Eesti Looduse fotovõistlus
2/2005



Artiklid
ÜraskiliiÜraskirüüste võib võtta rohkem metsa kui torm

Kõigi suurtormide järel on Eesti metsi tabanud üraskirüüste. Selle ulatus oleneb nii loodusest kui ka inimesest. Kui põhjalikult peaks tormimurdu metsadest koristama, et vältida ulatuslikku üraskirüüstet ning samas tagada loodusliku mitmekesisuse säilimine?


ÜRASKIRÜÜSTE KÄIKU AITAVAD ENNUSTADA VARASEMAD KOGEMUSED
Ulatuslikud tormikahjustused metsades on taas tõstatanud küsimuse võimalikest üraskirüüstetest (vt. ka EM 2002, nr. 1). Radikaalsed looduskaitse-entusiastid ei jäta rõhutamata tormi kui loodusliku häiringuteguri positiivset rolli lamapuidu tekitaja ning bioloogilise mitmekesisuse suurendajana. Metsaomanik on aga segaduses: kas koristada tormi heidetud ja murtud puud metsast või mitte? Küsimus on nii majanduslik kui ka ökoloogiline. Ühelt poolt on ka tormi kahjustatud puit hinnaline vara. Mida kiiremini see üles töötatakse, metsast eemaldatakse ja saekaatrisse toimetatakse, seda vähem kaotab ta oma väärtusest. Teiselt poolt peab metsaomanik mõtlema seni kasvava metsa säilitamisele: kuivõrd suur on oht, et tormist kahjustatud puudel hulgi sigivad putukad, eelkõige mõned üraskid, ründavad kasvavaid puid ning hukutavad needki, suurendades sellega juba niigi olulist kahju? Ent ühtlasi tahab loodushoidlik metsaomanik, et tema mets püsiks liigirikkana ja mitmekesisena, pakkudes elupaiku paljudele elusolendeile – nii tavalistele kui ka haruldastele ja kaitsealustele liikidele, sealhulgas neile, kelle ainukene elupaik on kõdunev puit.

Nii nagu ilmaennustajad otsivad tihti
analoogiaid mineviku ilmaandmetest,
võtame meiegi neile küsimustele vastust
otsides vaatluse alla mineviku tormikahjustused
ja metsakaitse olukorra
meil ja mujalgi. Tormid on nii meie kui
ka teiste maade metsi tabanud korduvalt
ning paljudel juhtudel on talletatud
nii metsameeste tähelepanekuid kui ka
tehtud asjakohaseid teaduslikke uurimistöid.
MILLISED ÜRASKILIIGID RÜNDAVAD?
Maailmas on kirjeldatud ligi 7000 liiki
ürasklasi. Eestist on leitud 68 üraskiliiÜraskirüüsteki, neist mõningaid on tabatud küll vaid
üks-kaks korda. Kõik meie üraskid on
seotud puittaimedega. Mõned neist elavad
ainult kasvavates puudes (näiteks
hiidürask), enamik aga nõrgestatud, surnud
või langetatud puudes või puitmaterjalis
(tüved, oksad, raiejäätmed jm).
Kümmekonnal üraskiliigil on metsamajanduslik
tähtsus ning suure arvukuse
ja tekitatava olulise majanduskahju korral
võib neid nimetada metsakahjureiks
(Voolma, 1997, 2002; Voolma, Õunap,
2000). Metsanduslikult on olulisemad
okaspuudel leiduvad liigid: kuuse-kooreürask
(Ips typographus), harkkidane
kooreürask (Ips duplicatus) ja harilik
võraürask (Pityogenes chalcographus)
kuusel ning suur-säsiürask (Tomicus
piniperda) ja väike-säsiürask (Tomicus
minor) männil. Sobivaim sigimispaik
on neile toored tormiheite ja -murru
puud.
Tänavuses jaanuaritormis on kõige
enam saanud kannatada kuusikud.
Valdav oli tormiheide. Külmumata
pehme pinnase tõttu rebis tuul pinnalähedase
juurekavaga ja suhteliselt suure,
tuult püüdva võraga kuused kogu juurestiku
ja seda ümbritseva mullamättaga
maast lahti ning paiskas pikali.
Sellised lamavad kuusetüved asustab
kevadel eelkõige meie kõige arvukam ja
ohtlikum üraskiliik – kuuse-kooreürask.
Just kuuse-kooreüraskit peetakse silmas,
kui räägitakse üraskikahjustustest,
-rüüstest või -ohust kuusikutes. Kui
kuuse-kooreüraskite arvukus on suur,
suudavad nad rünnata ka kasvavaid
elujõulisi puid. Nii lamavate kui ka püstiseisvate
kuuse-kooreüraski asustatud
kuuskede ladvaosa ja oksi asustab harilik
võraürask. Kuuse-kooreüraski lendlus
ja puude asustamine algab kevadel,
olenevalt ilmastikust, aprilli lõpus või
maikuu esimesel dekaadil, võraürask
ilmub veidi hiljem.
Tormikahjustatud männitüvede
alumist paksukorbalist tüveosa asustab
suur-säsiürask, ladvapoolset õhukese
koorega tüveosa väike-säsiürask.
Nende lendlus algab tavaliselt juba
aprillis, veidi varem kui kuuse-kooreüraskil.
Männi oksi asustavatest üraskitest
on tavalisim neljakidane võraürask
(Pityogenes quadridens).
Erinevalt kuuse-kooreüraskist ei suuda
säsiüraskid elujõulist puud esimesel
katsel hukutada, kuid okkakahjuritest
ja seenhaigustest nõrgestatud puudega
tulevad nad kiiresti toime. Säsiüraskite
noormardikate küpsussööm toimub tervete
mändide võras, kus mardikad närivad
käike võrsete säsis, mistõttu võrsed
murduvad tuulega ja varisevad. Sellise
võra hõrenemise tõttu võib puude juurdekasv
väheneda kuni 45%. Kui metsas
on aastate vältel säsiüraskeile sobivaid
sigimispaiku (tormikahjustatud puid,
värsket metsamaterjali) piisavalt, langevad
lõpuks nende ohvriks ka esialgu
vastupanu osutanud kasvavad puud.
Selgelt ilmneb säsiüraskite rüüste tormikahjustuste
ja metsapõlengute järel,
samuti metsamaterjali laoplatside naabruses
asuvais männikuis.
ÜRASKID SIIRDUVAD LAMAPUUDELT KASVAVATELE
PUUDELE
Lamavad tormiheite ja tormimurru
puud, kui nad üraskite lendluse ajal
veel metsas on, üraskite eest ei pääse.
Päris kindlasti asustatakse need juba
esimesel tormijärgsel kevadel. Selle
kohta, milliseks kujuneb seisvate, võibolla
ka tormist mõnevõrra nõrgestatud
puude ning tormist kahjustamata tervete
puude saatus, on eelnevate tormikahjustuste
kogemustest erinevaid näiteid.
Tormile järgnevad üraskirüüsted võivad
kesta aastaid ja ületada tormikahjustuse
mahu mitu korda, kuid neid ei
pruugi üldse tekkidagi. Kõik oleneb
üraskite arvukusest ja sigimistingimustest,
puistu seisundist ja seda mõjutavatest
lisateguritest Näiteks mängivad
siin oma osa lisanduv tormikahjustus,
metsapõleng või okkakahjurite rüüste.
Suuresti mõjutab olukorda ilmastik,
aga ka inimtegevus (kui palju jõutakse
langenud metsa koristada).
Esimesel tormijärgsel suvel asustavad
üraskid enamasti üksnes tormist
kahjustatud lamavaid puid. Juhul kui
tormikahjustus on jäänud koristamata,
on üraskitel väga soodsad sigimistingimused.
Toitu on külluses ning
nende arvukus suureneb märgatavalt.
Järgneval kevadel vana tormikahjustuse
puud neile sigimiseks tavaliselt
ei kõlba ning nad ründavad kasvavaid
puid. Kuuse-kooreürask suudab suure
arvukuse korral jagu saada ka tervetest,
täies elujõus puudest. Arvukas järglaskond
ründab uusi kasvavaid kuuski ka
järgnevatel aastatel, kuni jagub sobivaid
toidupuid. Säsiüraskid tavaliselt ei
suuda elujõulisi kasvavaid männipuid
asustada, sest nende sigimiseks on vajalik
lisatoidubaas: värske tormimurd,
toores metsamaterjal või metsapõlengust,
seenhaigustest või okkakahjuritest
nõrgestatud puud.
Väga suurt rolli tormijärgsete üraskikahjustuste
tekkel mängib ilmastik.
Lähimineviku suurimad tormid tabasid
Euroopa metsi 1990. ja 1999. aastal.
1990. aasta jaanuaris-veebruaris laastas
mitu üksteisele järgnenud tugevat
tormi (Wiebke, Vivian) Kesk-Euroopa
riike: tormikahjustused metsades ületasid
100 mln. m3, sh. Saksamaal 60 mln.
m3 ja oma suuruselt Eestiga võrreldavas
Šveitsis 12 mln. m3 (Brundl, Rickli,2002). 1999. aasta jõulutormid nimega
Lothar ja Martin murdsid peamiselt
Lääne-Euroopas üle 190 mln. m3 metsa,
sellest 140 mln. m3 Prantsusmaal (Flot,
2001). Nagu alati, järgnes ka neile
tormikahjustustele üraskite hulgisigimine
kahjustatud puudel, kuid selle käik
ja mõju kasvavale metsale oli sootuks
erinev. 1990. aasta tormile järgnenud
kuuse-kooreüraski rüüste kestis näiteks
Šveitsi metsades kaheksa aastat
(Wermelinger et al.,1999; Meier et al.,
2003). Üraskite arvukus saavutas maksimumi
juba teisel aastal pärast tormi,
kuid tormieelsele tasemele langes tagasi
alles 1998. aastaks. Seevastu 1999.
aasta tormidele ulatuslikku üraskirüüstet
ei järgnenud, kuigi eeldused olid
olemas: suur kogus tormikahjustatud
puitu metsas (Flot, 2001). Üraskite
hulgisigimist takistas 2000. aasta jahe
ja vihmane ilm.
KAS TORMIKAHJUSTUS KORISTADA VÕI MITTE?
Ilmastikku ja selle kaudu üraskite sigimist
mõjutada pole inimese võimuses.
Kuid teine üraskite hulgisigimise oluline
tegur – toidubaasi ja sigimispaikade
olemasolu, s.o. tormist kahjustatud
mets ja mahalangenud puud – oleneb
suuresti inimese tegevusest või tegematajätmisest.
On päris selge, et mida
rohkem on metsas üraskeile sobivaid
sigimispaiku, seda kiiremini suurene
oluline tegur (soodsate ilmastikuolude
puhul) nende arvukus. Kui toitu
ja sigimispaiku napib, ei ole mingit
kasu ka sigimiseks soodsast soojast ilmast.
Seega, tormikahjustatud puude
õigeaegne metsast eemaldamine (enne
kevadist üraskite lendlust) aitab igal
juhul vältida üraskirüüstet tormialade
lähikonnas kasvavas metsas.
Mis saab aga siis, kui tormimurdu ei
jõuta õigel ajal koristada või tehakse
seda osaliselt? See sõltub, nagu eespool
märgitud, ilmastikust, aga ka paljudest teistest teguritest. Üht-teist õpetlikku
võime leida ka Eesti metsanduse
ja metsakaitse minevikust, sest on ju
märkimisväärseid tormikahjustusi meie
metsades olnud ennegi.
Ulatuslikud üraskikahjustused Eesti
metsades järgnesid 1923. aasta novembritormile.
Selle mõju suurendasid
metsavaenulike poliitiliste otsuste tagajärjel
vallandunud lagastavad raied ja
metsamaade omanike vahetus maareformi
käigus (mõnevõrra analoogiline
olukord praegusega). Suured raiestikud,
metsaservade maharaiumine ja puistute
liigne hõrendamine suurendasid tormikahjustusi,
nende koristamine edenes
aga aeglaselt, mis lõi soodsad eeldused
putukkahjurite sigimiseks (Daniel, 1930). Hinnanguliselt hävis üraskirüüstete
tõttu kaheksa korda rohkem metsa
kui otseselt tormi pärast. 1938. aasta
märtsitormi tagajärjed seevastu suudeti
Tartu ülikooli metsandusliku uurimisinstituudi
soovitusi arvestades õigel
ajal kõrvaldada ning uusi üraskikoldeid
tormist puutumata metsades märkimisväärselt
ei tekkinud. Sõjaaegsele 1943.
aasta tormi järgsele üraskite sigimisele
pani loodus ise ebasoodsate ilmastikuoludega
piiri. Sajandi tormiks nimetatud
1967. aasta orkaanile järgnes kahe
aasta pärast uus tugev torm. Kokku hävis
neis tormides kuus miljonit kuupmeetrit
metsa, millele lisandus veel kahe miljoni
kuupmeetri ulatuses üraskikahjustusi.
Tõrjemeetmeid rakendamata võinuks
üraskirüüste olla palju ulatuslikum
(Mihkelson, 1998). Ka hiljutised 2001.
ja 2002. aasta keeristormid ei tinginud
märkimisväärseid üraskikahjustusi, sest
tormialad koristati kiiresti.
Tormikahjustuse ja järgneva üraskirüüste
otsest seost kinnitavad ka uurimused
mujalt maailmast. Näiteks 1990.
aasta tormi järel oli Šveitsis aladel, kus
tormikahjustatud mets koristati õigel
ajal, üraskite arvukus tunduvalt väiksem
kui koristamata aladel (Wermelinger et
al., 1999; Forster et al., 2000; Meier et
al., 2003). Sama leidsid ka Rootsi teadlased:
koristamata tormialadel asustas
kuuse-kooreürask kaks korda rohkem
kasvavaid puid kui seal, kus tormikahjustus
koristati õigel ajal (Schroeder,
Lindelöw, 2002).
LIIGSUUR LAMAPUIDU HULK METSAS VÕIB BIOLOOGILIST
MITMEKESISUST HOOPIS VÄHENDADA
Ilmselgelt tuleb tormikahjustused koristada
kiiresti ja täielikult: see on otstarbekas
majanduslikust vaatevinklist
(metsamaterjali kasutamine) ning kaitseb
kasvavat metsa võimalike üraskikahjustuste
eest. Kuid metsa väärtus ei
seisne üksnes puidus. Metsaelustikus
leidub liike, kelle elu sõltub otseselt
surnud ja kõduneva puidu olemasolust.
Neile liikidele, sh. paljudele putukatele,
pakub metsa kõdunema jäetav tormimurd
sobivaid elupaiku, ilma milleta
pole nende elu võimalik. Seega mõjub
esimene stsenaarium – tormikahjustuse
(ja muu surnud puidu) täielik eemaldamine
metsast (mida meie oludes
pole küll kunagi tehtud) – liigirikkusele
kindlasti negatiivselt.
Mis saab aga vastupidisel juhul, kui
me jätame kõik tormi heidetud ja murtud
puud laialdasel alal puutumatult
metsa kõdunema. Kas see tagab bioloogilise
mitmekesisuse ja liigirikkuse
säilimise antud piirkonnas? Varasemad
tormikahjustused eri piirkondades on
andnud võimalusi uurida sedagi aspekti.
Uurimused Rootsis (Göthlin et al.,
2000; Schroeder, 2001; Hedgren, 2002)
on näidanud, et kui terves ja elujõulises
metsas on jäetud koristamata väike
kogus üksikpuudena või mõnepuuliste
rühmadena tormikahjustatud puitu, ei
suurene oluliselt ohtlike üraskite ja
teiste kahjurputukate arvukus metsas:
loodus suudab seda ise reguleerida kahjurite
looduslike vaenlaste abil.
Teistsuguseks kujuneb olukord aga
suurtel tormikahjustuse aladel. Seal
hulgi sigima pääsenud üraskid võivad
mõne aastaga hukutada ka tormist
puutumata jäänud vana metsa. Suur
kogus võrdlemisi ühel ajal kuivanud
puid pakub küll selleks korraks (mõneks
aastaks) soodsaid elupaiku paljudele
putukatele – alates neist, kes
eelistavad toorest materjali, seejärel
nende looduslikele vaenlastele ja eri
lagunemisastmes kõdunevast puidust
ja seal arenevatest seentest toitujaile
jne. Kuid peagi kaob elupaikade järjepidevus:
metsas on küll küllalt kõdupuitu,
kuid enam pole juurde tulemas ei
värsket tormimurdu ega muud toorest
või vähem lagunenud materjali, mis on
vajalik surnud puude esmastele asustajatele
ning nende liikide isenditele,
kes elavad lagunemise algstaadiumis
olevas puidus. Sellise metsa liigirikkus
väheneb märgatavalt. Uurimused 1990. aasta tormikahjustuste
ja sellele järgnenud üraskirüüste
aladel Šveitsis (Duelli et al., 2002)
näitasid, et putukate liigirikkus ei erinenud
oluliselt aladel, kus tormikahjustus
koristati või jäeti täielikult koristamata.
Kõige liigirikkamad olid aga piirkonnad,
kus ainult osa tormikahjustusest
koristati, kuna teine osa jäeti puutumata
(Duelli, Obrist, 1999). Et osata nende
proportsioonide üle otsustada, peab aga
hästi tundma loodust, sh. putukaid ja
nende eluviise. Kuusepuistutes soovitatakse
riski vältimiseks siiski kogu tormikahjustus
võimalikult täielikult ja õigel
ajal koristada (Forster et al., 2000).
Kokkuvõtteks võime öelda: säilitamaks
liigirikkust metsas pikemas perspektiivis,
tuleb suured tormikahjustused
koristada, et säästa kasvavat metsa ning
tagada sellega erisuguste elupaikade
järjepidevus. Lamapuidust metsas üksi
ei piisa, liigirikkuse säilitamise seisukohast
on kõige väärtuslikumad ikkagi
vanad kasvavad ja seisvad puud.



Kaljo Voolma, EPMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi dotsent

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet