Eesti Looduse fotovõistlus
2/2004



artiklid
Eesti metsanduslikule kõrgkihile pani aluse Peterburi Metsainstituut

Eesti Vabariigi alguspäevil tuli Tsaari-Venemaa aegne metsaametnike kaader asendada omamaisega. Pädevatest metsaametnikest
tunti suurt puudust. Ent järk-järgult hakkas olukord paranema. Selles oli suuri teeneid metsandusjuhtidel, kelle tuumik oli
lõpetanud Peterburi Metsainstituudi.

EESTI VABARIIGI ALGUSAASTAIL OLI KÕRGHARIDUSEGA METSANDUSKAADRIST SUUR PUUDUS
Mõisametsade riigistamise tõttu arvati Eesti Vabariigi loomise järel riigiteenistusse kõik endised mõisametsades töötanud ametnikud, kes polnud omal soovil lahkunud. Sellega suurenes metsaametnike ja teenijate (kontoriametnikud ja abiteenistujad) arv üle kahe tuhande, kusjuures eestlastest metsateadlaste puudusel said metsakorralduse ametnikkudeks peaaegu eranditult venelased. 1919. aastal oli Metsade Peavalitsuse haldusalas 2684 ametnikku ja teenijat, kellest vähemalt 241 ametikoht eeldas metsanduse kõrgharidust. 1923. aastal oli ametnikke ja teenijaid kokku 2483, kõrgemat eriharidust nõudis nüüd aga 352 ametikohta. Suurem osa ametnikke oli erihariduseta, vaatlusalusel ajal enamasti vallakooli haridusega metsavahid, kes ei kuulunud haritlaskonna hulka (1919. aastal oli neid 2000 ja 1923. aastal 1800). Haritlaste hulka ei saanud käsitletaval ajal arvestada ka metsnikke (vastavalt 200 ja 235), sest nende üldine haridustase polnud sellal metsavahtide omast kuigi palju kõrgem. Erinevalt metsavahtidest olid nad siiski läbi teinud teatava erikoolituse ja praktika. 1919. aasta lõpuks oli Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse süsteemis 14 kõrgharidusega ametnikku, kellest viis (35,7%) olid lõpetanud Peterburi Metsainstituudi. Seoses ettevalmistustega hakata Tartu Ülikoolis andma metsanduse kõrgharidust kirjutas Metsade Peavalitsuse juhataja Julius Kitsing 11. juunil 1920 haridusministrile, et “meil praegu Eestis ainult 8 Eesti soost ja umbes 20 Saksa ehk Vene soost kõrgema metsa haridusega isikut on”, lisades, et ainuüksi metsaülemaiks oleks vaja vähemalt 150–200 kõrgharidusega meest.

Kõrgharidusega spetsialistide koolitamine Tartus nõudis aega, seepärast sai esialgu metsanduse haritlaskonda täiendada põhiliselt kolmel moel: võttes tööle välismaalt naasnud spetsialiste (sageli kutsusid neid kodumaale siia varem tulnud), leides sobivaid isikuid ajalehekuulutuste kaudu ning taotledes Eesti kaitseväes teenivate spetsialistide vabastamist teenistusest.

ESIMESED METSANDUSJUHID OLID PETERBURI METSAINSTITUUDI KASVANDIKUD
Aastail 1919–1920 oli Metsade Peavalitsuse üks tähtsamaid ülesandeid selgitada välja Eestist pärit metsandusasjatundjad. Täie raskusega langes see aastail 1919–1923 peavalitsust juhtinud Julius Kitsingule, kes oli õppinud Peterburi Metsainstituudis 1894–1896. Julius Kitsingu kutsel saabus Eestisse ja kujunes metsakorralduse alal tema paremaks käeks Eduard Schabak, kes nimetati 16. detsembrist 1919 metsakorralduse inspektoriks, pisut hiljem sai temast Metsade Peavalitsuse metsakorralduse osakonna juhataja. Schabak, rahvuselt lätlane, Eesti Vabariigi kodanik, oli samuti õppinud Peterburi Metsainstituudis. Ta lõpetas selle kooli 1890. aastal I järgu õpetatud metsateadlase diplomiga. Eduard Schabaki esmaülesanne oli luua takseersalgad ning otsida selleks vajalike teadmiste ja oskustega inimesed.
Vähehaaval hakkas metsanduskaadri olukord Eesti Vabariigis paranema. Kui aastail 1919–1920 maakonna metsaülemaks määratud üheksast isikust oli kõrgharidus vaid neljal, siis 1923. aastal olid kõrgharidusega inimesed ametnike hulgas ülekaalus. Metskondade metsaülemate ja abimetsaülemate hulgas aga domineerisid endiselt praktikud. Aastail 1920–1923 astus riigimetsateenistusse ligemale poolsada kõrgharidusega inimest. 1923. aasta detsembriks koosnes Eestis metsanduse kõrgharitlaskond vähemalt 62 isikust: 19 (30,6%) olid lõpetanud kõrgkooli Peterburis, neist omakorda 18 (29,0%) olid sealse metsainstituudi kasvandikud. Peale selle kuulus 1923. aastal metsandusharitlaste hulka 25 lõpetamata kõrgharidusega ametnikku, kellest vähemalt 5 (20,0%) olid õppinud Peterburis. Neid kahte rühma liites saame Eesti metsandusharitlaskonna suuruseks 1923. aastal vähemalt 87 inimest, kellest 24 ehk üle veerandi (27,6%) olid õppinud Peterburis, neist omakorda 22 metsainstituudis. Kõrgharidus oli kuuel kümnest tollasest maakonna metsaülemast (nendest kaks olid selle saanud Peterburis) ja ühel üheksast maakonnametsaülema abist. 110-st metskonna metsaülemast oli kõrgharidus 25-l (6 neist olid õppinud Peterburis), abimetsaülemate hulgas oli kõrgkooli lõpetanuid 6 (1 Peterburis). Meenutagem siinkohal, et Peterburi Metsainstituudist olid saanud diplomi ka kaks Tartu Ülikooli metsaosakonna kolmest esimesest õppejõust: Andrei Mathiesen, metsaosakonna tegelik rajaja, kes 1918–1920 töötas riigimetsaametnikuna, ja Karl Verberg, kes samuti jõudis 1921. aasta augustis olla riigimetsateenistuses.
Kokku oli Metsade Peavalitsuse 352-st kõrgharidust nõudvast ametikohast kõrg- ja lõpetamata kõrgharidusega isikutega täidetud 83 ehk ligemale veerand (23,6%), sellest Peterburis õppinutega 23 (6,5%). Seega: Eesti Vabariigi algusperioodil oli kõrgharidusega metsandusspetsialistide tuumik saanud koolituse Peterburi Metsainstituudis.



Raimo Pullat, ajaloodoktor

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet