Okaspuukultuur erametsas Viljandimaal	Jüri Pere

Ilmselt eeldab uus tagatisraha süsteem endastmõistetavalt, et erametsaomanik on halb peremees ega taha oma metsa mingil juhul
uuendada. Tegelik elu näitab midagi muud. Mis on kavandatud tagatisraha süsteemi puudused ning kuidas neid korvata?

METSAKAPITAL ON KOONDUMAS HEADE METSAOMANIKE KÄTTE Kõigepealt täpsustus, mida mõistan hea metsaomaniku all. See on omanik, kes saab metsaga hästi läbi, ei tee talle kurja. Kuna head metsaomanikud on enamasti tagasihoidlikud, toimetades tasahilju oma metsamaal, ei paista nad eriti silma. Erametsaliit on püüdnud neile mitmel viisil siiski avalikkuse tähelepanu juhtida ja parimaid esile tuua. Nii korraldati sel aastal juba üheteistkümnendat korda parima talumetsamajandaja konkurss. Võiduau läks seekord Viljandimaale, taluperemees Jaak Põldmäele. Tema on olnud metsaomanik, kes kasvatab rohkem metsa kui raiub. Nii ongi tema metsade tagavara tänu pidevale panustamisele metsakasvatusse suurenenud kümne aasta jooksul üle tuhande tihumeetri.

Tublisid metsamajandajaid on Eesti erametsaomanike hulgas tegelikult päris palju. Mis aga veelgi parem – uue tendentsina on üleminekuaja röövellik suhtumine metsadesse hakanud taanduma; tasapisi peaksid kaduma ka selle toimimisviisi jäljed. Pean silmas kinnistuid, mis nn. tankistide nimele vormistati, kiiresti lagedaks lõigati ja siis pelgalt vanajumala hoolde jäeti. Need maatükid on nüüd jõudmas korralike peremeeste kätte. Väga paljud metsaomanikud on oma tegemistest rääkides maininud tihtilugu üht ja sama: ostan ka lagastatud metsamaid. Nii mõnigi ostja tunnistab seejuures, et ost on pigem emotsionaalne ja müügiotsus ei põhine majandusarvestusel. Õnneks ei ole kiire kasum nende jaoks väärtushinnangute hulgas esikohal. Paistab tõesti, et erametsaomanike seas on üha laialdasemalt levimas suhtumine, et pelgalt metsa tarbimise asemel on õigem seda hoopis juurde kasvatada.
Seetõttu on üllatav, et sellise tendentsi taustal kavatseb riik kehtestada metsamajandamisele uued, senisest karmimad reeglid. Alles muudeti erametsaomanikule kohustuslikuks metsamajanduskava, keelati lõppraied küpsusvanuse alusel ning taastati raieloa süsteem. Nüüd on plaanis sundida metsaomanikke metsa uuendama kohustusliku tagatisraha maksmise kaudu. Keskkonnaministeerium on huvipooltele tutvustanud metsaseaduse eelnõu. Selle kohaselt peaks metsaomanik enne lageraie tegemist deponeerima krediidiasutusse metsaistutuse tagamiseks teatud rahasumma. (Keskkonnaministeeriumi seisukohti selles küsimuses on käsitletud ajakirja Eesti Mets tänavuse aasta esimeses numbris intervjuus keskkonnaministriga.)

KAHTLUSED UUENDUSKAUTSJONI SUHTES Tagatisraha kehtestamine on esmapilgul ju üllas mõte: aitame kaasa uue metsapõlve saamisele. Liiatigi on ministeeriumi esindajatel õigus, et uuenduskautsjoni süsteemi on pika aja jooksul rakendatud Põhjamaades. Tooksin ometi punkthaaval välja mõned vastuväited.
1. Kautsjoni suurus tuleb paika panna seadusega. Eelnõu järgi määratakse tagatisraha suurus ja selle tagastamise kord keskkonnaministri määrusega. See pole omane õigusriigile. Kuna tagatisraha võib tähendada metsaomanikele tõsist finantskoormust, peaks selle suurus (vähemalt mingites piirides) olema sätestatud seaduses. Muidu jääb täitevvõimule liiga suur voli määrata metsaomanikule rahakoormisi.
2. Kautsjon võib olla kasulik metsaärimeestele. Kui panna erametsaomanikele lisafinantskoormis, võib suureneda tagastatud metsamaade müük kinnisvaraturul. Kuid uuringud on tõestanud, et metsa raiutakse rohkem ja istutatakse vähem just tagastatud ja esimeses ringis edasi müüdud metsakinnistutel. Nõnda võib metsakinnistute müügi hoogustudes hoopistükkis lisanduda neid metsaomanikke, kes püüavad õiguspiiranguid vältida. Kui tagatisraha süsteem sellisel kujul jõustub, ilmub tõenäoliselt ajalehtedes peagi metsaärikate kuulutusi, kes on valmis omaniku eest tagatisraha ära maksma. Arvatavasti põhjendatakse omanikule, et kautsjoni tõttu oldi sunnitud kandma suuri kulusid, seepärast ei ole võimalik metsa eest kogu raha praegu tasuda, maksame hoopis siis, kui puud on müüdud. Elu on aga näidanud, et metsaärimeeste puhul jääbki hilisem tasu ainult lubaduseks.
3. Omanikult võetakse raha metsauuenduse jaoks. Kui metsaomanik saab uuenduseks deponeeritud raha tagasi alles siis, kui uuendustööd tehtud, vähendab tagatisraha maksmine veelgi metsaomanike võimekust rajada uut metsapõlve. Omanikul peab ju olema raha istutuse tarbeks kahel korral: kõigepealt tagatisraha makstes ning seejärel uuenduskulude katteks. Leian, et kui tagatisraha süsteem tõepoolest juurutatakse, on ülimalt vajalik lubada omanikul teha kulutusi metsauuenduseks deponeeritud raha arvel.
4. Kautsjon suurendab majandamiskulusid. Praeguse seisukoha järgi peab metsaomanik deponeerima raha panka, sõlmides lepingu panga ja keskkonnateenistusega. Teadupärast ei tee aga pank ühtegi sammu tasuta. Eeldatavasti tahetakse ka sel puhul saada lepingu sõlmimise tasu. Kes selle maksab? Kas riik? Seaduses ei näe viidet sellele. Metsaomanik? Karta on, et just tema.
5. Naaberriikides on kautsjonisüsteem metsaomanikele vastuvõetavam. Viidates välismaa eeskujule, ei piisa teadmisest, et seal on kasutatud sama nimetusega süsteemi. Tuleb teada, kuidas see seal töötab. Kas seaduse tegijad ikka teavad, et Soomes, kus nüüdseks on kautsjonist loobutud, deponeeris metsaomanik raha alles seejärel, kui oli puidu müügist raha kätte saanud. Sama süsteemi on rakendanud ka norralased. Pealegi on Norra praktikas välja kujunenud, et metsaomanik saab kautsjonist vabaks, kui ta majandab oma metsa heaperemehelikult ja ühtlasi suudab tõestada, et investeerib metsasse vähemalt 10% aastasest puidumüügitulust. Kuigi Rootsi seadus näeb ette, et metsaomanik peab uuendusraha deponeerima enne raiet, on seal kautsjoni tarvitus rohkem seadussättes sisalduv teoreetiline võimalus kui ellu rakendatav kohustus. Otsuse kautsjonit kasutada teeb seal kohalik metsaamet ning seda rakendatakse eelkõige ulatuslikumate uuendusraiete korral (näiteks kui pindala on üle seitsme hektari).
6. Riik ei ole ainuke hea metsaomanik. Eelnõus tehakse metsaomanikel vahet, lähtudes sellest, kas tegemist on riikliku või eraomanikuga: riigimetsas tagatisraha ei maksta. Saan nii aru: riik on hea, uuendab metsi, kõik eraomanikud aga halvad ja jätavad langid uuendamata.
Väidan, et suur osa metsaomanikest ei ole halvad. Julgen nii kinnitada kas või seetõttu, et tegime sel suvel erametsaliidu raames uuringu selgitamaks metsakasvatustööde mahtu organisatsoonidesse ühinenud metsaomanike hulgas. Hinnang: parimates metsaühistutes pööratakse metsauuendusele väga suurt rõhku. Näiteks ühes tublimas, Rakvere metsaühistus on aastatel 2003–2004 istutatud ühe omaniku kohta 2,5 hektarit uut metsa, samal ajal kui lageraie maht jääb aastas omaniku kohta alla poole hektari. Muidugi on pilt Eesti eri piirkondades erisugune. Üldnäitajate põhjal uuendatakse igal aastal istutamise teel umbes üks protsent metsaühistute liikmetele kuuluvast metsamaast. Aastas tehakse uuendusraiet küll ligi 1,75% metsamaast, kuid mitteuuendatav pind rekultiveeritakse külvi või looduslikule uuendusele kaasaaitamise teel (külvi tehakse aastas 0,25% metsamaast; umbes ühel protsendil valmistatakse maapind ette). Seega teevad organisatsioonidesse koondunud metsaomanikud tegelikult metsauuendust vähemalt samas mahus nagu raieid. Tegelikult metsauuendus isegi ületab raietegevust, kui võtta arvesse ka põllumaadele rajatud metsakultuure.

ETTEPANEKUD, KUIDAS LUUA ÕIGLASEM TAGATISRAHA SÜSTEEM Ei ole tõesti õiglane panna kõiki erametsaomanikke ühte patta ja väita, et ilma uuenduskautsjonita nad metsa istutama ei hakka. Kui metsauuendusse investeerivaid omanikke karistatakse teatud ajaks rahaliste vahendite seismapanekuga, peaks sama kohustus puudutama ka riiki kui metsaomanikku. Muidu seame ühe omanikerühma – antud juhul hea erametsaomaniku – teisega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Niikuinii on RMK maksukoormus väiksem kui erametsaomanikel. RMK maksab tulumaksu ainult uuendusraie eest teenitud tulult, erametsaomanik aga mis tahes raiest saadud kasust. Muide, kui kautsjoni rakendamist põhjendatakse väitega, et Põhjamaad kasutavad seda süsteemi, võiks ka tagatisraha nõuet kehtestades aktsepteerida sealseid põhimõtteid. Norras näiteks maksavad kautsjonit ka riik ja kohalik omavalitsus.
Et mitte teha liiga heale metsaomanikule, võikski seaduses ette näha erisätte, mis annaks avalikule võimule võimaluse teatud juhtudel vabastada metsaomanik uuendusraha deponeerimisest. Nii võiks maakondlikule keskkonnateenistusele anda õiguse vabastada metsaomanik teatud juhul tagatisraha tasumisest. Just keskkonnateenistuse metsaspetsialist teab kõige paremini, kas saab olla kindel, et uuendusraiet planeeriv metsaomanik tõesti rajab raiesmikule uue metsapõlve.
Näiteks võiks olla fikseeritud nõue, et erametsaomanik ei pea kautsjonit tasuma, kui ta on ühinenud mõne rahvusvaheliselt tunnustatud metsasertimissüsteemiga või on metsa asukohajärgse metsaühistu liige. Säästva metsamajandamise sertifikaadi saanud omanik on niikuinii võtnud selge kohustuse metsi korralikult hooldada ning kandnud seetõttu isegi lisakulutusi. On mõttetu kehtestada seadusega talle lisanõudeid. Nõnda aitaksime ühtlasi kaasa metsasertimise arengule Eestis, mis kaheldamatult parandab ka Eesti metsanduse rahvusvahelist mainet.
Metsaühistu liikmed võiks aga vabastada tagatisraha maksmisest, kuna uuringu järgi uuendavad organisatsioonidesse koondunud omanikud oma metsi niikuinii. Nagu eespool selgitatud, jätab kavandatud süsteem pigem metsaomanikule vähem raha metsauuendustöödeks. Vabastades metsühistu liikme tagatisraha tasumisest, võib ju nõuda lisatagatist ühistult. Teisisõnu: metsaomanik võib saada kautsjonivabastuse, kui ühistu võtab tema eest kohustuse teha uuendustööd. Nii suuname metsaomanikke organiseeruma ja motiveerime ühistuid senisest veelgi aktiivsemalt metsauuendust tegema.
Vahepeal on ju keskkonnaministeerium ja erametsaliit allkirjastanud dokumendi, mis püüab raielankide uuendamist toetada n.-ö. prääniku meetodil. See dokument on koostöömemorandum, milles nähakse ette maamaksuseaduste muudatuste väljatöötamine metsaomanikule. Seal leidsid keskkonnaministeerium ja erametsaliit ühiselt, et korralikult uuendatud raielankide puhul tuleks metsaomanikule teha maamaksusoodustusi. Loodetavasti vormub see aastaid metsasektoris tunnustust leidnud mõte lõpuks ka seaduseks. Karmid kohustused ja trahvid jäägu aga neile, kes tõesti metsauuendusse külmalt suhtuvad.