Eesti Looduse fotovõistlus
4/2004



Artiklid
Õunapuu Eestis ja mujal

Õunapuu on üks tähtsamaid viljapuid maailmas. Samas on õunapuuliike üsna keeruline piiritleda. Mõne teadlase väitel on 9, teiste andmetel 25–30 või koguni 58. Artiklis heidetakse valgust õunapuude süstemaatikale ja olulisematele liikidele.

Eesti suurim õunapuu, Karksi vallas
VÄRSKEMATEL ANDMETEL ON MAAILMAS 20 ÕUNAPUULIIKI
Kirjalikke teateid õunapuu kohta on juba antiikajast. Teophrastose teatel kasvatati Kreekas kahte sorti, Pliniuse järgi oli Roomas 370 aastat hiljem teada juba 36 sorti õunapuid. Plinius kasutas teadaolevalt esimesena sõna Malus.

Karl Linné paigutas õunapuu oma 1753. aastal avaldatud taimesüstemaatikas pirnipuu perekonda. Ta kirjeldas perekonnas Pyrus Malus L. õunapuu teisendeid, nagu metsõunapuu Pyrus Malus var. Sylvestris. Talle olid teada Põhja-Ameerika liik Pyrus Coronaria L. (praegu Malus coronaria ) ja ida-mariõunapuu P. baccata L. (nüüd Malus baccata). Linné kaasaegne, inglise aednik Ph. Miller oli aastal 1768 seisukohal, et Malus on siiski omaette perekond. Sedasama oli juba 1719. aastal väitnud ka prantsuse botaanik J. Tournefort.
Kahekümnendal sajandil on õunapuud käsitletud peamiselt C. Schneideri käsiraamatus “Illustriertes Handbuch der Laubgehölze” (Wien, 1906) ja A. Rehderi teoses “Manual of cultivated trees and shrubs” (New York, 1949) ilmunud süstemaatika alusel.
Kesk-Aasia õunapuid uurinud vene teadlased on seal kirjeldanud kümmekond uut liiki. Viimastel aastakümnetel Nikolai Vavilovi ülevenemaalises taimekasvatuse instituudis tehtud uurimused on olnud väga kriitilised: paljud liigid on paigutatud alamliikideks või teisenditeks, mõned koguni vormideks. 1983. aastal avaldatud “Культур…ая флора СССР” 14. köites on monograafia autor F. Lihhonos kahandanud õunapuu looduslike liikide arvu kaheksale, millele lisandub kultuurliik aedõunapuu.
F. Lihhonosi kaastöötaja ja hilisem uurimuste jätkaja V. Ponomarenko jagab põhimõtteliselt sama arusaama. Ühe olulisema seisukoha järgi ei kasva varem aedõunapuu esivanemaks peetud madalat õunapuud (M. pumila) looduses ja see ebaselgelt määratletud takson on jäetud liiginimekirjast välja.
Nüüdisaja kõige põhjalikuma uurimuse õunapuu kohta on 1991. avaldanud kauaaegne Läti ülikooli professor V. Langenfeld (Langenfeld, 1991). Oma doktoritöö õunapuu liikide geograafiast ja süstemaatikast kaitses ta muide 1970. aastal Tartu ülikoolis. Mainitud monograafia on leidnud laialdast tähelepanu. Ka viimane teadaolev põllu- ja aiakultuuride entsüklopeedia (Mansfelds’ encyclopedia..., 2001) on võtnud aluseks V. Langenfeldi uurimuse, kuid koondanud liikide arvu 20-le. Tabelis on toodud õunapuuliikide loetelu selle allika alusel. Neli on hübriidsed liigid, millest ainult kahe lähtevanemad on teada.

METSÕUNAPUU, KODUMAINE LOODUSLIK ÕUNAPUULIIK Metsõunapuu (Malus sylvestris) võib kasvada kuni 10 meetri kõrguse puuna või ka kõrge põõsana. Tema võra on tihe ja laiuv ning oksad tavaliselt asteldega (Eichwald, 1956). Ta on levinud Lääne- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavia maades, Laadoga-Ilmeni piirkonnas ja Venemaa keskrajoonides. Levila ei ulatu Kaukaasiasse.
Eestis kasvas metsõunapuu varem peaaegu kogu territooriumil. Kuid suuremad puud raiuti tarbepuuks, eriti saartele iseloomulike pukktuulikute tarbeks: neist tehti kõik hammasrattad. Metsõunapuu puit sobis ka libedasti jooksvaks kangasüstikuks ja höövlipakuks, sest ta oli “kulumise vastu kui vask, mis lantsis puhas alt” (Toomessalu, 1969). Tuuliku hammasrataste tarvis osteti õunapuud teiste käest, kui endal polnud. Kuivatatud õunapuulehtedest ja -koorest saadi punast või kollast riidevärvi (Viires, 1975).
Nüüdisajal on metsõunapuu omane läänesaartele, peamiselt Saaremaale ja Muhumaale (Eichwald, 1956). Metsõunapuu on Eestis oma levila põhjapiiril ja looduskaitse all (III kategooria liik). Üks iseloomulikumaid ja suuremaid metsõunapuu levikukohti Saaremaal Ansi külas võeti 1973. aastal kohaliku tähtsusega looduskaitseobjektide nimekirja (suurus sel ajal 5,6 hektarit). Põhiline puuliik sellel maatükil on tamm, seejärel õunapuu ja kask, alusmetsaks on sarapuu (Palk, 1987). Kaitse algatas Eesti maaviljeluse instituudi puuviljanduse osakond, praegune Polli aianduse instituut.
Saaremaa metsõunapuud püüti juba 1930-ndate algul kasutada õunapuusortide pookealuseks, kuid katsed valikuta puudelt kogutud seemnest kasvatatud taimedega ebaõnnestusid (Mätlik, 1932). 1946. aastal võttis Polli aianduse ja mesinduse uurimise instituut vaatluse alla Saaremaa metsõunapuu, kaasates mitmed Polli aiandustehnikumi õpilased, kes rändasid jalgsi ja hobusega, kogudes ajutiselt herbariseeritud materjali ja tehes vaatlusi. Selgus, et 1939.–40. aasta karm talv oli Saaremaal metsõunapuid tugevasti kahjustanud. Õpilaste töödele toetudes valisid endise Karja kodumajanduskooli alusel asutatud Karja katsepunkti teadurid H. Paut ja R. Nõmmsalu välja elujõulised ja terved ning viljakad emapuud. Nendelt kogutud seemnest kasvatati pookealused nii Polli uurimisasutuse Morna osakonnas kui ka Karjas. Uuriti 27 puu seemikaluseid ja valiti välja kuus paremat emapuud. Polli teadur Jakob Palk valis lõplikult välja üheainsa puu, mille seemikjärglasi katsetati pikemat aega. Saaremaa metsõunapuu nr. 15 osutus viljakandvuselt ja talvekindluse poolest heaks pookealuseks (Palk, 1987). Selle emapuu Saaremaal hävitati kahjuks juba üsna ammu.
Küllalt sageli on märgitud Eesti suurimat ja vanimat õunapuud “Oti mõtsikut” Karksi vallas, paar-kolm kilomeetrit Pollist Morna poole. See ei ole tegelikult metsõunapuu, vaid kasvanud aed õunapuu (M. domestica) seemnest. Hiljuti määrati kindlaks puu vanus, mis Eesti parima eriteadlase Alar Läänelaiu järgi on 250 aastat (Läänelaid, 1999). Puu tüvi on harude vahelt laiali vajunud ja lõhe laieneb pidevalt. Seetõttu saab usaldusväärset ümbermõõtu võtta vaid maapinna lähedalt. 1998. aastal mõõtis Andrus Jair nullkõrgusel tüve ümbermõõduks 458 cm (Relve, 1999).
Teede ääres, metsaservas ja põllupeenral leidub sageli noori õunapuid, mis vähemalt sisemaal on peaaegu kõik aedõunapuu seemnest kasvanud. Jänesed kahjustavad neid järjekindlalt, mistõttu vähesed neist kasvavad suureks.
Sõja järel istutati maanteevalitsuste algatusel suurte teede äärde alleepuudena palju õunapuid. Eeskuju võeti Lääne- Euroopast, kus sõjas käinud mehed puutusid kokku seal levinud nn. maanteeäärse puuviljakasvatusega. See oli tol ajal omaette aiandusviis; töötajad hooldasid puid ja koristasid saagi. Eestis oli rohkesti õunapuid istutatud Valgamaa, Viljandimaa ja teiste lõunapoolsete piirkondade teede äärde. Euroopas on sellisest kasvatusviisist ammu loobutud. Eestis võib mõnel pool veel näha väheseid hooldamata puid. Need ei ole mets-, vaid aedõunapuud.

MÄGIÕUNAPUU, PEAMINE AEDÕUNAPUU ESIVANEM
Mägiõunapuud (Malus sieversii) kirjeldas esimest korda botaanik I. Sievers 1793. aastal. Kuid kirjeldus jäi vaid käsikirja. 1830. aastal avaldas K. F. Ledebour teoses “Flora Altaja” liigikirjelduse Sieversi andmete põhjal, andes liigile ühtlasi Sieversi nime. Väga vormirohket liiki uuriti põhjalikumalt siiski alles kahekümnenda sajandi teisel poolel. Mägiõunapuu levikupiirkond on Kesk-Aasias Kopetdagi mägedest (Türkmenistanis) läbi Alatau mägede Kõrgõzstani, Usbekistani ja Kagu-Kasahstani ning Tjan-SHani mägedesse Loode-Hiinas, enamasti 1200–1800 meetri kõrgusel merepinnast. Levila ulatub ka Afganistani põhjaserva (Mansfelds’ encyclopedia..., 2001). Vene, Kasahstani ja Kõrgõzstani teadlased on teinud kindlaks mägiõunapuu erakordselt suure välistunnuste varieeruvuse ja bioloogiliste omaduste rikkuse. On leitud madalakasvulisi vorme, ainult 1,5–2 meetrit, aga ka suuri puid (kuni 13 meetrit), millel vanust sada aastat ja millelt kogutud saaki kuni 500 kg. Liigil leidub varajaste suvija hiliste taliõuntega puid. Õite läbimõõt on 3,5–7 cm, värvus varieerub valgest ja roosast kuni erepunaseni. Viimast vormi (M. s. f. niedzwetzkiana) tuntakse meilgi ilupuuna, mille kõik organid on rohke antotsüaanisisalduse tõttu värvunud tumepunaseks: ka võrsete ja okste puit, koor, seemned jm.
Mägiõunapuu viljad võivad olla väikesed (10–20 g), aga ka suured (90–150 grammi), mille läbimõõt on 7,3 cm. On ümmargusi, piklikke ja lapikuid õunu. Viljad on kas valged, kollased, punased või tumepunased. Väga mitmekesine on õunte konsistents ja mahlasus. Maitse poolest leidub hapusid, magushapusid ja magusaid õunu, kuid ka mõrusid vilju.
Lühidalt öeldes on mägiõunapuul olemas kõik fenotüübid ja genotüübid mis aedõunapuulgi (Пономаренко, 1982). Seetõttu peetakse teda kõige tähtsamaks aedõunapuu esivanemaks. Viimase poolesaja aasta jooksul on sealt mägedest leitud puid, mis on valmis sordid: niisama ilusad õunad kui väga kuulsal sordil ‘Aport’, isegi veel maitsvamad (Dzhangalijev, 1977). Dzhangalijev ja Volkova on mägedest leidnud puu, mille õunte keskmine mass on 239 g. Mõne vormi C-vitamiini sisaldus ületab 6–7 korda Euroopas levinud sortide oma (Пономаренко, 1982).

AEDÕUNAPUUD PEETAKSE OMAETTE LIIGIKS
V. Ponomarenko on rõhutanud, et aedõunapuu (Malus domestica) tekkis Kesk- Aasias, kus mägi-õunapuud oli kultuurtaimena hakatud kasvatama ligikaudu 20 000 aastat tagasi. Pookimist sel ajal ei tuntud. Kuid mägiõunapuu annab rohkesti juurevõsusid. Ponomarenko arvates viidi paremate puude juurevõsusid elupaikade lähedusse ja istutati jõekallastele, kus puud said küllaldaselt vett.
Õunapuukasvatus levis kaubateid pidi Iraani, Armeenia ja Gruusia aladele, Väike-Aasia kaudu Kreekasse ning sealt edasi Rooma riiki ja Lääne-Euroopasse. Euroopas kujunes teisene geenikeskus väga paljude väärtuslike sortidega. Kreeka kolonistid viisid õunapuu Krimmi, kust edasi kulges levik Ukraina ja praegustele Venemaa Euroopa-aladele. Ponomarenko peab võimalikuks ka otseteed Kesk- Aasiast, Kaspia mere ja Volga jõge pidi Euroopa ida-aladele. Ameerika koloniseerimisega viidi aedõunapuu nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikasse. 17. sajandil jõudis aedõunapuu Lõuna-Aafrikasse, järgmisel sajandil Austraaliasse.
Peale mägi-õunapuu on aedõunapuu kujunemisel osalenud peamiselt Kaukaasia mägimetsade liik ida-õunapuu (M. orientalis) ja metsõunapuu (M. sylvestris), vähemal määral ka mitu teist liiki, millelt on ristamise teel püütud sortidele lisada kas talvekindlust, näiteks ida-mariõunapuult (M. baccata), või kärntõvekindlust, nagu mandzhuuria õunapuu (M. mandshurica) hübriididelt (M. x floribunda, M. x zumi).
Aastatuhandeid kestnud sordiaretus on loonud tohutu arvu sorte: Mansfeldi entsüklopeedia andmeil 30 000, arvestamata tuhandeid kohaliku tähtsusega sorte. Loodud sordid on äärmiselt mitmekesised. Pomoloogid (puuviljasorte tundvad ja uurivad teadlased) on püüdnud rühmitada sarnaste tunnustega sorte juba 18. sajandist alates. Praegu peetakse (Mansfelds’ encyclopedia..., 2001) parimaks F. Lihhonosi välja töötatud klassifikatsiooni (k,.%…%“, 1983).
Lõpuks lühike ülevaade Eesti ja maailma õunatoodangust. Eesti tootis 1999. aastal 11 100 tonni, 2000. aastal 18 100 ning 2001. aastal 14 800 tonni. Sellest ei jätku kõigi elanike tarbeks. Seetõttu on sisse veetud värskeid õunu: 1999. aastal 16 500 tonni, 2000. aastal 13 500 ja 2001. aastal 13 100 tonni. Seega katavad Eesti oma õunad pisut üle poole vajadusest, eriti halval saagiaastal, näiteks 1998 ainult ühe kolmandiku. Kõige rohkem õunu tuuakse meile Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast ja Itaaliast. Soomega võrreldes toodab Eesti kaks korda rohkem õunu, Lätiga kõrvutades aga märgatavalt vähem.
Maailma õunatoodang on praegusajal ligikaudu 60 miljonit tonni. See on umbes niisama suur kui banaani- või viinamarjatoodang; mõnevõrra vähem kasvatatakse apelsine. Suurim õunakasva taja on Hiina, kust tuleb üle veerandi maailmatoodangust. Järgneb USA (5 mln. tonni), siis Türgi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Iraan (igaüks 2–2,5 mln. tonni), India, Argentina, kokku mõlemad Koread, Venemaa ja Ukraina (igaüks 1–1,5 mln. tonni). Euroopa turul leidub ka õunu Lõuna-Aafrika Vabariigist, Egiptusest, Tshiilist, Brasiiliast, Jaapa nist, Kanadast, Uus-Meremaalt ja Austraa liast.



Kalju Kask, pomoloog

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet