Eesti Looduse fotovõistlus
2/2005



Artiklid
Miks peaks kümnendik Eesti metsadest olema range kaitse all?

Riigikogus 13. novembril 2002 vastu võetud Eesti metsanduse arengukava kohaselt suurendatakse rangelt kaitstavate metsade pindala aastaks 2010 vähemalt 10%-ni vabariigi praegusest metsapindalast. Mis on selle otsuse sisuline põhjendus?

MÕTE EESTI METSARESERVAATIDEST – 85 AASTAT KÄÄNULIST TEED
Ilmselt kõik meie kõrgharitud metsamehed on käinud Järvselja ürgmetsas – paigas, kus algas Eesti metsade looduslikule arengule jätmise ametlik ajalugu. Reservaatide esimese tulemusliku põhjendajana teataksegi metsandusprofessor Andres Mathiesenit, kelle korraldusel too 13-hektariline (nüüd 19 ha) põline metsatükk 1924. aastal raietest välja arvati. Paraku oli seegi otsus vastuoluline: kaitstes väikest, kuivenduskraavidest ümbritsetud kvartalit, põikles Metsade Peavalitsus kõrvale loodusteadlaste palju ulatuslikumatest soovitustest. A. Mathieseni vaade reservaatidele oli eeskätt teaduslik-hariduslik, riigimetsadel ta looduskaitselisi eesmärke ei näinud ning suuremate alade kaitse alla võtmist Eestis pidas võimatuks. Nii hävitati raudtee ehitamise ja raietega bioloogiaprofessorite Fedor Bucholtzi ja Johannes Piiperi poolt reservaadiks visandatud esinduslikem, umbes 30 km2 suurune põlismetsaala Paasveres, mille loodusväärtust tänapäeval võib vaid kujutleda.

Järgnevatel aastakümnetel, eriti aga
1957. aasta looduskaitseseadusest tulenevalt
sai suurte kaitsealade loomine
Eestile omaste liikide ja koosluste
kaitseks küll teoks, kuid metsad jäid
algul tulipunktist välja. 1973. aastal hindas
Malev Margus rangelt kaitstavate
metsade vajaduseks kaitsealadel kuni
25 ha. Väheste eriliste, valdavalt
pärandkooslustena majandatud puistute
(Abruka, Puhtu, Mihkli, Virussaare) hoidmise
kõrval kogunes aga tasapisi erineva
režiimiga kaitsealuseid metsi kotkaste
pesapaikadena, kaitstavatesse soodesse
ja nende servadele, maastikukaitsealadele,
veekogude kallastele jm. Veel tosin
aastat tagasi, kui raietest oli ametlikult
välja arvatud juba vähemalt 2% kogu
metsamaast, jättis Feliks Nõmmsalu
eluslooduse kaitse ja reservaadid Eesti metsanduspoliitika kirjelduses sootuks
mainimata.
Looduskaitsemõtte tõstsid taas metsanduse
konteksti Eesti liitumine bioloogilise
mitmekesisuse konventsiooniga
(1992), säästva arengu seaduse (1995)
ja Eesti metsapoliitika (1997) vastuvõtmine.
Metsapoliitikas kajastuski seninägematu,
ehkki veel täpsema arvestuseta
seatud siht: laiendada rangelt kaitstavaid
metsi tollaselt 3%-lt vähemalt 4%-ni
metsamaast. Täiendavaid kaitsealasid
asuti ka otsima, kuid üleskerkinud
küsimused viisid metsanduse arengukava
koostamise käigus 1999–2002 uue
põhimõttelise arutelu, teadusliku analüüsi
ja praeguse numbrilise eesmärgi
määratlemiseni.
SÄILITATAKSE VÄÄRTUSI, MIS MAJANDUSTEGEVUSE
TÕTTU HÄVIKSID
Kaitsealasid moodustatakse mitmesugustel
põhjustel, kuid range, inimtegevust
välistava kaitse taga on tänapäeval enamasti
mure ohustatud liikide ja koosluste
pärast. Loogika on lihtne: kui metsades
on väärtusi, mis majandustegevuse käigus
igal juhul hävivad, siis tuleks nende
säilimiseks võtta piisaval hulgal metsi
range kaitse alla. Paljud niisugused paigad
sobivad hiljem ka haridus- ja teadustööks
ning taluvad mõõdukat etteplaneeritud
külastuskoormust, kuid alade
tüübi, pindala ja paiknemise määrab
siiski loodusteaduslik argument.
Soovitatavalt tuleks metsakaitsealad
luua juba enne metsalaamade majandamise
algust, ent tegelikkuses jõutakse
nendeni ikka siis, kui osa väärtusi on juba
hävinud, teised suures ohus ja metsamaa
tervikuna vaesunud. Viivitus tekib seetõttu,
et majandusharu tekkeajal ei tunta
küllaldaselt hästi loodusväärtusi, seejärel
ei soovi väljakujunenud tööstused aga
enam probleemi näha ja kohanduda. Nii
käiakse kõikjal maailmas metsareservaatide
loomisel vaevalist teed, mis algab
pisikeste näidisalade kaitsmisega, jätkub
majanduslikult perspektiivitute piirkondade
„loovutamisega“, jõuab siis tegelike
kaitsevajaduste hindamiseni ning lõpuks
täiendavate alade kaitsmise ja looduslikkuse
taastamiseni. Mida kiiremini see
tee läbi käiakse, seda vähem loodusväärtusi
satub hävimisohtu, seda vähem raha
kulub nende alleshoidmiseks ja taastamiseks,
seda selgem peaks olema tööstuste
arenguvisioon.
EESTI METSAKAITSEALADE VAJADUST HINNATI MATEMAATILISE
MUDELI ABIL
Metsanduse arengukavaga jõustatud
numbrid saadi kolme-etapilise analüüsiga,
mis tugines looduskaitsebioloogia
põhitõdedele: 1) uuriti, missugune nägi
välja Eesti looduslikult arenev metsamaastik,
koos oma tulekahjude, tormimurdude
ja üleujutustega. Ilmsi pole
seda enam võimalik vaadelda, seepärast
kajastati neid protsesse matemaatilise
mudeliga; 2) tulemust võrreldi majandatava
metsamaastikuga ja leiti see osa,
mis majandades kaob. Et elupaiga hävimine
on väljasuremiskünnisest alates
liigile hukatuslik, siis arvutati vastav
põlismaastikust lähtuv pindala, mis
ongi range kaitse miinimumeesmärk.
Viimasega võrreldi praeguseid rangelt
kaitstavaid metsi, et leida, kui palju ja
mis täpselt on puudu.
Mastaapne analüüs ei pääse lihtsustustest,
millest olulisim puudutas „lahutusvõimet“
– iga liigi käekäigu prognoosimiseni
meie teadmised lihtsalt ei küüni
. Teisalt on suurimas väljasuremisohus
just eriliste elupaikadega liigid,
kelle substraatide, sobivate niiskus- ja
valgustingimuste, saakliikide jne. olemasolu
määravad eelkõige metsatüüp
ja vanus. Nõnda kujunes „arvutimäng“
metsade loodusliku vanuselise ja tüpoloogilise
koosseisu ennustamiseks, mille
eel lahutati inimtekkelised kõdusoometsad
lähtetüüpideks. Täpsustada tuli ka
„mänguplatsi“, sest teadupärast on inimene
metsamaa levikut muutnud. Siiski
oli kaalukaid põhjusi, miks valiti areeniks
Eesti praegune metsamaa: selle pindala
sarnaneb siin enne järsku inimtegevuslikku
vähenemist olnuga, metsalaamad
ei ole inimtegevuse tõttu arvestataval
määral isoleerunud ning nende tüpoloogiline
ülevaade on olemas. Etteruttavalt
olgu öeldud, et kaitsealade vajadusele
annab see lihtsustus pigem ala- kui ülehinnangu,
sest just põllumaade all on
palju iidseid viljakaid metsamaid, mida
senistel kaitsealadel on liiga vähe.
I ETAPP: NÕMMEMETSADE PÕLENGUD JA LODUDE
TORMIHEIDE
Metsamaa looduslik vanuseline koostis
oleneb puistuvahetushäiringutest, mille
käigus puistu sureb ja annab „vahetuse“
üle uuele. Kindla pikkusega raieringi
korral sellest vanemaid puistuid ei tekigi;
looduslikud häiringud on aga suhteliselt
juhuslikud (ehkki tule- ja tormimurruoht
võib oleneda puistu vanusest), mistõttu
ühed metsaosad elavad keskmisest
vähem ja teised rohkem. Kõige rohkem
noorendikke ja vähem vanu metsi
on seal, kus puistuvahetushäiringuid on
kõige sagedamini, ning eri vanuses puistute
osakaalu saab arvuliselt prognoosida
Eesti mudeli jaoks hinnati Kaupo
Kohvi ja Anneli Palo eestvõttel väheste
kodumaiste tähelepanekute, peamiselt
aga Fennoskandia ja Põhja-Ameerika
andmete põhjal puistuvahetuspõlengute
keskmist intervalli metsakasvukohatüübiti.
Sellele lisati tormimurrutõenäosus
metsakaitse ja -uuenduskeskuse andmete
põhjal (0,25% vähemalt 30-aastastest
puistutest aastas). Teadmised looduslike
põlengute kohta olid siiski nii lünklikud,
et nende sagedust väljendati vahemikuna
ning edaspidi arvutati eraldi selle tihedama
(miinimumstsenaarium) ja hõredama
(maksimumstsenaarium) piiriga. Nõnda
saadi hinnang, et Eesti looduslikul metsamaal
vahetuksid looduslikud puistud
keskmiselt 97–129 aasta tagant, neist põlengute
tõttu 71–80%. Kõige sagedamini
vahetuksid põlvkonnad nõmmemetsades
(keskmiselt iga 47 aasta tagant, põlenguid
94%) ning kõige harvem lodudes ja
madalsoometsades (230 a.; 46%).
II ETAPP: RANGE KAITSE ON VAJALIK VANA METSA
LIIKIDE SÄILITAMISEKS
Metsamaa loodusliku struktuuri võrdlus
praeguste tulundusmetsade omaga
näitas, et noori puistuid on tulundusmetsades
umbes sama palju, keskealisi
rohkem, ja vanu – alates 100-aastastest
– palju vähem. Samas on just vanades
metsades rikkalikult spetsialistliike,
Soomes (ilmselt ka Eestis) umbes 10%
kogu metsaelustikust ehk paar tuhat liiki
[10]. Nende jaoks ongi Eestis vaja ranget
kaitset, kusjuures nimetatud 100 aasta
piir on praeguste, 60–100 aasta pikkuste
raieringide tagajärg. Kui raieringe lühendatakse,
satub ohtu järjest nooremate
puistute spetsiifiline elustik ja seetõttu
tuleb suurendada reservaatide pindala.
Arvutuslikult üle kolmandiku (32–
42%) Eesti looduslikult metsamaast oli
kaetud vähemalt 100-aastase metsaga,
osakaal ulatus nõmmemetsade 11%-st,
salumetsade 48–53% ja rohusoometsade
64%-ni. Vanade nõmmemetsade
liigid on seega kahtlemata paremini kohastunud
sobivate puistute vähesuse ja
isolatsiooniga kui salu- ja soometsade
liigid. Järelikult vajavad viimased ranget
kaitset ka suuremal pindalal. Järgnevalt
koondatigi kokku andmed väljasuremiskünniste,
st. elupaiga hävimise kriitilise
määra kohta. Selle keskmiseks väärtuseks
saadi 20% ökosüsteemi algsest
pindalast. Range kaitse miinimumvajadus
on seega umbes viiendik vastava
kasvukohatüübi looduslikust vana metsa
pindalast.
Selleks, et keskmiselt oleks miinimumvajadus
alati kaetud, tuleb kaitstavat
pindala mõnevõrra suurendada, eeskätt
kaitsealadel tormides hävivate puistute
jagu (keskmiselt 0,25% aastas, taastumisajaga
100 a.). See stiihiast taastuv
mets hõlmab teoreetilisest miinimumpindalast
veerandi, kuid lisaks puhvri
funktsioonile on ka ise looduskaitseliselt
väärtuslik, eriti kui tormimurtud puit
maha jääb.
III ETAPP: ÜLE 92 000 HEKTARI METSAKAITSEALASID
JUURDE
Lõpuks võrreldi tüübirühmade kaupa
metsareservaatide teoreetilist miinimumpindala
juba kaitstud metsade pindalaga.Rangelt
kaitstavaks loeti kaitsealade reservaatide
ja sihtkaitsevööndite metsad ning
nendega võrdsustatavad alad must-toonekure,
kotkaste, metsise ja lendorava püsielupaikades, samuti EMKAV projekti
poolt rangeks kaitseks kavandatud osad
[5] ning looduslikule arengule jäetavad
vähemalt 4 ha suurused vääriselupaigad
riigimaal.
Arengukava „vähemalt 10%“ sündiski
arvestusest, et kui parandada metsakaitsealade
esindatust nii palju kui minimaalselt
vaja, tuleks kaitse alla võtta
veel 3,9–6,4% ja seega kokkuvõttes
10,2–12,7% metsamaast. See number
klapib väga hästi nii Rootsi (12%, sh.
1,9% poollooduslikke kooslusi kui
ka Soome (vähemalt 10%;) samalaadsete,
koosluse- või populatsiooniökoloogiliste
arvestustega.
Koguni 89–98% puudujääkidest annavad
laane-, salu-, sooviku- ja rohusoometsad
(kokku u. 90 000–135 000
ha), kus paljud liigirühmad saavutavad
suurima liigirikkuse. Niisiis pole
eesmärk lihtsalt metsamaa kaitse, vaid
teatud tüüpi metsade parem esindatus.
Poliitilise otsusena ei pooldatud seniste
kaitsealade vähendamist, mis sageli on
ka sisuliselt õige (arvestati vaid miinimumi;
alasid võidakse kaitsta muudel
põhjustel). Siiski on rabastuvaid ja nõmmemetsi
meil range kaitse all rohkem,
kui neis vähemalt 100 aasta vanuseid
metsi on looduslikult olnud. Samuti on
pöördumatult rikutuiks peetud kõdusoometsadel
mõningane looduskaitseväärtus
ilmselt olemas, kuid seda ei osatud
arvudena esitada.
PIKK TEE KÄIA
Kahtlemata pole lihtne jõuda aastaks
2010 vähemalt 10% metsamaa range
kaitseni, ehkki alasid lisandub kas või
Natura 2000 loodus- ja linnualadena
ning kaitsealuste liikide uute püsielupaikadena.
Loodetavasti leitakse lisa RMK
hoole alla usaldatud nn. omanikuta maadelt
ning kasutatakse hiljutise projekti
Baltic Forest Mapping (BFM) tulemusi
looduslikult väärtuslike alade paiknemise
kohta.
Hoopis pikem tee on siiski selleni, et
rangelt kaitstav metsamaa täidaks eesmärki,
s.o. kindlustaks vanade metsade
elustikule elupaigad. Praegu on vähemalt
sajandivanune vaid veerand rangelt
kaitstavast metsast, sellestki suur osa
lähiminevikus majandatud. Ka lisaalade
puhul ei ole paremat loota, sest BFMi
andmeil raiutakse loodusväärtusega
metsi Balti riikidest kõige intensiivsemalt
just Eestis (5% aastas). Kuidas kiirendada
kaitsealade metsade looduslikkuse
taastumist ning toetada hääbuvaid
asurkondi senikaua vääriselupaikadena
jt. abinõudega väljaspool kaitsealasid
– neile küsimustele vajame lähiajal hädasti
vastust.



Asko Lõhmus, TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi vanemteadur

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet