Viimasel poolsajandil on Euroopa metsi räsinud mitu suurt tormi. Põhjalikumalt on vaatluse all tänavune jaanuaritorm ja selle võimalikud järelmõjud puiduturule.

VIIMANE TORM KAHJUSTAS ENIM METSA ROOTSIS, LÄTIS JA TAANISJaanuari teisel laupäeval oli ilm Eestis sompus ja jäine tuul tuhises üle Keava raba. Laukaid kattis õrn jääkiht, kuid rabamättad olid paljad. Metsavaheteed meenutasid liuvälju; tasapisi hakkas pimenema. Õhtu saabudes tuul paisus ja mets mühas võimsalt. Autoraadiost tabas kõrv tormihoiatuse: kella üheteistkümne paiku on alates Lääne-Eestist oodata marutuult üle 30 m/s ning lainekõrgus Läänemerel võib tõusta kuni 16 meetrini. Vaatasime Juurus metsaonnis kolleegidega üksteisele küsivalt otsa: kas nüüd on siis tsunami jõudmas ka Eestisse.
Öösel algaski torm. See vältas kogu öö ning näitas oma rammu veel pühapäeva hommikulgi. Metsaomanik teadis, et head see endaga kaasa ei too. Päeva jooksul kasvas ärevus, mida põhjustas teadmatus kahjustuste ulatusest. Läks veel üks päev, enne kui Edela-Eestist hakkas tulema teavet metsakahjustuste ulatuse kohta. Korraga oli küsimusi rohkem kui vastuseid. Aegamööda tulid ka vastused, kuid kerkis uusi küsimusi ja neid jagub siiani.
Mis ikkagi juhtus? Tugevaks tormiks liigitatud rajutuul liikus Briti saartelt üle Taani ja Lõuna-Rootsi Baltimaadele, põhjustades veetaseme tõusu Läänemere idaosas ning Pärnu lahes. Tunde kestnud maru tekitas suuri metsakahjustusi kogu oma teekonnal. Pärast tormi hinnati mitte eriti metsases Taanis kahjustatuks 1,5–2 mln. tm (150% aastasest raiemahust), metsarikkas Rootsis 75 mln. tm (ligi 100%), Lätis 4–5 mln. tm (35–40% raiemahust) ning Eestis 1,1 mln. tm (10% raiemahust) kasvavat metsa. Sellest puidust tuleb enamik kahjustuste tõttu paratamatult metsast välja vedada. Võrdlemisi kergelt pääsesid Leedu ja Soome: seal ei nõua metsakahjustuste kõrvaldamine eraldi abinõusid.

Eestis tegi torm suurimat kahju Pärnu ja Viljandi maakonnas, kuid ka Valga-, Tartu-, Võru- ja Jõgevamaal. RMK majandatavas riigimetsas hinnati kahjustatud metsade pindalaks 15 988 ha ja mahuks ligi 554 000 tm, sellest vastavalt 61% ja 69% Pärnu ja Viljandi maakonnas. Neis maakondades on hulgaliselt tuuleheidet, vähem tuulemurdu, suhe hinnanguliselt 70 : 30. Võib arvata, et murru osatähtsust aitas vähendada möödunud aasta vihmasest suvest ja sügisest tingitud metsa liigniiskus ning üsna sooja talve tõttu külmumata maapind. Selletõttu ei püsinud juurestik maapinnas kinni ning tuuleheide tekkis kergesti. See omakorda vähendas puidu sisemiste vigastuste tekke riski, mis on oluline tormi järel hangitava metsamaterjali turustamise seisukohast. Eriti ohtralt murdis torm kuusikuid Õisu metskonnas. Õisu ongi suurimat kahju kannatanud metskond Eestis. Üldiselt said enim kahjustada okaspuumetsad: kõikidest aladest ligi 70%; sega- ja lehtpuumetsi oli räsitute hulgas 30%. Võrdluseks: Rootsi kahjustustest 80% hõlmas kuusikuid, 15% männikuid ja vaid 5% lehtpuumetsi.

LÄHIMINEVIKU SUUREMAD TORMID OLID 1999. JA 2001. AASTAL Mõningane kasvavate puude väljalangemine tugeva tuule tõttu on olnud meie metsades iga-aastane nähtus. Kuid alates 1999. aastast on suure purustusjõuga tormid tunduvalt sagenenud. Rääkides tormikahjustustest, meenutatakse eelkõige 1967. aasta 6. augustil juhtunut: kuni 35 m/s puhunud tuul murdis kuni 4–6 mln. tm metsa. Toona ületas see maht vähemalt kaks korda aastase puidukasutuse mahu ja väärib seetõttu sajandi tormi nime seniajani. Kahe aasta pärast, 2. novembril 1969 järgnes orkaan, mis jõudis ka Lääne-Eesti saartele ja põhjustas samuti suuri metsakahjustusi.
Ööl vastu 29. novembrit 1999. aastal jäi Eesti suure tsükloni mõjusfääri, mis tõi kaasa tugeva tuule. Kõige rohkem mõjutas see ilma Lääne-Eestis, kuid ka Põhja- ja Kesk-Eesti aladel puhus tormituul. Saartel ulatus tuule kiirus iiliti kuni 30 m/s. Peamiselt murdis ja langetas tuul üksikpuid, kuid puid murdus ka häilude ja “pesadena”. Kahjustuste suuruseks hinnati riigimetsas kokku ligi 40 000 tm. Samal sügisel möllas võimas tsüklon Euroopas, tekitades ulatuslikke kahjustusi ka metsades. Suurimad kahjustused olid Kesk- Euroopas, vähem Skandinaavia maades. Prantsusmaal oli räsitud ligi 92 mln. tm (kolmeaastane kuuselank), Saksamaal ligi 24 mln. tm (kaheaastane kuuselank), Shveitsis 10 mln. tm, Poolas 5 mln. tm, Taanis 3 mln. tm, Rootsis 2 mln. tm, Austrias 0,5 mln. tm, Leedus 0,3 mln. tm. Kahjustustest tingituna alanes tookord Euroopas tselluloosi- ja paberitööstuses okaspuu toorme hind ning Kesk-Euroopa saetööstusettevõtetes kuusepalgi hind. Eesti puiduhindadele see mõju ei avaldanud.
Järgmine suurem torm tabas Eesti metsi 2001. aasta 16. juulil südapäeval. Enim said kahju Lääne- ja Ida-Viru ning Jõgeva maakond, kus tromb laastas täielikult kuni 4000 ha metsa, millele lisandus ligi 7000 ha osaliselt kahjustatud alasid. Suurim hoop tabas seekord valdavalt lehtpuumetsi. Hinnanguliselt lamandus või murdus 970 000 tm riigimetsa, millest 68% oli lehtpuu ning 32% okaspuu. See protsent erineb märgatavalt tavapärasest liigilisest jaotusest. Seetõttu tekkis puiduturul lehtpuidu, eriti kasepaberipuidu lühiajaline ülepakkumine. Et hoida turgu tasakaalus, vähendas RMK tormist puutumata piirkondades raieid ning võttes arvesse raiet tormialadelt, vähendas kasvava metsa raieõiguse müüki. Kuigi 75% kahjustatud aladest asus Tudu, Oandu ja Paasvere metskonna territooriumil, oli kahtlemata tegemist suurima tormiga pärast 34-aastast vaheaega.
Uus maru murdis metsa 2001. aasta 15.–16. novembril, kui tormituuled tegid kahju kogu Eestis. Kõige rohkem said taas kannatada Kirde-Eesti metsad, kus suvised haavad olid veel lahti, samuti Jõgeva- ja Järvamaa. Kõikjal võis leida üksikpuude heidet. Kokku vajas raiet umbes 33 000 tm metsa. Vanemates metsades leidus üksikuid murdunud puid peaaegu igal hektaril. Kuusikutes valdas tuulemurd. Suvise trombiga tuntuks saanud Oandu, Paasvere ja Tudu metskonnas oli kahjusid peaaegu võimatu hinnata, sest samal ajal kõrvaldati alles eelmise tormi kahjustusi. Kuid sügistormi kahjud olid neis metskondades vähemalt niisama suured kui teistes sama regiooni metskondades kokku.
Järjekordne torm raputas Eesti metsi 2002. aasta 4.–5. juulil. 4. juulil tabas see Lääne- ja Loode-Eesti metsi, 5. juulil tegi suuremat kahju Peipsi-äärsetes metsades. Enim sai kannatada mets Halliku metskonnas, teised suuremad kannatajad olid Alatskivi, Vara, Kastre (nüüd Tartu), Paasvere, Avinurme, Märjamaa, Vardi, Laiksaare ja Orajõe metskond. RMK hallatavates metsades oli kahjustatud ligi 4530 ha, kus oli pikali 266 000 tm metsa. Tormikahjustuste kõrvaldamiseks hakati kiiresti raieid tegema, et vältida puidu riknemist. Kuigi ka seekord oli tegemist lühiaegse rajuga samamoodi nagu eelmisel suvel, ei olnud tema purustusvõime niisama suur ja 100% kahjustatud alasid oli vähem. Seevastu võis rohkem leida räsitud metsa, kus osa puudest oli pikali, osa viltu ja osa püsti.
2002. aasta aprillis peeti Maidla rahvamajas tormikahjustuste ja nende kõrvaldamise meetmete seminar. Seal esinenud metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse juhataja Kalle Karolesi arvutuste kohaselt oli Eestis viimase poole sajandi jooksul kahjustatud kokku 120 000–140 000 ha metsa. Sellele võib nüüd lisada tänavuse aasta 9. jaanuari andmed.

PRAEGU TEEB MURET TORMIKAHJUDE KAUDNE KULU Olgu statistikaga kuidas on, metsaomanikku need numbrid ei aita. Torm toob kaasa vaid kulusid ja probleeme. Otseste kuludena tuleb silmas pidada raiutavast metsast saadava sortimendi keskmist hinnalangust 5–15% ja peale selle kallinenud ülestöötamise hinda samuti 15% ringis. Lõhede ja mõradega puidu väärtus on väiksem ja kui pakkumine ületab nõudlust, siis tuleb arvestada ka turuhinna langusega. Kuid omanikule teevad muret eelkõige mitmesugused kaudsed kulud ja kahju, nimelt järjepidevuse kadu, kui korraga tuleb raiuda lagedaks eri eas metsa. Lisanduvad taastamiskulud, mida on raske planeerida. Looduslikule uuenemisele ei maksa eriti loota, sest soovitud puuliiki ei pruugi tulla ja seeme ei levi kaugele: 80% puuseemnetest langeb kuni 50 meetri kaugusele. Sooja perioodi saabudes tuleb arvestada ka suureneva üraskikahjustuse ohuga.
Tormialasid varitsevad veel mõned ohud: soostumine ja kamardumine. Näiteks hektar kaasikut transpireerib sinna suve jooksul sadava vihma. Kui puurinne kaob, lakkab ka transpiratsioon. Ilmselt tuleb siis mõelda, kuidas veerezhiimi reguleerida.

TORMIPUITU PEAB OSKAMA TURUSTADA Tormimurru metsamaterjale ei ole kerge müüa: ebaharilikult kiiresti tuleb üles töötada suur kogus metsa, see on paratamatult seotud tehniliste ja kaubandusriskidega. Metsaomanikul on raske teha kindlaks selle puidu väärtust. Algul pole teada, kui palju metsa tuleb raiuda ja kui palju võivad hinnad langeda kahjustuste, ülestöötamise raskuste või turusituatsiooni tõttu.
Kui kahjustused on suured, ei suuda kohalikud tarbijad vastu võtta kogu puiduhulka ning ostjaid tuleb otsida väljastpoolt. Enamasti levib info ruttu ja ostjad üritavad lepinguid sõlmida nii kiiresti kui võimalik. Puidurohkus meelitab ka ostjaid ning tekitab soodsa olukorra sellistele ettevõtjatele, kelle heausksus ja maksevõime on küsitav. Niisugustes oludes on soovitatav mitte sõlmida konkreetseid kokkuleppeid enne, kui toimiv turg on tekkinud. Peale selle tuleks eelistada, ettevõtjaid keda tuntakse ja kellega on varem olnud kogemusi, isegi kui see näib nõudvat hinnaalandust.
Kvaliteetset materjali ostetakse alati hästi. Ent eri põhjustel (kahjustused, lühike ladustusperiood, aeglane raietempo) sisaldab tormimurd paraku õige ohtralt halvakvaliteedilist puitu. Seda ei maksa unustada. Niisugusele puidule kas leitakse turg või see jäetakse metsa.
Puitu saab turustada mitmel moel: metsamaterjalina või maas lebava tormimurruna. Tormimurdu omakorda võib müüa kahel viisil: esiteks varem hinnatud objekti hinnaga ja teiseks sealt saadud tegeliku mahu järgi. Konkreetse viisi valib iga metsaomanik ise. Ükskõik milline on müügiviis, täpselt sõnastatud leping on parim võimalus tagada ostja ja müüja vahel kindlus. Maas lebavat tormimurdu müües peaks lepingus olema kirjas objekti asukoht, selle piirid looduses ja ligikaudne pindala. Ühtlasi see, kas raiuda võib ainult tormi kahjustatud puid või ka püsti seisvaid. Või müüakse hoopis lageraie õigust. Fikseerida tuleks ka lisatööd, mida peab tegema (ripakil tüvede koristus), kokkuveoteede ja ladude asukoht ning muud tingimused.
Suurtormid Eestis on metsameestele õpetanud seda, et iga mees ei tohiks tegutseda omapäi, vaid tuleb nõu ja jõud kokku liita ja planeerida tegevust ühiselt. Vaja on kaasata kõiki asjaomaseid spetsialiste ning kavandada kogu tegevus. Siis on tulemused Eesti metsade ja metsanduse seisukohalt kõige paremad.