Eesti Looduse fotovõistlus
3/2002



ARTIKLID
UUDNE IDEE – metsade ökosüsteemne majandamine

Ökosüsteemne majandamine tähendab värsket lähenemist metsade säästva arengu teemale. Mõneti võib tõmmata paralleele ökosüsteemse metsade majandamise ja metsade sertimise vahel. Mõlema püüdlus on tasakaalustatud areng ja tulevaste inimpõlvede täisväärtuslik elu.

MIS ON ÖKOSÜSTEEMNE MAJANDAMINE? Inimese ja looduse vahekord tõuseb päevakorda teatava korrapärasusega ja võib olla seotud suuremate ühiskondlike kriisinähtustega. Globaalprobleemide teadvustamises on praegusel ajal teatud mõõn. Küll aga on looduskasutusega seotud teemade edetabelis endiselt esikohal säästva (jätkusuutliku) majandamise idee, mis seondub globaalprobleemidega.
Mets on üks Eesti tähtsamaid taastuvaid loodusvarasid. Metsas toimuvad muutused võivad olla järsud ja inimesele tajutavad; enamik meist on näinud metsaosi, mille ilme on muutunud üleöö, kas tormi või metsaraie tagajärjel. Samas leiab metsas aset palju muutusi, mida inimene otseselt ei taju: puud kasvavad aeglaselt, puude eluiga ületab enamasti inimese oma. Samuti on tavatunnetusel raske haarata suuremastaabilisi muutusi, statistikaaruanded metsavarude kohta on väga kargepiiriline üldistus ja vaid vähesed oskavad numbrite taga ka reaalset mõju näha.


Kuidas tagada tasakaal oma loodusvarade kasutamisel? Kas on olemas imerohtu, mis välistaks riskid, näiteks metsade või nende liigirohkuse kadumise? Toetudes senisele kogemusele ja majanduspraktikale, tavatseme väita, et eestlane hoolitseb oma metsa eest ja kasutab seda nii, et tulevastel põlvedelgi oleks, mida võtta. Ühtaegu arutletakse elavalt säästva metsamajanduse standardi või rohelise metsamajanduse üle. Kõneainet pakub ka uus lähenemine: ökosüsteemne (ökosüsteemide) majandamine. Kohe tekivad küsimused: näiteks mille poolest erinevad ökosüsteemne ja tavametsamajandus.
Säästev majandus on ka Eestis jõudnud õigusaktidesse. Säästva arengu seadus peab tähtsaks eeskätt eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist ning rõhutab vajadust luua looduslike ja poollooduslike koosluste süsteem tasakaalustamaks ning kompenseerimaks asustuse ja majandustegevuse mõju (RT I 1995, 31, 384). Vaieldamatult on see õige lähenemine, mis ühtlasi langeb kokku ökosüsteemse majanduse põhimõtetega.
Kuidas neid põhimõtteid ellu viia? Võimalikke teid on analüüsitud kogemuste alusel, mis on saadud looduskaitsealuseid territooriume majandades, näiteks Kõpu poolsaarel (Jõgiste 2001a, 2002). Käesoleva artikli autorite mõtted ja nendele toetuvad rakendusettepanekud on jõudnud käsikirjadesse ning publikatsioonidesse (Vodde et al. 2002, Kangur 2002).
Põhjalikuma ökosüsteemse majandamise käsitluse võib leida ka Brushi ja kaasautorite (2001) koostatud ülevaatest ning Ameerika Ökoloogianõukogu koduleheküljelt (http://www.sdsc.edu/esa/ execsum.htm). Samuti on seda valdkonda vaadeldud mitmetes kaalukates Põhja-Ameerikas välja antud teostes (Boyce & Haney 1997, Kohm & Franklin 1997, Peine 1999).
Enim levinud ökosüsteemse majanduse definitsioon on järgmine: Ökosüsteemne majandamine on loodusvarade kasutamine, juhindudes selgelt määratletud eesmärkidest; seda viiakse ellu poliitika, seadusloome ja praktika vahendusel. Ökosüsteemne majandamine toetub monitooringule ja uurimistööle, mis omakorda põhinevad meie nüüdisarusaamadel ökoloogilistest vastasmõjudest ja protsessidest, mille toimides peavad säilima ökosüsteemide koosseis, struktuur ja funktsioonid.

MILLISED ON ÖKOSÜSTEEMSE MAJANDAMISE KOOSTISOSAD?
1. Jätkusuutlikkus.
Eeldus on ökosüsteemi taastuspotentsiaali säilitamine.
Ökosüsteemne majandamine (ÖM) ei keskendu mitte ainult “hüvede saamisele”, vaid pigem tähtsustab ökosüsteemi taastumisvõimet kui eeltingimust.
Üks ÖMi põhimõte on määratleda oodatav toodang antud ökosüsteemi loomuliku arengu, mitte eeldusena. Teisisõnu: majandades ei pöörata tähelepanu mitte ainult sellele, mida loodusest saab võtta, vaid ka sellele, mis sinna alles jääb.
2. Eesmärgid. ÖMi eesmärgid iseloomustavad lähemalt tulevikuprotsesse: a) valida süsteemi analüüsiks sobivad tunnused, näitajad ja leida neile sobivad indikaatorliigid; b) teha ökosüsteemide analüüs: hinnata ökosüsteemi struktuuri, dünaamikat ja funktsionaalsust, anda hinnang hetkeseisule; c) määratleda ökosüsteemi soovitavad seisundid, lähtudes süsteemi iseloomustavatest näitajatest ja tunnustest; d) tagada ökoloogiline (liigiline) mitmekesisus (e. ökoloogilised protsessid), selle kaitse ja säästlik majandamine (sihtotstarbeline majandamine).
3. Teaduslikult põhjendatud ökoloogilised mudelid ja arusaamad. Ökosüsteemide majandamine toetub uuringutele, mis on tehtud eri ökoloogilistel tasemetel. Teadlased ja majandajad lähtuvad küll uusimatest teadmistest ja arusaamadest ökosüsteemi funktsiooni ja majandamise metoodika kohta, kuid on siiski sunnitud tõdema, et need võivad uute kogemuste ja teabe taustal olla ajutised ja muutuvad. Seega peaks majandamise suundi vaatlema kui hüpoteetilisi vahendeid saavutamaks selgelt piiritletud eesmärke. Selliste hüpoteeside testimiseks peaksid monitooringuprogrammid andma majandajatele ajakohast tagasisidet. Tänapäeval on tasakaalustatud majandusskeemiotsustusmehhanismi alus ökosüsteemi analüüs ning otsus langetatakse prognoositava tulemuse alusel ning selle tulemi tähenduse ja sobivuse järgi antud süsteemi.

4. Seotus ja komplekssus. Ökosüsteemide majandamisel tõdetakse, et bioloogiline mitmekesisus ja struktuurne komplekssus tugevdab ökosüsteemi häiringute vastu ja vajaduse korral võimaldab geneetilisel varamul kohaneda pikaajaliste muudatustega. ÖM püüab kasutada loodusrikkusi kompleksselt. Tasakaalustatud kasutusplaneering on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Looduskasutuse kasvades tuleb ette ühiskondlikke situatsioone, kus koormus loodusvaradele suureneb. Niisuguses olukorras on oluline planeerida tegevust ja tunda ökosüsteemide dünaamikat. Näiteks kultuurpuistuid kasvatades on esmatähtis võtta arvesse keskkonnamõjusid, et hinnata istandusmetsandusega kaasnevaid muutusi ning ennetada mittesoovitavaid tagajärgi.
5.Ökosüsteemide dünaamiline iseloom. Ökosüsteemsel majandamisel arvestatakse ökosüsteemide pideva muutumisega. Tõdedes, et muutused ja evolutsioon on omased elujõulisele ökosüsteemile, välditakse katseid “külmutada” ökosüsteem mingisse kindlasse olekusse või paigutusse. Kiire muutumine ja uudne inimmõjude iseloom panevad proovile meie võime majandada ökosüsteeme säästvalt.
Oluline on pöörata tähelepanu mitmekesisuse kaitse ja majandamise teemadele. Mitmekesisuse kaitse hõlmab eeskätt protsessikaitset ökosüsteemis. Ökosüsteemide analüüs võimaldabki säilitada ja järgida looduslikke protsesse piisaval määral. See omakorda on intensiivsest majandustegevusest mõjutatud aladel ülitähtis loodusliku mitmekesisuse tasakaalu ja taastumise seisukohalt.
6. Taustsüsteem ja mõõtkava. Ökosüsteemi funktsioon kaasab endaga sisendeid, väljundeid, mateeria ja energia ringluse ning organismide vastastikuse toime. Nende protsesside jälgimiseks ja mõjutamiseks defineerivad teadlased ökosüsteemide piirid lähtuvalt olukorrast. Ühe kindla protsessi jaoks defineeritud piirid ei pruugi sobida teiste uurimiseks – seega nõuab ökosüsteemide majandamine avatud lähenemist.
Ökosüsteemi protsessid toimivad kogu aja- ja ruumiskaala ulatuses ning nende kulg igas teatud punktis on väga tugevasti seotud ümbritsevaga.
ÖMi mõõtkava ei ole fikseeritud. Mõõtkavu defineerides ning antud mõõtkava iseloomustavaid suurusi ja karakteristikuid kirjeldades tuleb hoolikalt jälgida suuruste ja karakteristikute vastavust mõõtkavale.
7. Inimene kui osa ökosüsteemist. Ökosüsteemne majandamine väärtustab inimese aktiivset rolli säästliku majandamise eesmärkide saavutamisel.
ÖM ei püüa ökoloogilisi protsesse asendada või tugevalt mõjutada tehnoloogiliste võtetega, vaid püüab neid protsesse ära kasutada. Selle põhimõtte alus on arusaam, et igasuguste hüvede saamine metsast sõltub ökoloogilistest protsessidest (aineringe, fotosüntees, populatsioonidünaamika jne.). Järelikult on oluline säilitada ökoloogilisi protsesse võimalikult looduslähedastena.
Inimtekkelised kooslused on üks osa loodusest ning säilitamaks nende algupära, nähakse ette kaitse- või vajaduse korral taastusmeetodid.
8. Kohanemisvõime ja usaldatavus. Praegused arusaamad ja ökosüsteemi talitluse paradigmad on esialgsed ja puudulikud ning paratamatult muutuvad. Majandamisvõimalusi peaks vaatlema hüpoteetiliselt ning kontrollima uurimuste ja monitooringu alusel. ÖMi majandusmudel on kohanev: praktiline majandustegevus mõjutab planeerimist. Majandamise sihid võivad muutuda, need sõltuvad ühiskonna arengust. Paraku tehakse otsuseid metsaökosüsteemi majandamise kohta piiratud informatsiooni alusel ning oht eksida on küllaltki suur. Seetõttu on vajalik tagasiside, et parandada vigu ja langetada õigeid otsuseid. Sellise tagasiside tagab monitooring.
Paindlik majandusmudel haarab ka omaniku otsustusi. Omandivormi järgi peab majandusskeem võimaldama mitmekesiseid lahendusi. Mõõtkava, milles toimub planeerimine, on äärmiselt oluline. Vajalik on nii-öelda tugimõõtkava, mille põhjal üldistatakse teiste mõõtkavade töö. Töö eri mõõtkavades on samuti oluline paindlikkuse joon. Teiselt poolt on aga tekitab omanikust lähtuv käsitlus kunstlikke piire ning looduslikud piirid võivad kaotsi minna.
Kokku võttes: ökosüsteemsel majandamisel on paralleele sertimisega. Ka sertimisskeemides toodud põhimõtete ja kriteeriumide järgimine tagab säästva majanduse (Jõgiste 2001b). Mõlema püüdlus on tasakaalustatud areng ja tulevaste inimpõlvede täisväärtuslik elu.



Kalev Jõgiste, EPMÜ metsaökoloogia dotsent, Ahto Kangur, Sander Laumets, EMPÜ Metsandusteaduskonna

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet