3/2006

Artiklid
Metsaklaster vajab sihikindlat arendamist

Metsanduses võib tööstusklastrit käsitleda kui metsa- ja puidutööstuse ja sellega seotud ettevõtete ja muude organisatsioonide kogu, kus iga liige on oluline konkurentsivõime huvides. Artikkel põhineb tänavuse metsanädala visioonikonverentsi ettekandel.

Edukas on kohanev ja õppimisvõimeline organisatsioon
Nii inimesed kui ka organisatsioonid ihalevad edukust, vähemalt mingil arenguetapil. Paraku on iga edulugu ainulaadne ja riskirohke, sest astumine tulevikku ja standardlahendused pakuvad vähe võimalusi.
Visioonikonverentsid keskenduvad tulevikule: ennustatakse tulevikusuundumusi ning õhutatakse otsima häid, igapäevasest eristuvaid lahendusi. Paraku on ennustamine ka majanduses riskantne tegevus. Näiteks 2001. aastal ennustati Tallinna visioonikonverentsil aastaks 2006 ehituse kohta järgmist: põllumajandusehitust pole, suurtööstusega seotud ehitust pole, pealinnas on turgu kuni 200 uuele korterile aastas, kliendisuhete loomine eeldab vilgast suhtlust, ehitus läheb odavamaks, tulevik on väikeste meeskondade päralt. Ent vaadates praegust seisu ehitusturul, tuleb küll midagi muud tunnistada.
Aga ettepoole mõtlema peame ikka ja samas suundumuste muutusteks valmis olema ning vajaduse korral neist lähtuvalt ka paindlikult reageerima. Just kohanev ja õppimisvõimeline organisatsioon on edukas.

Metsatööstuse klastrit saab käsitleda kui metsa- ja puidutööstuse ja sellega seotud ettevõtete ja muude organisatsioonide kogu
Eesti metsanduse arengulugu kirjeldades räägime tavaliselt metsasektori arengust.
Nüüdismajanduse globaliseerumise ja terava konkurentsi tingimustes räägitakse üha enam klastritest. “Metsaklaster” on laiem mõiste kui “metsasektor”: lisanduvad ka metsandusega kaudsemalt seotud ettevõtted ja organisatsioonid. Üldiselt võime metsanduses tööstusklastrit käsitleda kui metsa- ja puidutööstuse ja sellega seotud ettevõtete ja muude organisatsioonide kogu, kus iga liige on oluline konkurentsivõime huvides.
Klastrit iseloomustavad teatavad märksõnad, eeskätt järgmised: konkurentsieelis, kontsentratsioon, spetsialiseerumine, kriitilise massi olemasolu, sünergia, teadmiste ja oskuste kogum, innovatsioon, kohalik kasv, uued ettevõtted. Klastri puhul on tegemist ühtses ruumis ja tööstusharus olevate ettevõtetega, kes konkureerivad, tegutsevad koos ja mõjutavad üksteist.
Kõiki neid klastriosaliste vahelisi suhteid tuleb klastri arendamise aspektist vaadelda võimalusena, edutegurina. Oleme loonud müüdi, et Eesti kontekstis on ettevõtja ettevõtjale hunt. Aga tegelikult on siiski palju positiivseid koostöö näiteid. Kas või Imavere saeveski ümber toimiv mitmekesine ja läbipõimunud ettevõtjate suhtevõrgustik, mis juba ammu on väljunud metsanduse raamidest.
Klastriosaliste vahel võivad olla mitmesugused suhted: ostja-tarnija suhted, konkurentsi-koostöö suhted, ressursside jagamise suhted. Need on suhted, mis aitavad siduda eri ettevõtjaid ja luua sünergiat loovate tegurite piisavat massi. Nende teguritena võib käsitleda infot, oskusi, koostööd ja vajalikku infrastruktuuri (Eesti puidusektori tööstusklastriks kujunemise analüüs... U. Varblane,
K. Ukrainski, T. Roolaht, L. Polli).
Eesti väiksuse ja rahaliste vahendite piiratuse tõttu on raske ja tegelikult ka võimatu konkureerida maailma metsa- ja puidutööstuse suurfirmadega. Samas on meil rohkem puiduvarusid, kui ise tarbida suudame. Kui leiame head lahendused, kuidas kasutada oma metsavarusid, on meil arengueeliseid nii rahvusvahelises kui ka oma metsaklastrisiseses koostöös. Oma väiksuse käes piinlemine ei lahenda probleeme. Väike ei peaks konkureerima suurega. Eristumine ja oma koha leidmine on üks osa strateegilisest arendusest.

Metsaklastri osalised peaksid kokku leppima ühises innovatsioonipoliitikas
Innovaatilisus on kujunenud moesõnaks, milleta ei saa klastri arendamisest rääkida. Innovatsioonil on palju definitsioone, aga eesmärk on ikkagi olla edukas. Saab öelda, et innovatsioon on majanduslikus tegevuses konkurentsieelise saavutamine ettevõtte tootmis-, juhtimis- jms. protsesside muutmise ja/või tooteuuenduste kaudu.
Metsaklastri osalised peaksid kokku leppima ühises innovatsioonipoliitikas. Selle siht on luua tingimused ja võimalused ettevõtjatele, suunamaks investeeringud suurema lisandväärtusega tegevusse. Innovatsioonipoliitika sõnastamine metsaklastri jaoks peaks olema tõsiseltvõetav projekt, mida kas või Euroopa Liidu rahaliste vahendite toel on võimalik teostada ja see aitaks ka väikesel ettevõtjal suuremaid tegusid teha.
Eestis on tippotsustajate ja arvamusliidrite seas korraldatud küsitlus, millest selgus nii mõndagi huvitavat ja meie praegust situatsiooni iseloomustavat (“Innovatsioon ja Eesti arvamusliidrid”; Praxis, Hill & Knowlton). Tutvustan seda järgnevalt.

Viis innovatsiooni tõket
Vastajad on toonud välja tüüpilised innovatsiooni tõkked, mis on meie ajale ja mõttemallidele iseloomulikud ega luba piisavalt kiiresti uuendusi ellu viia.
Esiteks väidetakse, et praegune ühiskonna arenguetapp – kiirete muudatuste aeg on möödas – ei ole kiireks arenguks soodus. Oleme tõesti metsanduses (ka RMK-s) väitnud, et kiirete muudatuste aeg on läbi. Kas see peab nii olema? Mida kiiremini kahanevad varud, seda teravam on vajadus innovatsiooni järele. Ainult ressursi efektiivsem kasutamine, julgus panustada uutesse lahendustesse võimaldab edasi areneda. Riik saab arengut toetada sobiva infrastruktuuri loomisega. Klastripõhine arendus oleks metsandusele kindlasti tugev tõukejõud.
Teiseks rõhutatakse, et ettevõtlikkus väheneb, kuna uutel tulijatel on suuremad riskid ja turg on suures osas jagatud. Loomulikult on raske tulla turule. Jõud tekitab vastumõju. Aga tuleb käituda Barutona, hinnata kiirelt sinule avaldatavat survet, reageerida õigesti ja kasutada seda ära oma koha kindlustamiseks ringis. Ettevõtlikkus on suuresti mõtteviis ja elulaad, mida on võimalik luua. Enda positsioneerimine on oskus, aga oskusi saab arendada. Ka siin on riigil võimalused: riskide maandamine, fondid, nõustamine jm.
Kolmandaks kritiseeritakse haridussüsteemi ja töötajate kvaliteeti ning väidetakse, et (kutse-)haridus ei taga innovaatilise mõtte arengut. Mõistagi ei peaks haridussüsteem keskenduma ainult teadmistele. Loovuse ja analüüsivõime arendamine on kindlasti hariduse prioriteedid.
Neljandaks väidetakse, et ka poliitilised tsüklid ja pikaajalise nägemuse puudumine on olulised innovatsioonitõkked ja eriti sellega seostuvate arengusuundade liiga sage muutmine. On loomulik, et ettevõtja tegutseb operatiivselt, positsioneerib ennast keskkonnas. Riik peab tagama stabiilsema keskkonna ja mitte tootma ebakindlust.
Viiendaks tuuakse tõkkena vähest võimet luua uusi väärtusi. Tõepoolest, seniste lahenduste teostus meie keskkonnas ei ole piisav meetod. Suurte rahvusvaheliste kontsernide tütarfirmade ja kohalike ettevõtjate koostööd tahaks näha paindlikuma ja tõhusamana.
Küsitluses taheti ühtlasi teada, millised on Eesti kõige innovaatilisemad valdkonnad. Ja paraku seostasid vastajad innovatsiooni kõige vähem põllumajanduse, metsamajanduse, jahinduse ja kalandusega. See, et metsakasvatus on pikaajaline protsess, ei tähenda, et metsaklastris pole uuendusi vaja. Tulevikku on sihipärasel klastri arendusel, kus kombineeritakse riigi, suurettevõtjate ja kontsernide võimalusi riskivalmima kohaliku väikeettevõtlusega. On ju nii, et suured on valmis panustama arendusse, kuid väikesed vajaksid selleks tuge.

Metsapoliitika siht on luua metsaklastrile stabiilne keskkond
Olgu järgnevalt toodud näide selle kohta, milliseks innovatsioonitõkkeks on osutunud poliitilised tsüklid ja pikaajalise nägemuse puudumine metsapoliitika rakendustes. Metsapoliitika eesmärk on luua metsaklastrile stabiilne keskkond. Kahjuks tõlgendavad poliitikud metsapoliitikat tihtipeale lähtuvalt päevapoliitikast. Vaadelgem raiemahtudega seonduvat. Metsapoliitika sõnastati 1996. aastal: riigi metsapoliitika siht on hoida keskmine raiemaht piires, mis tagab Eesti metsades ühtlase kasutuse printsiibi järgimise. Kuna metsaressursside tarbimine oli tookord allpool ühtlast kasutust tagavat piiri, oli üks riigi metsapoliitika suundi metsakasutuse mahu suurendamine (1992 oli raiemaht 2,3 mln. tm, 1996 aga 4,0 mln. tm). Kehtestati nn. liberaalne metsaseadus. Ent paljude tegurite tõttu – samaaegne maareform, metsaomanike ringi kiire muutus, säästvat metsandust mittetoetav maksusüsteem ja riigi väike haldussuutlikkus – raiuti ajavahemikul 1999–2002 tegelikult aastas 10–13 miljonit tm. Seega ületas raiemaht aastas metsapoliitika lisas pakutud piiri. Kasvanud raiemahtude ajal hakati koostama uut metsaseadust, kus pöörati tähelepanu raiepiirangutele keskenduvatele abinõudele. Piirangud rakenduvad aga alles 2007. aastal, kuigi meie aastane raiemaht on vahepealsete aastate jooksul juba niigi vähenenud alla 7 miljoni tm. Kui metsapoliitilistes rakendustes oleks oldud operatiivsed ja haldussuutlikud, oleksid sellised kõikumised jäänud väiksemaks.

Mureks on toorme- ja tööjõunappus
Paljude metsakasvatajate soov on saada oma metsast head tulu. Selleks on vaja head klienti, soovitatavalt kodumaist nüüdisaegset metsatööstust, mis tagab stabiilse ja soodsa turu. Tööstust omakorda vaevavad toorainemured. Tasuva moodsa tööstuse jaoks jääb Eesti toorainebaas sageli väikeseks. Lisandunud on metsaomanike kõikuvad raieharjumused, mis olenevad nii turusituatsioonist, ilmastikust kui ka riigi kehtestatud õigus- ja ettevõtluskeskkonnast. Riiki süüdistatakse aeglases ja ebaadekvaatses reageerimises muutustele. Samas ei ole metsatööstus rahul kohatise kehva puidu ülestöötamise kvaliteediga. Samuti valmistab meelehärmi metsatööde hooajalisus. Ja muidugi teevad imporditud puidu korral muret transport ja Venemaa kaubanduse ebastabiilsus. Suurim ootus metsatööstuse poolelt on Eesti riigi stabiilne käitumine ja soodsa kaubanduskeskkonna loomine naabritega.
Metsaomaniku vaatepunktist on ootused suured ja metsaklastri arendamisest ollakse huvitatud, kuid mõningaid klastri seoseid tunnetab metsaomanik kaudselt ja pole neid sageli teadvustanud. Metsaomanike meeleolu väljendab üsna selgelt ka ühe tuntuma ja säästvat metsandust propageeriva metsaomaniku Lembit Laksi näide. Tema sai esimesena Eestis rahvusvahelise FSC säästva metsanduse sertifikaadi. Ja ometi müüs ta sel aastal oma metsamaa maha. Ei hakka analüüsima tema tehingu majanduslikku tausta. Kuid tema avaldusest selle otsuse kohta võib kahjuks lugeda, et otsuse tingis see, et Eestis pole hea olla metsaomanik: mõtet pole ei majanduslikult ega emotsionaalselt – metsaomaniku töö ei paku rahuldust. Tema kokkuvõte, et ainus põhjus omada praeguses Eestis metsa võiks olla metsa pärandamine lastele, paneb mõtlema.
Tööjõu mure on praegu metsanduses üks kõige olulisemaid. Avatud tööjõuturg muutub normaalseks käitumisnormiks. Eesti konkurentsivõime tööjõuturul paraneb aegamööda. Motivatsioon paraneb, aga vajalik on kõigi motivatsioonitegurite koosarendamine. Metsanduse halb maine ei ole ainult mürkroheliste teene. Ka poliitikud kasutavad populistlikel eesmärkidel metsanduse valupunkte. Omavaheline konkurents ettevõtjate ja metsaomanike vahel leiab sageli väljundi vastastikuses tümitamises. Üldine metsanduse maine hakkab siiski paranema nii riigi sees kui ka rahvusvaheliselt. Sertifitseerimine ja ühistegevus parandavad seda kahtlemata.
Kuna metsasektori kiire kasv on pidurdunud ja tooret hankida raskem, on viimasel ajal halvenenud finantskapitali kättesaadavus. Stabiilse keskkonna ja positiivse maine loomine on siin võtmesuunad.

Eestis on metsaklastri arenguks head eeldused
On selge, et metsaklastri arengut on vaja kiirendada. Seetõttu tuleks selgeks vaielda, kes võiks olla klastri ja selle arendamise protsessi eestvedajad, millised on klastri võimalused ja millised tõkked. Maailma kogemus näitab, et eksportivad klastrid on piirkonna majanduskasvu ja heaolu pikaajalise edukuse allikas. Seega on Eestis metsaklastril igati korralikud arengueeldused.
Arendades metsaklastrit teadlikult, võiks silmas pidada, et nõnda:
• tuleb käegakatsutav tulu investeeringutest – suureneb jõukus, tekivad töökohad ja suureneb eksport. Metsasektorisse tehtud investeeringud on praeguseni pidevalt kasvanud, töökohti on alates 1993. aastast sektorisse üha juurde tulnud ja eksport on suurenenud, eriti vääristatud toodangu tõttu.
• Innovatsioon ja ärilised võimalused paranevad tugevate sidemete kaudu. Sidusus metsaklastris on suurenenud ja suureneb edaspidi. Mootoriks on siin konkurents ja sealhulgas sektorisisene tervendav konkurents. Tulevikus peaks domineerima sektorisisene teadlik arendus ja arenenud lepingulised suhted.
• Rahvusvaheline turundus ja alliansid loovad võimalusi, kuid ühtlasi tõkestavad teatud arenguid. Maailmas oleme juba praegu aktsepteeritud ja usaldusväärsed, see tendents tugevneb, eriti Euroopa Liidus. Samas pidurdavad kontsernid teatud arenguvõimalusi ka tulevikus.
• On võimalik arendada metsandust toetavaid infrastruktuure. See peaks sündima riigi ja ettevõtja koostöös, kasutades nii teadust kui ka võimekaid arendajaid.
• Tuleks kujundada uus koostöökultuur, mis tagab väiksemad “ülekande-” ja suhtlemiskulud. Metsanduses on tunda koostöökultuuri paranemist, see tugevneb. Riik peaks seda rohkem toetama.
• Uus generatsioon barjäärivabamaid tööstusliidreid on kujunemas ja nende arenguvisioone saab rakendada klastri arengu heaks.
• Uus partnerlus valitsusega, mis tugineb eeskätt vastastikusele usaldusele ja toetusele, mitte võimusuhetel, peaks andma suurema kindlustunde kõigile osalistele. Riigi võimekus paraneb, kui ta ei upu bürokraatiasse ega reglementidesse. Valitsus peaks tulevikus enam otsima tasakaalu kontrolli ja suunamise vahel, eelistades võimaluse korral viimast. Arengukavade ja strateegiate järjest suurenev mõju on tuntav. Ettevõtluse kaasamine nende koostamisse on seni olnud võrdlemisi väike. Selle osakaal peaks suurenema. Kasutada võiks ka nn. pehme koostöövõrgustiku võimalusi. Selle all mõistame laia ühiste huvidega osavõtjate rühmitist, kes kohtuvad regulaarselt, et jagada ideesid ja võimalusi või pöörata tähelepanu ühistele probleemsetele küsimustele. Tööstuslikud liidud on selle parim näide.
Klastri arendamisel on oluline ka nn. kõva koostöövõrk, mis koosneb ettevõtete rühmast, kes lepivad kokku koostöös, tihti lepingu või muul ametlikul alusel, et suurendada konkurentsivõimet. See leping seab tähelepanu keskmesse ühise turunduse ja tootearenduse, sisseostmise, koolituse, kvaliteedi arenduse, finantseerimise vms.
Kogu arenduse puhul on siiski üks olulisemaid komponente infrastruktuuri kvaliteet.
Soodne regulatiivne keskkond ja maksusüsteem on olulised tegurid. Samuti soodne avalik arvamus ja ühiskonna toetus.

Metsaklastrit tuleks arendada nii riigi kui ka ettevõtte tasandil
Kui me tahame oma metsaklastrit arendada – mis on ainus võimalus püsida rahvusvahelises konkurentsis –, siis on vajalik klastri arengut suunata. Seda saab teha kahel tasandil: riigi ja ettevõtte tasandil. Riigi tasandil pakuksin välja järgmised tegevussuunad:
1) Analüüsida metsanduse kümne aasta arengukava esimest perioodi ja seada uued sihid, seekord metsaklastri arengu seisukohast. Metsanduse arengukava esimese perioodi kavandatud tegevusi pole suudetud piisavalt ellu viia. Olgu siis põhjuseks vahendite puudus või korraldaja soovimatus asjaga tegeleda. Arengukava seni rakendatud tegevused on paljuski olnud keskendunud riigi haldussuutlikkusele ja keskkonnaaspektidele. Tehtud järeldustest ja metsaklastri arengueesmärkidest lähtuvalt on vaja kavandada uued strateegiad ja need ka ellu viia. Ühtlasi tuleks seekord luua metsaklastri kavakindla ja tasakaalustatud arengu strateegia.
2) Luua metsaklastri arengusihtide saavutamist soodustav majanduskeskkond ja tagada selle stabiilsus. Nii metsaomanikud kui ka ettevõtjad vajavad kindlustunnet, et planeerida investeeringuid ja pidada silmas pikaajalisi eesmärke. Soodne regulatiivne keskkond ja maksusüsteem tähendab metsaomanikule ja ettevõtjale suhteliselt stabiilset keskkonda, kus muudatused on pikaks ajaks ette kavandatud. Kogu maksupoliitika säästvat metsandust toetavad printsiibid on ammu kirja pandud. Oleks mõistlik kehtestada analoogsed maksuseadused kui Soomes: pikaks ajaks kavandatud ja üleminekuperioode sisaldavad ning ökomaksureformiga seotud.
3) Juhtida ja suunata teadus- ning arendustegevus perspektiivsetesse valdkondadesse. Tehnoloogiate kättesaadavus on paranenud ja ettevõtja kujuneb järjest teadlikumaks tehnoloogia ostjaks, sest tema pädevus on paranenud. Riik peab toetama uute tehnoloogiate sissetoomist ja vastavat oskusteavet.
4) Võtta fookusesse riiklik koolitustellimus tootmise ja innovatsiooni arengule.
Metsanduses on kõik kursis Luua metsanduskooli raskustega leida raha, et soetada uute tehnoloogiate õpetamiseks vajalik tehniline varustus ja seda uuendada. Sama kehtib ka metsanduskõrghariduse rahastamise kohta. Uute tehnoloogiate ja rahvusvahelise koostöö arendamiseks peab välja töötama metsandushariduse uuenduse tegevuskava.
Ettevõtte tasandil oleks klastri arengu huvides vaja:
1) arendada ja koolitada töötajaid. Üks nüüdisaegse ettevõtluse edukuse ja konkurentsivõime alus on hästi motiveeritud ja oskuslik töötajaskond.
2) investeerida teadusuuringutesse ja tehnoloogiatesse ning arendusse. Kui ettevõtja ja metsaomaniku investeerimisvõime suureneb, tuleb rohkem investeerida uutesse tehnoloogiatesse.
3) arendada koostöövõrke, kavandada tehnoloogia koos partneritega. Väikesed ettevõtted ei suuda üksi piisavalt investeerida teadusmahukatesse tehnoloogiatesse. Et mitte konkurentsist välja langeda, on see siiski vajalik. Seega tuleb teha koostööd: olgu siis vastastikuste lepingute või tootjate liitude kaudu.
4) arendada ühiselt uusi tooteid ja turge. Nii klastri sees kui ka väljaspool tuleb leida uusi tooteid ja turgusid. Ka siin on koostöö vajalik.



Andres Onemar, RMK arendusdirektor

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: