3/2004

artiklid
Metsavahtide eluolust kahe ilmasõja vahel

Metsavahi ametikoht on praeguses Eesti riigimetsa süsteemis kaotatud. Huvitav on heita pilk selle auväärse ameti pidajate tegemistele minevikus. Valgustame kunagiste metsavahtide eluolu kahe Rapla maakonna piires asuva metskonna, Käru ja Märjamaa arhiividokumentide põhjal.

KÄRU METSKONNAS VANNUTATI AMETISSE 14 METSAVAHTI
1918. aasta küünlakuul loodud Eesti Vabariik sai Vene riigilt päranduseks 11 nn. kroonumetskonda. Mõisamaade riigistamisega asutati veel hulk metskondi ja 1920. aasta lõpuks ulatus nende arv juba ligi 90-ni. Nooruke riik pidi metsa, oma suurt rikkust, kaitsma ja hoidlikult majandama. Selleks kavandas Metsade Peavalitsus oma koosseisu ligi 2700 töökohta. Neist 2000 olid metsavahid.

Kui kõrged ametnikud pidid oma paberite tagant nägema ka kaugemale üle puulatvade, siis metsavahtide vägi toimetas päevast päeva Eestimaa metsades Sõrve säärest Peipsini ja Viru rannast Valgani. Nende meeste hool oli iga puudetukk, raba ja kraavikallas. Nemad pidid teadma, kuidas kosuvad vahtkonna kuusehakatised, kus mängib mõtus, kus kipub vesi liiga tegema või ootab umbes siht kirvest.
Metsavaht kui riigiteenija andis ametivande. Käru metskonna arhiivifondist leiame 16. juunist 1922 Metsade Peavalitsuse kirja, kus antakse teada: „Ametivannet vanduma on kohustatud kõik põllutööministeeriumi ametkonna ametnikud .. 14 aasta vanuselt peale .. Vannutamine kui teatud pühalik akt sünnib tarviliku pidulikkusega .. Vanduda tuleb püsti seistes – meie riigi põhiseaduse mõistele vastavalt, ilma vaimuliku osavõtmiseta ja ilma käe ülestõstmata.“ 25. juunil 1922 Käru metskonnas kirja pandud protokolli järgi vannutati 18 metsateenijat, neist 14 metsavahti: Jakob Tirmann, Mihkel Maurer,Woldemar Kala, Jaak Tomson, Jakob Siiwerst, Mihkel Wõigas, Martin Rebane, Juhan Peks, Jakob Kommisaar, Hans Stümper, Juhan Neidlich, Tõnis Elmik, Mihkel Popp, Kristjan Punn. Kõige nooremad mehed selles ametis olid 31-aastased Jaak Tomson ja Mihkel Wõigas, kõige eakam 72-aastane Mihkel Popp.

TÖÖD „PAILU“ JA HINDEKS 4+
1920. aastate algul oli Käru metskonna pindala 13 099 hektarit, vahtkonna keskmine suurus jäi veidi alla tuhande hektari. Arhivaalide hulgast leiame dokumendi pealkirjaga „Käru metskonna palkade kava 1921. a. alates“. Sealt nähtub, et metsavahtide töötasu määramisel võeti arvesse vahtkonna ja palgamaa suurust ning töö rohkust. Viimane märgitakse olevat „keskmine“ kõigi meeste puhul peale Jakob Kommisaare, kelle nime taga seisab „pailu“, ju sellepärast, et tema vahtkond oli oma 923 tiinuga kõige suurem. Palgamaad oli meestel väga erinevalt käes. Ühel põldu ⅔ tiinu, teisel 5, üks niidab heina 7 tiinult, teine peaaegu kaks korda suuremalt tükilt. Lahtris „Vilumus“ hinnatakse meeste tööoskusi viie palli süsteemis. Kolm metsavahti on saanud hinde „4“, kuue mehe nime järel on kirjas „4-“, kolm metsavahti on teeninud koolipoisihinde „3“. Aleksander Letsar ja Jakob Kommisaar on pälvinud kõrgema hindena „4+“. Soovitava põhipalgana metsavahtidele 1921. aastaks on kirja pandud 450–1300 marka.
Lugedes arhiivitoimikust samalaadset teavet 1923. aasta kohta, leiame tublimate metsavalvurite reast jälle Lemmelo metsavahi Jakob Kommisaare, aga ka Jakob Tirmanni Pidapa ja Mihkel Maureri Saare vahtkonnast – nende töö on saanud hinde „hea“. Teiste metsavahtide tegevust on metsaülem pidanud rahuldavaks. Aleksander Letsar on aga metsaseaduse rikkumise pärast 1. maist 1922 ametist tagandatud. 1923. aastal oli metsavahtide keskmine vanus 46 aastat. Noorimana on kirjas 24-aastane Bernhard Popp, eakaimana 71-aastane Juhan Neidlich. Ametikõrgenduse ja ümberpaigutuse ettepanekute lahtrisse on metsaülem kolme kõige vanema metsavahi puhul kirjutanud „pajuki peale“. Järva maakonna metsaülema 20. juuli 1923. aasta käsu nr. 9 järgi saavad Käru metskonna kaks metsavahti palka 800 marka, kaksteist metsavahti 1400–1550 marka kuus.

MÕISATEENIJAST OMA RIIGI METSA HOIDJAKS
Mis mehed need olid, kes 80 aastat tagasi Eesti metsi hoidsid ja valvasid? Lehitseme „Käru metskonna ametnikkude ja teenijate nimekirja“, mida on peetud 30 aastat, 1921–1951. Enamik 1920. aastatel ametisse kinnitatud metsavahtidest on tulnud sama töö pealt mõisatest. Nii on Hans Kruuk olnud mõisa metsavaht Rumbil, Voldemar Kala Järvakandis, Jakob Tirmann Kärus. Koolihariduse pilt on mitmekesine. Kes on lõpetanud vallakooli, kel on tulnud piirduda algkooli kolme-nelja klassiga, kes on käinud kihelkonnakoolis. Metsavaht Artur Uusi nime taha on märgitud „Tallinna Kirsipuu reaalgümnaasiumi II kl.“
Iga töötaja kohta peetud leheküljelt võib täpselt teada saada, millal ta puhkusel oli, milliseid lisaülesandeid täitis, kui palju palka sai. Metsavahitöö pole kergete killast. Iga mehe nime juurest leiab kuupäevadega sissekandeid „haigeks arvatud“, „loetakse haigeks“, „lugeda terveks“. Ja nii mõnelgi leheküljel võtab metsavahi elutöö ülestähendamise kokku lühike teade töölt vabastamise kohta parandamatu haiguse tõttu. Kirjas on kiitused ja autasud. Näiteks Käru metskonna Pidapa vahtkonna metsavahi Jakob Tiirmaa (Tirmann) kohta on 1938. aastal märgitud: „Annetatud Valgetähe teenetemärgi III kl. medal.“ Eestlaste süngest saatusest keerulistel aastatel kõnelevad laused metsavahtide Juhan Lehtoru ja Albo Reinsaare teenistuskirja lõpus: „Kustutatud teenijate nimekirjast arreteerimise tõttu 1. 03. 45.“
Märjamaa metskonna arhiivifondis leiduv ametnike ja teenijate nimekiri pakub samuti huvitavat teavet Eesti Vabariigi esimestel kümnenditel tegutsenud metsavahtide kohta.
Siingi jätkasid metsateenijatööd nüüd juba omas riigis mehed, kes ligi paarkümmend aastat valvanud mõisametsi. Nii asus pärast teenimist Pööravere, Kaisma ja Märjamaa mõisas 1. mail 1920. aastal Märjamaa vahtkonda ametisse 47-aastane Mart Kerres. Kõrvetaguse vahtkonda metsavahiks määratud 43-aas tane Robert Miilimaa oli sama ametit pidanud Lümandu ja Kõrvetaguse mõisas. Vaimõisa vahtkonda sai tööle 40-aastane Juhan Libek, kes 1904. aastast kuni metsade riigistamiseni oli teeninud Joa mõisa metsavahina. Metsavahitööga rinda pistma tuli mehi ka hoopis teist laadi ametite pealt. Orgita vahtkonna metsavahiks kinnitati 1931. aastal Jaan Paugus, kes oli pidanud kooliõpetajaametit, tosin aastat teeninud Lihula arestimaja ülemana ja vahepeal proovinud rahukogu registraatori tööd. Jaan Hiob, ilmasõja ja Vabadussõja läbi teinud mees, tuli metsavahiks Lümandu mõisa põllutööjuhataja ameti pealt. Juhan Kuusik oli enne Sipa vahtkonna metsavahiks saamist teeninud kümme aastat leiba Hüüste villatööstuse ja seitse aastat Sindi kalevivabriku masinate taga.
1930. aastatel Märjamaa metskonda metsavahtidena tööle võetud meestest olid aga enamik juba kutseõppe läbi teinud. Hans Redlich, Herbert Kruusel ja Johannes Mägisoo olid metsavahiametit õppinud Haapsalu revidentmetskonnas, Erich Kaldamaa ja Mihkel Volga Märjamaa metskonnas. Peeter Kurvetil, Edgar Luigel ja Johannes Preedenil oli selja taga Voltveti metsakool.

PALGAD 3150 MARGAST 9 KROONINI
Metsavahtide palganumbrid olid väga kõikuvad. Arvesse võeti metsavahijärku ja vahtkonna suurust. Loomulikult mängis oma osa rahakursi muutus, kuidas muidu oleks näiteks Lümandu vahtkonna mehe Jaan Hiobi kuupalk seitsme aastaga tõusnud peaaegu kümme korda: 350 margalt 1920. aastal 3150 margani 1927. aastal. Töötasu mõjutas ka palgamaa suurus. Pärast nende maade ülevaatamist 1922. aastal alandati mõne metsavahi kuutasu 650 margalt 450 margale; põhjendus – „palgamaa suurenemise tõttu“. 1931. aastal on metsavahtide kuupalgaks märgitud 24–27 krooni.
Käru metskonna arhivaalide hulgast võib leida dokumente, kus metsavahid nõuavad palgatõusu. Pidapa metsavaht Jakob Tirmann ja Saare metsavaht Mihkel Maurer on 1934. aasta 14. augustil esitanud metsaülemale ühise avalduse, kus nenditakse, et Lemmelo vahtkonna kaotamisega suurenesid nende vahtkonnad 700–800 hektari võrra. Mehed on kirjutanud: „.. meil pole jäänud aega üle palgamaa korraldamiseks, vaid kõik põllutööd tulid lasta raha eest ära teha .. Palgamaa saime kätte kännustikuna, mis tuleb veel ümber töötada .. Palume Teie korraldust ja kaasabi, et meie palga määra saaks suurendatud vastavalt juurdetulnud töö normele.“
Metaülema kiri Riigimaade ja Metsade Valitsusele 20. augustist 1934. aastast teatab, et pärast suurenemist on Saare vahtkonna pindala 1240 hektarit ja Pidapa – 1296 hektarit, mõlemad metsavahid kasutavad 15 hektarit palgamaad ja saavad kuus töötasu 25 krooni 50 senti. Metsaülem teeb ettepaneku tõsta metsavahtide palka ühe astme võrra. Sellele vastuseks teatavad Tallinna kõrged ametnikud, et „ei leia võimaliku olevat metsavahtide palvele vastu tulla, millest viimastele teatada palume“. Kirjale lisatud märkusest näeme, et 21. septembril 1934 on see uudis ka metsavahtidele Maurerile ja Tirmannile teatavaks tehtud.
Kibestunult räägib oma tööst ja palgast Käru metskonna Metsari vahtkonna metsavaht Artur Uus 1934. aasta 20. juulil kokku seatud avalduses: „1. novembrist 1933. a. alates alandati minu palka Vändra revident metsaülema ettekirjutuse põhjal Kr. 17.50nelt 9 kroonile ja mille kohta seletati, et minul on oma vahtkonnas vähe tööd. Püüdsin kuidagi ära elada, kuid selgus, et praeguse töö juures selle palgaga, mis on kaugel igasugusest elatismiinimumist, ennast ja perekonda üleval pidada on enam kui võimatu.“ Metsavaht palub oma palka tõsta 20 kroonini, põhjendades: „Minu vahtkonna pindala on minu teenistus ajal suurenenud umbes 500 ha, kusjuures aga vahtkond on metsavargate rikkamas ümbruses.“ Artur Uus lõpetab oma avalduse: „Ja et metsa ametnikult nõudaks ametikohuste täpset täitmist, siis on ka ametnikul õigus selle eest inimväärsed tasu nõuda.“ Kahjuks ei olnud arhiivist leida dokumenti selle kohta, millise tulemini jõudis metsavaht Uusi inimväärse töötasu nõudmine.

“.. OLEN METSAVAHI AMETIST TÄIESTI ÜLE“
Ehkki metsavahitöö oli raske ja palk mõne mehe meelest väga kasin, jätkus vabanenud kohtadele soovijaid. Kui Käru metskonnas 1930. aastal metsavaht Tõnis Elmiku surma järel Metsari vahtkonda meest otsiti, saabus terve peotäis avaldusi. Käru mees Jaan Oks teatab: „Olen pois mees 27 aastat vana. Metsa tööd olen teinud iga aasta lapsest saadik.“ Viljandimaalt Kõo vallast pakub end metsavahiks ministeeriumikooli haridusega Eduard Olbrei, kes kirjutab: „Metsa töid olen ennem teinud, tarvilik inventaar põllu pidamiseks on olemas.“ 24-aastane Kädva küla Aidametsa talu perepoeg Reinhold Kaal esitab kalligraafiliselt kirjutatud avalduses metsavahiametisse soovimise põhjenduseks, „et mina metsa ja metsaasjanduse vastu huvi tunnen“. Lisab ka algkooli III klassi teatelehe, arstitunnistuse ja kaitseväeteenistuse tunnistuse. Ernst Krausmann Kedvaperest arvab oma sooviavalduses: „Tunnen metsas kõiki ette tulevaid töid, olen üle kolme kuu juba õpilasena olnud IIIda jsk. metsniku juures. Tunnen, et olen metsavahi ametist täiesti üle oma teadmiste poolest ..“ Metsavahiks on valmis hakkama veel puutöömees, metsa hindamise salga liige, ka mitu noort meest, kes isatalus põllutööd teevad. 1934. aastal kandideeris metsavahiametisse juba kutsega mehi. Kohasoovija Jaan Mett Võrumaalt teatab, et on läbi teinud 1933. a. Voltveti metsakooli metsavahtide kursuse. 24. mail 1934 on A. Samaarin Rakvere kandist Karitsalt kirjutanud: „Olen .. lõpetanud metsavahi kutsega kõiges metsamajandus teadmistega. Kohale kandideerimise järjekorras takistusi minule nimestikus ei ole.“

POOL NAELA LEIBA PÄEVAS
Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse kiri 6. oktoobrist 1920 kohustas metsaülemaid kokku seadma iga kuu kohta metsaametnike ja tööliste nimekirjad, kus on ära näidatud ka perekonnaliikmed. Iga nime järele tuli märkida summa, mille eest inimene kehtivate normide järgi rehkendatuna pidi saama margariini, heeringaid, püüli- ja leivajahu. Rangete normide alusel jagati ka ülikonna- ja pesuriiet, lambiõli, saapaid, tallanahka, tuletikke ning seepi.
Metsavaht Jakob Tirmanni kolmeliikmeline pere on saanud ajavahemiku august kuni detsember 1920 eest 1,5 puuda leivajahu, 37 naela nisupüüli, 40 naela heeringaid, 7 naela margariini.
Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse tööstuse osakond teatab kirjaga 19. märtsil 1921 Järva maakonna metsaülemale, et 134 arssinat villast ülikonnariiet, mille metsaülem on isiklikult peavalitsuse laost vastu võtnud, „on riikline varustus 1920 eest Järva maakonna metsa-, kantselei ja valveametnikkudele ja metsatöölistele – 26 komplekti à 4½ arsinat ja 4 komplekti 4¼ arsinat. Riiet on õigustatud saama ainult need ametnikud ja töölised, kes 1920 aastal vahet pidamata vähemalt 6 kuud teenistuses on olnud ja seni ülikonna riiet ei ole saanud.“ Saadud kangarullist viie ülikonna jagu riiet määras maakonna metsaülem Hans Taube Käru metskonnale. Kui silmas pidada, et ainuüksi metsavahte oli Kärus ametis 14 meest, pidi selle natukese kuue- ja püksimaterjali jaotamine üsna keeruline olema. Sama aasta aprillis saab Käru metskond ka 325 arssinat pesuriiet töötajatele väljajagamiseks, igaühele 25 arssinat.
5. novembril 1920 koostatud „2 paari uue, 15 paari wana saabaste ja 26 naela talla naha wälja jagamise leht“ näitab, et vanad saapad langesid osaks metsavahtidele Jakob Kommisaarele, Martin Rebasele, Hans Grosskopfile, tallanahka said kaheksa metsavahti.
Toiduainetega varustamisel tehti vahet „rasketööliste“ (puulõikajad) ja „kergetööliste“ vahel. Viimaste hulka arvati ka metsavahid. Nemad said 1920. aastal normide järgi päevas: 1) ½ naela leiba palgasaaja kohta, 2) ⅛ naela nisu- või odrajahu palgasaaja enese ja ⅛ naela tema perekonna jaoks, 3) 11 solotnikku rasvaineid palgasaaja ja 6 solotnikku iga pereliikme kohta, 4) 2 naela kartuleid palgasaaja enese ja nael iga pereliikme kohta. Peale selle oli metsavahtidele ette nähtud kuu kohta seitse naela heeringaid palgasaaja enese ja kolm naela perekonna jaoks, pool pakki tikke ja üks nael seepi.

KOHENDAMISEL JA KÕPITSEMISEL POLNUD LÕPPU
22. veebruaril 1923 on koostatud akt Käru metskonna töötajate korterite hindamise kohta. Komisjoni kuulusid Lelle vallavanema abi Hans Prukk, politsei Käru rajooniülem J. Tomson ja metsaülem P. Hermann. Neliteist metsavahikorterit on saanud niisugused hinded: „keskmine“ – neli korterit, „allakeskmist“ – seitse, „vilets“ – kaks, „halb“ – üks. Seitse metsavahiperet elasid rehielamutes. Halvas korteris elas Lemmelo metsavaht J. Kommisaar, viletsas – Saare metsavaht Mihkel Maurer ja Teosaare metsavaht Juhan Peks.
1923. aasta juulis on saadetud Järva maakonna metsaülemale metsaametnike palgamaade nimekiri, kust näeme, et kõik metsavahikohad on kantud nimestikku kui põlised metsavahikohad. Nende kohtade hooned aga kippusid lagunema. Käru metskonna arhiivifondis leidub terve rida toimikuid, kus sees ehituste ja paranduste taotlused, eelarved, vajadusaktid ning arvutused. Kuigi igal aastal hoolega remonditi ja ehitati, ei paistnud töödel lõppu tulevat.
1923. aastal parandati kolme vahtkonna, Kedvapere, Tillniidu ja Pori metsavahtide elumaju. Sel aastal remonditi metsavahikohtadel veel kaks lauta, kaks kaevu, kuuri ja küüni, üks vihusaun, ait, ahi ja rehealune. Saare vahtkonda ehitati uus elumaja, mille kohta on 1922. aastal tehtud üksikasjalik eelarveline rehkendus: üleüldine kokkuvõte:

Eelarve järele – 296500.- marka
puumaterjali kännuraha – 46215,50
kokku 342715,50
ümarguselt 342,500.- marka.

1923. aasta 14. novembri kokku seatud aktist loeme: „Käru metskonna Kuusiku vahtkonna metsavaht Mihkel Wõigas teatab oma seisukorrast, et temal puudub elumaja juures kohane ruum, kus oleks võimalik sügisel oma palga maa pealt saadavat vilja ära peksta, sest vilja kusagile talusse peksmiseks viia on äärmiselt vilets.“ Aktile alla kirjutanud metsaülem ja I jaoskonna metsnik on tõendanud, et „metsavaht Wõigasel on rehealune tarvilik, sest vilja vedu sügisel taludesse oleks aega viitev ja teatud % kahaneb vilja saagist, niisama ka halbade teede tõttu on vilja vedu taludesse võimata.“
Metsavaht on nõus rehealuse omal kulul valmis ehitama. Enamasti kohendavad ja parandavadki metsavahid oma kasutuses olevaid hooneid ise, saades kännu pealt tasuta puumaterjali.

KAEVUD KORDA JA KEMMERGUD PÜSTI
Hoonete kõrval oli aina vaja remontida kaeve. 11. mail 1929 on II jaoskonna metsnik Johan Memme koos metsavaht Peksiga Teosaare metsavahikoha kaevu järele vaadates leidnud, et „rakked on ära mädanenud ja tuleb uusi rakkeid teha 2,30 m kõrguselt.“ Veel halvem lugu on Kuusiku metsavahi kaevuga, mille kohta 1930. aasta 12. jaanuaril „.. kaevu post ja vinna puu on täiesti ära mädanenud ja tarvidamiseks kõlbmata ja häda ohtlik. Kaevu post ja vinna puu tuleb uus teha, posti pikkus 5,5 mtr jämedus 25 sm ja vinna puu 10 mtr pikk ja jämedus 13–14 sm.“
Vajadusaktis 30. juulist 1930 on Turumetsa vahtkonna metsavahi loomalauda kohta nenditud, et „katus on ühe külje peale wajunud, nii et on karta, et katus täiesti kokku langeb“. Peale katuselappimise ja mädanenud seinapalkide vahetamise tuleb laudale ka „uusi wärawaid teha lasta suurusega 2 m x 2 m, raud osad uued“.
Metsavahtidele välja antud ehitusmaterjali kohta peeti täpset arvestust. Arhiivitoimikust leiame paberi pealkirjaga „Remont materjalide nimekiri, millised wälja antud, kuid tarwitamata ja alal hoitakse alljärgmistel kohtadel“. Kirjas on tüki- või meetriviisi palgid, lauad, telliskivid, sindlinaelad, katuselaastud. Üks tabeli lahter näitab, kelle juures olid varud hoiul; iga metsavaht kinnitas seda allkirjaga.
Metsateenijate elupaikade korrastamise töös ei keelanud oma abi ka kohalikud võimud. 13. mail 1920 on Käru metsaülem Paul Hermann kirjutanud Käru vallavalitsusele: „Palun minule kirjalikult saata nõudmine metsawahtide ja puulõikajatele wäljakäigukohtade ehituse peale, sest muidu ei saa mina krediiti.“ Ju pidi metsavalitsus õige tagurlikult arvama, et metsa rüpes elavale perele piisab ihuhädade õiendamiseks lepikusse põikamisest. Ega muidu metsaülem käimlate tarvis raha küsides toetust otsinud. Seda ta Käru vallavanemalt J. Reinhausilt ka sai, sest see on 24. mail 1920 vastanud: „Järwamaakonna Walitsuse ettekirjutuse peale wallawalitsus palub korraldust teha, et metsa tööliste majade juurde saaks wäljas käima kohad (kemmergud) ehitatud.“



Tiina Treimann, metsandusloolane

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: