Hübriidhaaba, hariliku ja ameerika haava ristandit, on Euroopas kasvatatud juba üle poole sajandi. Eestis on tema kultuure rajatud ligi seitsmesajale hektarile ja saadud väärtuslikke kogemusi. Millised on selle kiirekasvulise puu perspektiivid?

ALATES 2004. AASTAST ON EESTIS LUBATUD KASVATADA HÜBRIIDHAABA Hübriidhaava istandikke hakati Eestis suuremas mahus rajama 1999. aasta kevadel. Tugineti eelkõige Soome ja Rootsi kogemustele: seal tunti hübriidhaava kui kiirekasvulise lehtpuu vastu suuremat huvi juba 1950. aastatel. Hübriidhaab (Populus x wettsteinii Hämet-Ahti) on hariliku (Populus tremula L.) ja ameerika haava (Populus tremuloides Michx) ristand. Esimesed teated nende liikidega tehtud ristamiskatsete kohta pärinevad 1920. aastatest Saksamaalt. Hiljem on hübriidhaava kasvatamise võimalusi uuritud paljudes Euroopa riikides ning USAs ja Kanadas. Lõuna-Euroopas rajatakse tänapäeval istandikke papli perekonna (Populus) teiste liikide hübriididest, kuid Eesti kliima on nende jaoks liiga karm. Skandinaavias, Baltikumis ja Põhja-Ameerikas tuntakse hübriidhaava vastu endiselt huvi. Põllumaadele rajatud puude monokultuuridest ehk puupõldudest rääkides on viimastel aastatel hakatud meilgi ingliskeelsest väljendist plantation forestry lähtudes kasutama mõistet plantatsiooniline metsandus (vt. ka Kalle Karolese artiklit samal teemal, filoloogide soovitusel oleks parem eestikeelne vaste plantaaþmetsandus või istandusmetsandus – toim). Sel puhul ei ole siht kujundada metsaökosüsteemi, vaid saada võimalikult palju puitu või näiteks lõunamaades ka mõnda teist toorainet (viljad, lehed, koor, vaik, toorkautðuk jne.). 1. juulil 2004 andis keskkonnaminister loa kasvatada hübriidhaaba Eestis metsapuuna. 2004. aasta sügiseks oli Eestis hübriidhaaba kultiveeritud peaaegu 700 hektarile.

PARIM ELIITPABERI TOORMATERJAL Eestis kasvatatakse hübriidhaaba peamiselt selleks, et saada toormaterjali tselluloosi- ja paberitööstusele. Lõunapoolsetes riikides on proovitud hübriidhaaba kasvatada ka energiapuidu tarbeks. Võrreldes teiste paberipuidu tootmiseks sobivate puuliikidega, on hübriidhaaval mitmeid eeliseid.
Esiteks on tema kasv kiirem kui lähtevanematel – harilikul ja ameerika haaval. Seetõttu võib hübriidhaava optimaalseks raieringiks prognoosida 25–30 aastat, mis on Eestis võrreldav ainult halli lepa omaga. Seejuures peetakse haavapuitu paremaks paberipuuks: lühikesed õhukeste seintega puidukiud on sobivad eliitpaberi tootmiseks. Haava puidukiudusid kasutatakse paberivalmistamisel ka segus okaspuu puidukiududega. Haavapuidust toodetud tselluloosi kasutab toormaterjalina näiteks Soome Kirkniemi paberitehase kõige moodsam paberimasin ning 2004. aastal hakati haavapuidule orienteeritud tselluloositehast rajama ka Eestis (Kundasse). Tehnoloogia võimaldab kasutada ka osaliselt tüvemädanikust kahjustatud puitu, kuid just tüvemädaniku tõttu ei ole majanduslikult tulus kasvatada harilikku haava paberipuiduks.
Hübriidhaava teine oluline eelis ongi haiguskindlus. See on samuti seotud kiire kasvuga: hübriidhaab saab enamasti raieküpseks enne, kui jõuab nakatuda mädanikku tekitavate seentega. Hübriidhaaba peetakse kirjandusandmeil ka paremini laasuvaks ja sirgetüvelisemaks kui harilikku haaba. Seega on tõenäoline, et raieküpsena võib jämedamatest puudest saada muu hulgas kvaliteetset saepalki.

VÕIMALIK SÖÖTIS PÕLLUMAADE METSASTAJA Siiani on Eestis hübriidhaaba istutatud ainult endistele põllumaadele. 1990. aastate algul jäi Eestis sööti üle 300 000 hektari põllumajandusmaid, s.o. ligikaudu neljandik varasematest põllu- ja heinamaadest. Üks selliste maade kasutusviis on metsastada need kiirekasvuliste lehtpuudega. Põllumajandusmaadel on lehtpuude eeliseks okaspuude ees kiirem kasv ja suurem haiguskindlus juurepessu suhtes. Üldiselt peetakse Eestis põllumaade metsastamisel sobivaimaks puuliigiks arukaske. Võrreldes hübriidhaavaga on arukase raiering küll tunduvalt pikem, aga see-eest on tegu meil looduslikult kasvava liigiga, mis suudab kasvada mitmekesistel mineraalmuldadel. Alternatiivina on pakutud võimalust kasvatada hariliku haava triploidset vormi. Triploidset haaba peetakse hariliku haava diploidsest vormist kiiremakasvuliseks, ka tüvemädanikku põhjustavad seened ohustavad teda vähem. Paraku pole tehtud veenvaid katseid, mis kinnitaksid triploidse haava sobilikkust põllumaid metsastama ning tema eeliseid hübriidhaava ees.
Senistes istandikes on hübriidhaabade kasv suuresti varieerunud: ilmselt on ta kasvuolude suhtes küllaltki nõudlik puu. Arvatavasti ilmnevad eespool loetletud head omadused ainult optimaalsetes kasvuoludes ning õige geneetilise materjali (klooni) valiku korral.

KAS HÜBRIIDHAAB KUJUTAB ENDAST OHTU? Hübriidhaava kasvatamisega on seostatud mitmeid keskkonnariske. Kõige olulisemaks peetakse ohtu meil looduslikult kasvava hariliku haava genofondile, sest perekonda Populus kuuluvatele liikidele (paplid ja haavad) on omane hübridiseerumine. Kardetavasti võib istandike pindala laienedes suureneda hübriidhaava ja hariliku haava ristumise tõenäosus. Samas on teada, et haavapuud ei paljune kuigivõrd õietolmu abil, enamasti paljunevad nad vegetatiivselt juurevõsude abil. Teiste riikide kogemus näitab, et juurevõsude levikut väljapoole istandikku on lihtne kontrollida. Siiski on näiteks Soomes hübriidhaavad ka õitsenud. Kui esimese põlvkonna hübriidid on tolmelnud omavahel või lähtevanematega, on saadud elujõulisi taimi, kuid neil pole hübriidile iseloomulikku kiiret kasvu, ning on leitud, et nad on looduslikus konkurentsis väga nõrgad. Teoreetiliselt ei saa seega hübriidhaava ja hariliku haava ristumist välistada, aga on vähetõenäoline, et see suudaks mõjutada loodusliku haava genofondi.
Teise ohuna on mainitud asjaolu, et kuna hübriidi üks lähteliik on võõrliik (ameerika haab), siis võib hübriidhaaba kasvatades hakata levima seni vähe tähtsad või päris uued kahjuriliigid (peamiselt seened ja putukad). Siiani ei ole see kartus Eestis kinnitust leidnud, kuid seda ei ole ka põhjalikult uuritud. Ühtlasi ei saa unustada, et praegu on vanimad istandikud alles kuueaastased. Ühe kultuuri rajamisel kasutatud taimedel on kloonide arv enamasti väike. Seega on istandikud geneetiliselt suhteliselt vähe varieeruvad. Sellised monokultuurid võivad saada mitmete seenhaiguste hulgipaljunemise kolleteks. Puude suhtes kahjulike organismide levikut põllumaal soodustavad seal valitsevad ühtlased mullaolud ning metsaökosüsteemis leiduvate looduslike vaenlaste puudumine. Samas näitavad mitme maa uurimused, et võib leida isegi kümnete hektarite suuruseid looduslikke haavikuid ja paplimetsi, kus kõik puud kuuluvad ühte klooni, kuid ulatuslikke seenhaiguste ja putukakahjustusi ei ole.
Ühtlasi peab arvestama, et kui puude mõõtmed suurenevad, muutuvad sirgetest puuridadest koosnevad istandikud silmatorkavaks maastikuelemendiks. Esteetiliselt võivad sellised korrapärased kujundid mõjuda meie looduses üsna harjumatult.

HÜBRIIDHAABA UURITAKSE 51 KATSEALAL ÜLE EESTI Kuna Eesti metsanduse jaoks on tegemist uudse lehtpuuga, siis on EPMÜ metsandusteaduskonnas alustatud tea duslikku uurimistööd selgitamaks hübriidhaava sobivust meie oludes. Keskkonna investeeringute keskuse, põllumajandusministeeriumi ja Eesti Teadusfondi grandi nr. 6064 toetusel on rajatud 51 katsealast koosnev, kogu Eestit kattev võrgustik. Seal mõõdetakse puud ning kõigil katsealadel on tehtud detailne mullaanalüüs, et teha kindlaks mulla toiteelementide varud ning füüsikalised omadused. Lehtede keemilise analüüsi abil selgitatakse, kuidas on puud toiteelemente mullast omastanud. Kuna põhjalikumaid järeldusi saab teha alles pärast seda, kui on uuritud vähemalt ühte raieringi, on kavas katsealasid uurida pikka aega. Seiratakse metsaökosüsteemi kujunemisega kaasnevaid muutusi.
Uuringute järgi võib hübriidhaab ideaalsetes oludes anda suurt biomassi. Kuueaastases istandikus on artikli autor suurima puu kõrguseks mõõtnud 9,5 m ja rinnasdiameetriks 8,5 cm. Paraku ei ole haabade kasv kõigis istandikes olnud kiire. Uuritud kahekümne neljas viieaastases haavakultuuris on puude keskmine kõrgus jäänud vahemikku 1,1–4,7 m (keskmine 2,7 m). Keskmine rinnasdiameeter on 1,7 cm (parimates istandikes ligi 4 cm) ja keskmine viimase aasta ladvakasv 0,7 m (parimates istandikes 1,0–1,4 m). Suuri erinevusi on tinginud eelkõige mullaolud. Tehtud analüüside alusel mõjutavad noores eas puude kasvu enim mulla lõimis ja veerezhiim. Parem on kasv olnud deluviaalmuldadel ning gleistumistunnustega kahkjatel ja leetunud muldadel, sobimatuks on osutunud põuakartlikud ja väikese aktiivvee mahutavusega rähkmullad ja leostunud mullad ning liigniisked gleimullad.
Samamoodi kui Soomes on hübriidhaab siingi väga hästi kasvanud reljeefi nõlvaosadel. Mulla toitainete sisaldus ei ole puude kasvule noores eas olulist mõju avaldanud, kuid muutub kindlasti määravamaks vanemas eas.

ISTANDIKKE ON VAJA KAITSTA HIIRTE, JÄNESTE JA TEISTE LOOMADE EEST Istandikke rajades on meil maapind ette valmistatud kolmemeetrise vahega küntud vagudega, mõnikord on tehtud täiskünd. Puud istutatakse enamasti vao põhja. Soovituslik istutustihedus on 1000–1400 taime hektarile. Istutusmaterjalina on kasutatud mikropaljundatud taimi, mida toodetakse ka Eestis. Et kaitsta noori puid hiirte ja jäneste eest, soovitatakse kindlasti kasutada tüve ümber paigaldatavaid plasttorusid- ja võrke, mis looduses aja jooksul lagunevad. Need on küll kallid, kuid just loomade tekitatud vigastused on noorte taimede huku peamine põhjus. Kaitseks metskitsede ja põtrade eest võib kultuuri tarastada. Põtrade vastu on kasutatud lõhnatara: poste, millele on kinnitatud repellendiga immutatud käsnad. Kulukate kaitserajatiste asemel võib aga lihtsalt istutada natuke tihedamalt: see kompenseerib metsloomade tekitatud kahjud. Puude keskmine säilivus on viieaastastes istandikes umbes 80%, see tähendab, et kasvama on jäänud 1000–1200 puud hektari kohta. Hariliku haava kasvukäigu tabelite põhjal võib väita, et sellise tiheduse puhul algab puistu iseharvenemise protsess siis, kui keskmine rinnasdiameeter on jõudnud 20 cm-ni. Tavametsas tuleks sellisel juhul teha harvendusraie. Lühikese raieringiga majandamisel on aga õige aeg teha lageraie, et saada suurim puidukogus. Kuigi hübriidhaava istandikku on üsna kulukas rajada, tuleb arvestada, et pärast lageraiet kasvab järgmine põlvkond juurevõsudest ja lisakulutusi ei ole vaja teha.
Kokku võttes: hübriidhaava istandikud on Eesti metsanduses uudsed ja perspektiivikad. Ehkki kõikides istandikes pole esialgu saadud soovitud tulemusi, peaksid seniste kultuuride uuringud aitama tulevikus vigu vältida. Eelkõige puudutab see kasvukoha ja istutusmaterjali valikut. Ühtlasi tuleb selgitada, kas hübriidhaav kujutab endast ohtu keskkonnale. Kundasse rajatav tselluloositehas peaks kindlustama hübriidhaavapuidu nõudluse ja soodsa hinna tulevikus. Siiski on kuus aastat metsanduses liiga lühike aeg kaalukate järelduste tegemiseks. Vanemate metsateadlaste meenutuste järgi sarnaneb olukord natuke 1950. aastatega, kui Eestis propageeriti paplite kultiveerimist, kuid see ei andnud pikas perspektiivis soovitud tulemusi. Samas võimaldab nüüdisaegsel metsaselektsioonil ja geneetikal põhinev puidu tootmine istandikes säästa looduslikke metsi ning kasutada jõude seisvaid põllumaid.