Eesti Looduse fotovõistlus
3/2004



artiklid
Eri mõtteviisidest metsanduses ja ökousust

Metsandus on paratamatult valdkond, kus peale praktikute ja teadlaste ütlevad agaralt sõna sekka nii looduskaitsjad ja poliitikud kui ka meedia ning avalikkus. Autor vaeb eri mõtteviise metsateadlase pilgu läbi.

HIRM JA UUDISHIMU, KAKS INIMMÕTLEMISELE ISELOOMULIKKU JOONT Kogu inimlik tegevus on alati mingil moel sobitamine, kohanemine millegagi, mis on uus (vähemalt subjekti jaoks) või muutuv. Elu ja kogu loodus on pidevas muutumises ja sobitumises. Kogetu nostalgia ja hirm uue ning tundmatu ees on mõistetavad ja neid pole põhjust taunida, kuid nostalgia ja hirmud ei tohi saada otsuste ja tegevuse juhtmotiivideks. Püüd seada inimtekkeliste, nn. pärandkoosluste kaitse ühele pulgale puutumatu looduse kaitsega tuleneb kindlasti pigem nostalgiast kui loodusteaduslikest kaalutlustest. Osalt sama laadi on ka ülepingutatud muinsuskaitse ja looduskaitse psühholoogiline foon.

Ühiskonnaelu ja tegevust korrastavate ning reguleerivate mudelite puhul seisab ees hüpe üle ligikaudu nelja ja poole aastatuhande pikkuse ajavahemiku. Oli ju Hammurabi seaduste loomise ja rakendamise menetlus seesama sõnaline modelleerimine, mida kasutatakse ka tänapäeva seadusloomes. Ikka kasutatakse neidsamu kastikesi, kusjuures igaühele on juurde kirjutatud lipikud (paragrahvid) tegutsemisjuhenditega. Erialainimesed püüavad neisse juristide valvsa pilgu all toppida elu pöörast mitmekesisust! Selle mitmekesisuse matemaatilised mudelid (sageli tegelikult lihtsad) tunduvad aga vastava ettevalmistuseta inimestele hirmutavalt keerulised ning parema meelega neid välditakse. Paljud tajuvad uut ja tundmatut väga valuliselt. Mugav on käia tuntud radu ja otsustada lihtsate, sajandeid või isegi aastatuhandeid tagasi vormistatud reeglite järgi. Samas on hirmutav süveneda keerukatele nähtustele vastavatesse formaliseeritud (enamasti matemaatilistesse) mudelitesse: liialt palju on neis harjumatut, tundmatut. Liialt sageli võib kaotada kontrolli protsessi üle ja sattuda abitult sõltuvusse asjatundjatest.
Hirmu kõrval on oluline emotsioon uudishimu. See on kindlasti olnud tähtis tegur inimese tekkel ahvist, ent ka metsamehe trügimisel matemaatikasse või informaatikasse. Uudishimu ei ajenda teadvustama mitte ainult seda, millised on meid ümbritsevad protsessid, vaid ka seda, miks nad on sellised. Uudishimu ning hasart võita raskusi ajendab uurima, kas on võimalik mõnda olulist, seni keerukaks peetud metsandusreeglit esitada samamoodi kui füüsikaseadusi: lihtsate ja elegantsete valemite kujul.

METSANDUSPROBLEEMIDE SOTSIAAL-PSÜHHOLOOGILINE TAGAPÕHIÜks siinse kirjutise eesmärk on aidata inimestel täpsustada oma hoiakuid küsimustes, milles nad ei pruugi olla pädevad. Seepärast ongi heidetud pilk metsanduse kohta viimaste aastakümnete jooksul kujundatud avalikule arvamusele. Selle tausta teadvustamiseta ja kriitilise analüüsita ei ole lootust kujundada metsanduse kohta arukaid seisukohti ei kliimamuutuste foonil ega ka ilma nendeta (Nilson, 1998, The paradigm…).
Üks tõsiste tagajärgedega vääratusi eesti keele ja looduspoliitika arengus on autori meelest olnud sõnade “säästev” või “säästlik” kasutusele võtmine ingliskeelse termini sustainable vastena. Termin “jätkusuutlik” sobib tõlkena hoopis paremini ning vastab ka rahvusvaheliste kokkulepete põhimõtetele. Seda oskussõna ongi kirjutistes üha laialdasemalt kasutatud, kuid “säästlik” on inimeste psühholoogias ja alateadvuses juba jõudnud juurduda ja jätkab seda normdokumentides. Tuntud inglise kirjanik ja esseist George Orwell on keelekasutusega kaasnevaid nähtusi kirjeldanud oma essees “Poliitika ja inglise keel” (1946), taunides käibesõnadega ja üldse sõnadega mõtlemist. Selle asemel soovitas ta mõelda oma arusaamad läbi võimalikult konkreetselt (objektipõhiselt) ning alles seejärel otsida sõnu nende väljendamiseks.
Metsanduse kui ülikeeruka stohhastilise süsteemi korral pole paremat võimalust objektipõhiselt mõelda kui formaliseerida süsteemi põhilised komponendid ja seejärel protsessid süsteemselt “läbi mängida”. See on üsna raske ja suuri teadmisi eeldav tegevus. Niisuguse läbimängimise kirjeldus ja selle tulemused on tavakodanikule hoomamatud; nad ei suuda tema hoiakute kujunemisel konkureerida isiklike fragmentaarsete emotsionaalsete muljetega raiestikest või puukoormatest teel. Need metsandusele igiomased nähtused on pressi aktiivsel toetusel üle valatud taunivate hinnangute sõnarämpsuga ja seetõttu võimendab iga üksikjuhu nägemine tavakodaniku negatiivseid hinnanguid. Oma rolli etendab selles ka “jätkusuutlikkuse” asemel termini “säästlikkus” kasutus, aga veelgi enam küündimatus vaadelda metsandust tervikliku süsteemina: näha puude tagant metsa. Sõna “säästlik” kasutamisega rakendus protsess, mida Orwell on kirjeldanud järgmiselt: “Tagajärg (väär sõnavalik – A. N.) võib muutuda põhjuseks ja tekitada sama tagajärge võimendatud kujul ja nii edasi lõpmatuseni.” Sõnad “säästev” ja “säästlik” on jõudnud Eesti õigusaktidesse, kuid teadvuses seostuvad need paratamatult oma esialgse sisuga ning on seetõttu nihutanud sõnadega mõtlejate aktiivsuse jätkusuutlikkuse peaeesmärkidest kõrvale. Olukord on ilmekas näide Orwelli kirjeldatu kohta.
Oleks liialdus pidada praeguse sotsiaal-psühholoogilise ja juriidilise fooni tekke peapõhjuseks üht ebaõnnestunud terminit. See vaid võimendab globaalset protsessi lokaalselt Eestis. Loodushoiu alarmism on kujunenud arenenud maades domineerivaks hoiakuks viimase kolme kümnendi jooksul. Olulise tõuke selleks andsid Rooma klubi arvutisimulatsioonid, hoolimata sellest, et saadud ennustuste numbriline ekslikkus ilmnes juba mõne aasta pärast. Arvutisimulatsioonid on tänapäeval aktuaalsed ja moekad: nõnda teadusrüütatud tulemustega on kerge eksitada nii avalikkust kui ka poliitikuid. Need, kes ise arvutisimulatsioone teevad, teavad, et see vahend on tõepoolest võimas: ta võimendab autori(te) tarkust või küündimatust palju tuhandeid kordi. Rooma klubi prognoosid aitasid selleks ajaks juba arenema hakanud “rohelise religiooni” levikule tublisti kaasa, käivitades omamoodi globaalse massipsühhoosi. Loodushoiudogmasid lakati analüüsimast ja kritiseerimast, neid hakati omaks võtma kui usutunnistust.
Fanaatilised religioosse kallakuga liikumised ja fanaatiline natsionalism on sotsiaalpsühholoogiliselt üsna sarnasednähtused. George Orwell on 1945. aastal kirjutanud: “Ükski natsionalist ei kohku tagasi räigeimagi vale eest, aga sealjuures – sest ta teab, et teenib midagi, mis on temast suurem – on ta kaljukindel, et ajab õiget asja.” (1995, lk. 158.) Rohelise religiooni olemus ei erine märkimisväärselt nende liikumiste ja usutunnistuste omast, mida Orwell on käsitlenud natsionalismi analoogidena.
Sellise usutunnistuse üks tunnusjooni on eksimatute autoriteetide kultus. Just niisuguseid rohelisi prohveteid leidub õige mitmes organisatsioonis, nagu WWF, Greenpeace, FSC jt. Nende mõju ulatub sageli selgesti ka meie kodumaisesse metsapoliitikasse. Näiteks võib tuua põhimõtte, et kõigist metsadest peab range kaitse all olema 10%. WWF on oma mingis avalduses teatanud, et 10% rangelt kaitstavaid metsi on norm. Sellest piisas, et üritada seda järgida ka Eesti õigusaktides. Kuid mis alusel just 10%, jääb põhjalikumalt argumenteerimata. Arvestades, et tegemist on usuga, on selline suhtumine muidugi arusaadav. Kusagilt kuuldud või loetud viidet (arvamust, uskumust) võetakse lõpliku tõena, kui see pärineb “samausulistelt”, ja vaidlustatakse kõhklematult, kui see on pärit mujalt ega toeta oma sekti dogmasid.
Õnneks ei ole sellised hääled ökoloogia ja metsanduse vallas ainsad. Värskendavalt teistsugustena mõjuvad viimastel aegadel ökoentusiastide Patrick Moore’i (2003), Bj¸rn Lomborgi (2001), metsa kasvu modelleerimise prominendi Boris Zeide (2001) jt. põhjalikud ning asjalikud kirjutised.

METSANDUSLIKUD MÜÜDID Statistik Bj¸rn Lomborg asus veendunud “vasakvaadetega greenpeace’lasena” kummutama roheliste dogmade väärajate väiteid, kuid jõudis viimaks ise veendumusele, et roheliste dogmad ei pea paika. Üks praeguseni käibivaid rohelise religiooni põhidogmasid on seisukoht, et metsad hävivad saaste ja üleekspluateerimise tõttu ning koos metsadega hävivad ka paljud liigid. Neid seisukohti laiendatakse liigagaruses ka parasvöötme metsadele. Aga faktid räägivad parasvöötme metsade kohta risti vastupidist. Seega on see dogma (või vähemalt sellest tuletatu paras- ja boreaalvöötme tööstusriikide jaoks) seda laadi vale või müüdi üsna ilmekas näide. Tegelikkusele vastupidisena nähtava fooni korral osutuvad paljud aktsioonid ja nende motivatsioon arukate asemel paratamatult arututeks. Vähe on uut päikese all! Veendumus, et peagi hävivad inimese hoolimatu toimimise tõttu kõik metsad viimseni, ei ole kindlasti sündinud viimase poolsajandi jooksul. Sellise mõtlemise juured ulatuvad Euroopas mitme sajandi taha. Ka Eestis on metsade täieliku hävingu teema olnud päevakorral vähemalt sajandi jagu. Tsiteerigem kas või katket Jaan Lõo (1872–1939) luuletusest “Kodumaa metsad”, mis on kirjutatud 88 aastat tagasi:
.. ja linnud, kes tulnud lõunateelt,
ei leia metsa enam eest.
Nad lendavad kaevates minema,
et kõrbeks muutub mu kodumaa.
Väga sarnast suhtumist, kuigi teistmoodi sõnastatuna, kuuleme me ju eesti meedia vahendusel alatihti ka praegu. Kas tõesti meie metsad vähenevad? Kuivad faktid kõnelevad vastupidist. Eesti metsade kogutagavara on viimase kuuekümne aasta jooksul suurenenud üle viie korra ja tagavara keskmine muut on neljakümne kahe aasta jooksul suurenenud üle kolme korra. Kaheksakümne kaheksa aasta kohta on need muutused veelgi suuremad. Siin ei peatu praegu pikemalt sellel, kui palju on metsade hävitamise dogma tegelikku olukorda moonutanud, sest olen varem sellest üsna põhjalikult kirjutanud (Nilson, 1996).
Õnneks tuleb aeg-ajalt juurde metsanduslike käibetõdede kõigutajaid, kes suudavad asju näha läbinägevama pilguga. Näiteks on ammuse käibetõena kaua püsinud arvamus, et metsadel on suur tähtsus põhjavee varustuse parandajaina. Taanis hiljuti tehtud uuringute põhjal väidetakse aga, et mets ja eriti okasmets võib vähendada põhjavette minevate sademete hulka kuni 250 mm/a (Less..., 2000; originaalallikas Skov & Landskap No. 2 June 2000). See juhtub esmajoones seetõttu, et arvestatav osa sademetest peetakse kinni puistu võrastikus ja aurab sealt tagasi õhku. Siit edasi võib mõelda, et Eesti üsna tasasel maastikul täidaks tavaline tootmismets oma veehoiu rolli pigem paremini kui kaitsemetsa kitsenduste kohaselt majandatav mets.

KLIIMAMUUTUSED JA EESTI METSANDUS Hirmutavana võib tunduda ka võimalike kliimamuutuste mõju meie metsadele ja -majandusele. Teavet äärmuste kohta ostetakse, neid levitatakse ja uudishimust ka loetakse, kuulatakse, vaadatakse ja kui lausa ei usuta, siis vähemalt talletatakse alateadvuses, kust need sobivate ajendite mõjul meenuvad ja otsustamist mõjustavad.
Kliimamuutuste mõju inimmõjutusteta metsa kasvule ja liigilisele koosseisule on Eestis uuritud USA toetusel (Mandre, Klysheiko, 1996). Võimaliku negatiivse mõju leevendamiseks on andnud soovitusi Hardi Tullus (1996). Aastail 1996–1998 jätkati Eestis uuringuid ÜRO Keskkonnaprojekti toetusel projekti GF/2200-69-45 raames. Seejuures püüti tähelepanu võimalikult võrdselt jaotada looduslike protsesside ja nendega kohanemise või nende leevendamise meetmete vahel (Country..., 1998; Climate..., 1998, Nilson et al., 1999).
Kui suured on siis ohud, mis kliima soojenemisest tingituna võivad ähvardada Eesti metsi? Viimase sajandi või Eestis isegi alla paari kümnendi jooksul majanduses ja tehnoloogias toimunud muutused (ühiskonnakorra vahetus, poliitiline ja majanduslik iseseisvumine, uute turgude otsimine, lehtpuust paberipuu hinna hüppeline tõus, põhjamaade peen- ja keskmise jämedusega palgile orienteeritud saetööstuse võidukäik, murrang metsavarumise tehnoloogias jne.) on palju kordi karmimad kui kliimamuutused, sest nad on olnud kiired ja tekitanud metsandusele kohanemispingeid. Veelgi karmimaks võivad osutuda Toompea ja Toompuiestee poliitilistes koridorides lõõtsuvad tõmbetuuled (kaitstavate metsade osakaalu jõudmine riigimetsades peaaegu kolmandikuni, Eestis tervikuna üle veerandi, kevad-suvine raierahu, äpardunud raiekitsendused jms.). Mitmed sellised mõjurid on toiminud üpris äkiliselt.
Suhteliselt aeglaste kliimamuutustega suudab metsandus tervikuna sujuvalt toime tulla. Metsa- ja puidutööstusele on metsakasvatuse pikk tootmistsükkel piisav puhver. Võimalike kliimamuutuste tagajärjel tekkivaid raieküpse metsa liigilise koosseisu ja puidukoguse muutusi saab hästi ennustada majandusharu vahendite uuendamisperioodi pikkuse alusel, seega ei tekita need arvestatavaid lisaraskusi ega -kulutusi.
Kliimamuutustega kaasnevad muutused metsanduses pakuvad nii teoreetilist kui ka praktilist huvi, sest metsanduse pikk tootmistsükkel sunnib arvestama tulevikuga (eriti metsa uuendamisel) ligikaudu sajandi ulatuses ette. Sellised operatiivotsused nagu uuendusraie vanus ja raiete kavandamine üldse tuginevad põhiliselt puistute kasvukäigu ennustustele ja seal tuleb paratamatult arvestada võimalike kasvukäigu ja kahjustuste dünaamika muutustega. EPMÜ metsakorralduse instituudis leiti juba paarkümmend aastat tagasi, et klassikalised, muutumatut kasvukeskkonda eeldavad kasvukäigumudelid annavad muutuvas keskkonnas tegelikele nihetele vastupidise, s.o. moonutatud tule- muse. Paarileheküljelist tihedat publikatsiooni “Keskkonna muutuste kajastumine erinevate meetoditega koostatud kasvukäigumudeleis” (Nilson, Kiviste, 1986), mis osundas võimalikule kasvu kiirenemisele, kuid polnud eriti kergesti hoomatav, varjutasid tollal päevakorrale tiritud häirekirjutised metsade hukust.
Juba mõned aastad tagasi oli parasvöötme metsade kiirenev kasv eriteadlaste jaoks üldtunnustatud fakt. UNEP-i kliimaprogrammi raames selgitaski Andres Kiviste (1998), et viimaste kümnendite soojenemine, väetussaaste jms. koos metsandustegevusega on kiirendanud puistute kasvu: viimase neljakümne aasta jooksul on eeldatavale lisandunud ligikaudu kaks meetrit kõrguskasvu. Tõnu Oja valmistas projekti alguseks ette toitainete ringet arvestava simulatsiooni programmi RipFor tulemused. Selle põhjal kiireneb meie metsade kasv lähema sajandi jooksul endistviisi kõigi peamiste kliimamuutuse stsenaariumide korral (Oja, 1998).
Eelarvamusteta uurijad on ka naabermaades jõudnud järeldusele, et prognoositud kliimamuutused ei tekita metsandusele tõsiseid kohanemisprobleeme. Isegi kui temperatuur peaks 50–100 aasta jooksul 4–5 kraadi tõusma, on praegune metsauuendusmaterjal Rootsis tehtud uuringute järgi veel sobiv ja võib oodata 10–30% puistute tootlikkuse kasvu tänu vegetatsiooniperioodi pikenemisele (Local change..., 2000).
Metsa positiivne roll süsinikuringes avaldub kõige paremini tootmismetsas, sest just seal seotakse atmosfäärist järjest uut süsinikku, mis ladestatakse eri elutsükliga toodetesse (nt. ehituses keskmiselt kolm neljandikku sajandiks). Stabiliseerunud hoiumets uut süsinikku olulisel määral enam ei seo ja töötab vaid süsiniku laona. Mets annaks süsinikupüüdjana parimaid tulemusi siis, kui raiuksime mahuküpset tootmismetsa. Meie laiuskraadil on männikute mahuküpsus (arvestades ka harvendusega raiutavat puitu) viljakamates kasvukohtades (3. boniteet ja paremad) enamasti 50–80 aastat.
Eesmärgiga rõhutada puude liigisisest mitmekesisust kaasati projekti prof. Ivar Etverk (1998), kes näitas, et näiteks harilikul kuusel on eristatud ligikaudu 130 liigisisest taksonoomilist ühikut, millest enamik on liigi levila keskme ümbruses ka geneetilisel tasandil esindatud. Seega on liigi geneetiline plastilisus piisav kompenseerimaks suhteliselt väikesi kliimamuutusi. ForestGap’i tüüpi simulatsioonides ei tuleks liigi geneetilisi omadusi iseloomustada mitte punktina, vaid jaotusena kasutatavate tunnuste ruumis.
Saadi Mihkelson (1998) on märkinud, et kahjurid, kelle hulgiesinemise areaali põhjapiir on meile üsna lähedal, võivad laiendada oma tegevust ka meil ja kujuneda metsakasvatuses arvestatavaks mõjuriks. Kooreüraskite arvukust on seni aidanud väiksena hoida mõnepäevased karmid talvekülmad, kuid nende tõenäosus väheneb kliima soojenemise korral tunduvalt. Kevadsuviste põuaperioodide pikenemine või sagenemine suurendab oluliselt tuleohtu metsades ja soodustab üraskite paljunemist. Meist lõunapoolsete maade metsanduse põhjal võime siiski eeldada, et prognoositavad kliimamuutused ei vähenda lähema sajandi jooksul metsanduse tõhusust ja rolli Eestis, vaid pigem suurendavad.
Mööda ei saa aga vaadata asjaolust, et metsanduse otsustamisprotsessid on muutunud keerukamaks. Näiteks juba viidatud kasvukõverate kuju ja kahjustuste dünaamika muutudes muutuvad ka küpsusvanused ja seda tuleb arvesse võtta juba praegu. Eksimused küpsusvanuste määramisel on näide selle kohta, kuidas arvuti taga vastu võetud otsusega võidakse igal aastal pöördumatult kaotada või võita miljoneid. Selgitamaks metsa kasvu kiirenemise mõju metsandustegevusele imiteeris Henn Korjus (1998) Soome programmi MELA abil majandustegevuse tulemuslikkust ja komplitseeritust kasvu erisuguse kiirenemise foonil. Selgus, et nii majanduslik tulem kui ka võimalike tegevusalternatiivide hulk suurenesid kiiremini kui kasvu kiirus. Seega muutub otsustamine metsanduses tõesti üha keerukamaks ja otsuse tagajärjed kaalukamateks.
Kõige eeltoodu tõttu on allakirjutanu arvates oluline arendada metsade seire, andmete registreerimise ja andmetöötluse süsteemi. Keskkonnaspetsialistid nimetaksid seda süsteemi metsamonitooringuks, metsamajandusspetsialistid metsanduse infosüsteemiks. Niisuguse süsteemi esimene versioon on riigimetsi haldavas RMK-s juurutatud.



Artur Nilson Nilson, emeriitprofessor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet