Eesti Looduse fotovõistlus
1/2005



Artiklid
Geograafiliste katsekultuuride uurimine selgitab, kust hankida männiseemet

Nelikümmend aastat tagasi rajati Järvseljale professor Endel Pihelgase juhendusel hariliku männi katsekultuurid. Seemned pärinesid eri piirkondadest. Kultuuride hiljutised inspekteerimised näitasid, et kõige paremini on kasvanud puud, mis pärinevad meist pisut lõuna poolt hangitud seemnest.

Hariliku männi võrsel on näha isaskäbid, noored emakäbid ja üheaastane käbi
HARILIKUL MÄNNIL ERISTATAKSE VIIS GEOGRAAFILIST ALAMLIIKI Harilik mänd (Pinus sylvestris) kasvab suurel maa-alal Euroopas ja Aasias. Teiste männiliikidega võrreldes on tema areaal kõige ulatuslikum, küündides põhjas Loode-Norrani, läänes Briti saarteni, lõunas Pürenee poolsaareni ja idas Ohhoota mereni. Laiaulatusliku areaali piirides on hariliku männi geneetilised omadused suuresti varieeruvad. Seda asjaolu tuleb arvestada seemnete üleviimisel ühest piirkonnast teise. Suure liigisisese muutlikkuse ja laia leviku tõttu on harilikul männil eristatud rohkesti vorme võra kuju, tüve kõrguse, okaste pikkuse, käbide suuruse, koore omaduste jm. tunnuste järgi. Hariliku männi liigisüstemaa-tikast on teinud kokkuvõtte L. Pravdin (1964), kes eristas viis alamliiki: 1) Pinus sylvestris L. subsp. sylvestris L., mis kasvab Venemaa Euroopa-osas lõuna pool 62. põhjalaiuskraadi; 2) P. sylvestris L. subsp. hamata (Steven) Fomin, mis on levinud Kaukaasias ja Krimmis ja mida käsitletakse sageli iseseisva liigina P. sosnowskyi Nakai; 3) P. sylvestris L. subsp. lapponica Fries, mis kasvab Euroopas ja Aasias põhja pool 62. põhjalaiuskraadi; 4) P. sylvestris L. subsp. sibirica Ledebour, mis kasvab Aasias 62.–52. põhjalaiuskraadi vahel; 5) P. sylvestris L. subsp. kulundensis Sukaczew, mis on levinud Venemaa Aasia-osas lõuna pool 52. põhjalaiuskraadi.

Foto: Ülo Tamm. 33,5-aastaste järglaspuude kõrgus sõltuvus seemnete kogumiskoha geograafilisest laiusest. Punktiirjoonega on näidatud puude kõrguse võimalik kõikumine.
Harilik mänd on Eestis enim levinud puuliik, hõlmates kogu metsamaa pindalast 32% ja riigimetsades kuni 46,8% ning kõigi puistute tagavarast 32,6% ja riigimetsade tagavarast isegi 48,2% (Viilup, 2004). Meie puistute pindala on suurenenud raiemahu tõttu vähenenud, mistõttu omakorda on kultiveerimistööde maht suurenenud. Nõnda on kujunenud oht, et lähitulevikus võib Eestis tekkida männiseemnete defitsiit, arvestades eriti seemnekandvuse perioodilisust. Enne kui hakata seemneid sisse tooma, tuleks analüüsida, kuidas on kasvanud eri piirkondadest pärinevate seemnetega rajatud männikultuurid. On avaldatud isegi arvamust (Wright, 1976), et kui kasutada seemneid, mille sobivust on selgitatud eri provenientse võrreldes, võib suurendada hariliku männi kasvukiirust ja saavutadapuidu produktiivsuse tõusu 5–10%.
Seega on praegu aktuaalne selgitada teistest regioonidest sisse toodud metsauuendusmaterjali mõju meie metsadele. Praktiliselt on vaja analüüsida varem rajatud ja siiani jätkuvaid provenientsikatseid ja selgitada, milline on erineva päritoluga hariliku männi järglaste kasvupotentsiaal Eesti tingimustes.

KATSEKULTUURID ON RAJATUD 40 AASTAT TAGASI Oleme analüüsinud Endel Pihelgase juhendusel aastatel 1964–1965 rajatud katsekultuuride andmeid ajakohaste statistikameetoditega. Ühtlasi püüdsime selgitada, millised hariliku männi alamliigid on Eesti oludes sobimatud. Loodetavasti aitavad uuringute tulemused korraldada metsaseemnemajandust Eestis.
Kust olid pärit Järvseljale rajatud hariliku männi katsekultuuride seemned? Kõige põhjapoolsemad seemned pärinesid Arhangelski oblastist (63° pl.) ja kõige lõunapoolsemad Gruusiast Borþommi metsamajandist, mis paiknes 800 meetrit üle merepinna (42° pl.; kaart lk 42). Kõige läänepoolsemad seemned olid pärit Leedust ja Lvovist (24–27° ip.) ning kõige idapoolsemad Habarovskist (126° ip.). Eesti männiseemikud pärinesid Järvselja ja Valgejõe metskonnast (Pihelgas, 1970). Arhangelski oblastist pärinev seemnepartii kuulus alamliigile lapponica Fries, Gruusiast saadi alamliigi hamata Fomin isendite seemneid ja Amuuri oblastist alamliigi sibirica Ledebour isendite seemneid. Kõik ülejäänud seemned olid alamliigi sylvestris L. ökotüübid. 1964. aasta kevadel istutati taimed katsekultuuridesse Järvseljal kvartalile 35 eraldusele b1 ja kvartalile 35A eraldusele i. Katseala muld oli nõrgalt leetunud liivmuld. Kokku rajati 9,9 hektari suurusel pindalal 185 katsevarianti. Suuremate partiidega rajati katsed ka 1965. aasta aprilli lõpus kvartalile 35 katsealale 2, kus oli nõrgalt kuni keskmiselt leetunud liivmuld. Kaheaastased männiseemikud istutati täiskünniga ettevalmistatud maapinnale seaduga 1,25 × 1,5 m. Igas katseruudus oli 300 istutuskohta.

ESIMESED TULEMUSED Endel Pihelgas leidis, et seemikute kasv ja areng olenevad seemnete geograafilisest päritolust. Tema analüüside kohaselt suurenes seemnete mass seaduspäraselt laiuskraadi vähenedes. Nii oli tuhande männiseemne keskmine mass põhja pool 60° alla 5 grammi, aga Kaukaasias 42° põhjalaiusel ulatus see 11 grammini. Analoogilisi tulemusi on saanud ka P. B. Reich, J. Oleksyn ja M. G. Tjolker (1994), kes on uurinud hariliku männi provenientside seemnete massi ja päritolu vahelist seost. Nende töös ilmnes, et kergemad seemned pärinevad aladelt põhja pool 60° põhjalaiust, raskeimad aga piirkondadest lõuna pool 50° põhjalaiust.
Mitte alati ei saadud suurematest seemnetest suuremaid seemikuid. Ehkki põhja poolt pärinevad seemned olid 2–2,3 korda kergemad Gruusia seemnetest, polnud seemikute kõrguses olulist vahet. Tõenäoselt ei suutnud kaugelt lõunast pärinevad tõusmed Eestis kohaneda kliima- ja mullaolude suurte erinevuste tõttu ning nende kasv pidurdus, hoolimata suuremast toitainete tagavarast seemneis (Pihelgas, 1965). Arvestatav oli ka laiuskraadi mõju idanemiskiirusele: põhjapoolsemad väiksemad seemned idanesid kiiremini. Regressioonanalüüsi põhjal järeldas Endel Pihelgas, et päritolu laiuskraadi mõju ilmnes viiendal aastal pärast istutamist ja oli tuvastatav olulisuse nivool α = 0,01. Selgus: kui laiuskraad suureneb 1° võrra, väheneb puude kõrgus keskmiselt 2,2 cm. Puude kõrguse ja laiuskraadi vaheline korrelatsioonikordaja r oli –0,75. Järvselja katsekultuure on uurinud ka mitu EPA diplomandi. Nii käsitles I. Ahas (1969) oma diplomitöös eri geograafilise päritoluga seemnetest kasvanud männikultuuride kõrguse kasvukäiku. A. Sildi (1978) diplomitöö siht oli kõrvutada eri päritolu männikultuuride kasvukiirust ja tüveomadusi. E. Mustonen ja J. Rooseniit (1993) võrdlesid 1965. aastal rajatud hariliku männi eri päritoluga katsevariante. Need tööd on aidanud täiendada ülevaadet käimasolevatest provenientsikatsetest.

VIIMASEID MÕÕTMISI ALUSTATI 1998. AASTAL Endel Pihelgase rajatud katsekultuure hakkas uuesti mõõtma EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi metsaselektsiooni töörühm 1998. aastal. Kõigil 2278 katsealusel järglaspuul mõõdeti rinnasdiameeter (1,3 m kõrgusel) klupega 1 cm astmega. Laserkõrgusmõõtja Vertex abil mõõdeti igast katsevariandist 15 puu kõrgus (keskmistest diameetriastmetest), rinnasdiameeter NS- ja OW-suunas ning elusvõra pikkus.

Tulemuste statistiline analüüs tehti SAS-paketiga, kasutades põhiliselt protseduuri MIXED (SAS Institute Inc., 1990, 1997), mis teeb mitmefaktorilist segamudelite dispersioonanalüüsi (segamudelid on üldised lineaarsed statistilised mudelid, kus võetakse arvesse nii fikseeritud kui ka juhuslikke faktoreid). Analüüsiks kasutati kahte lähedast mudelit. Konkreetseid provenientse võrreldes ja hinnates käsitleti provenientsi diskreetse fikseeritud faktorina, järglaspuu vanus arvestati aga pidevaks faktoriks. Selle mudeliga (edaspidi mudel 1 - tabel vt ajakirjas) kirjeldati puu kasvu vanuse kolmanda astme polünoomiga, mis seati sõltuvusse provenientsist. Istutusaasta võeti juhuslikuks diskreetseks faktoriks. Niisugune mudeli valik vastas konkreetsele ülesande püstitusele: uurida seemnete päritolu mõju Eestis kasvanud järglaspuude arengule.
Teises analüüsis, mis tehti mudeliga 2(tabel vt ajakirjas), oli eesmärk uurida seemnete kogumiskoha geograafilise asendi mõju järglaspuude kasvuomadustele. Selles mudelis käsitleti seemnepartii kogumiskohta ja istutusaastat diskreetsete juhuslike faktoritena, järglaspuu vanust ja seemnete kogumiskoha geograafilisi koordinaate – põhjalaiust ja idapikkust – vaadeldi aga pidevate fikseeritud teguritena.



Tõnu Möls, EPMÜ vanemteadur,Malle Kurm, EPMÜ metsandusliku uurimisinstituudi vanemteadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet