3/2002

ARTIKLID
PÕTRADE ARVUKUSE üle peaksime otsustama üheskoos

Sõjajärgsetel aastatel tõi põtrade arvukuse enneolematu kasv kaasa suuri põdrakahjustusi meie metsadele. 90-ndatel aastatel jäi põtru vähemaks. Viimastel aastatel on selle kohta, kui palju põdrad erinevaid metsi on kahjustanud, tehtud üksikasjalikke uurimusi. Artiklis antakse ülevaade uurimise tulemustest ja põdraprobleemide käsitlemise võimalustest

PÕTRADE ARV KASVAS AASTATEL 1954-1980 PIDEVALT. 1954. aastal loendati Eestis ametlikel andmeil 880 põtra, 1958. aastal 1700 põtra.
Põdrad paiknesid väga ebaühtlaselt. Tehti kindlaks metsakahjustuste seotus põdra asustustihedusega (Ling, 1962). Harry Ling oli esimesi sõjajärgseid uurijaid, kelle arvates tähendas põtrade arvukuse suurenemine ohtu metsandusele.
1969. aastaks oli põtrade asurkond kasvanud mitu korda. Ametlikel andmeil oli siis põtru ligi 9000, kuid metsainstituudi hilisema prognoosi kohaselt koguni 12 000. 1969.–1970. a. oli kahjustatud 4013 ha noorendikke ning peale selle kooritud puid 1322 ha kuusikutes ja haavikutes (Parik, 1973). Isegi statistika ebatäpsust arvestades oli see kindel märk kahjustuste kiire leviku kohta.
1970. aastate teisel poolel oli metsakorralduse andmeil olulisel määral kahjustatud juba 21 210 ha ehk 17,4% I vanusklassi männinoorendikest. Sealjuures 8700 ha oli noorendikke, kus oli tugevasti kahjustatud või hukkunud puid 50% või rohkem. Sel ajal oli põtrade arvukus Eestis arvatavasti läbi aegade suurim. Metsainstituudis 1990. aastate algul koostatud prognoosi järgi pidi põtru olema vähemalt 17 000. Kuid võimalik, et neid oli isegi üle kahekümne tuhande, sest ametlikud andmed esitasid põtrade arvukust neil aastatel – ja ilmselt ka varem – palju väiksemana. Aastast aastasse teatati, et põtru on meil alla kümne tuhande.

1990. AASTATEL PÕTRADE ARV VÄHENES. 1991. a. ametlikel andmeil registreeriti ulukikahjustusi juba ligi 70 000 hektaril. Sellest üle 13 000 ha moodustasid II–III vanuseklassi kuusikud ning ligi 16 000 ha liitumata kultuurid ja noorendikud. Põtrade arvukus oli selleks ajaks nii väliste (toidu koosseisu ja kättesaadavuse muutused jms.) kui ka populatsioonisiseste tegurite (koosseis, tervislik seisund, sigivus jne.) tõttu kahanenud. 1991. aastal oli põtru Eestis ametlikel andmeil 12 800, tegelikult umbes 14 000. Seega lõi ametlik loendus väärkujutluse, et põtrade arvukus on kasvanud, kuigi see päriselt pigem langes. Näiline arvukuse suurenemine tulenes peamiselt sellest, et loenduste korraldus oli paranenud ning tehti ka kontroll-loendusi.
Metsakaitseteenistuse andmeil tuli 1995. a. ette ulukikahjustusi kokku 17 637 hektaril, sellest 9121 ha kuusikuis ja 7200 ha noorendikes, kusjuures värske kahjustus kuusikuis esines väga väikestel pindadel ja nn. selguseta alasid oli veidi üle 100 ha (Pilt, 1996). Põtrade arvukus oli selleks ajaks vähenenud juba ligi 6000 isendini. Peamised põhjused olid suurenenud küttimine, hoogustunud salaküttimine ja suurkiskjate arvu kasv.
1990. aastate teisest poolest alates pole suuri riiklikke metsainventuure enam tehtud. Aastaraamatud “Mets” 1998, 1999, 2000 ja 2001 (käsikiri) kajastavad ulukikahjustuste esinemist tuhandetel hektaritel. Märkusena on lisatud, et tegemist on põhiliselt enne 1990. aastat tekitatud põdrakahjustustega.
Ehkki 1998. aastast alates on aastaraamatuis põdrakahjustuste asemel toodud ulukikahjustused, on käsitletud siiski eelkõige põdrakahjustusi. Ka pöörduma tu ulukikahjustuse tõttu lõppraiesse määratud puistuid, enamasti kuusikuid, olid põdrad kahjustanud valdavalt juba üle kümne aasta tagasi, s.o. enne 1990. aastat.

PÕDRAKAHJUSTUSTE UURIMISE METOODIKAST AASTATEL 1998–2002. Esimene ülevaade põdrakahjustuste põhjustest kuusikuis ja uurimiskavast on esitatud Eesti Metsa 1998. aasta detsembrinumbris. Praegu käib nende uuringute viies aasta. Et andmete oleksid võrreldavad, pole metoodikas suuri muutusi tehtud. 2000. aastast lisandus noorte männikute/männikultuuride uurimine, mille tulevik sõltub samuti teatud määral põdrast.
Kuidas on uuringuid tehtud? Proovitükkide võrgustik kuusikute ja männinoorendike seisundi jälgimiseks on kujunenud peamiselt riigimetskondade alusel. Igas praeguses metskonnas on üks või mitu proovitükki, kus on aastast aastasse jälgitud puudel värske põdrakahjustuse lisandumist ja põtrade koormust proovitükkidel. Inventeerimisandmed pärinevad metskondade töötajailt, andmete analüüsi on lepingu järgi teinud metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Võib vaielda, kas metskonna ülesanne on jälgida tema hallatavas riigimetsas toimuvat või mitte, kuid ilmselt on ka keskkonnajuhtimises vaja teada metsa seisundit ja sellega oma töös arvestada. Koos inventeerimisandmete kokkuvõttega on juba mitu aastat esitatud ka põtrade küttimisettepanekud. Eesmärk on teavitada metsaametnikke ja jahimehi olukorrast ning ühtlasi anda metskondadele ülevaade paikadest, kus põder on teinud kahju (koorinud rühmiti kuuski, vigastanud sageli kuuski ja noori mände) ja kus oleks vaja põtrade arvukust vähendada.
Paraku ei ole allakirjutanul andmeid, kui palju teave põtrade arvukuse ja nende poolt tekitatud kahjustuste kohta on mõjutanud küttimise korraldamist jahipiirkondades. Loodetavasti on keskkonnateenistustele ja jahispetsialistidele saadetud värske informatsioon aidanud neil siiski otsuseid langetada.
Mis metoodika järgi on kahjustusi uuritud? Igal proovitükil tehti kindlaks enamasti saja, vahel ka viiekümne puu seisund. Määrati värsked ja vanemad ulukite tekitatud ning muud mehhaanilised vigastused. Samal ajal määrati pabulaloenduse teel põtrade koormus proovitükil ja selle lähedal. Asustustiheduse näitajaks võeti isendite arv tuhande hektari kohta. Muutuste seisukohast kõige olulisemaks peeti viimase talve jooksul põtrade tekitatud kahjustusi, seega lisandunud värskeid vigastusi. Seda väljendati kahjustatud proovitükkide ja puude osatähtsuse muutuste kaudu.

PÕDRAKAHJUSTUSE JA PÕTRADE KOORMUSE MUUTUSED KUUSIKUTES JA MÄNNIKUTES. 2000. aastal vähenes hiljuti kahjustatud proovitükkide osa uuritud aladel. Seejärel on see suurenenud ja jõudnud viiendikuni. Selle aasta esialgseil andmeil ületas värskete vigastustega kuuskede osa varasemate aastate taseme. 2001.–2002. a. talvel oli kahjustatud juba keskeltläbi kaheksa kuuske tuhandest ehk ligemale üht sajast uuritust.
Muutused RMK regioonides olid järgmised. Jättes Saarte regiooni oma väga väheste proovitükkidega kõrvale, võib kõige ühtlasemat ja tugevamat põtrade survet kuusikuile sedastada Kirde regioonis, kus hiljuti vigastatud proovitükkide osa püsib viiendiku tasemel. Märgatavalt rohkem värskeid kahjustusi on lisandunud ka Edela ja Loode regioonis; hiljuti vigastatud kuuskede osatähtsus oligi suurim Loode regioonis – rohkem kui kaks kuuske sajast.
Noorte männikute puhul on värskete vigastustega proovitükke olnud kõigil aastail üle 60%, viimati juba 85%. Kahjustatud mändide osatähtsus on suurenenud jõudsamini: kui esialgu oli vigastatud sajast 12 puud, siis tänavu juba 25 mändi.
Kagu regioonis märgiti mändide värskeid vigastusi viimati vaid kahel kolmandikul proovitükkidest, ent Edela ja Saarte regioonis kõigil proovitükkidel.
Rohkem kui kolmandik mändidest oli värskelt vigastatud Saarte ja Edela regiooni proovitükkidel. Mõnevõrra üllatav on Loode regiooni andmestik: kuusikuis on kahjustus suurenenud, vigastatud noorte mändide osakaal on ainsana regioonidest mõnevõrra vähenenud, ehkki põtrade koormus on samal ajal märgatavalt suurenenud. Põhjus võib olla ka selles, et Loode regiooni 2001. a. andmestik oli üksikasjalikum. Vähim osa noortest mändidest oli kahjustatud Kagu regioonis.
Seega näivad männikud uuenevat suuresti põtrade “kontrolli” all.
Aastatega on põtrade koormus proovitükkidel kasvanud. Üldjoontes on kahjustuste kasv ja koormuse suurenemine proovialadel vastavuses põtrade arvukuse suurenemisega. Talitoiduna ahvatlevad männivõrsed põtra kuusekoorest märksa rohkem. Keskmise koormuse poolest erinevad proovitükid omavahel ikka ligikaudu neli korda.

LISAANDMEID KOGUVAD METSA- JA JAHIMEHED. Piirkondades, kus paiknesid proovitükid, paluti metsnikel või metsaülemail proovitükkide inventeerimise järel hinnata põtrade arvukust ja nende poolt tekitatud kahju kogu metskonnas. Nende hinnangute alusel tehakse igal aastal ettepanekud, kui palju põtru küttida. Metsaametnikud on teinud järgmisi tähelepanekuid:
• ligi kolmandikus metskondades tuleb ette hiljuti rühmiti kooritud kuuski või on märgatud sagenenud kuuskede koorimist,
• üle poole vastanuist arvas, et noorte mändide vigastused on sagenenud,
• põtrade arvukus on suurenenud kolmekümnes metskonnas; üle poole vastanuist (29 metskonda) pidas vajalikuks vähendada põtrade arvukust,
• kuuse- ja männikultuurides on laienenud ka metskitsekahjustused.
Üha enam inimesi on arvamusel, et põtru võiks senisest rohkem küttida. See viitab vajadusele suurendada põdrajahti peaaegu kõigis maakondades. Kuidas küttida, seda tuleb maakonnas ise otsustada, teavet selle jaoks peaks olema piisavalt. Ühtaegu on igas maakonnas oma jahitavad. Mõnes maakonnas on lähtutud eelkõige jahikorraldusseadusest. Selle järgi peab küttimise otsustama juba uue jahiaasta algul – kevadel. Samas on maakondi, kus kaalutletakse viimse hetkeni, võttes arvesse nii küttimisettepanekut, metsaomanike kaebusi kui ka jahimeeste soove. Kui värske ulukikahjustus on tekitanud probleeme, siis on viimane lahend otstarbekam, kuid aega tuleb korralduse seisukohast mõistlikult kasutada.
Põtrade kohta koguvad pidevalt andmeid ka jahimehed. Nende tegevuse eesmärk on:
• ulukiloendus, kaardistada ulukite talvist paiknemist,
• jälgida ja kaardistada hiljuti lisandunud ulukikahjustusi,
• prognoosida põdra sigivust ja juurdekasvu, jälgida toitumist,
• seirata elupaikade seisundit, sh. võtta vaatluse alla metsamajandusele ja põdrale olulisemate puude-põõsaste kärpimine ja põtrade koormus,
• korraldada küttimist,
• edendada ulukihoolde ja ka põtrade peletusvahendite kasutust,
• teavitada huvirühmi ning tõmmata neid kaasa põdra ohjamisse.
2001.–2002. a. koostati metskondadele ja maakondade keskkonnateenistustele juhis, kuidas teavitada värskete põdrakahjustuste paiknemist. Sihiks ei seatud jäljendada metsakaitselist ekspertiisi või riiklikku statistikat, vaid saada olukorrast ülevaade. See võimaldaks suunata põdrajahti juba samal aastal sinna, kus on leitud värskeid kahjustusi. Põdra nuhtlemine aastaid hiljem ei heasta vanu vigu.
Edaspidi lisanduvad ulukikahjustuste seiresse arvatavasti raiesmike uuenemise inventuuri andmed. Kõige olulisem on ennetada suuremaid kahjusid, samuti teatada kahjustustest ning arvestada nendega küttimisel.

KUI PALJU VÕIKS EESTIS PÕTRU OLLA? Ühest vastust ei saa muidugi anda. Ökoloogia põhitõdedest lähtudes on kaalukausiks umbes pool suurimast võimalikust arvukusest ehk 10 000–12 000 põtra. Kui põdrad elavad hajali ja neil on piisavalt toitu, siis on just see arv tase, mille puhul tuleb kaaluda eeskätt kolme teed:
• jääda praegusele arvukuse tasemele, s.t. tagada, et suremus oleks sündimusega tasakaalus;
• hakata aktiivselt arvukust vähendama;
• lasta arvukusel veelgi suureneda.
Viimane võimalus ei tule siiski arvesse. See on varasemate kogemuste põhjal liialt riskantne.
Praegu on proovitud igal põdra-aastal leida õige küttimiskvoot ja jahikorraldus. Põtrade arvukuse suunamises või ohjamises (ingl. management) on seega lähtutud eelkõige vaid aastast, püüdes siiski prognoosida ka põdra kaugemat tulevikku. Siinjuures ei saa unustada, et nüüd on olnud probleeme ka kopra ja metskitsega ning võib tekkida punahirvega ta asualal. Lõpliku otsused tuleb langetada metsaomanike ja jahimeeste koostöös.
Põtrade arvukust määrab paljus söödabaas. Milline see võiks olla tulevikus? Tarbepuuna on võetud kasutusele üha rohkem puuliike. Seetõttu võib ennustada, et nn. tarbetut võsa ja varem kasutuks peetud puuliike (nt. valgelepp, tihti kask, haab jt.) jääb vähemaks. Küllap pole kaugel aeg, kus võsadestki suur osa läheb käiku hakkpuidu valmistamiseks. Seega võivad põdra elupaigad aheneda. Ehk on soovitatav juba nüüd määratleda see osa soodest ja võsadest, mis tulevikus võiks jääda põtrade pärusmaaks.

PÕTRA EI SAA HINNATA MÕÕDUPUUGA. Olen kuulnud nii biolooge kui ka metsamehi arutlemas põdra hinna üle. Kas see on võimalik ja vajalik? Võime ju tõesti välja arvutada, kui palju kahju rahaliselt tegi põder, süües ära teatud hulga metsa. Loomulikult on hea, kui teame, mingi asja väärtust: siis saame hindu võrrelda ja otsustada, kas see on tasku järgi või mitte. Kuid põtra võib hinnata ka hoopis mõnda muud mõõdupuud aluseks võttes. Näiteks võiksime lähtuda põdra ja inimese kulutatud biomassi võrdlusest? Kui kõrvutaksime põdra ja inimese tarvitatud biomassi ja energiat, leiaksime ilmselt, et inimene on põdrast kahjulikum. Kas peaksime sellest järeldama, et inimese arvukust tuleb otsustavalt piirata? Tegelikult kuulume ju põdraga kokku, nii nagu põder puude ja muu metsaga. Ruumi peab jätkuma kõigile. On vaja leida kompromisse. Tuleb lihtsalt otsustada, kui palju lubame oma tööga kasvatatust põdral ära süüa ja kui palju kasutame ise. Meil tuleb säilitada nii tugev põtrade populatsioon kui ka elujõulised metsad. Pole vist ülimat mõõdupuud, kui arengu ja valikuvõimaluste säilitamine nii meile kui ka loodusele. Loodusega on vaja teha koostööd.



Jüri Tõnisson, Metsakaitse- ja Uuenduskeskuse jahinduse juhtivspetsialist

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: