Eesti Looduse fotovõistlus
4/2005



artiklid
Riigimetsade uuendamine on kulgenud kavakindlalt

Keegi tark mees on nimetanud metsakasvatust kunstitööks; esimene pintslitõmme aeganõudva metsamaali loomisel on metsa uuendamine. Artikkel annab ülevaate metsauuenduse töödest riigimetsas pärast Eesti taasiseseisvumist.

KUHU OLEME 21. SAJANDI ALGUL JÕUDNUD?
Riigimetsa majandamise keskus tellis 2001. aastal Eesti metsakorralduskeskuselt riigimetsade seisundi pikaajalise prognoosi aastateks 2001–2021. Prognoosi nurgakivi oli majandatavate puistute vanuseline jaotus. Esitati puistute vanuselise jaotuse graafikud, kuhu kanti ka nn. ideaalse jaotuse joon ehk vanuseline jaotus, mis tagaks võimalikult ühtlase metsakasutuse.

Männikute graafikust nähtub, et majandatavate
männikute hulgas on ülekaalus
keskealised ja küpsevad metsad.
“Ideaalse joone” alune on jäänud olulisel
määral täitmata 10–40 aasta vanuste
männikute puhul. Põhjusi on õige mitu.
Näiteks ulatuslikud põdrakahjustused,
sellest on tingitud männiuuenduse asendamine
kuusega. Või siis kvaliteetse
männi-istutusmaterjali põud ja seetõttu männi-istutuse asendamine männikülviga.
Peale selle viljakates kasvukohtades
külvikultuuride hukkumine hooldamatuse
tõttu. Möödunud sajandi lõpuveerand
on jätnud männikute vanuselisele
jaotusele jälje, mida annab siluda aastakümneid.
Kuusikute graafikut jälgides ilmneb,
et kuusikute vanuseline jaotus on vastupidine
männikutele. Kõige enam on
just noori ja keskealisi metsi. Kuusega
uuendati möödunud sajandi kuuekümnendatest
aastatest alates nii kuuse-,
männi- kui ka lehtpuuraiesmikke. Kuigi
osa kuusekultuuridest jäi võitluses lehtpuudega
alla, on siiski noori kuusikuid küllaldaselt. Võrdlemisi vähe on vanemas
keskeas ja valmivaid puistuid, seepärast
väheneb lähiaastakümnetel kuusikute
raiemaht riigimetsades.
Kõige normaalsem on kaasikute vanuseline
jaotus. Väike “auk” on küll 20–40- aastaste
puistute puhul. Põhjus võib seisneda
juba eespool mainitud kaseraiesmike
uuendamises kuusega.
Täielikult on paigast ära haavikute
vanuseline struktuur. Valdav enamik
puistuid on valmivad või küpsed. Selline
olukord tingib suure uuendusraie mahu
järgneval kümnendil ja täiesti vastupidise
olukorra paarikümne aasta pärast.
Haavikuid on paljudes piirkondades
peaaegu võimatu kasvatada, sest
sõraliste suur arvukus pärsib tekkinud
loodusliku uuenduse kasvu tugevasti.
Metsakasvataja seisab valiku ees: kas
kultiveerida kaske ja kuuske või laiutada
käsi ja leppida pidevalt kärbitava ulukite
“söödapõlluga”.
MÖÖDUNUD SAJANDI LÕPUKÜMNEND OLI KEERUKAS
JA VASTUOLULINE
Meie metsamajandid lahknesid mäletatavasti
1992. aastal. Kes läks sinilindu
püüdma metsatööstusesse, kes jätkas
metsakasvatusega. Saabus suhtelise vabaduse
aeg, ka metskonnad olid üsna
iseseisvad. Kohati kukkus siis metskonna
majandamine küll välja “äraspidise
isemajandamisena”. Ehkki paiguti võis
metskonna käive nõnda jõuda kiiresti
maagilise miljoni krooni piirini, lükati
kultuuride rajamine ja hooldamine
järgnevatele aastatele. Õnneks olid
sellised metskonnad siiski erandlikud.
Metsamajandite varade jagamise ebaõiglus
ja alanud maade tagastamine seiskas
või koguni lõpetas nii mõnegi taimla
tegevuse. Üheksakümnendate aastate
keskpaika jäävad ebaõnnestunud katsed
(meie metsanduse ajaloos järjekordsed!)
kultiveerida kuuske külvi teel, sest
istutusmaterjali ei jätkunud. Taimede
puudusel kaevati kohati kuusekesi teeservadelt
ja metsasihtidelt. Masinad ja
seadmed, mida vajati metsauuendustöödeks,
jäid siin-seal metsamajandite tööstuspoole
kätte. Sinna jäid nad enamasti
roostetama või äritseti koguni maha idanaabrile

Üldjuhul saavutati stabiilsus siiski
kiiresti ja metsade uuendamine jätkus.
Praegu saab tõdeda, et metsauuendustööde
kvaliteet paranes. Olgu selle näitena
toodud üks männiseemikute kasvatamise
lugu. Räpina kandis ei suudetud
aastaid kasvatada pudetõvest puutumata
männiseemikuid. Sügisel oli kõik ilus,
aga kevadel seemikud hulganisti pude- tõvest kahjustatud. Sõitsime siis viimases
hädas Kilingi-Nõmme, kogenud taimlajuhatajalt
Jaan Lehismetsalt nõu ja õpetust
saama. Selgus, et pudetõve on täiesti võimalik
ohjata. Selleks tuleb vaid pritsida
taimi hoopis tugevama kontsentratsiooniga
lahusega, kui käsiraamatutes öeldud.
Pritsimise kordigi peab olema rohkem,
kui raamatud soovitavad. Edaspidi
saime männi pudetõvest jagu ja mändide
istutamine Põlvamaal kulges hoogsalt.
Viljakamatel aladel oli see ainuõige ja tulemuslik
lahendus. Üheksakümnendate
aastate keskel toodi AS Mets ja Puu tollase
juhi Heini Paju eestvõttel maapinna
ettevalmistamiseks Eesti metsadesse esimest
korda hüdrauliline frees Donaren.
Tänu sellele riistapuule muutus metsauuendus
keskmistel ja rasketel pinnastel
tunduvalt tulemusrikkamaks.
PÕHIKÜSIMUS: MILLINE PEAPUULIIK VALIDA?
Öeldavasti on peapuuliigi valik metsakasvatuse
filosoofia põhiküsimus. Otsus
langetatakse ju 70–120 aasta kohta. RMK
järgib peapuuliigi valikul lihtsat üldpõhimõtet:
puistute praegune struktuur peapuuliigiti
ja jagunemine peab üldjoontes
säilima ning okaspuupuistute osakaal
ei tohi väheneda alla 60% (statistiline
metsainventuur on viimastel aastatel
okaspuupuistute osatähtsust hinnanud
63 protsendile).
RMK-s on peapuuliigi valikul metsakasvataja
nõuandja olnud 2001. aastal Eino
Laasi abiga valminud “Riigimetsa metsauuendamise
juhend”. Juhend on soovituslik:
pakutakse eri variante. Otsuse
teeb konkreetsel juhul metsakasvatajametsaülem.
Juhendis on välja toodud
kasvukohad, kus tingimata või eelistatult
tuleb valida peapuuliigiks okaspuu.
Okaspuud olgu peapuuliik järgmistes
kasvukohatüüpides: sambliku, kanarbiku,
pohla, jänesekapsa-pohla, mustika,
karusambla-mustika, karusambla-mustika,
karusambla, sinika, kuivendatud
siirdesoo, mustika-kõdusoo, leesikaloo
ja kastikuloo. Riigimetsas peaksid okaspuud
olema peapuuliigina eelistatud
jänesekapsa, jänesekapsa-mustika, sinilille
ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüübis.
Metsa uuendamisel on riigimetsas
olnud üldpõhimõte, et tulundusmetsas
tuleb mets uuendada tulemuslikult ja võimalikult
lühikese aja jooksul. See tähendab,
et tulundusmetsas on metsauuenduse
peamine viis kultiveerimine ning kõik
etapid (kvaliteetne kultiveerimismaterjal,
kasvukohale vastav maapinna ettevalmistus
ja järgnevad kasvatusetapid)
tuleb planeerida oludest ja vajadusest lähtudes ja järjekindlalt teostada.
Viimastel aastatel on palju räägitud
eesmärgistatud metsauuendusest.
See tähendab, et metsakasvataja langetab
otsuse männi, kuuse või kase kasuks
ning peab tegema kõik selleks, et
männi-, kuuse- või kaseenamusega noorendik
üles kasvatada. Pole mõtet kultiveerida,
kui jätame männikultuuri kiratsema
ning kask võimutseb. Või kui
kuuske pole hoolimata pingutustest
võimalik sellel kasvukohal kasvatada.
Et looduslikule uuenemisele kaasa
aidata ja maapinda mineraliseerida,
peab ühtlasi kindlalt teadma, millist
puistut tahame saada ja üles kasvatada.
2002. aasta metsakorraldus Võru
ja Põlva maakonnas näitas, et nendes
metskondades oli inventuuri ajal 83%
männikultuuridest, 73% kuusekultuuridest
ja 96% kasekultuuridest kasvatatud
sama peapuuliigi noorendikeks.
Metsakorraldajate hinnangul oli valgustusraietega
võimalik kujundada männik
või kuusik ka seal, kus valdav osa
noorendikest oli loovutanud peapuuliigi
rolli lehtpuudele. Sellega võib rahule
jääda ja kindlalt väita: meie metsakasvatajate
tegevus on olnud eesmärgipärane
ja tulemuslik.
KUIDAS PRAEGU RIIGIMETSAS METSA UUENDATAKSE?
Uuendusviisid jagunevad järgmiselt:
65% raiesmikest kultiveeritakse, 25%
puhul aidatakse kaasa looduslikule uuenemisele
(sellest omakorda tehakse 2/3
maapinda mineraliseerides, 1/3 lisakülvi
või -istutuse teel) ja 10% jäetakse looduslikule
uuenemisele.
Viimastel aastatel on kasutatud kultiveerimiseks
keskmiselt 11 miljonit
taime, sealhulgas 4 miljonit männiseemikut,
6 miljonit kuuseistikut, 0,8 miljonit
kaseseemikut ja 0,2 miljonit tammevõi
saareistikut. Männi metsakülvideks
on aastas läinud tarvis umbes 800 kg
seemet (0,6–0,8 kg/ha). Taimede kasvatamine
on RMK-s peamiselt sellele
keskendunud struktuuriüksuse – RMK
ühendpuukooli ülesanne. Nagu varemgi,
kasvatatakse taimi – kuigi mahult
järjest vähem – ka metskondades. Seda
võib pidada loomulikuks arenguks, sest
suuremates taimlates on lihtsam rakendada
nõuetekohast agrotehnikat, töid
mehhaniseerida ja kogemustega töötegijaid
leida. Ühendpuukooli ja metsamajandusregioonide
taimede ostumüügisuhted
põhinevad nelja-aastastel
lepingutel, mida igal aastal vajadust
mööda täpsustatakse.
Üha enam kasutatakse metsakultiveerimisel
riigi äriühingu (keskkonnaministeeriumi
ja Soome metsavalitsuse ühisettevõte)
Eesti Metsataim toodangut. Suletud
juurekavaga taimed (edaspidi kasutan
lihtsuse mõttes suljutaim või suljukuusk)
koguvad metsakasvatajate hulgas pärast
esialgset võõristamist kiiresti poolehoidu.
RMK Kagu-regioonis oli 2004. aastal tõsine
tegu, et 300 000 suljukuusele kasutust
leida, 2006. aasta eelarve läbirääkimistel
sooviti aga suljukuuski rohkem, kui regioonile
oli eraldatud (500 000 taime).
Istutades suljutaimi, on töö vähemalt
kolm korda tootlikum kui avajuursete taimede
puhul. On plaanitud, et RMK-s hõlmab
suljutaimede osakaal 2006. aastal
30%, ent 2008. aastal juba 40% taimede kasutamise üldmahust.
Viimasel viiel aastal on tunduvalt uuenenud
ka maapinna ettevalmistamiseks
kasutatavad seadmed. Metskondades,
kus on kergemad pinnased, tuleb männiuuendust
teha rohkesti. Seal on tarvitusel
Võrus, AS Mehka toodetud mitmelabalised
lapilööjad MÕTS, mis haagitakse
MTZ-traktorite külge. Need lapilööjad on
varasemate või isevalmistatutega võrreldes
märksa tootlikumad ja masinamehel
on neid kergem käsitseda. Keskmistel ja
raskematel pinnastel kasutatakse maapinna
ettevalmistamiseks TTS-freese,
kokkuveotraktori Timberjack 810 haakes.
RMK-l on ka võimas maapinnafrees
Bracke (Timberjack 1410 haakes), mis
võrreldes TTS-freesidega töötab tulemuslikult
ka kõige raskemates oludes. Freesil
on ühtlasi külviseadmed ning seega saab
vajaduse korral samal ajal valmistada
ette maapinda ning külvata.
Metsakultuuride rajamise algtihedus
puuliigiti on olnud järgmine: männi-istutusel
3500–4000 taime/ha, kuuse-istutusel
2200–2400 taime/ha, kase-istutusel
1800–2000 taime/ha. Korralike taimede
ja laitmatu töö korral tagab selline algtihedus
heatasemelise tulevikupuistu.
Kui metsauuendust korralikult hooldada,
võib saavutada, et uuenemisel valitud
peapuuliik valitseb ka noorendikus.
Viljakate kasvukohtade rohkuse tõttu on
äärmiselt vajalik metsauuendust hooldada.
Kahjuks ei ole RMK metsakasvatajad
veel küündinud kunagise kuldreeglini:
metsakultuuride aastase hooldamise
maht peaks võrduma kolmekordse aastase
metsakultuuride rajamise mahuga.
Võib-olla meie päevil see kuldreegel
päris hästi enam ei toimigi. Võttes keskmiseks
kultiveerimise aastamahuks 5000
ha (4000 ha istutusi ja 1000 ha külve),
peaks hooldamise maht olema ligi 15 000
ha aastas. Seda mahtu on aasta-aastalt suurendatud:
10 000 hektarini jõuti 2000.
aastal, 11 000 hektarini 2003. aastal ja
12 000 hektarini 2004. aastal. Mahtu
kavandatakse järgneval kolmel aastal
mõnevõrra veelgi suurendada (+5%
aastas). Samas tuleb vaadata hoolduse
sisulist poolt. Praegu tehakse ligikaudu
80% hoolduse mahust võsasaagidega või
mehhaniseeritult. See tagab võrreldes
varasemate aegadega ka tõhusama tulemuse.
EDU TOONUD PÕHIMÕTETE EEST TULEB SEISTA
Eespool on rõhutatud metsauuenduse
põhimõtete järgimise tähtsust tulundusmetsas.
RMK puistute 825 000-hekta
rilisest pindalast hõlmavad tulundusmetsad
praegu 525 000 hektarit.
Tulundusmetsade pindala on järjekindlalt
vähenenud, andes teed kaitse- ja
hoiumetsadele. Tahan veel kord toonitada,
et tulundusmetsas peab metsauuendus
olema kiire, kindel ja tõhus.
Selle tagavad lageraie, järgnev metsakultiveerimine
või looduslikule uuenemisele
kaasaaitamine. Kuigi ka kaitsemetsas ei
saa metsa uuendamise põhimõtted olla
oluliselt teistsugused, saab seal arvatavasti
rohkem katsetada.
RMK arengukavas aastateks 2005–
2008 on ühe metsakasvatuse põhimõttena
fikseeritud, et tulundusmetsas ei tohiks
turberaiete osakaal uuendusraietes
ületada 5% piiri ehk teisisõnu: see tuleks
jätta praegusele tasemele. Ühtlasi on
lähiaastatel plaanis hinnata turberaiete
tõhusust. Turberaietega on katsetatud
ja pettutud, jälle katsetatud ja jälle pettutud.
Samas avaldavad mõningad huvirühmad
endiselt päris tugevat survet, et
RMK suurendaks turberaiete osakaalu.
Tehkem vajaduse korral eksperimente
kaitsemetsas, aga mitte tulundusmetsas!
Sest ükskord saabub aeg, kui metsakasvatajal
tuleb ette näidata oma elutöö
ning reaalne tulemus, mille oled metsade
uuendamisel saavutanud. Ei tahaks
tunda piinlikkust tulemusteta elatud aastate
pärast.



Tiit Timberg, RMK Kagu-regiooni peametsaülem

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet