Eesti Looduse fotovõistlus
2/2006



artiklid
Eesti riigimets metsatüpoloogia vaatekohast

Metsakorralduses on kasvukohatüüp kasutusel ühe puistut kirjeldava parameetrina. Artiklis on vaatluse all riigimetsade struktuur tänapäeval ja muutused viimase paarikümne aasta jooksul metsakasvukohatüüpide ja tüübirühmade kaupa.

METSA KASVUKOHTI SAAB KIRJELDADA MITMEL MOEL
Metsakorralduses on puistu kirjeldamisel suur tähtsus metsakasvukohatüübil: peale kitsalt kasvukoha headust kirjeldava boniteedi annab see lisainformatsiooni metsaosa mulla, võimaliku peapuuliigi, alusmetsa ja -taimestiku kohta. Selle teabe alusel tehakse otsus, millised majandusvõtted sobivad konkreetsele metsaosale. Eestis koostas esimese tüpoloogia Vene metsateadlase Gennadi Morozovi eeskujul Eduard Schabak 1922. aastal. Põhjaliku ülevaate metsatüpoloogia arengust on andnud Viktor Masing (1998). Eelmise sajandi seitsmekümnendateni aastateni Eestis kasutusel olnud erisugused kasvukohatüüpide klassifikatsioonid põhinesid suhteliselt subjektiivsel hinnangul, alles Erich Lõhmuse kandidaadiväitekiri andis kvantitatiivse seletuse eri kasvukohatüüpide omavahelise paiknemise kohta. Ta visualiseeris oma töö tulemused ordinatsiooniskeemina, mille horisontaaltelg kirjeldab mulla happesuse ja vertikaaltelg põhjavee taseme muutust.

Lõhmuse ordinatsiooniskeemi järgi saab metsi klassifitseerida vajadust mööda: erineva üldistusastmega. Kasvukohatüüpi üldistades jõutakse tüübirühma tasandile, täpsemat jaotust võimaldab alltüüpide kasutamine, st. iga kasvukoha tüüp kuulub koos oma piirinaabritega alltüüpi (joonisel katkendjoonega). Lisades kasvukohatüübile peapuuliigi nimetuse, saame metsatüübi (nt. sinilillekuusik). Käesolevas artiklis on kasutatud kombineeritult kõiki tasandeid. Lähteandmetena on kasutatud RMK hallatava metsamaa takseerandmeid. Andmed metsamaa osakaalu kohta kasvukohatüüpide kaupa 1984. aasta seisuga pärinevad raamatust “Eesti metsakasvukoha tüübid” (Lõhmus, 1984). ENAMUSPUULIIKIDE OSAKAAL ON NEILE SOBIVATES KASVUKOHTADES SUURENENUD Võrreldes riigimetsade kuuluvust kasvukohatüüpidesse viimase paari aastakümne vältel, selgub, et märkimisväärselt on suurenenud kõdusoo, angervaksa ja naadi kasvukohatüübi osatähtsus, eeskätt niiskete kasvukohtade: karusambla ja osja kasvukohatüübi ning lodu ja madalsoo arvelt. Vähenenud on kanarbiku ja jänesekapsa kasvukohatüübi osakaal. Andmetesse tuleb suhtuda teatud ettevaatusega: tegu on laustakseerimise andmetega, mis võivad olla kuni kümme aastat vanad (riigimetsade revisjoniperiood enne pidevale metsakorraldusele üleminekut). Samuti tuleb arvestada omandireformi mõju. Kuivendamise mõju näitab üle viieprotsendine kõdusoometsade osakaalu kasv, mille on tinginud kuivendamist vajavate kasvukohatüüpide osatähtsuse vähenemine. Kuivendamist mittevajavate kasvukohatüüpide puhul pole kokkuvõttes märkimisväärset muutust. Võrdlesime oma töös peamiste metsatüüpide osakaalu muutust kasvukohatüüpides Erich Lõhmuse (1984) andmeil ja RMK takseerandmete 2004. aasta seisuga. Peamiste metsamajanduslikku tähtsust omavate puuliikide kaupa on toimunud järgmised muutused (andmete suhtelist täpsust arvestades on hoidutud numbrilistest väärtustest ja kirjeldatud tendentse). Männikute pindala osatähtsus on suurenenud mustika, pohla, jänesekapsa ja siirdesoo kasvukohatüübis. Kahanenud on ka sooviku- ja rabastuvate metsade, samuti madalsoo kasvukohatüübi männikud. Enamuspuuliigina hõlmab mänd üle poole pindalast nõmme-, loo-, rabastuvates, palu- ja samblasoo metsades. Ühtlasi on suurenenud männi summaarne osakaal puistute pindalast. Kuusikute osatähtsus on mõneti suurenenud tarna, osja, naadi ja karusambla kasvukohatüübis, samuti loometsades, seevastu kahanenud laane- ja palumetsades, samuti angervaksa kasvukohatüübis. Üldiselt on kuusikute osakaal tunduvalt vähenenud. Kaasikute osakaal on veidi suurenenud madalsoo-, sinika- ja sinilille kasvukohatüübis, kahanenud aga mustika, naadi, lodu, jänesekapsa, siirdesoo, angervaksa, kastikuloo ja osja kasvukohatüübis. Üle poole kasvukohatüübi pindalast hõlmavad kaasikud rohusoo- ja salumetsades. Kask enamuspuuliigina on summaarselt vähenenud. Haavikud kasvavad valdavalt naadi kasvukohatüübis, märkimisväärseid muutusi haavikute osakaalus pole olnud. Sanglepikute osatähtsus on suurenenud lodu- ja sõnajala kasvukohatüübis, mujal pole märgatud tähelepanuväärseid muutusi. Seega on meie peamiste metsapuude metsatüüpide osakaal suurenenud neile looduslikult sobivate kasvukohtade laienemise teel. Murettekitav on kuusikute osatähtsuse vähenemine valdavalt talle omaste laane- ja palumetsade arvelt. MILLISED ON HEAD PALGIMETSAD? KUST TULEB KÜTTEPUU? Uuriti ka kasvukohatüüpide jaotust arenguklasside kaupa. Arenguklassi all on siin mõistetud puistu vanust kirjeldavat tunnust, mida kasutatakse metsakorralduses. Arvesse võeti tulundusmetsade andmed ligi 377 000 hektari kohta. Et saada parem ülevaade, esitati tulemus tüübirühmade kaupa. Selgus, et ühtlaseima jaotusega on salumetsad, seal on ka küpsete puistute osakaal suurim. Silmatorkavalt suur on latiealiste nõmmemetsade osatähtsus, teistest tüübirühmadest tunduvalt suurem osakaal on keskealistel samblasoo- ja palumetsadel. Et selgitada tarbe- ja küttepuidu saagist eri metsatüüpides, kasutati RMK 2005. esimese poolaasta metsamaterjali müügiaktide koondandmeid. Andmestik pärines küpsusvanuse saavutanud puistute lageraielankidelt. Analüüsist jäid välja vahelaod, mille käive oli alla 100 tm ja kus materjal pärines mitmest eri metsatüübist. Kokku kasutati ligi 500 vahelao andmeid ligi 200 000 tm metsamaterjali müügi kohta. Kümned müügiartiklid koondati selguse huvides kolme rühma: kütte- ja paberipuit ning tarbematerjal (palgid); samal eesmärgil jaotati kasvukohatüübid tüübirühmadesse. Kõrgema turuhinnaga (tarbe-)sortimente saadakse laane-, kõdusoo- ja palumetsadest. Puuliigiti annab enim palki mänd, eeskätt palumetsades. Küttepuu osatähtsus on suurem, kuna palu- ja laanemetsades levib kuuskedel sageli juuremädanik; soovikuhaavikus on aga ilmselt üleliia tarbepuiduks mittekasutatavaid kaaspuuliike (hall lepp ja sanglepp). Kaasikute saagises on palgi osakaal paberipuidust suurem ainult laanemetsades. KÕIGE ROHKEM ON PALUMETSI 2004. aastal ilmunud “Eesti metsakasvukohatüüpide” kordustrüki tarvis tellis EPMÜ metsanduslik uurimisinstituut metsakaitse ja -uuenduskeskuselt kokkuvõtted kasvukohatüüpide pindalalise jaotuse kohta riigimetskondades. Saadud andmete põhjal uuendati metsakasvukohatüüpide levikukaardid (Lõhmus, 2004). Katseliselt koondati metskondade andmed regioonidesse ja esitati ordinatsiooniskeemil tüübirühmade osakaal kogu Eesti riigimetsades ning viies regioonis. Kogu riigimetsade kohta tehtud jooniselt nähtub palumetsade suur osatähtsus, teistest enam on ka laane- ja soovikumetsi. Loode-regiooni metsades domineerivad soovikumetsad, keskmisest rohkem on ka loometsi. Kui Kirde-regioonis on tüübirühmade omavaheline osakaal sarnane kogu Eesti riigimetsade omaga, siis Kagu-regioonis on selgelt ülekaalus palu- ja laanemetsad. Edelaregioonis on valdavad soovikumetsad. Saarte regiooni metsi kirjeldaval joonisel on selgelt eristunud palumetsad, ühtlasi selgub kuivade metsade suurem osatähtsus. Seega: riigimetsa käsitlemine metsatüpoloogia vaatekohast annab analüüsi tarbeks üsna mitmesuguseid ja huvitavaid võimalusi. Kirjandus • Etverk, I. 2000. Metsatüpoloogia Eesti metsanduse praktikas. – Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Tartu: 41–51. • Lõhmus, E. 1984. Eesti metsakasvukohatüübid. Tallinn. • Lõhmus, E. 2004. Eesti metsakasvukohatüübid. Teine, täiendatud trükk. Tartu. • Masing, V. 1998. Metsatüpoloogia areng Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. Tallinn: 101–120.



Jürgen Kusmin, Kalev Jõgiste

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet