Eesti Looduse fotovõistlus
4/2005



artiklid
Viisteist aastat erametsaomanikuna

Olen metsaomanik alates 1990. aastast. 2000. aastal sain esimese erametsaomanikuna Eestis
oma metsad sertifitseeritud. Millised on vastutustundelise metsaomaniku mured?

METSA 580 HEKTARIT
Minust sai metsaomanik 1990. aastal. Alates 1996. aastast olen (metsa)maad juurde ostnud. Seejuures olen kasutanud kõiki õigusaktides toodud võimalusi: olen ostnud eraisikute käest, ostu eesõigusega, piiratud ja avaliku enampakkumise teel, vabu metsamaid, maksnud nii kohe kui ka kuni 50-aastase hüpoteegiga. Eesmärk oli rajada talu, mis tagaks võimaluse majandada metsi aasta ringi põhitööna. Selleks peab olema küllaldaselt maad. Aastal, mil nüüdne eurovolinik Siim Kallas lubas 9000-kroonist keskmist kuupalka, arvutasin, kui palju peab olema metsamaad, et seda raha saada. Tulemus oli 600 ha, mis sai seatud metsamaa ostu miinimumsihiks, paika sai pandud optimaalse 800–1000 ha ja maksimaalse metsamaa – 1200 ha piirjooned. (Kui need numbrid ajavad silmad pärani, soovitan teha rehkenduse: kui palju tuleb maad ühe RMK töötaja kohta? Mõelge, kui suur oli vahtkond.)

Ma tahan teada, kus on minu metsa kõige vanemad, jämedamad ja kõrgemad puud, kõige tootlikum metsaosa, kus minu omandi väärtus suureneb, kus väheneb, kus leidub kuldkinga, kopsusamblikku, seente kasvukohti, maasikavälusid ja muid loodusväärtusi või kuidas kasvavad metsakultuurid – tahan teada ja tunda enamikku oma metsa väärtustest. Põhiline on jõuda teha kõik tööd õigel ajal ja hästi.
Ma tunnen, et ei ole võimeline lugema üle 1200-hektarist “metsaraamatut”, kuhu iga päev kirjutatakse uus kordumatu lehekülg. Praegu on mul metsa 580 ha.
Aastast 2000 on minu metsad sertifitseeritud.
Tänavu istutasin ma 35 000 uut puud, kokku olen ma nende aastate jooksul rajanud 100 ha metsakultuure ning teinud 40 ha lageraiet. Ülejäänud pinnale on tulnud metsa istutada, sest olen ostnud lagastatud metsamaad ja võtsin kohustuse need metsastada. Aga praegu on kahtlusi, kas metsakultuuridest kasvab tulevikumets või saab neist toidulaud ulukitele, kelle arvukus on ületanud metsakasvatajate jaoks taluvuse piiri.
Jahiseadus on vastu võetud jahimeeste rõõmuks, aga metsaomanike arvel ja kulul. Kas me ei oska oma vigadest õppida: 20–30 aastat tagasi söötsime metsaga ulukeid, nüüd teeme seda jälle.

METSI TULEB MAJANDADA LOOMINGULISELT
Minu jaoks on metsade majandamine loominguline protsess, kuid inimese kavandatust on olulisemad looduses toimuvad muutused. Tegutsen vajadust mööda: kui on kahjustusi, haigusi, hukku, väärtus on vähenenud, siis tuleb saega sekkuda, ent kui püsib ja kasvab elujõuline raiekõlblik 120-aastane kuusik – kasvagu edasi. Majandan väikeste lankide või püsimetsana, peamine, et ei tekiks suuri lagedaid alasid – need tuleb kohe uuendada. Eesmärk on saavutada ühtlane metsakasutus. Kümme aastat tagasi töid arvutisse sisestades sai tegevus planeeritud aastani 2022. Hiljem olen üritanud taastada aastatel 1973–1990 metsas toimunud muutusi. Uue metsaseaduse järgi muutub selline tegevus võimatuks, sest kavandatut ja tegelikkust peab saama kontrollida ja omalooming on karistust väärt tegu. (Keskkonnainspektsioon peab ju planeeritud trahviraha kuidagi kokku saama.)
Soov teha metsamajanduskavast piibel, mille käske tuleb omanikul rangelt täita, tähendab sedasama, mis muhameedlasel unistada Mekast. See kipub jääma vaid soovunelmaks. Nüüdsed majanduskavad ja uue metsaseaduse kohaselt nende kehtestamise uus kord on pigem mõttetu aja- ja rahakulu ning metsaomanike lollitamine.
Metsamajanduskavad tuleb seaduse järgi koostada riigi kulul. Mina olen riigi kulul saanud 1992. aasta metsamajanduskava, hilisemad kavad on kõik tulnud teha oma raha eest. Riik ei täida metsaseaduse viiendat paragrahvi, tekitades metsaomanikele probleeme. Metsade majandamist kavandades tuleb näha metsa kui tervikut, metsalaama kui tervikut, küla, valla ja maakonna metsa kui tervikut, mitte jagada teda abituteks kinnistuteks, kuhu planeeritakse seadustega lubatud maksimaalne raie. Ent kui teha see ühekorraga, kirjutatakse alla metsa surmaotsusele. Arvestamist vajavad kliima soojenemisest ja metsaselektsioonist tulenevad muutused metsa liigilises koosseisus ja kasvukiiruses. Ühe näitaja põhjal tehtavad otsused on valed juba kavandamise hetkel.

TOTAALSET VABADUST PAKKUV METSASEADUS ON NIISAMA VÄÄR KUI TOTAALSEID KEELDE KEHTESTAV SEADUS
Kui totaalse vabaduse metsaseadus asendatakse totaalse keelu seadusega, toob see metsale kasu asemel kahju. Uue metsaseaduse pendel peab peatuma keskel. Lagastamine hakkab lõppema, koolitused ja nõustamised kasu tooma, metsauuenduse maht suureneb tänu toetustele, headest metsandustavadest kinni pidavate omanike arv suureneb. Milleks seada kõigele sellele nüüd absurdseid piiranguid, keelata koristada (lubatud väärraiete tagajärjel tekkinud) lagunevaid puistuid? Kas üks seaduse eesmärke on saata metsaomanikele kaela keskkonnainspektsioon, kes määrab trahve metsanduslikult olematute kahjude eest, näiteks millist kahju teeb metsale 0,2 ha lageraie ebaühtlase koosseisu, vanuse ning täiusega 2,1 ha suurusel eraldusel; kas ala, mille tagavara on 23 tm/ha, on ikka mets? Miks hinnatakse metsarikkumisi metsaomaniku juuresolekuta? Kas riigi siht on metsaomanikke karistada või kasvatada?
Kaheksa aastat olen korjanud metsadest prügi. Kui esimesel viiel aastal vähenes prügikogus pidevalt, siis tänu keskkonnaministeeriumile on kolmel viimasel aastal kogus iga aastaga suurenenud. Ministeeriumil tuleks odavam kinkida igale majapidamisele oma prügikast, kui korraldada igakevadisi ja -sügisesi metsade ning teeäärte koristamise kampaaniaid.
Mina teen oma metsas sama tööd, mida tehakse riigimetsas, maksan samu makse, minu hüpoteegimaksed hektari kohta on kaks korda suuremad kui tulu, mida saab riik hektari kohta riigimetsast. Samas ei ole mina subjekt, kes tohiks osta vaba metsamaad, aga RMK-le kavatsetakse seda lausa hulgi tasuta jagada. Maamaks on 15 aasta jooksul tõusnud kümme korda, ja tõusuruumi on tal veel. Kuigi aastat 6–7 tagasi arutati riigikogus, et metsamaa maks ei tohiks ületada 1% maakasutuse hinnast, maksame praegu kaks korda rohkem, sest ei suudeta (taheta) korraldada kohalike omavalitsuste rahastamist. Me peame taluma oma maadel tehnorajatisi (trassid, teed) ja maksma selle eest kallist maamaksu. Metsatulu topeltmaksustamine on ebaseadusliku tegevuse peamisi põhjusi ja eeldusi, aga ministeeriumil pole soovi seda probleemi teadvustada, lahendamisest rääkimata. Küsige vähem makse (või lubage omanikel arvestada tegelikke kulusid), saate rohkem tulu ja paljud probleemid lahenevad iseenesest.
Olen nõus kaitsealasid säilitama ja hoidma, aga ei ole nõus maksma nende eest tulundusmaa ostu maksu ja maamakse. Riik peaks piiranguid kehtestades vähemalt oma võimaluste piires omanikule vastu tulema, mitte temalt mitu nahka koorima. Eestis suhtutakse metsasse kui imesse: täna raiud metsa maha, saad palju raha, homme lähed raiud sama metsa uuesti maha ja saad jälle palju raha. Tegelikult ei ole metsatulu suurus keskmiselt üle 2–3% aastas. Võttes metsast praegu suuremat kasumit kui mõistlik, tuleb arvestada aegadega, mil privileegile olla metsaomanik tuleb peale maksta. Minu metsade väärtus suureneb ühtesoodu ja 40–50 aasta pärast on see vähemalt kaks korda suurem praegusest.
Kolmkümmend aastat tagasi Vene kroonus aega teenides sattus kätte Tiibeti vanasõnade raamat ja üks nendest on mulle meelde jäänud: Kui sa mõtled järgmisele aastale, siis külva hirssi; kui sa mõtled sajanditele, siis istuta metsa; kui sul aga mõlguvad meeles aastatuhanded, siis kasvata inimesi: tark on see inimene, kes oskab hinnata väärtusi! Soovin Eesti riigile ja metsale tarku inimesi, kes oskavad hinnata väärtusi ja hoida protsesse tasakaalus.



Lembit Laks, metsaomanik

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet