Üks viieteistkümnest Rootsi parlamendi 1999. aasta aprillis vastu võetud keskkonnakvaliteedi eesmärgist on jõuda ühe inimpõlve jooksul säästva metsamajanduseni. Selle all peetakse silmas olukorda, kus metsa väärtus ja metsamaa tootlikkus säilivad, aga ühtaegu on kindlustatud ka bioloogilise mitmekesisuse ja kultuuripärandi kestmine ning metsa puhkemajanduslikud väärtused.
Bioloogilise mitmekesisuse kaitse eeldab küllalt suurt vanametsa ökosüsteemide osakaalu. Rootsis on mõiste “vanad metsad” üsna täpselt määratletud: Põhja- Rootsis – Norrlandis ning Dalarna, Värmlandi ja Örebro maakonnas – peetakse selleks metsi, mis on vanemad kui 140 aastat, mujal riigis – vanemad kui 120 aastat. Alates 1990. aastate keskelt on vanade metsade osakaal kogu Rootsis suurenenud, eelkõige seetõttu, et veel alles vanu metsi enam kuigivõrd ei raiuta. Siiski ei ületa suhtarv kusagil riigis 6–8 protsenti, enamasti jääb aga paari-kolme protsendi piiresse. Eriti napilt on vanu metsi Lõuna- ja Kesk-Rootsis.
1998. aasta lõpul oli 865 000 hektarit tulundusmetsi ühel või teisel moel kaitstud. Kümne aasta jooksul lisandub sellele veel 400 000 hektarit: 320 000 kui looduskaitsealad, 30 000 loodushoiualadena ja 50 000 looduskaitselepingute kaudu.
Et vältida metsades leiduvate loodusja kultuurimälestiste kahjustamist, on kavandatud üleriigilised inventuurid, mille tulemused peab kohe metsandussektorile teatavaks tegema. Rööbiti sellega tahetakse juurutada pinnasehoidlikumaid töömeetodeid.
Kiites juulis avaldatud raportis ühelt poolt koolituse ja helde rahastamise tõttu saavutatud edu, on rootslased ometi enesekriitiliselt märkinud, et 1930. aastatest kuni 1980ndateni rakendatud metsandusmeetodite järeleulatuva “viitefekti” tõttu võib mõnegi seatud eesmärgi saavutada parimalgi juhul alles aastal 2020. Ühtlasi on nenditud, et säästvast metsandusest saab Rootsis hakata kõnelema alles siis, kui samas on positiivselt lahendatud ka happevihmade probleem.