Eesti Looduse fotovõistlus
2/2006



artiklid
Metsandusest, pärandkultuurist ja kultuuripärandist

Valgamaal asuva Laatre ristimänn
Praegusajal on metsa tähendus võrreldes varasemate aegadega tunduvalt muutunud. Võiks öelda: selleks et mets säilitaks nüüdsel ajal oma metsikuse, peavad metsamehed olema küllaldaselt haritud. Arutluse all on metsa ja kultuuri seosed.

METSANDUSEL ON KULTUURILINE MÕÕDE Oleme harjunud nimetama end metsarahvaks, vaevumata tihtipeale mõtlemagi, mida see tegelikult tähendab. Ühest küljest räägime me säästva metsanduse arengust, kiidame suurenenud metsasust; teisest küljest on kõne all pärandkultuuri kaitse metsas, ja kohati juba mets ise kui kultuurinähtus.
Millest siis ikkagi käib jutt? Ei ürita anda põhjapanevaid definitsioone ega lahterdada asju, mille tähenduse üle asjatundjadki vaidlevad. Pigem on see katse mõtiskleda metsandushariduse rolli üle kultuuripildis, eriti uue aktuaalse teema – kultuuripärandi hoidmise valguses.
Kultuuri on defineeritud mitmeti, ühe võimaliku määratluse järgi on kultuur mittepärilik sotsiaalne mälu; teadmiste, väärtuste ja käitumisnormide kogum. Pärandkultuuri on Lembitu Tarang defineerinud kui esivanemate elu ja tegemise jälgi maastikul. Mõiste “pärandkultuur” – pärandunud, pärandatud, pärandiks jäetud, pärandina saadud kultuur – tähistab teatud väärtusi, mille on loonud eelnevad põlved ja mis ühendavad tänapäeva minevikuga. Meie ajani säilinud pärandkultuuri mälestistes kajastub eelnenud põlvkondade vaimsus (Tarang 2005).

MIS VAHE ON PÄRANDKULTUURIL JA KULTUURIPÄRANDIL? Neid kahte asja on tõlgendatud erinevalt. Kalle Elleri arvates on pärandkultuur miski, mille on loonud ja pärandanud meile esivanemad. Kultuuripärand kui inimkultuuri looming on tema jaoks laiem mõiste – sinna alla mahub ka näiteks minarett või Buddha kuju (Seminari... 2004). Kultuuripärandi varasemad määratlused mõistsid pärandi all hooneid või objektide kogumit, tänapäevase vaate järgi on see kultuuri ja looduskeskkonna terviklik kogum, mis on pärandatud meile minevikust, mida me mõjutame olevikus ning mida me anname edasi tulevikku. Võib öelda, et “pärandkultuuri” ja “kultuuripärandi” mõisted on segunemas ja piir nende vahel hägustub. Minu jaoks on pärandkultuur pärandatud teadmiste, väärtuste ja käitumisnormide kogum. See on midagi elusat ja igikestvat; kultuuripärand aga märk millestki, mis enam ei kordu, olles pigem aineline tundemärk millestki, mis on käibelt ära – ehk siis metsanduse puhul näiteks metsatöö jäljed, mis ilmselt enam ei kordu –, näiteks vaigutuslangid, sajandi tormist pärit metsaestakaadid, põlised metsavahitalud või ka nende asukohad. Eestlase mõttemaailmas tähendas mets ääreala Viivi Luik on öelnud, et kui kuskil mõni maastik muutub, siis muutub väga suure tõenäosusega teatava aja jooksul ka selle maastiku keskel elavate inimeste keel ja eluhoiak (Luik, 2002). Seda kinnitab näiteks endisaja talupoja keelekasutus. Maailm ja maastik jagunesid tollal kaheks: maa ja mets. Maa oli kodu, oli puumaa, õuemaa, karjamaa, koplimaa, aiamaa, kapsamaa, heinamaa ... Maa oli see, kust sai midagi, mida hoiti ja hooldati. Maa oli maastiku kultuuristatud, kodustatud osa, vastand metsale, mis oli maastiku metsik osa. Mets, isegi kodune, kodulähedane mets ei olnud päriselt inimese oma, metsas pidi arvestama metsa endaga, täitma metsa seadusi. Muidu maksis mets inimesele kätte: eksitas ära, saatis hundid karja, tõved loomade ja inimeste peale. Metsas võis olla ja käia, võtta, mis mets andis, aga seda ei tohtinud teha hoolimatult, vägisi. Metsas ja metsaga tuli olla ettevaatlik. Maastiku kultuuristamist, metsa muutumist maaks märgivad kohanimed, teed ja piirid. Maa on see, mis on mõõdetud ja piiratud. Metsad-laaned, sood-rabad ei olnud vanasti piiratud ega mõõdetud, seal polnud ka õigeid teid – kohanimesid oli vähe. Võib öelda, et tegelikult olid suured laaned ja sood esialgu iseendast piirialad: asustamata ja kultuuristamata maastikud asustatud alade vahel (Kaplinski, 2000). Maaviljeluse arenguga taandus mets inimasustusest kaugemale. Suhe metsasse muutus. Mets ei olnud enam põlise elatuse andja, ei olnud enam nii intiimne ja lähedane kui eelnenud aastatuhandeil. Nüüd hõlmas see inimese elukeskkonna kaugema välisringi, mis mõneti vaenulikunagi ümbritses koduseid põlde ja niitusid. Mets asus nüüd igapäevase elu äärel, nagu osutab muide ka läänemeresoome sõna mets ise, mille algne tähendus oli ´äär, serv´ (Viires, 2000). Vaadates meie talurahvakultuuri etnoloog ja antropoloog Claude Lévi-Straussi moodi, oleks maa cultura ja mets natura. Seda tunnistavad ka säärased sõnad nagu “metsik” ja “metsistuma” ja taime- ning loomanimed, nagu metsroos (kibuvits), metskapsas (jänesekapsas), metsviinapuu, metsõunapuu, metssirel (põdrakanep). Täiendsõna “mets” osutab sellele, et taim meenutab mõnd kultuurtaime, ent on metsik, looduslik. Loodusinimest – inimest, kes elab väljaspool kultuuri – nimetati metslaseks, metsinimeseks (Kaplinski, 2000). Nii nagu metsale vastandub maa, mida haritakse, on metslase vastandiks haritud inimene. SELLEKS ET METS OLEKS METSIK, PEAVAD METSA - MEHED OLEMA HARITUD Ökosemiootik Kalevi Kull on õigesti märkinud, et Eestimaa on õige rikas oma elustiku poolest, siin on palju looduslikke kooslusi. Ent mitte mulla ja vee ja pinnavormide mitmekesisus, või floora ja fauna liigirikkus ise pole meie kultuuriloos olulised, vaid nimelt see, kuidas oleme elanud ja elame praegu nendega ühes ja koos (Kull, 2003). Meie metsamehed on aastakümneid, isegi aastasadu elanud metsaga koos, kasvatanud, hoidnud ja hooldanud seda. 20. sajandi lõpuks oli Eestis metsa kaks korda nii palju kui sajandi alul. Professor Ivar Etverk on leidnud, et tööd on tehtud palju ja seepärast oleks aeg loobuda metsa vaatlemisest loodusvarana ja hakata seda pidama pärandkultuuri objektiks ning suhtuda sellesse samasuguse pieteeditundega nagu näiteks puisniidusse või rannakarjamaasse (Etverk, 2003). Pieteeditundega küll, aga kas me tõesti peame vaatlema metsa kui kultuuripärandit, kaduvat objekti, nagu puisniidud, mida me oleme sunnitud eurotoetuste abil taastama? Loodan, et mitte. Eesti maastikulugu on olnud maastiku kultuuristamise ajalugu. Mets on taandunud maa ees ja nii maid kui ka metsi, viimastel aegadel ka soid, on hakatud aina intensiivsemalt kasutama. Jaan Kaplinski arvates näeme praegu, kuidas mets tegelikult muutub maaks – puuistanduseks või puupõlluks –, kuidas mets kaotab oma metsikuse (Kaplinski, 2000). Kultuuri hävimine käib mälu hävitamise, seoste kustutamise teel, on pärandkultuuri seminaril öelnud Kaul Nurm Eestimaa talupidajate keskliidust (Nurm, 2005). Just mälu säilitamise, ajaloolise järjepidevuse tagamise ja seoste näitamise seisukohast on metsandushariduse roll asendamatu. Tänu paljude põlvkondade metsameeste tööle on meie metsad säilitanud looduslähedase ilme ja liigirikkuse. Kui mälu katkeb ja seosed muutuvad häguseks, lähevad ühed ahneks, hakates metsa maaks muutma; teised aga üritavad võõra tarkuse najal tule ja rauaga elurikkuse säilitamise nimel looduslikkust taastama hakata. Me võime luua lõputult elurikkuse säilitamise definitsioone, reegleid säästva metsanduse tarvis, kuid määrav on inimeste suhtumine. Mets ei ole mitte ainult ressurss, isegi mitte ainult keskkond, nagu paljudele meeldiks näha. Ta on ka mitmete põlvkondade töö ja vaev. Mets on meie kultuur ja mälu, mille jätame oma lastele. Ja metsandushariduse ülesanne ei peaks olema mitte ainult oskuste ja teadmiste edasiandmine, vaid austuse tekitamine metsa vastu, looduse vastu üldse. Metsandusharidus pole mitte kultuuripärand, mida konserveeritult hoida, vaid pigem pärandkultuur, mis peaks edasi kestma. Kui meie metsandusharidus pärandkultuurina edasi ei kesta, võib meie mets ühel päeval muutuda kultuuripärandiks. Kirjandus • Etverk, I. 2003. Uus tuul metsanduses – looduslikkuse taastamine. – Metsamees, 10 (39). • Kaplinski, J. 2000. Maad ja metsad enne ja nüüd. – Eesti Mets 12. • Kull, K. 2003. Paigarahva sõnum. Eesti roheline ajalugu. – Rohtmets, I. (koost.). Lehed ja tähed. MTÜ Loodusajakiri: 8. • Luik, V. 2002. Jõgevamaa naise juhtum. – Postimees, 23.11.2002. • Nurm, K. 2005. Peretalu – maakultuuripärandi kandja. – Eesti maakultuuripärandi olevik ja tulevik. Ambla metsaühistu: 10–11. • Seminari “Kultuuripärand ja kaitsealad” protokoll. 29.04.2004. http://www.karularahvuspark.ee/files/doc/ KHU/Kultuuri_konseptsioon/seminari_protokoll.pdf • Tarang, L. Pärandkultuuri mõistest ja pärandkultuuri jäädvustamisest. http://www.hot.ee/letarang/ Parandkultuurimoistest.htm • Viires, A. 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa. Tartu: 8.



Veiko Belials, Luua metsanduskooli õppeosakonna juhataja

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet