Eesti Looduse fotovõistlus
2/2006



artiklid
Enneolematu üraskirüüste Kanada männikutes

Vaade kahjustatud metsadele helikopterilt.
Kanada metsandus seisab silmitsi oma ajaloo suurima putukarüüstega. Katastroofi põhjustaja on mäestiku-männiürask. Putuka levik jätkub. Ulatuslik metsade hävimine toob tõenäoliselt kaasa ka olulisi ökoloogilisi ja majanduslikke muutusi.

PUNETAVAID MÄNNIKUID SEIRAMAS
Kui sõitsin 2005. aasta juulis Briti Columbiasse rahvusvahelisele metsaentomoloogide konverentsile, viidi meid vaatama ka sealseis metsades möllavat ajaloo kõige ulatuslikumat putukarüüstet. Võimsad metsaveoautod keerutasid teedel üles tolmupilvi, mis hõljusid teeäärsete raiestike kohal. Ühe masina tolmusambad polnud veel jõudnud taamal punavate (just punavate, mitte rohetavate või sinavate!) männimetsade taustal hajuda, kui kordus sama järgmise metsaveohiiglase mööda sõites. Käis laiaulatuslik hävinud metsa koristamine. Päästeaktsiooniga loodeti saada kätte veel kasutuskõlblikku puitu. Sanitaarvõi tõrjeraietega oldi lootusetult hiljaks jäädud. Punetavate, s.t. juba hukkunud männikute pindala ületas 2005. aastal 8,7 miljonit hektarit, kuid kahjustuste tegelik ulatus oli juba siis veelgi suurem, sest jooksval aastal üraskite asustatud puud on alles rohelised ega paista seirajatele eemalt silma.

BRITI COLUMBIAS ON METSANDUS MAJANDUSE ALUSTALASID Selle provintsi territooriumist on metsaga kaetud 2/3 ehk umbes 60 miljonit hektarit. See ala on suurem kui Hispaania ja Portugal kokku. Metsades kasvab 40 kohalikku puuliiki, sh. rannikualal hiigelmõõtmeid saavutav hiigelelupuu (Thuja plicata), lõunaosa kuival sisemaal kasvav kollane mänd (Pinus ponderosa), mägistes piirkondades levinud Engelmanni kuusk (Picea engelmannii) ning kogu provintsis levinud ja majanduslikult tähtsaim liik – keerdmänd (Pinus contorta). Valdav osa (95%) metsamaast on riigi hallata. Siin on palju (25 mln. ha) põlismetsa, mille vanuse alampiir rannikualal on 250 aastat. Sisemaal, kus puude looduslik eluiga on lühem ja metsapõlengud sagedasemad, on puistute vanus tihti 120–140 aastat. Ligi 12 miljonit hektarit on kaitsealuseid alasid; lisanduvad alad, mille majandamisel peetakse silmas eelkõige mittepuidulisi loodusväärtusi ja puhkemajanduslikke eesmärke. Üle poole metsadest (35 mln. ha) on sellised, mida ilmselt looduskaitselistel ja majanduslikel kaalutlustel kunagi ei raiuta. Teisalt on Briti Columbia metsadel suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus. Metsandus on selle provintsi alustalasid. Kuigi metsasektori osakaal on viimastel kümnenditel vähenenud, annab see 15% provintsi üldisest tööhõivest. Puidutööstus on tähtsamaid majandusharusid ja puidutooted oluline ekspordiartikkel. Metsasektor pakub tööd üle 200 000 inimesele, metsast saadav tulu aitab katta tervishoiu- ja hariduskulutusi. Keerdmänd on Briti Columbia metsades majanduslikult tähtsaim puuliik. Putukarüüste on aga tabanud just seda puuliiki. 2005. aastal hinnati üraskikahjustuste tõttu hukkunud puistute tagavara 411 miljoni kuupmeetrini, mis ületab ligi kuus korda provintsi aastase raiemahu. Mõnes piirkonnas ületas üraskite tõttu hukkunud puistute tagavara isegi 23 korda senise aastase raiemahu. Pindalalt on numbrid veelgi mõjusamad: kahjustatud puistutest jaguks senise ühtlase aastase raiepindala korral 40 aastaks. See pole aga veel kõik – üraskikahjustus jätkub ja selle kulminatsiooni prognoositakse tänavuseks aastaks. Prognooside järgi hukkub üraskiepideemia jätkudes 80–95% Briti Columbia raieküpsetest keerdmännipuistutest. PEATEGELANE ON MÄESTIKU-MÄNNIÜRASK Kanada metsades vallandunud katastroofi on põhjustanud pisikene putukas Dendroctonus ponderosae. Kohalikud kutsuvad teda mountain pine beetle. Eestikeelset ametlikku nime tal seni veel pole, kuid see võiks olla mäestiku-männiürask. Meie metsades võib näha ta lähisugulast, samasse perekonda kuuluvat hiidüraskit (Dendroctonus micans), kes kuulub maailma suurimate okaspuudel levivate üraskite hulka. Mäestiku-männiürask on hiidüraskist veidi väiksem, 5–6 (4–7,5) mm pikkune tumepruun kuni must mardikas. Liik võib asustada mitmesuguseid Põhja-Ameerikas kasvavaid männiliike, kuid tema eelistatuim toidupuu on keerdmänd, eriti selle sisemaal kasvav teisend (Pinus contorta var. latifolia). See üraskiliik võib asustada ka meil kasvavat ja Ameerikasse introdutseeritud harilikku mändi (P. sylvestris). Puude vastupanu ületamiseks on mäestiku-männiüraskil kaks strateegiat. Esiteks eritavad nad liigikaaslasi ligi meelitavaid lõhnaaineid agregatsiooniferomoone. Kutse peale ründab siis ühte puud tihti kuni tuhatkond mardikat. Teiseks viivad üraskid puitu puidusinetust põhjustavate seente (Ophiostoma clavigerum, O. montium) eoseid, mis arenedes on suutelised läbistama rakuseinu, häirides nii puude transpiratsiooni ning takistades vaigu teket ja eritumist. Mäestiku-männiürask on Kanada lääne- ja USA loodeosa olulisemaid metsakahjureid, kelle epideemilisi hulgisigimisi sealsetes männimetsades on registreeritud alates 1894. aastast. Üks varasemaid suurimaid kahjustuspuhanguid oli Briti Columbias aastail 1930–1936, kuid siis piirdus kahjustatud pindala 650 000 hektariga. Üraski arvukus tõusis märgatavalt ka 1980. aastate algul, kuid 1984.–1985. aasta külmad talved tegid sellele järsu lõpu. ÜRASKIKAHJUSTUSED ON PAISUNUD EPIDEEMIAKS ALATES 1999. AASTAST Esimesi märke männiüraski arvukuse tõusu kohta täheldati Briti Columbias juba 1990. aastate keskel. 1999. aastal hinnati kahjustuskollete pindala 164 567 hektarile ja sealt edasi algas juba pidurdamatu ja epideemia mõõtmeid omandav hulgisigimine. 2005. aasta seire andmeil oli kahjustuspuhang haaranud 8 736 000 hektarit. Seejuures on arvesse võetud üksnes alad, kus leidus punase võraga, st. eelmisel, 2004. aastal üraskite asustatud ja nüüdseks juba hukkunud puid. Värske üraskikahjustusega puud on alles rohelised ega ole kaugseirel jälgitavad – nende võra värvub punakaspruuniks alles järgmisel suvel. Tugevasti kahjustatud männimetsi, kus möödunud aastal hukkus üle 50% puudest, oli 784 000 ha. Suurtel aladel on mäestiku-männiürask hukutanud kõik puud, kuid üraskite rünnak veel asustamata puudele ja järjest noorematesse metsadesse jätkub. Ka 2005. aasta suvi oli putukate lendluseks ja levikuks igati soodne, mistõttu nüüd võib üraskirüüste olla haaranud juba üle 10 miljoni hektari. Üraskite arvukus on aasta-aastalt kasvanud ja on praegu uskumatult suur. Hinnanguliselt otsis 2005. aastal uut elupaika kasvavates männipuudes 1,13 triljonit üraskit ehk ligikaudu 250 000 üraskit iga Briti Columbia elaniku kohta. Ehkki suurimat kahju põhjustab D. ponderosae praegu Kanadas, on selle üraskiliigi hulgisigimine epideemilisel tasemel ka USA läänepoolsetes osariikides. Kui 1997. aastal registreeriti USA metsaameti (Forest Service) andmeil 12 osariigis (Washingtonist ja Montanast Californiani) kahjustusalasid kokku 560 000 hektaril, siis 2004. aastaks ületas hukkunud puistute pindala juba 3,5 miljonit hektarit. KAHJUSTUSPUHANGU TÄHTSAIMAD PÕHJUSED: VANADE MÄNNIKUTE OSAKAALU KASV JA KLIIMA SOOJENEMINE Keerdmänni kui üraski olulisima toiduallika puistute pindala on Briti Columbias alates 1910. aastast kolmekordistunud. Looduslike häiringute, eelkõige metsapõlengute arvu ja ulatuse vähenemine viimastel aastakümnetel on võimaldanud varasemate ulatuslike metsapõlengute järel tekkinud männipuistutel jõuda soliidsesse, üraskile sobivasse ikka. Teiselt poolt on üraskite sigimist soodustanud kliima soojenemine. Üraskitõugud on üsnagi külmakindlad, kuid 40-kraadist pakast südatalvel või üle 25-kraadist külma kevadel või sügisel nad üle elada ei suuda. Viimastel aastatel pole aga Briti Columbia kesk- ja lõunaosa sisemaal nii madalaid temperatuure olnud. Epideemia puhkemise lisapõhjuseks on peetud vähest tõrjet putukarüüste algusaastatel. Näiteks kuuse-kooreüraski tõrjeks on asustatud puude väljaraie võimalik ainult lühikesel ajavahemikul mais-juunis, aga mäestiku-männiüraski tõrjeks sobib hästi ka talvine aeg. Kui asustatud puud oleks esimestel talvedel kohe välja raiutud, oleks see tõenäoliselt säästnud hulga vanu männimetsi. Võimalus jäeti aga kasutamata ja hiljem väljus rüüste inimese kontrolli alt. Praegu jääb üle vaid oodata, et looduslikud tegurid panevad üraskite sigimisele piiri või ammenduvad neile sobivad toiduvarud. Valitsuse eraldatud miljonid dollarid ja üle 80 käimasoleva uurimisprojekti annavad vaid võimaluse hinnata selle hiiglasliku putukarüüste tagajärgi ja koostada edaspidiseks ökoloogia ja majanduse arengu mudeleid. ÜRASKIEPIDEEMIAL ON ULATUSLIKUD ÖKOLOOGILISED JA SOTSIAAL-MAJANDUSLIKUD TAGAJÄRJED Ökoloogilises plaanis on nii mastaapse üraskiepideemia puhul tegemist ulatusliku loodusliku häiringuga, mis muudab märgatavalt piirkonna keskkonnaolusid ja mõjutab sealset elustikku. Tekivad kaht tüüpi piirkonnad: hukkunud metsaga alad ja raiestikud. Esimesel juhul lisanduvad kuivanud metsaga aladele tõenäoliselt ulatuslikud metsapõlengud, mis üldiselt veelgi ühtlustavad piirkonna loodusolusid. Nagu suurtele häiringutele omane, väheneb lõppkokkuvõttes antud piirkonna bioloogiline mitmekesisus Kuivanud puud pakuvad esialgu ülisoodsaid sigimistingimusi ksülobiontsetele putukatele ja nende looduslikele vaenlastele, sealhulgas putuktoidulistele lindudele. Nende arvukus suureneb kiiresti. Kuid toiduvarude ammendumise tõttu kaovad peagi putukatehordid ning toidupuuduse oht ähvardab siis ka neist toituvaid loomi. Kui üraskirüüste piirkonnas on ka teiste puuliikide puistusid, ei ole rüüste mõju enamikule selgroogsetest väga drastiline. Hinnanguliselt mõjub üraskiepideemia lähemas perspektiivis 65%-le maismaa selgroogsetest loomadest isegi positiivselt. Samas ei ole see mõju üheselt hinnatav. Näiteks rikkaliku rohttaimestiku ja põõsastega kattuvad raiestikud pakuvad soodsaid suviseid toitumisvõimalusi enamikule sõralistest (hirved, põder). Kuid talviste elupaikadena vajavad nad siiski metsa, mida on aga jäänud napiks. Suurte kiskjate (grisli, hunt, ahm) toidubaas algul tõenäoliselt paraneb, sest saakloomade hulk kasvab. Ent kui rohusööjate arvukus väheneb, tabab neid toidupuudus. Tõsiseid muutusi on oodata piirkonna hüdroloogilises režiimis. Juba praegu on täheldatud põhjavee taseme tõusu ja soostumisprotsesside intensiivistumist, sest transpiratsioon kuivanud metsas ja raiestikel on vähenenud. Kaugemas perspektiivis kutsub soostumisprotsess regiooni looduskeskkonnas tõenäoliselt esile õige pikaajalisi ja püsivaid muutusi. Omaette teema on üraskirüüste mõju sotsiaal-majanduslikule sfäärile. Praegu on metsatööstusettevõtete tegevus raiemahu märgatava suurenemise tõttu hoogustunud. Moderniseeritakse saetööstusi ja suurendatakse nende tootmisvõimsust. Kuid metsatööstuse buum saab kesta vaid lühikest aega, sest puit kaotab üraskikahjustuste piirkonnas kiiresti oma kaubandusliku väärtuse. Paratamatult peab metsa- ja puidutööstuse maht, tööhõive ja seega ka kohalike omavalitsuste tulubaas edaspidi vähenema. Juba lähiaastateks prognoositakse Briti Columbia metsatööstuses 58 000 töökoha kadu. Piirkondades, kus metsandussektor annab valdava osa tulust, on see väga tõsine sotsiaalne probleem. Üraskirüüste ei jäta puudutamata ka teisi metsaga seotud eluvaldkondi. Näiteks loodusturismi ja jahindust. Kuna kuivanud jalalseisvad puud hakkavad juurekaelast kõdunema ja mõne aasta pärast ümber kukkuma, võib sellises metsas liikumine muutuda keeruliseks ja kohati suisa ohtlikuks. ENAMIK SURNUD PUID JÄÄB METSA Praegu raiutakse Briti Columbias metsa küll üle poolteise korra rohkem kui mõne aasta eest, kuid üraskitest kahjustatud puidu väärtus pole võrreldav tervetest puistutest raiutavaga. Juba paar nädalat pärast üraskite puusse sisenemist on puu tüve ristlõikes märgata sinetusseentest tingitud sinakashalli värvust. Kümne kuu möödudes omandab suur osa tüvepuidust sinaka tooni. Üraskite hävitatud puud on tihti kaotanud oma kvaliteeti ka seetõttu, et tüvesse on kuivades tekkinud pragusid ja lõhesid. Praegu on Kanadas käivitatud mitu uurimisprojekti üraskitest kahjustatud puidu omaduste ja kasutusvõimaluste selgitamiseks. Vancouveris asuva Briti Columbia ülikooli puidu-uuringute osakond sai provintsilt selle tarbeks hiljuti 1,4 miljonit dollarit. Kanada valitsuse 2005. aasta üraskiabi programmist eraldati puidu-uuringuteks veel 6,3 miljonit dollarit. Raha pakub ka metsatööstus. Puiduteadlastelt tellitud uurimuste järgi ei mõjuta sinetusseened küll kohe puidu mehaanilisi omadusi, kuid peagi lisanduvad neile mädanikku tekitavad seened, mis muudavad puidu ehitusmaterjalina kasutuskõlbmatuks. Tarbimisühiskonna tavade kohaselt käivitati koos sinise puidu turule ilmumisega kohe laialdane seda sorti puidu reklaamikampaania. Propageeriti paljusid tooteid alates ehitusmaterjalidest ja lõpetades puidust suveniiridega. Erilisest puidust toodete jaoks loodi koguni omaette firma. See sai nimeks Blue Pine Products (sinise männi tooted). Sinist puitu, mis Euroopa ekspertide hinnangul on ebakvaliteetne, asuti eksportima Hiinasse, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse. Seda viiakse ka USA-sse orkaanist räsitud New Orleansi taastamiseks. Ühtlasi kasutatakse puitu elektri- ja soojusenergia tootmiseks. See annab ühe osa Kanada nn. rohelisest energiast, mis hõlmab kogu riigi energiatoodangust 60%. Puidu eri kasutusviisidest hoolimata jääb siiski suurem osa üraskite tõttu hukkunud puidust inimesel kasutamata: hinnangute järgi praegu vähemalt 300 miljonit m3. Sellel on looduses täita positiivne roll, mis on üldiselt ökoloogidele, entomoloogidele jt. loodusteadlastele hästi teada. Kuid käesoleva üraskiepideemia mastaabid on enneolematud, mistõttu on uurimist vajavaid aspekte siingi küllaga. ÜRASKIRÜÜSTE ON LÄINUD MAKSMA 300 MILJONIT DOLLARIT Vähe on metsaputukaid, kellele pühendavad tähelepanu riikide valitsused. Mäestiku-männiürask on nüüd üks neist. Varasemast ajast meenub, et riiklikul tasemel tegeldi ühe üraskiliigiga ka 1963. aastal Gruusias. Siis loodi valitsuskomisjon hiidüraski tõrjeks Boržomi ja Bakuriani ümbruse idakuuse metsade kaitseks. Praegu on aga Rootsis käsil kaheksa-aastane programm okaspuukultuuride olulisima kahjustaja hariliku männikärsaka igakülgseks uurimiseks ning tõrje ja kahjustuste vältimise meetmete väljatöötamiseks. Kanadas algatas mäestiku-männiüraski tõrje esimese riikliku kava Briti Columbia metsandusministeerium 2001. aastal. Kolme aasta jooksul kulutati selle raames eri projektidele 100 miljonit dollarit. 2002. aastal kuulutas Kanada valitsus välja kuueaastase riikliku üraskitõrjeprogrammi. Selleks eraldati föderaaleelarvest esialgu 40 miljonit dollarit, millele 2005. aastal lisandus 100 miljonit dollarit. Raha kasutamiseks on välja töötatud kolmeaastane strateegiline plaan. 2005.–2010. aastaks võttis Briti Columbia omavalitsus vastu uue tegevuskava. See saab rahalist tuge föderaaleelarvest ja provintsi omavalitsuselt. Briti Columbia valitsus eraldas selle jaoks 2005.–2006. aastaks 38 miljonit dollarit ning järgnevaks aastaks esialgu veel 51 miljonit dollarit. Kokku on üraskirüüste läinud Kanada riigile senini maksma 300 miljonit dollarit. Kuid see pole kaugeltki kõik. Briti Columbia peaministri Gordon Campbelli sõnul vajab piirkond ökoloogiliste ja sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks järgneva kümne aasta jooksul ühtekokku kuni üks miljard dollarit.

Kirjandus
• BC Forest Information. 2005. www.bcforestinformation.
com
• British Columbia´s Mountain Pine Beetle Action Plan
2005–2010. http://www.for.gov.bc.ca/hfp/mountain_
pine_beetle/actionplan/2005/
• Bunnell, F. L., Squires, K. A., Houde, I. 2004. Evaluating
the effects of large-scale salvage logging for mountain
pine beetle on terrestrial and aquatic vertebrates.
– Mountain Pine Beetle Initiative Working Paper 1.
Natural Resources Canada, Canadian Forest Service,
Pacific Forestry Centre, Victoria, BC.
• Furniss, R. L., Carolin, V. M. 1977. Western forest
insects. U.S. Department of Agriculture, Forest Service,
Miscellaneous Publication No. 1339.
• McGarrity, K., Hoberg, G. 2005. The beetle challenge:
an overview of the mountain pine beetle epidemic
and its implications. http://www.policy.forestry.ubc.
ca/issuebriefs/pinebeetle.html
• Mountain Pine Beetle Initiative. 2005. Interim Report
2005-08-09. Natural Resources Canada, Canadian
Forest Service, Pacific Forestry Centre. Victoria, BC.
• Voolma, K. 1977. Kaukaasia kuusikute kaitsel. – Horisont,
6: 32–33.
• Westfall, J. 2006. 2005 summary of forest health
conditions in British Columbia. Pest Management
Report, 15. British Columbia Ministry of Forests and
Range.
• Wulder, M. A., Dymond, C. C., White, J. C., Leckie,
D. G., Carroll, A. L. 2006. Surveying mountain pine
beetle damage of forests: a review of remote sensing
opportunities. – Forest Ecology and Management, 221
(1–3): 27–41.



Kaljo Voolma, Eesti maaülikooli vanemteadur, dotsent

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet