väike tasuvus. Eriti vähetasuvad on hooldusraied Lõuna-Eestis, kus kokkuostuhinnad on sadamate kauguse tõttu madalamad kui Põhja-Eestis. Kui mõelda kaugemale ette, siis ükskord jääb hooldusraiete ärajätmise tõttu lõppraiel puidu kvaliteet kehvaks ja kogu metsakasvatuse tsükli tasuvus väheneb tunduvalt.
Raied, sealhulgas hooldus- ja sanitaarraied jäetakse sageli tegemata üsna proosalistel põhjustel. Näiteks seavad maakonnavalitsused takistusi raiete tegemiseks talunikele, kes on metsi erastanud hüpoteegiga: kuna osa metsaomanikke pole suutnud oma kohustusi riigi ees täita. Eriti drastiline on olukord Tartu maakonnavalitsuses, kus ei ole metsandusharidusega ametnikku ega tehta ka koostööd kohaliku keskkonnateenistusega. Metsaomanike taotlused põrkuvad tagasi kui herned kivimüürilt. Isegi tuulemurdu ei lubata oma metsas koristada. Bürokraadid ei suuda mõista, et hooldus- ja sanitaarraied mitte ei vähenda, vaid suurendavad kinnistu väärtust.
Metsaseaduses ette nähtud maakonna metsanõukogu pole Tartumaal loodud. Ilmselt ei soovi keskkonnaministeerium korraldada selle tehnilist teenindamist. Maakonnas pole ka õiget maavanemat, kelle poole pöörduda. Tema kohusetäitja väidab, et metsaspetsialisti jaoks ei jätku raha ja metsanõukogu peaks asutama ikka päris maavanem. Nii tekib surnud ring.
Ei hakka pikemalt rääkima sellest, et mitutsada tuhandet hektarit veel erastamata või riigi omandisse jäetavat vaba metsamaad ei majandata meil praegu üldse. Seetõttu on hukkunud ja hukkub edasi tohutul hulgal väärtuslikku männi, kuuse ja kase looduslikku uuendust. Kui suurt kahju see meie metsandusele toob, ei ole mitte keegi osanud ega julgenud kokku arvestada.

TÄNAVUNE METSAISTUTUSKAMPAANIA ON ÜHIS - TEGEVUSE HEA NÄIDE
Nüüdis-Eesti erametsaomaniku toimetuleku ainus võimalus on tihtipeale olnud varimetsandus. Tulevikus peaks toimetuleku tagama ühistegevus. Kui ühekaupa tegutsevad metsatalud on liiga väikesed ja jõuetud, peavad nad ühinema, et tekiks tõsiselt arvestatav jõud. Hea näide, mismoodi see võiks toimida, on 2002. aastal Saksamaal toimunu. Sealgi on metsaühistu liikmete keskmise metsamaa suurus kõigest 20 hektarit. Kuid metsaomanikud on hästi organiseerunud. Kui 2002. aastal langesid seal männipalgi hinnad liiga madalale, lõpetasid metsaühistud männi raie. Nad ootasid, kuni hinnad tõusid ning asusid siis üheskoos taas mändi turule laskma. Eesti oludes on selline ühiste huvide eest seismine kahjuks praegu veel kauge unistus.
Et ühistegevust Eestis saab siiski korraldada, seda tõendavad tänavukevadised metsaistutustalgud. Neid korraldati rohkesti ka erametsades. Kuid talunikele tekitas probleeme asjaolu, et metsaistutusperiood ja põllutööde kõrghooaeg langevad ajaliselt kokku. Maaviljelust õppinud inimesed teavad, et kui hilineda kevadkülviga 3–4 päeva, on sügisene saak 10% väiksem. Kuid hoolimata hooaja pingelisusest suutsid metsaomanikud ühiselt metsakultuure rajada rohkem kui kunagi varem. Vähemalt Tartu metsaomanike seltsi korraldatud ühisistutamine õnnestus suurepäraselt.
Tänavu loodi metsaühistutes talgute korraldamiseks soodne õhkkond. Seda tuleb hoida ka järgmistel aastatel. Ainult nii, samm-sammult koopereerudes ja üksteist toetades kujuneb Eesti erametsandusest edaspidi jõud, mida ta tegelikult väärib, arvestades meie erametsade suurt kogupindala.



Uno Kiisholts, Tartu Metsaomanike Seltsi esimees

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet