Eesti Looduse fotovõistlus
3/2006



Artiklid
Jarl Branting, metsaomanik Rootsis ja Leedus

Jarl Branting
Ajakirja Baltijos Mishkai arhiiv
Jarl Branting on alates 1996. aastast olnud Leedu aukonsul Rootsis. Kodakondsuselt rootslane, on tal Rootsis ja Leedus ka veidi isiklikku metsa.

Kuidas ja millal sai Leedust üks osa teie elus?
Leedus käisin esimest korda veel nõukogude ajal. Püüdsin aidata inimesi, kes üritasid sellest süsteemist vabaneda. Ma ei olnud mingi spioon, kuid kohtasin Vilniuses inimesi, kes olid olnud deporteeritud Leedust, ja kellel oli siin raskusi. Mul paluti võtta ühendust Rootsi esindajatega, selgitamaks võimalusi Rootsi ümber asuda. See oli 1987. aastal.

Kas Teie jõupingutused olid edukad?
Jah. Paar inimest saabus Rootsi. Kuid muudatused Nõukogude Liidus toimusid väga kiiresti ja oli väga huvitav seda protsessi jälgida. Üsna kiiresti selgus, et oleme uute tähendusrikaste muudatuste lävel. Tol ajal ei olnud ma veendunud, et Leedu saab vabaks. Me uskusime, et nn. sovetlik süsteem muutub, kuid rootslased suhtusid Leedu vabaduspüüdlustesse ettevaatlikult. Ajalooline kogemus on õpetlik ja rootslased mäletasid hästi 1940. aastate ränki kogemusi venelastega. Paljud rootslased kartsid, et destabiliseerumine naabermaades võib neid valusalt puudutada.

Mis asjaoludel sai teist Leedu aukonsul Rootsis?
Suursaadik Vytautas Nauduzhas tundis mind isiklikult, teadis minu sidemeid Leeduga. Ta esitles mind Leedu välisministeeriumis. Mulle oli see muidugi väga huvitav. Mul polnud mitte ainult au esindada teie maad, vaid need kohustused avasid ka palju uksi Leedus.
Enamasti tuli aidata Leedu inimesi, eriti noori, kel oli Rootsi saabumise järel probleeme. Sageli tuli muretseda raha ja aidata tagasi Leetu pöörduda inimestel, kes olid õnnetuseks ilma jäänud sissetulekuallikast, omastest, abist.
Samuti aitasin leedu noortel Rootsis õpinguid alustada. Leedu sõpruslinnade omavalitsused leidsid Rootsis võimalusi toetada Leedu õpilaste õpinguid Rootsi gümnaasiumides. Üksnes Kaunasest läks Växjösse õppima neliteist poissi ja üks tüdruk.

Juhite ka Rootsi-Leedu ühingut, millel on terve organisatsioonide võrk Rootsis. Milli­sed on selle organisatsiooni eesmärgid ja püüdlused?
Eesmärgid ja ülesanded on järk-järgult muutunud. Oma tegevust alustasime 1990. aastal, kui Leedus polnud kerge aeg. Sel ajal oli Leedule välja kuulutatud majandusblokaad. Igal esmaspäeval kogunesime koos leedulaste, eestlaste ja lätlastega ühel Stockholmi väljakul, meil olid nende riikide lipud. Püüdsime juhtida ühiskonna ja Rootsi valitsuse tähelepanu Leedu rahvusvahelise tunnustamise probleemile. Miitinguid ei peetud mitte üksnes Stockholmis, vaid ka teistes linnades – Karlskronas, Växjös, Uppsalas ja mujal. See oli meie organisatsiooni algus.
Rootsi-Leedu ühingusse kuulub Rootsis praegu umbes kaks tuhat inimest. Ühingu esmane siht oli luua kontakte ja toetada demokraatlikku liikumist Leedus. Hiljem osutasime Leedule igakülgset abi, muu hulgas toetasime lasteaedu. Nüüd seame uusi sihte: arendada kultuurivahetust ja ärisidemeid. See on loomulik etapp, kahe võrdväärse maa koostöö.

Olete ka metsaomanik Rootsis ja Leedus. Kui palju metsa teile kuulub? Kuidas majandate, milliseid kogemusi olete saanud?
Rootsis on mul sada hektarit metsa. Mõningal määral on mul metsa ka Leedus, tahaksin siin veelgi osta. Ise ma majandamisega ei tegele, metsahoolduseks palkan tööjõudu. Kuid armastan loodust, mulle meeldib jalutada oma metsavalduses, seda vaadelda, kujundada ja planeerida metsa kasvatamist. Mets ei ole mulle tuluallikas. Ma pole metsa ostnud puidu pärast. Kuid kasvatades metsa Rootsis ja Leedus, olen märganud erinevusi hoolduspraktikas. Mulle on jäänud mulje, et teooriataseme poolest on Rootsi ja Leedu metsandus samal tasemel, kuid praktikas käiakse eri teid. Paariteistkümnel hektaril Kedainiai lähedal olen kümne aasta eest metsa istutanud. Mets kasvab, sirgub, ma ei kavatse seda raiuda. Ma ei istutanud kasusaamise pärast, vaid tahtsin endast jälje jätta. Tutvusin Leedu metsakasvatuseeskirjadega. Ma ei tahaks hinnangut anda, kuid võiksin öelda, et Rootsis ei ole see valdkond nii üksikasjalikult reglementeeritud.

Millisena näete Leedu ja Rootsi suhete tulevikku? Kas võib arvata, et edaspidi tuleb rohkem rootslasi Leetu elama ja leedulasi Rootsi?
Olen kindel, et meie suhetel on tulevikku. Näeme, kui palju leedulasi sõidab töötama teistesse maadesse, kaasa arvatud Rootsi. Rootslaste jaoks pole selles midagi uut: ka nemad on käinud ja käivad edaspidigi raha teenimas teistes riikides. Näiteks ka minu isa töötas Ameerika Ühendriikides. Ligi pool rootsi rahvast oli kodumaalt ära sõitnud. Mõned jäidki võõrsile. Kuid paljud tulevad tagasi. Tulevad tagasi varakana ja uute kogemustega. Ma ise olen töötanud Inglismaal. Tänu kogemustele ja kogutud rahale sain sünnimaal luua oma ettevõtte. Arvatavasti on samuti ka Leedus. Praegu töötab leedulasi Iirimaal, Inglismaal, Hispaanias. Osa neist tuleb ühel päeval tagasi, alustab oma äri – võõrsil omandatud kogemus kulub Leedus marjaks ära. Sellest ei ole kasu mitte üksnes majanduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna kodanikuküpsusele.
Rootslastel, kes on asutanud Leedus oma ettevõtte, on siin kerge töötada. Kultuurid on sarnased. Siiski on nende meelest kõige kergem töötada Eestis. Leedus on samuti kerge, kuid Lätis raskem. Paljud rootslastest ettevõtjad pole Leedus sugugi juhuslikult, nad ei ole kerget kasu otsivad inimesed. Arvan, et tulevikus on üha rohkem leedulasi, kellel on majandushuvid Rootsis, nagu ka rootslasi, kellel on huvid Leedus. See on loomulik protsess. Rootslased on rahvusena viimase viiekümne aasta jooksul palju muutunud. Võtame regioonid, näiteks Smålandi, kus ma elan – seal räägitakse palju Leedust, Leedu on meie naaber, lähemal kui näiteks mõni Põhja-Rootsi piirkond.



Küsitlenud Vidmantas Valiushaitis, Leedu metsandusajakirja Baltijos Mishkai peatoimetaja. Tõlkinud M

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet