Eesti Looduse fotovõistlus
3/2006



Artiklid
Metsakasvataja peab soostunud metsa kuivendama

Viimasel ajal on püütud kujundada negatiivset hoiakut metsakuivenduse suhtes. Meenutagem metsade soostumise ja metsakuivenduse aabitsatõdesid metsakasvatuse seisukohalt.

Soostumise peamine põhjus: sademete hulk on suurem kui auramine
Soo on maa-ala, millele on iseloomulik mulla liigniiskus. Soostumine on liigniiskes keskkonnas looduslikult toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad. Viimase 10 000 aasta jooksul on Eestimaast soostunud umbes 70%. Inimeaga võrreldes on soostumine väga pikaajaline protsess, mis võib kesta aastatuhandeid, soometsad võivad selle tõttu degradeeruda ja lõplikult hävida. Soostumise ja kuivendamise mõju meie metsadele on konfliktne: soostumine halvendab, kuivendus parandab puistu kasvu. Metsa kuivendatakse selleks, et suurendada mulla viljakust ja puistu väärtust.
Kuivendamise efektiivsus oleneb paljudest teguritest, eelkõige kliimavöötme ilmastikust, veestikust, mullastikust, maa-ala pinnamoest, geograafilisest laiusest jms.
Euroopa lõunapoolsetes piirkondades, kus sademeid on auramisest vähem, võib märgalade ja metsade kuivendamine tuua nii bioloogilist kui ka majanduslikku kahju. Kuivendamine võib põhjustada kõrbete levikut ja halvendada puistute kasvuolusid ning ühtlasi inimese elutingimusi.
Põhja-Euroopas (sealhulgas Eestis) on loodusolud ning märgade põllu- ja metsamuldade kuivendamise tulemused enamasti vastupidised kui lõunapoolsetes maades. Meil on sademete hulk (650–750 mm aastas) suurem kui auramine (470–480 mm aastas). Seal, kus puudub küllaldane vee äravool, on meil levinud sood ja soostikud. Esimesed sood on Eestis tekkinud 9000–10 000 aastat tagasi. Aastatuhandete jooksul on soode ja soostike arv ning nende pindala püsivalt suurenenud ja suureneb looduslikult ka edaspidi. Märga maad on meil palju. Eesti metsadest 2/3 kasvab liigniiskel mullal. Liigniiskes hapnikuvaeses keskkonnas gleistunud mullad halvendavad mulla omadusi ja puude kasvu. Mida intensiivsem on soostumine ja mida kauem see kestab, seda kehvemaks muutub mullaviljakus ja puistu tootlikkus. Niiskuslembeste taimede lagunevast ainest kuhjub turbana 5–15%. Soomullas on orgaanilist ainet üle 50%.

Turbasamblad halvendavad arenedes puude kasvuolusid
Soode tekkel ja levikul on turvast moodustavate niiskuslembeste sootaimede hulgas olnud eriline koht agressiivsetel turbasammaldel. Neist osa liike suudab toituda sademetest ja õhus leiduvast tolmust. Need juuretud samblad võivad sisaldada vett 85–95%. Vee mass rabaturbas ületab tavaliselt 10–14 korda turba kuivmassi. Turbasambla kasvades ja levides raba turbakiht pakseneb. Rabaveekiht tõuseb, küllastub sajuveest, vaesub toiteelementidest ja hapnikust. Turbasamblad koos teiste sootaimedega tõrjuvad soost välja mineraalmaal kasvavaid taimeliike ja muudavad puude kasvuolud järjest halvemaks. Kuusk ja kask taanduvad. Mänd võib soostumisele vastu pidada üsna kaua, kuid ka tema kasv muutub üha kiduramaks. Oligotroofsel rabamullal kasvades annab mänd vaid kääbusvorme. Aastasadu ja -tuhandeid kestnud olelusvõitluses turbasammalde ja teiste sootaimedega mets hukkub.

Metsamulla soostumist võib võrrelda haigusega, mis hävitab metsa
Soostumine on hävitanud metsa hiiglasuurel maa-alal, ilma et inimene oleks seda taibanud, sest inimese eluiga on võrreldes metsa ja soostumisprotsessi kestusega tohutult lühike. Looduses leidub igasuguses soostumisjärgus metsa alates vähesoostunud tootlikust puistust kuni metsatu älve-laukarabani. Selgunud on, et seal, kus praegu asuvad rabad, on kunagi kasvanud tootlikud metsad.
Et soode teke on alanud arumetsa soostumisest, nähtub ka rabaturbalasundite stratigraafilistest uuringutest. Sageli sisaldab raba kõige sügavam mineraalpinnasel lasuv turbakiht puuturvast, vahel on seal ka kände. Soostumisprotsess on hävitanud metsa ja asendanud selle lagerabaga, mis mitte kunagi ei ole muutunud uuesti endiseks tootlikuks metsamaaks. Rabamuld ja -vesi on puude rahuldavaks kasvuks kõlbmatu. Soostumine on paratamatu looduslik protsess, mis võib kulgeda mitut moodi. Seal, kus sajuvee juurdevool ületab auramise, on liigvee äravool väike või puudub ja vee allavalgumist põhjavette takistab vettpidav maapinnalähedane savikiht, nõrgkivi, liivakivi jms.
Mõnel pool soostuvad ka need metsamaad, kus maapinnalähedane vettpidav pinnasekiht puudub. Sel juhul toimub soostumine raba transgressiooni tõttu. Et raba pealetungi teda ümbritsevale metsale saab tõkestada piirdekraaviga, seda teati juba 19. sajandi hakul.
Veekogutekkeliste soode arenguetapid on järgmised: veekogu – metsata madalsoo – madalsoomets – siirdesoomets – rabamännik – lageraba (puhma-, rohu-, älve-, laukaraba). Viimase aastatuhande jooksul on turba juurdekasv (1 mm aastas) olnud üks jääajajärgse perioodi suuremaid. Metsamulla soostumist võib võrrelda haigusega, mis hävitab metsamaastikku ja kujundab sellest rabamaastiku. Seda haigust on võimalik ravida, kuivendades mulda.
Esialgne arvestus näitab, et kui metsad ei oleks soostumise tõttu muutunud rabadeks (rabasid on umbes 400 000 ha), siis oleks meil puidu iga-aastane juurdekasv umbes 1,2 miljoni tihumeetri võrra suurem. Kui degradeeruvate soostunud arumetsade ja soometsade asemel (neid on Eesti metsadest ligi pool) kasvaksid puistud parasniiskel mullal, siis suureneks puistu aastane juurdekasv veelgi 1,2–1,5 miljoni tihumeetri võrra. Seega metsamaa soostumisest tingitud iga-aastase kahju suurus võrdub meil praegu vähemalt 2,4–2,7 miljoni tihumeetri puidu väärtusega. Tulevikus suureneb see kahju veelgi, kuna meil ei ole loota soostumisprotsessi looduslikku vaibumist ei lähemas ega kaugemas tulevikus.
Liigniiskel mullal kasvav mets vajab kuivendamist. Puistu kasvu parandamine oleneb kuivendamise tõhususest. Puistu kasv on hoogustunud seda enam, mida tugevam on olnud kuivendus.

Eestis on metsamaid kuivendatud poolteist
sajandit

Eestis alustati metsamaade kuivendamist juba 19. sajandi keskel. Aastatel 1918–1940 kaevati metsakuivenduskraave käsitsi 170–220 km aastas. Enamik nendest kraavidest on nüüdseks kinni kasvanud. Alates 1950. aastast, mil metsakuivendustööd mehhaniseeriti, suurenes kaevetööde maht 8–10 korda. Metskondades on kuivendatud maid üle 0,5 miljoni hektari. Alustatud on kuivenduse teist ringi, amortiseerunud kuivendussüsteemide rekonstrueerimist. Metsateadlase, dotsent Mart Sepa andmeil tuleks rekonstrueerida: 1) moraalselt vananenud kuivendussüsteemid, mis on rajatud enne 1960. aastat koostatud algeliste projektide järgi; 2) vanad süsteemid, millele on liidendatud kuivendamist vajavaid uusi maid; 3) vanad süsteemid, kus kraavide kuivendusvõime on vähenenud 70% või rohkem.
Soometsa kuivendamisel tuleks seal, kus vanade kraavide vahekaugus on üle 150 m, kaevata iga kahe kraavi vahele uus kraav; seda sel juhul, kui mets kraavi ääres on kasvanud paremini kui kraavist kaugemal. Soostunud arumetsades tuleks korrastada teed ja sihiäärsed kraavid. Kuivenduskraavid peavad olema kogu aeg korras. Muidu väheneb puistu juurdekasv, mullaviljakus ja metsast saadav majanduslik tulu ning algab taassoostumine.

Metsakuivendus on suurendanud männi-, kuuse- ja arukase puistute tootlikkust raieringi jooksul keskmiselt 100–200 tm/ha
Uuringud Eestis, Soomes, Lätis, Venemaal ja mujal on näidanud, et muldade kuivendamine on tunduvalt suurendanud metsa väärtust. Kuigi hõre kraavivõrk ei ole meil olnud püsivalt korras, on puistu tagavara aastane juurdekasv ühel hektaril raieringi keskmisena olnud kuivendatud sügaval soomullal 2 tm suurem kui kuivendamata soomullal (männil 1 ha tagavara 2–3 korda suurem), metsade boniteet on kuivendamise mõjul paranenud 1–3 klassi.
Kuivendamise mõjul on männi, kuuse ja arukase tootlikkus suurenenud raieringi jooksul keskmiselt 100–200 tm/ha. Pikaajalise kuivendamise tulemusena tekkinud kõdusoodes leidub puistuid, mille hektari tagavara ületab männil ja arukasel 300 tm ja kuusel 500 tm. Kuivendamise soodne mõju sookasele on oluliselt väiksem kui arukasele, männile ja kuusele. Viljakal soomullal on kõige tootlikum puuliik kuusk. Puidu juurdekasv on olnud seda suurem, mida tihedam on olnud kuivendusvõrk.
Vaja on jätkata seniste kuivendussüsteemide hooldamist ja rekonstrueerimist. Metsa tuleb kuivendada seal, kus kuivendamine parandab inimese elu- ja töötingimusi ja puistute kasvu ning on majanduslikult tasuv. Selliseid liigniiskeid maid on Eestis palju.
Mets, taimestik, loomastik, veestik, mullastik jt. on taastuvad loodusvarad, mis on inimese eluks väga vajalikud. Taastumatud on maavarad (põlevkivi, savi, graniit, fosforiit, raud, paas jt.). Loodusvarade, sealhulgas metsa mõistlik kasutus on looduskaitse ja keskkonnakaitse põhiprobleeme.



Uno Valk, emeriitprofessor

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet