Eesti Looduse fotovõistlus
1/2005



Artiklid
Metsatööstus huvitub harvendusraietest erametsades

Puidupuudus sunnib metsatööstust pöörama suuremat tähelepanu peenpalgi kasutusele. Peenpalki saab harvendusraietelt. Hädasti vajaksid harvendust eraomanike metsad. Miks on jäänud harvendusraied omal ajal tegemata ja kuidas neid nüüd teha?


HARVENDUSRAIED PAKUVAD PEENPALKI Eesti saetööstuse areng ning sellest tingitud suurem puiduvajadus sunnib otsima uusi toorme hanke võimalusi. Seetõttu on üha enam hakatud pöörama tähelepanu seni vähe kasutatud peenpalgile. Praeguste metsafirmade puidunõudlus on suurem kui klassikaliste uuendusraietega saadav kogus. Nüüdseks on iga enesest lugupidav firma Eestis välja arendanud oma peenpalgi saagimise tipptehnoloogia. Nii on see ka Stora Enso Timberi grupi neljas saeveskis Imaveres, Paikusel, Näpis ja Saugas.
Millisest metsast saab raiuda kõige rohkem peenpalki? Eesti saetööstuses kasutatava peenpalgi läbimõõt on enamasti 11–18 cm, mõõdetuna ladvaotsast, koore alt. Loomulikult saab sellist palki ka uuendusraietelt, eeskätt väikeseboniteedilistest männikutest ning puistutest, kus kuuske leidub alumises ehk teises rindes. Kuid märksa suurem peenpalgi potentsiaal on okaspuu enamusega või okaspuu puhtpuistutes. Muidugi ei tohi siinjuures unustada hooldusraiete aabitsatõde, et harvendusraie peamine siht on metsakasvatuslik. Harvendus peaks looma sobivamaid kasvuolusid paremate tüveomadustega puudele. Eesmärk on saada täisväärtuslik, suurimat tulu andev raieküps mets. See tegevus sarnaneb üsnagi suvise porgandipeenra harvendusega. Kuid harvendusraietel võidakse saada tähelepanuväärsel määral peenpalki.

NÕUKOGUDE AJAL POLNUD PEENPALGI JÄRELE NÕUDLUST Teema mõistmiseks meenutame olukorda nõukogude aja viimastel aastakümnetel. Mäletatavasti kuulus siis kogu metsafond riigile. Vormiliselt oli lõviosa metsast riigi metsamajandite käes, ülejäänut haldasid kolhoosid ja sovhoosid. Plaanimajanduse puhul vajasid raiutud paberitooret peamiselt vaid kaks ettevõtet: Kehra ja Tallinna tselluloosi- ja paberivabrik. Hiljem, 1980. aastate keskel lisandus kohustus varuda eksportpuitu Soome jaoks.
Tol ajal polnud meil suuremaid, ajakohaseid puidutööstusettevõtteid. Palgimõõtu puitu töötlesid põhiliselt kuue metsakombinaadi saetööstused ning üle kahekümne metsamajandi metsapunkti saeveskid. Vähemal määral tarbisid saepalki ehitusorganisatsioonid, kes seda ka lauamaterjaliks lõikasid. Kolhoosi ja sovhoosi veskites kulges töö tasapisi ja häireteta: palke saadi kerge vaevaga oma metsast. Milline nott kandis tol ajal okaspuupalgi nime? Valdavalt oli ta 6 meetri pikkune, läbimõõduga alates 18 cm. Väiksemaid palke tolleaegne saetööstus kuigivõrd ei kasutanud.
Eelkirjeldatud valikuline puidunõudlus vajutas oma pitseri ka tolle aja raie-eelistustele. Kuigi väga hästi mõisteti harvendus- ja põimendusraiete möödapääsmatust tulevase metsapõlve kasvatamisel, ei tehtud neid kaugeltki nii palju, kui vaja. Nõukogude aja lõpukümnendi kogu puidukasutus ehk raiemaht võis tolleaegses Eestis olla aastas keskmiselt viis miljonit tihumeetrit. See ei küüni isegi pooleni nüüdsest keskmisest mahust. Ometi oli metsa vanus ja koosseis tollal umbes samasugune kui Eesti iseseisvuse algusaegadel, enne intensiivsete raiete algust.

MIKS JÄID HARVENDUSRAIED SAGELI TEGEMATA? Nõukogude ajal jagunesid männi ja kase majanduspuistud kahte liiki: I ja II majanduseks. Viimati nimetatu tähendas kehvemaid boniteete ja raskemat ligipääsu puistule. Nii lage- kui ka harvendus- ja põimendusraieid tehti neis metsaosades teises järjekorras või jäeti hoopis tegemata. Lähemalt vaadeldes oli palju põhjusi, miks II majanduse arvestuslangi plaani ei suudetud tihti täita. Näiteks määras tolleaegne riiklik metsakorraldus hooldusraiete mahte väga tagasihoidlikult, keskmiselt 30 tihumeetrit hektari kohta. Tegelik väljaraie oli aga sageli 60–70 tihumeetrit hektari kohta, ilma et oleks satutud vastuollu tolleaegsete hooldusraiete normatiividega. Et metskonna puiduvarumise plaani mitte lõhki ajada, jäeti osa hooldusraietele määratud lanke lihtsalt raiumata. Teiseks oli nõukogudeaegne tööjaotus selline, et hooldusraieid ei võinud peale metskonna teha ei metsakombinaat, metsapunkt ega keegi muu. Metskondadel oli aga tihti vähe korralikke töömehi ja masinaid. Kõiki töid lihtsalt ei jõutud teha, eelkõige just raskemini ligipääsetavates metsaosades. Kolmandaks soosis hooldusraiete tegematajätmist ka ebaõiglane tasustamissüsteem. Võrreldes lageraietega oli töö tootlikkus hooldusraietel tunduvalt madalam ning tasu maksti märksa vähem.
Ent Eesti taasiseseisvumise algusaegadel tehti harvendusraieid veelgi vähem kui nõukogude ajal. Värsked erametsaomanikud ei pööranud sellele mingit tähelepanu.

MIDA TEHA METSAGA, KUS HARVENDUSRAIE ÕIGE AEG ON MÖÖDA LASTUD? Oma firma esindajate, metsameistritega oleme nüüdsel ajal sageli käinud metsades, kus hakkavad silma tegemata jäänud harvendusraie tagajärjed. Mets on suure täiusega, tihti domineerivad väheväärtuslikud lehtpuuliigid, mis on kõrvale tõrjunud kuused ja männid; sageli on nende tüved valgusepuuduse tõttu välja veninud. Seega oleme silmitsi probleemiga: ühest küljest tuleks nii metsakasvatuskaalutlustel kui ka praeguse puidunappuse tõttu teha tingimata raieid. Teisest küljest ähvardab puistu harvendamisel allesjäänud puid lumevaalimise või tormimurru oht.
Metsaomanikele oleme sel puhul soovitanud raiuda harvendusel tunduvalt vähem, kui lubavad hooldusraiete normatiivid või metsakaitsemäärus. Teatavasti tohib harvendatavat puistut hõrendada kuni 30%, kuid nii palju ei maksa raiuda. Ühtlasi oleme soovitanud mitte kavandada tavalisi, s.o. sirgeid väljaveoteid. Õigem oleks kokkuveoteed rajada kohalikke loodusiseärasusi arvestades, s.t. looklevatena: siis ei teki metsas nii kergesti tuulekoridore. Otstarbekas oleks jätta harvendatava metsa tuulepoolne külg raiumata. Enamasti on see langi lääne- või edelaserv. Ka nii väheneb tormimurru risk.
Oleme metsameeste vana tarkust järgides rõhutanud, et kuusikute harvendusraie on nagu kahe teraga mõõk. Omanik teeb küll kuuskedele toitainete ja valguse saamiseks ruumi, kuid metsamaterjali väljaveol saab paratamatult kannatada juurestik, mistõttu puud muutuvad märksa vastuvõtlikumaks juuremädanikule.
Et jagada metsaomanikele harvendusraie oskusi, on AS Stora Enso Mets korraldanud maakondlikke metsaomanike päevi. Viimane neist peeti tänavu veebruaris Anija vallas Harjumaal. Seal pöörasime peamiselt tähelepanu vahekasutusraietele. Kavas oli võistlus, kus metsaomanikud pidid harvendamata metsas otsustama, kas nummerdatud puud tuleb raiel eemaldada. Paraku lahknesid arvamused suuresti. Seegi tõendab, kui vajalik on metsaomanikke sel alal harida.



Indrek Tust, AS-i Stora Enso Mets metsandusjuht

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet