Eesti Looduse fotovõistlus
1/2006



Artiklid
Metsakuivendus ei ole patutegu

Võitlus liigveega on olnud eestlastele oluline läbi aegade. Metsi on kuivendatud selleks, et parandada puude kasvu. Selles vallas on tehtud ära suur töö. Nüüd on vaja kuivendussüsteemid ja nendega kaasnev teedevõrk korras hoida.

Rajatud tiik sobib tuletõrje veevõtukohaks, kuid seal saavad joomas käia ka metsloomad
Aare Limberg
KLIIMA PÕHJUSTAB SOOSTUMIST, VÄLJAPÄÄS ON KUIVENDUS Eesti asub parasvöötmes, siinne kliima tingib maakasutuses tihti vajaduse reguleerida veeolusid ja juhtida ära liigvett. See nõue kehtib ka metsakasutuses. Tuleb arvestada asjaoluga, et Eestis on sadem eid rohkem, kui aurab, ning sademete hulk üha suureneb. Näiteks Jõhvis tehtud vaatluste põhjal tuli 1960.–1990. aastal sademeid keskmiselt 657 mm, 1994.–2004. aastal 762 mm ja 2001.–2004. aastal 798 mm. Sademete rohkus, eriti tasastel aladel põhjustab soostumist ning soode pealetungi mineraalmaadele. Sajandite jooksul on soostumine võtnud ulatuslikke mõõtmeid. Näiteks Tamsalu lähedal paiknev Savalduma soo, mis on alguse saanud kunagise kolme järve kinnikasvamisest, laius 6000 aasta eest 90 hektaril. 3000 aastat tagasi oli soo pindala suurenenud 360 hektarini ja 2005. aastaks 810 hektarini.

Soostumine tekitab metsamajandusele kahju. Kuivendusega püütakse seda vähendada. Metsakuivenduse ülesanne on hoida ära üleujutusi ja alandada maapinnas veetaset. Professor Uno Valki uurimuste põhjal on soostumine protsess, kus orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad. Nii turvastumine kui ka gleistumine vähendavad maa viljakust.
Pool sajandit tagasi oli meie metsamaast püsivalt või ajutiselt liigniiske üle poole, 70% muldadest aga gleistunud. Soostumist saab pidurdada üksnes kuivendusega, mis parandab mulla vee- ja aeratsioonirežiimi, loob eeldused turba lagunemiseks, mullaviljakuse ja puistu väärtuse suurenemiseks. Juba mõisnikele oli selgeks saanud, et liigvee eemalejuhtimine ja soostumise vähendamine parandab tunduvalt metsade kasvu.

LABIDAMEHED VAHETUSID TEISE MAAILMASÕJA JÄREL EKSKAVAATORITEGA Eesti Vabariigis tehti küll suuri plaane kuivendada metsi, kuid kavatsetud 500 km uutest kraavidest märgades metsades suudeti kaevata vaid veidi üle veerandi. Selle raske töö jaoks ei leitud ligi 900 labidameest.
Esimesed ekskavaatorid jõudsid Eesti metsadesse 1938. aastal. Enne Teist maailmasõda jõuti hõreda kraavivõrguga katta 85 000 hektarit metsamaid, millele 1947–1950 lisandus veel 6168 hektarit.
Metsakuivenduse ajaloos sai pöördeliseks tolleaegse Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu 14. juuli 1950. a. määrus, millega kohustati ENSV valitsust looma esimene masin-metsakuivendusjaam Eestisse. Jaam pidi tööle hakkama 1951. aastal.
Asukohaks valiti Tamsalu ning 13. oktoobril 1950 asus tööle esimene direktor Aleksei Potjomkin. Käsu korras algas lagedal põllumaal kiire ehitustöö ning 1951. aastal töötas kuivendusel 11 ekskavaatorit.
Algus oli raske kõigile: nii metsameestele, kes pidid trasse raiuma, projekteerijatele, kellel polnud kogemusi, ning muidugi ka kaevajatele. Ekskavaatorid olid mõeldud kergemate pinnaste jaoks, kandilised kopad ei võimaldanud kraavidele nõlvust anda, seda tegid pikkade labidatega nõlvasilujad. Kitsaste roomikutega traktorid polnud sobivad kändude juurimiseks ja veelgi raskem oli korraldada kütuse vedu ekskavaatorite juurde.
Kraaviadrad ei sobinud metsas kraavide rajamiseks, see tingis ekskavaatorite suurema töömahu ning 1951. aasta augustis antigi korraldus panna ekskavaatorid tööle kahes vahetuses. Töömehi leidus, kuna kolhoosides oli olukord väga halb. Kiitvaid sõnu tuleb öelda tolleaegsetele kutsekoolidele, kust tulid tublid tööd armastavad traktoristid ja ekskavaatorijuhid.
Töötajatel polnud normaalseid elutingimusi, raskusi oli toitlustamisega. Kütust tuli ekskavaatoritele tihti viia käsitsi, kahlates poole sääreni vees. Sageli elati küünis. Kodust kaasa võetud toidu hoidmiseks kaevati maasse augud ning vett saadi kraavist. Nii mõnigi kord tuli kauge maa tagant käsitsi kohale tuua ka ekskavaatorite remondiks vajalikud rasked varuosad. Kuigi pingutati kõvasti, oli esimeste aastate tootlus ekskavaatori kohta kõigest 2000 m³ .

TAMSALU EPT OLI TÕHUSAIM METSADE KUIVENDAJA Eelmise sajandi kuuekümnendate aastate alguseni tegi metsakuivendustöid Tamsalu EPT. Väga vähesel määral tegid sama tööd ka metsamajandid, hiljem lisandusid neile teised Eesti Põllumajandustehnika ettevõtted, nagu Vändra, Nuia, Viljandi, Märjamaa, Valga ja Tallinna EPT ja veel mõni.
Ühiste pingutustega ja tolle aja metsameeste ning EPT juhtide toel saadi kuivendustöödeks piisavalt raha ja tehnikat ning töö läks hoogsalt. Objektide vastuvõtmise riiklikesse komisjonidesse kuulusid projektijuhid, metsamajandite ja metskondade esindajad, samuti ehitajate esindajad ning ministeeriumide vastutavad töötajad. Uued metsateed sõideti läbi sõiduautoga Volga, mis oli ühtlasi objekti kvaliteedi kontroll.
Kuivendatud sai üle 550 000 hektari liigniiskeid metsamaid (Tamsalu EPT osa oli 360 000 ha), ehitati 8000 km metsateid, hulgaliselt torutruupe, veehoidlaid, tuletõrjetiike, kaheti reguleeritud kuivendussüsteeme. Ühtlasi said metsataimlad endale uued vihmutussüsteemid.
Kuivenduse tõttu suurenes neil aastail puidu iga-aastane juurdekasv ligi 2 tm hektari kohta. Eesti kohta kokku tegi see miljon tihumeetrit aastas, mis hõlmas tolle aja raiemahtudest üle 10%.
Nõnda oli metsades loodud võimalus teha metsatöid. Paljude linnade läheduses võidi pärast kuivendust rajada aiandus- ja suvilaühistuid, kus puhkasid ning veetsid sisukalt aega tuhanded inimesed. Tunduvalt parem oli metsas liikuda nii marjulistel-seenelistel kui ka jahimeestel. Tamsalu EPT korraldas iga viie aasta tagant metsakuivenduskonverentse ning nõupidamisi teadlaste ja praktikutega. Ürituste puhul kirjastati ka metsakuivendust käsitlevaid trükiseid.

METSAKUIVENDUSE NÕUPÄEV TUDUS 2005. AASTAL OLI PIKA TRADITSIOONI JÄTK Tänu RMK ja Eesti metsaseltsi toetusele saadi mullu tava jätkata: 14. septembril peeti Tudus metsakuivenduse nõupäev. Tervitussõnu laususid keskkonnaminister Villu Reiljan ja mitu kohaliku võimu esindajat.
Samas esitleti raamatut “55 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis”, mille toimetaja on Ivar Etverk. Põhjalik ülevaade saadi metsakuivendusest Tudu metskonnas, kus alates 1982. aastast on metsaülemana töötanud entusiastlik Ain Saapar. Tudu metskonnal on 12 650 hektarit metsamaad; koos eramaadele jääva osaga on sellest kuivendatud 13 672 hektarit. Praegu tuleb pidevalt rekonstrueerida kuivendussüsteeme, sest üle 30 aasta ei pea kuivendussüsteemid vastu isegi siis, kui neid korrapäraselt hooldada. On tulnud puhastada vanu kraave; viljakad kõdusoo mullad endistel siirde- ja madalsoo aladel on hakanud uuesti soostuma. Suur kuivenduse mõju takistaja on olnud suurearvuline kopra asurkond. Tudu maad on tihti tasased ja kobraste tegevuse tõttu võib põhjavee tase eesvooludel tõusta üle ühe meetri kuni tuhande hektari suurusel maa-alal.
Tudu metskond sai 2001. aasta juulitormis tugevasti kannatada. Tuul murdis ligi 3000 hektarit raieeas või -eelset metsa. Metsamaterjale sai kiiresti välja vedada vaid heal tasemel metsateede kaudu: ehitamisel on kasutatud geotekstiili. See õigustas end ka turbaaladel, kust hangiti tuhandeid tihumeetreid metsamaterjali. Uuenenud on ka truupide materjal: endised raudbetoontruubid on asendatud plasttruupidega. Sildade asemele on aga rajatud metalltruubid.
Tudu nõupäeval tõdeti, et metsakuivenduse tulukust on tõestanud mitu teaduslikku uuringut. Ent tänapäeval tuleb probleemide lahendamisse kaasata laiem otsustajate ring. Edu saavutatakse, kui metsamehed, projekteerijad, teadlased ja ehitajad teevad loovat koostööd. Looduses toimuvad vahel erakordsed muutused, millele tuleb kiiresti reageerida, et vähendada kahjusid ja leida loodushoidlikud lahendused.

TÄNAPÄEVA METSAKUIVENDUSES ARVESTATAKSE KESKKONNAKAITSE NÕUDEID Tudu nõupäeval kerkis ka mürkroheluse teema. Mürkrohelised on inimesed, kes ei suuda näha metsa mitmekülgseid väärtusi kogu terviklikkuses. Loodusest võõrdunud ja vaid oma kitsa valdkonna eest seisvad “spetsialistid” on meeleldi valmis nägema, et mets kidub. Peaasi, et liik, keda nad uurivad, end hästi tunneks.
Tudu metskonna metsadest on kaitse all ligi kolmandik. Tudu metsaülem Ain Saapar nõustus, et nendel aladel peavad loodusprotsessid kulgema segamatult. Kuid miks on kaitsealade koosseisu sattunud ka kuivendatud alasid? Nende rajamiseks on ju kulutatud hulga tööjõudu ja raha, et kasvatada seal majandusmetsi. Neile, kes mõtlevad metsadest tasakaalukalt, mõjuvad arusaamatult jutud kuivenduskraavide kinniajamisest, ajutistest veevagudest ja uute kraavide keelustamisest tulumetsades.
Tasakaaluka käsitlusviisi näide oli Tudu nõupäeval Kärdla metsaülema Ülo Lindjärve ettekanne. Ta keskendus kuivendustööde analüüsis keskkonnakaitsenõuete elluviimisele projekteerimise ja ehitamise käigus. Hiiumaal asuvast Armiojast oli saanud euroopa naaritsa elupaik. Rekonstrueerimisel võeti arvesse, et ei tohi kahjustada naaritsa elupaiku, eeskätt toidubaasi ja varjepaiku. Lepiti kokku, et puhastades kraave võsast ja puudest, raiutakse ainult ühel kaldal, teisele jäetakse mets kasvama, et säiliks kraavide varjulisus. Armiojale rajati kolm settebasseini takistamaks hõljumi liikumist allavoolu. Neid sügavamaid kohti saab kasutada tuletõrje veevõtukohtadena. Kraavidele projekteeriti tiike ja laiendeid kraavidele kahepaiksete kudemispaikade jaoks. Rajati veemõõdukohti, millest võetakse viie aasta jooksul kolm korda aastas veeproove ja tehakse laboris veeuuring. Et vähendada vee kiirust ja pidurdada liiva kannet basseinidesse, rajati mitu tehiskärestikku. Naaritsabasseinidesse rajati saared.
Hiiumaal tehakse loomingulist koostööd. Metskonnatöötajad, projekteerijad ja ehitajad arvestavad keskkonnateenistuse ja loodussõprade ettepanekuid.
Ühiselt lahendusteni jõuda on seda kergem, et riigimetsades on kuivenduspind praeguseks vähenenud 400 000 hektarini: osa alasid on läinud teistele omanikele ning on loodud kaitsealasid.

RMK REKONSTRUEERIB KUIVENDUSSÜSTEEME Tudu nõupäeval käsitles RMK metsamajanduse osakonna asedirektor Jaan Schults kuivendussüsteemide probleeme riigimetsades. Tegevuse aluseks on olnud Eesti metsanduse arengukava, mis nõuab metsade tootlikkuse kindlustamist ja uuendusvõime ning elujõulisuse säilitamist. 1990. aastate madalseisust on üle saadud ning metsaparandusele on ette nähtud vähemalt 60 miljonit krooni aastas. Pool rahast läheb kraavivõrgu taastamisele ja teine pool teedele. Peale selle on hooldustööde jaoks ette nähtud 24 miljonit krooni. Seega on suund tagada kuivenduse korrashoid. Kuid pole kindel, kas varem suures mahus tehtu rekonstrueerimiseks jätkub raha. Aastas oleks vaja korda saada 12 000–14 000 hektarit, praegu suudetaks teha sellest pool. Ka korrapärane hooldus, voolutakistuste kõrvaldamine kraavidest parandaks tunduvalt kuivendussüsteemide töökindlust. Sageli lähevad kraavid umbe lohakate raietööde tõttu. Riigimets on peale väheste erandite avatud kõigile. Avatus annab üldsusele ka võimaluse võtta sõna kuivendussüsteemide rekonstrueerimise vastu. Mida neile vastata? Ilmselt seda, et kuivendussüsteemide rajamine mingil alal on metsakoosluses aegade jooksul tinginud tohutud muutused. Kui keegi tahab protsessi tagasi pöörata, ajades kuivenduskraavid umbe, siis on tihti tagajärg puude hukkumine ja välja kujunenud metsakoosluse häving. Metsa armastavatele inimestele on see täiesti arusaamatu.

ON VAJA MÕELDA VEEÖKOSÜSTEEMIDE TULEVIKULE Tasakaalukas, läbimõeldud käsitlusviis nõuab üha tõsisemat keskkonnatingimuste silmaspidamist. Tudu nõupäeval arutles bioloog Nikolai Laanetu metsakuivenduse üle veeökosüsteemide vaatevinklist. Ta analüüsis looduslikus seisundis olevate vooluveekogude suhet kraavide kogupikkusesse. Järeldus: paljudes maakondades on looduslike vooluveekogude osakaal väga väike. Raplamaal näiteks hõlmavad kraavid kõigist veekogudest 96%, Hiiumaal isegi 97%.
Vee-elustiku seisukohalt on pilt väga kurb. Vee-elupaigad on vaesunud ning ühtlasi elustiku liigiline koosseis. Tervikuna tõi uurija välja 12 tegurit, mis mõjutavad veeökosüsteemi. Kalastiku ja jõevähi levikuala vähenemine ja paiguti nende täielik kadumine on sageli saanud alguse veekogu geomorfoloogiliste tingimuste ja hüdroloogilise režiimi rikkumisest. Kadunud on ka üks meie jõgede arvukamaid liike – paksuseinaline jõekarp. Kõike seda ei saa panna vaid kuivenduse süüks, oluline on ka veekogude reostumine. Õigupoolest on tegemist kahe teguri koosmõjuga.
Laialdane kraavivõrk ja kallaste võsastumine meeldib kobrastele ning ka põtrade toidulaud on laienenud. Nii kopra kui ka põdra elupaikade ja toidubaasi laienemine on suuresti ka inimeste tegevuse tagajärg, seega ka üks metsakuivenduse kõrvaltulemusi. Nüüdisaegne metsakuivendus ja vooluvete saneerimine peaks hindama vett kui ülimalt väärtusliku loodusvara: säilitada tuleb vee hulk ja kvaliteet ning hoida veeökosüsteemide elupaiku ja liigilist mitmekesisust. See aitab ühtlasi tagada meie elukeskkonna kvaliteedi.

EDU SAAVUTATAKSE ERI HUVIRÜHMADE ÜHISTÖÖNA Erametsades on metsakuivenduse probleemid teist laadi. Suurmaaomanikud ja entusiastid on mingil määral metsakuivendusega tegelnud. Valdavalt on aga erametsaomanike kätte sattunud kuivendussüsteemid jäetud hooletusse. Üks põhjus on kindlasti rahapuudus. Viimasel ajal on erametsaomanikel avanenud võimalus saada selleks tegevuseks rahalist toetust. Paraku on metsaühistud ja muud erametsanduse organisatsioonid olnud üsna passiivsed võimalust kasutama.
Üldiselt võib tõdeda, et viimasel ajal on metsakuivenduse temaatika Eestis taas aktuaalseks muutunud. Sellest on räägitud peaaegu kõigil Eesti suurematel metsameeste kokkusaamistel ja muudel nõupidamistel ning seminaridel.
Avalikud arutelud metsakuivenduse üle on hädavajalikud, sest võimaldavad eri huvirühmadel esitada oma seisukohti ja leida ühiseid lahendusi. Lõpuks peaksid ju kõik olema huvitatud sellest, et meie metsad ja metsandus oleksid tulevikus paremal järjel kui praegu.



Ants Arukuusk, EPT ASi nõukogu esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet