Eesti Looduse fotovõistlus
1/2006



Artiklid
Leedu ümarpuiduturg globaliseerumise haardes

Männimets Venemaal Arhangelski oblastis.
Kui palju suudavad riiklikud ja eravalduses olevad metsad anda ümarpuitu? Kuidas tuleks seda puitu kasutada?

Jälgides teavet ümarpuidu pakkumise ja kasutuse dünaamika ning väliskaubanduse kohta, võib väita, et Leedu puidutooraineturg on seni olnud küllaltki tasakaalus: ühtemoodi ning ühtlaselt on suurenenud nii raie kui ka puidukasutus.
Siiski ei ole õnnestunud taastada 1990. aasta eelset ümarpuidu impordi taset ning hoida kontrolli all eksporti. Kuid on reserve suurendamaks raiemahtu ja pakkumaks rohkem ümarpuitu, seetõttu võib loota, et lähiaastatel – vähemalt kuni 2010. aastani – ei jätku puitu mitte ainult kütteks ja puitplaatide tarbeks, vaid ka vineeritööstusele ja saekaatritele.
Ometi ei julge praegu väita, et Leedu ümarpuiduturg jääb veel pikaks ajaks tasakaalustatuks ning et kõik osalised saavad stabiilselt tööd teha. Riskitegureid on palju: nii puidu pakkumise kui ka nõudmise vallas.
Väikesed saeveskid on juba ammu kurtnud, et neil napib toorainet, ja kutsuvad appi Leedu valitsust. Kõiki on hakanud huvitama, miks veetakse nii palju ümarpuitu Skandinaavia maadesse, Poolasse ja Lätimaale. Samal ajal on plaanis ehitada koguni mitu puitplaadivabrikut. Loodetakse, et neile jätkub kohalikku toorainet. Ühtlasi ehitatakse uusi katlamaju. Nende omanikud nõuavad samuti tagatist, et kütteks piisab puitu..

GLOBALISEERUMINE PUUDUTAB KA LEEDUT Ümarpuidu pakkumise suurust ja kasvudünaamikat võib praegu üsna usaldusväärselt prognoosida vaid riigimetsanduses. Turumajanduses on seni partnerina usaldusväärsed vaid riigi metsandusettevõtted: seal on metsa hooldus, ühtne kasutus ja uuendus palju kindlamalt tagatud.
Mil moel toimib tulevikus Leedu erametsamajandus ja milline on selle korraldus, pole veel kaugeltki teada. Selge on vaid üks: metsaomanikust, kelle hallata on vaid 4–5 hektari metsa, ei saa kunagi usaldusväärset partnerit puiduturul, kuidas teda ka ei õpetataks metsa majandama. Kuigivõrd ei usaldata ka neid puitu müüvaid väikeettevõtteid, kus metsa raiuvad palgatöölised. Olukord oleks teistsugune, kui väikesed metsavaldused müüdaks või renditaks pikaks ajaks suurele kvalifitseeritud firmale.
Skandinaavia maades, kellelt meie metsameestel ja puidutootjatel on palju õppida, on suured metsatööstuskorporatsioonid erametsad juba ammu ära ostnud või rendivad neid. Selline metsamajanduse ning puidu- ja paberitööstuse sümbioos on tavaline ja ennast õigustanud, tagades korporatsioonide usaldusväärsuse.
Kas selline praktika jõuab ka Leedusse? Kahtlemata. Soome ja Rootsi on ennast kuulutanud paberitööstuse ja saepuidutootmise globaliseerumise algatajateks, igal aastal antakse teada, mida nad on saavutanud. Koostöös on mõned kompaniid juba mitmes riigis saanud metsad ühel või teisel viisil oma valdusse, ostetakse käigusolevaid ja ehitatakse uusi suurettevõtteid. Ilmselgelt ei jää puidu- ja paberitööstuse globaliseerumisest kõrvale ka meie riik. Suuremal või vähemal määral on Leedusse juba tulnud mõned selle tööstusharu gigandid.

PEATEGELANE ON METSATÖÖSTUSIMPEERIUMI LOONUD STORA ENSO Kõige aktiivsemalt tegutseb Leedu metsatööstussektoris Rootsi-Soome kontsern Stora Enso. See pole mitte üksnes suur, kiiresti kasvavate ettevõtete ühendus, vaid ka ambitsioonikas, riikide piirid ületanud metsatööstusimpeerium. Kontsernil on metsi koguni 40 riigis, toodetakse tselluloosi, mitmesugust sorti paberit, saematerjali.
See on maailma suurim paberi ja kartongi (17 mln. t) ning suuruselt kolmas saematerjali (8 mln. m³) tootja. Kontserni aastakäive on 13 miljardit eurot, tema ettevõtetes töötab 45 000 inimest.
Iseloomulik on ka see, et suurimat osa (26,75%) selle tööstusgigandi aktsiatest valdab Soome valitsus ja teised selle maa valitsusinstitutsioonid. Kontserni tegevusaruannetest selgub, et igal aastal viiakse ellu või plaanitakse üha ulatuslikumaid raieprojekte Venemaal ja Ida- Euroopas.
2004. aastal ehitati Venemaale kaks suurt saeveskit, osteti ära Poola paberivabrikud, ehitati tselluloositehased Brasiilias ja Hiinas, kasvatati metsa Indoneesias. Kontserni ettevõtted vajavad igal aastal 50 miljonit m³ ümarpuitu. 2004. aastal saadi Soome ja Rootsi metsadest vaid 32,6 miljonit m³ puitu, Venemaalt osteti 7,1 miljonit m³, Baltimaadest 4,8 miljonit m³.
Leedusse tuli kontsern juba 1998. aastal. Siis asutati paberi- ja hakkpuidu kokkuostufirma Stora Enso Miðkas. Praegu on Leedus viis kontserni ettevõtet: saevabrik Alytuses, samas linnas puumajade valmistamise ja müügi firma, Puumerkki, kartongtaara tehas Kaunases, paberimüügiettevõte Papirus Vilniuses.
Stora Enso Mishkas on järk-järgult muutunud suureks puidutööstuse ja kaubandusfirmaks (2004. aastal oli käive 86 miljonit litti, kokku osteti 650 000 m³ puitu), olles suurim osaleja ümarpuiduturul. Kontsernile alluv Alytuse saeveski on olnud suurim ümarpuidu tarbija Leedus (400 000 m³).

HUVID LEEDUS POLE VEEL SELGUNUD Leedus on tegevust alustanud ka teine Soome ettevõtete grupp UPM-Kymmene Forest AS, mis viieteistkümnes riigis toodab paberit, pabertooteid, vineeri ja saepuitu. Firmal on 22 paberitehast Austrias, Kanadas, Hiinas, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja USA-s, kaubandusesindused 55 maal, logistikakeskused 10 maal ning 334 000 töötajat. Aastas toodetakse 11 miljonit tonni paberit, 900 000 m³ liimitud vineeri, 2 miljonit m³ saematerjali. Ettevõtete käive oli 2004. aastal 10 miljardit eurot. Seejuures peavad olema tagatud toorainevarud, grupi kasutada on 2,4 miljonit hektarit era- ja rendimetsi, millest 1,2 miljonit hektarit asub Soomes. Ülejäänud metsavaldused paiknevad Kanadas, USA-s ja Suurbritannias. Oma huvidest Leedus on firma esialgu vaikinud. Seni ostab ta üldises korras kokku paberipuid ja puiduhakmeid, olles ühtlasi aktiivne Leedu ümarpuiduturul.
Kolmas gigantidest, üks suuremaid Euroopas ja Leedus tegutsevaid ühistuid on Soome puidu- ja paberitööstusfirma Metsäliitto. Erametsade omanike kooperatiivide kaudu valitseb ta suurt osa Soome puiduvarudest, toodab rohkesti tselluloosi, paberit, saematerjali; tal on oma ettevõtted juba kolmekümnel maal, kuid viimasel ajal on see firma olnud eriti tegus Venemaal. Seal pole rajatud mitte ainult ülisuuri saevabrikuid, vaid ka puidukaubanduseks sobivaid sadamaid ja terminale ning metsateid. Firma aastakäive ulatub 8,5 miljardi euroni, tal on 30 000 töötajat. Metsäliitto on teatanud, et piirkond, kust ta ümarpuitu ostab, on peale Soome veel terve Venemaa (kaasa arvatud selle Aasia-osa), Baltimaad ja Lääne-Euroopa maad.
Mitu aastat tegi Metsäliitto optimistlikke investeerimisplaane Lätis. Juba oli valmis ja kooskõlastatud suure tselluloositehase ehitusprojekt Ozolsalas. Hoolimata projekti erilisest paeluvusest (suur investeering, palju uusi töökohti), loobus Läti valitsus sellest 2005. aasta algul. Põhjuseks olid eelkõige ökoloogilised riskid. Ühtlasi kahtlesid investeerijad, kas tulevasele ettevõttele jätkub Lätis toorainet (3 miljonit m³/a). Viimaks viidi projekt ellu Uruguais, kus tselluloosi tootmiseks on palju eukalüptipuitu, mida seni pole sel eesmärgil veel kasutatud.
Viimasel ajal on Venemaa meedia teavitanud Metsäliitto suurtest investeerimisplaanidest Vologda kandis, kus on kavas pärast esimeste saeveskite rajamist hakata tselluloosi tootma. Kuid Metsäliitto Lietuva esindaja ei ole teada andnud firma plaanidest Leedus, kust ostetakse ekspordiks ümarpuitu.
Leedu ümarpuiduturul on juba pikka aega tegutsenud ka teised, väiksemad välisfirmad (Sveaskog, Nebeko jt.), kes üritavad võimalikult rohkem puitu kokku osta ja eksportida: mitte ainult Rootsi või Soome, vaid ka maadesse, kus töötavad nende korporatiivsed ettevõtted.

RIIGIMETSI TULEKS NÄHA RIIGI KAPITALINA On täiesti ilmne, et Leedus üha aktiviseeruv Skandinaavia maade suurte ühistute eksporttegevus võib pöördumatult mõjutada mitte ainult meie ümarpuiduturgu, vaid ka kogu puidutööstust.
Leedu majandus saaks kõige rohkem kannatada, kui selle tegevuse siht oleks üksnes elavdada ümarpuidu eksporti. Kaoksid kohalikud saekaatrid, puitpakendeid ja -aluseid ning puumaju tootvad tehased, eelkõige väikeettevõtted.
Sellise tegevuse peatamiseks pole tõesti administratiivseid vahendeid. Olukord oleks teistsugune, kui need firmad teeksid suuremaid investeeringuid metsakasvatusse, taotledes lõppkokkuvõttes Leedus puidutooraine suurendamist. Ühtlasi võiksid nad importida Leedu jaoks tooret Venemaalt. Siis kiireneks ka Leedus tehnika areng ja juurduks skandinaavialik tootmiskultuur.
Leedus tegutsevad puidutööstusettevõtted võiksid järk-järgult osta või rentida kohalikke metsi. Nendes metsades ei oleks tagatud mitte üksnes kvaliteetne majandamine, vaid ka ökoloogiline, loodussäästlik hooldus. Selline tee oleks Leedu majandusele kõige soodsam.
Pole küll teada, kuidas Leedu üldsus võtaks vastu teate, et erametsad (aga võib-olla ka kõik edaspidi privatiseeritavad riigimetsad) läheksid järk-järgult suurte välisfirmade omandusse ja kogu nende kasutatav puit eksporditaks. Siis majandataks metsi skandinaaviapärase intensiivsusega, kuid ka uuendataks kvaliteetselt.
Kahju Leedule oleks pigem moraalne kui materiaalne. Rikkam naaberriik arendaks tootmist talle kasulikumas kohas, saaks suurt tulu, meie riik aga, andes ära tooraine, oleks endiselt vaene. Sellist arengut me ei tahaks. Ometi võib puidutööstuse globaliseerumine tingida just seda. Naabermaad, kes seda taotlevad, on meie suhtes sõbralikud ja korrektsed, kuid samas väga visad. Kes saab meie metsi ja puiduturgu kaitsta sellise ohu eest? Nendel teemadel oleks Leedus hädasti vaja üleüldist diskussiooni.
Skandinaavia maade majandusinvasiooni pole vaja otseselt karta. Nende kogemustest tuleb õppida. Õppida tasuks näiteks Soome riigilt. Tema valduses on loodusvarad, samas osaleb ta aktsionärina ise neid varasid kasutavate ettevõtete tegevuses.
Kahtlemata peaksid Leedu metsad teenima üksnes oma maa, mitte naabrite heaolu suurendamise eesmärki. Seepärast peaks eriti suure vastutusega kaaluma kõiki ettepanekuid privatiseerida riigimetsad. Need peaksid olema Leedu valitsuse aktsiakapital, mis investeeritakse suurte ning kasumiga töötavate, eelkõige riigi puidu- ja paberitööstusettevõtetesse. Muidugi mõista võib selliste riigiettevõtete tegevuses vabalt osaleda ka välismaa, eelkõige Soome ja Rootsi kapital.



Antanas Morkevièius, Leedu põllumajandusülikooli metsandusprofessor. Tõlkinud Marju Shlapikiene

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet